Teema: Aga miks te siis ei puhka?

Rumal ja madalalaubaline teemaalgatus – elu pole must-valge.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
laps on 14kuune. kuni 10kuuni poleks hoidmisest midagi välja tulnud, sest ma andsin rinda. pärast seda oli ta juba nii suur, et võõrastega ei leppinud.
mu mehe vanemad on surnud, minu vanemad elavad meist kaugel. lapsehoidjateks saaks olla mehe vend või minu õde, aga kuna mõlemad käivad tööl ja minu õde veel lisaks koolis ning neil on lapsed, siis pole tahtnud neid tülitada, et kuulge, hakkame harjutama minu lapse hoidmist. saab laps suuremaks ja iseseisvamaks, saan ka mina rohkem aega endale.
tore, et sul on lähedasi, kellel on võimalik igapäevaselt sinu elu kergemaks teha. olen ise hetkel emal koos lastega külas ja naudin oma vanemate hoolitsust täiel määral. kadedaks teeb, et mõnel on selline abi ja hool igal ajal saadaval.
küsin, et miks sa nii vara oma last teistele hoida hakkasid viima? kas sa rinnaga lapsi ei toitnud?

[/tsitaat]
ma sain kahjuks vaid kuni 2 kuud rinda anda.
Mul ei olnud tegelikult erilist tugivõrgustikku, minu isa ja mehe ema+palgaline hoidja.loomulikult ka mees sama palju kui mina-vähem poleks kõne allagi tulnud, väga raske lapsega oli tegemist.Minu ema on ammu surnud.
hetkeks on lapsest saanud 19-aastane väga intelligentne nooruk, kel juba 6-selt oli inglise keel suus, 5-selt luges kirjatähtedes raamatuid, samuti suhtlemisviisakus ning veidi ka muud võõrkeeled, kuna käis palju meiega asju kaasas ajamas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Huvitav, mitu last sul omal on, et nii julgeid väiteid pillud?
Oma kolme lapse põhjal võin öelda, et kõik sõltub ikkagi lapse iseloomust. Minu esimene laps oli natuke memmekas, tegi vingus nägu küll kui ma uksest välja astusin ja tema koos issiga koju jätsin, kuid niipea kui uks minu selja taga kinni läks, lõppes ka nutt ja laps oli hea meelega issiga koos kodus. Teisel lapsel oli jumala savi, kus ta on ja kellega on. Juba imikueast saadik on ta ise uinunud, jäänud hea meelega naabrite, sugulaste või issi hoida. Kolmas laps on kohutav memmekas, kui mind silmapiiril ei ole, siis röögib ennast hingetuks. Olen jätnud teda juba imikust saadik issi või vanaemaga koju ja ise poodi, jalutama või ilusalongi läinud ja iga jumala kord jääb ta ukse taha röökima, maha ei rahune, kellegil ennast puutuda ei lase. Ta võib niimoodi röökida tundide kaupa. Ometi olen ma kõiki kolme juba paarikuusena jätnud teistele hoida ja ise natukeseks ajusid tuulutama läinud, aga olukorraga leppinud on ainult esimesed kaks, kolmas lihtsalt ei harju ja kõik. Ei pea päris õigeks ka seda, et jätangi ta röökima pooleks päevaks, et küll ära harjub, ega ikka ei harju küll, laps saab hoopis nii tugeva trauma, et pärast väriseb ja nuuksub mul veel pool päeva süles. [/tsitaat] just, kes kordki on näinud oma nuuksuvat, luksuvat ja värisevat last koju tulles, see enam ei kipu ütlema, et las nutab veidi või mul on oma elu ka. ausalt, ma ei taha oma last enam kunagi sellises seisus näha ja tol korral olin ma ära vaid 10-15 minutit.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

minu mees töötab võõrsil ja meil ei jää ilmaski sellist raha kuskilt üle. Mina olen töötu ja meil on 2 last. Vaevu suudame maksta maksud ja osta toidu lauale.
Mul ei ole kedagi, kes last hoiaks ja ma olen piisavalt kanaema, et last täiesti võõra inimese hoolde jätta nt. kuulutuse kaudu. Igasugu hulle on ilm täis. Seega ei saagi ma kunagi puhata. Mees käib kodus kord kuus ja siis tahaks pigem temaga olla, kui üksi.[/tsitaat]
hmm, vat see on arusaamatu mulle. Sellise palgaga töö ju leiab ometi Eestist ka, et vaevu maksud makstud ja toit lauale saaks. Aga mees oleks siin ja saaks kohustusi jagada. Miks siis nende kopikate pärast peab teise riiki tööle minema ja kogu koduse elu naise õlgadele jätma?

