[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sõbrannadega koos ei istu kunagi?[/tsitaat] istun ikka, aga koos lapsega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eks siis lüpsad tualetis pisut välja, et pakitsus järgi annaks.[/tsitaat] ma saan lüpstud ainult selle nõukaaegse rinnapumbaga. elektrililne lüpsja ei sobinud ja käsitsi ka ei saa. ei kujuta ette, et lähen keset kinoseanssi või joogat lüpsma. nii kaob ju ära selle tegevuse eesmärk – puhata, ennast välja lülitada ja nautida.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
istun ikka, aga koos lapsega. [/tsitaat]
Miks sa lapse pead kaasa tassima, räägime ju puhkusest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks sa lapse pead kaasa tassima, räägime ju puhkusest.[/tsitaat] sest ka mu sõbrannadel on lapsed. mis kasu oleks oma lapse koju jätmisest, kui sõbranna oma lapsega nagunii sehkendab? lõõgastumas käin teatris, kinos, kontserdil või joogas. kahjuks jah, imetamisperioodil jäid need võimalused ära.
nagu kirjutasin oma esimeses postituses, siis olen kurnatud vaid siis, kui mehel pingelisem tööperiood. ma arvan, et see on lihtsalt asi, mis tuleb väikelapse emana üle elada. praegu on laps juba piisavalt suur, et isa ja vennaga õhtupoolik veeta ja mina võin omi toimetusi teha. esimesed 10 kuud olin lihtsalt piimariiul, kes liikus vaid koos lapsega.
Mõistetamatult ründav vaidlus on siin.
Lapsed on erinevad, mehed on erinevad, naised on erinevad. Elukorraldus ja ootused on ka erinevad.
Meil oli isa algusest peale minuga võrdne lapsevanem: tegeles igakülgselt imikuga vastsündinust saadik äärmiselt palju. Ainus, mida mees teha ei saa, on imetamine, mähkmevahetused, pudelist/süstlast toitmine, magamapanek jne jne on kõik täpselt sama palju isa kui ema pädevuses ja minu jaoks ongi selline ainunormaalne elukorraldus.
Kellegi teise jaoks ei pruugi see niisama oluline olla.
Küll aga arvan, et lapsest kasvab \”memmekas\” tegelikult ikkagi siis, kui ta on oluliselt rohkem emme kui issi laps. See on aga 99% harjutamise ja harjumise küsimus ja vaid väga vähesel määral bioloogilise paratamatuse tingitud! Kui imetamine välja jätta, on isal täpsed samad võimalused (ja minu meelest ka võimekus!) lapsega (sh imikuga) tegeleda.
Sellest võidavad nii ema, isa kui eelkõige laps ise, kui lapsel on vähemalt kaks kõige-kõige turvalisemat isikut (st nii ema kui isa), kes täidavad mõlemad lapse armastus- ja turvatunde vajaduse 100% ja saavad teineteist asendada ning teineteisele puhkust anda.
Ma ise ei vajanud ka mingeid pikki lapsest eemalolekuid, arvan, et tite kõrvalt ei peakski lapsevanem pikalt ära käima. Aga kasvõi paar tundi, et trennis käia, sõbrannaga kohvikusse minna, kinos käia, niisama metsas või mere ääres jalutada – see kõik aitab tegelikult emal parem ema olla ja tulebki kasuks kogu perele, ka mehele ja lapsele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kas see toimus kümneid kordi ja selleks ajaks oli isa teda tulutult magama pannud mingi tund juba? Üldse, misasi on magama panemine. Järgmine lollus, lamad lapse kõrval mitu tundi, kuni ta ära kukub. Lapsel on oma voodi, omad toimingud ja tudu. no ja las nutab veidi.[/tsitaat]
Minul kaks last on jäänud ilusti ise magama, kolmas lihtsalt röökis ja röökis. Kõige pikemalt olin ära 4 h ja kogu selle aja ta isal röökis. Ja me ei proovinud üks kord, vaid ikka korduvalt. Tema vajas lihtsalt ühte turvaisikut ja kui seda polnud, siis ta isegi ei väsinud. Ükskord jäi pärast 2h kestnud röökimist 10-ks minutiks trepil rippudes magama ja pärast ärkamist röökis edasi. Räägi mis sa räägid, selle lapse vaimne tervis oleks küll kõvasti kannatanud, kui ma oma trennide-sõbrannatamisega oleksin vanal viisil jätkanud. Mingis vanuses kasvas laps sellest lihtsalt välja ja nüüd on rõõmsalt nõus nii isa, vanaema, hoidja kui lasteaiaga. Samuti jään ma vahel koju kui mu laps on väga kõrges palavikus, tal on tõsiselt paha ja kõik mis ta tahaks, on olla oma emme süles (mitte issi- sest väikelastel paraku kipub kujunema ainult üks turvaisik). Isa ei pea sellisel juhul koju jääma, sest ta paraku ei ole aastasele juntsule nii oluline ega oska oma puudutustega valu leevendada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
minu mees töötab võõrsil ja meil ei jää ilmaski sellist raha kuskilt üle. Mina olen töötu ja meil on 2 last. Vaevu suudame maksta maksud ja osta toidu lauale.
Mul ei ole kedagi, kes last hoiaks ja ma olen piisavalt kanaema, et last täiesti võõra inimese hoolde jätta nt. kuulutuse kaudu. Igasugu hulle on ilm täis. Seega ei saagi ma kunagi puhata. Mees käib kodus kord kuus ja siis tahaks pigem temaga olla, kui üksi.[/tsitaat]
Oled sa päris kindel, et su mehel kuskil teist peret pole. Sest kui välismaal töötades jätkub raha vaevu ots-otsaga kokku tulemiseks, on kuskil midagi VÄGA viltu. Milleks siis üldse võõrsil töötada, otsigu siin endale mõni lihtne töö, samas elada saaks kodus ja rahaliselt teeks sama välja.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Juba mitu teemat siin, et väikeste laste emad ei saa kodust välja ega kunagi puhata. Mehed samal ajal jätkavad endist elu – trennid, saunaõhtud, reisid.
Mulle on täiesti mõistmatu, miks naised ei puhka