Meil on muidu neli last, vanavanemad kaugel. Oleme vaid ise. Ja mees on alati võimaldanud mulle vabu õhtuid. Kui ka laps karjub, siis ta pole selline saamatu tossike, kes helistaks ja küsiks, millal ma tulen. Igal lapsel on midagi, mis teda rahustab ja isa ometi teab neid asju. Kui vaja, paneb lapse autosse ja sõidab ringi, kui vaja, seisab või pea peal, aga ta saab hakkama. Mismõttes üks täismees, laste isa ei suuda last rahustada? Siis ilmselt on peres asjad ikka väga untsu läinud kuskil, ma arvan.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] nüüd kahtlustan ma küll, et sa oled lihtsalt üks lastetu vaidleja ja tänitaja.
esimese aasta sa ju oledki lihtsalt ema 24/7. trenn, sõbrannad, õpingud? võibolla siis, kui oled teismeline ema, kelle lapse kasvatamisega tegeleb sinu ema.
viskadki oma beebi lihtsalt voodisse? meil on suurema lapsega ka oma unerituaalid ja ei kujuta ette, et kamandaksin ta lihtsalt voodisse, rääkimata siis 14kuusest.
ma olen korra näinud, kuidas mu väiksem laps end üsna lühikese ajaga hüsteeriasse nuttis, nii et oksendas. ma parem ei katseta seda \”las nutab veidi\” kasvatusmeetodit.[/tsitaat]
Ausalt, ei kujuta ette, kuidas inimene soovib end aastaks maailmast vabatahtlikult ära lõigata.
Minu ajal ei olnud emapalka. Kõigele lisaks tegin kodus ka tööd, et pere elatustase säiliks. Õpingud ülikooli tööde jaoks olid öösel, kui laps magas.Trenn 3-4 korda nädalas ikka-vähemalt jooksmine, kui mitte muud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Järgmine lollus, lamad lapse kõrval mitu tundi, kuni ta ära kukub. Lapsel on oma voodi, omad toimingud ja tudu. no ja las nutab veidi.[/tsitaat]

Nii julmad ei suuda me mehega kumbki olla, et jätame pisikese oma voodisse röökima, kuni ta poole tunni pärast hingetult ära vajub. Ma leian, et see pole normaalne viis last magama panna.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Üks küsimu veel – nende memmekate emad, kes ei saa lapsest samuugi eemalduda, ei pane ometi last sõime?[/tsitaat]

Loomulikult mitte. Sõim on siiski hädavajadus vanematele, kes peavad tööl käima, aga mitte lapse vajadus. Esimesed 3 eluaastat on lapsele kõige parem olla oma lähedastega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Normaalne on õpetada laps ise uinuma, tundide kaupa magamapanek ei tule kasuks absoluutselt mitte kellelegi. See on ülimalt ebanormaalne![/tsitaat]

Kes on rääkinud tundidepikkusest magamapanekust? Koos minuga uinub laps 5-10 minuti jooksul. iseseisev magamajäämine tuleb koos vanusega. Tõesti jube nõme targutada, et õpetage laps iseseisvalt magama. kui vanalt siis, kas kohe sünnitusmajast koju saabudes visata oma tuppa? jätan endale õiguse pakkuda oma lapsele paremat lapsepõlve.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kes on öelnud, et 5-10 minutit mingeid probleeme tekitab? Teema on sellest, kuidas saavutada tasakaalu – lastel on hea, aga ema säilitab ka inimväärse elu ja rõõmsa meele. Kui sul pole probleeme, miks sa siis üldse vaidled siin? Teema on ajendatud kümnete naiste siisetest meeleheitekarjetest, kes üldse vaheldust ja puhkust ei saa, samal ajal kui mees jätkab endist elu.[/tsitaat]

Probleem tekiks siis, kui keegi teine prooviks last magama panna, siis tekiks tundidepikkune trall. Seega ongi loogline järeldus, et laps vajab just mind enda kõrvale. Samamoodi on ka tõenäoliselt neil emadel, kes puhata ei saa.
Ega minagi ei käi üksi kuskil, ei tunne selleks lihtsalt vajadust. 1-2 aastat on minu jaoks tõesti ülimalt lühike aeg ja see möödub kiiremini, kui sooviksin. puhata saab väga edukalt koos terve perega.

Minul selline olukord: käime mehega mõlemad tööl. Nooremat last hoiab lapsehoidja, samuti ta koristab ja teeb süüa. Lapsehoidja elab meie juures (kuna meil ruumi on ja talle öeldi üürikorter üles ja ei hakanud uut otsimagi, kuna olime nõus, et tuleb meie juurde elama) ja ma saaksin igal ajal välja minna kui tahtmine tuleks. Laps on väga leplik kõigiga ja üldse ei jonni ega virise.
Tegelikult pole ju midagi viriseda sellise elukorralduse juures – aga ikkagi! Tahaks just kodus rahus olla. Tulen töölt – lapsehoidja müttab koristada ja krt mitte kuskil olla pole, mine või omast kodust minema. Vanemat vii ja too trennidesse jne. Nooremal lapsel on emmepuudulikkus olnud päevasel ajal ja nüüd ripub kinni kuni magamaminekuni. Ise ka tahad ikka lapsega olla kui päev otsa eemal oldud.
Ma võiks ju kuhugi reisile minna nädalaks ja omaette puhata, aga ma tahan just kodus puhata. No näiteks laupäeva hommikul koristada rahus – aga keegi ei kavatsegi kuhugi minna, ma pean nad siis ise autoga kuhugi minema vedama. Ja mees niikuinii oma perset arvuti tagant ei tõsta.
Nii paljugi vähemalt, et varsti läheb kogu see kupatus puhkusele ja ma pääsesin kaasamineku kohustusest.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
süstal süstlaks, ega lapsega juhtuks ka siis midagi kui üks toidukord edasi lükkuks või vahele jääks, aga mina ma teen seal väljas, kui mu rinnad pakitsevad ja valutavad piimast ning iga liigutuse peale hakkab rinnast piima voolama? ei ole just mõnus lõõgastuda, kui mõte tegeleb ainult oma rindade ja piimakrambiga.[/tsitaat]
Sõbrannadega koos ei istu kunagi?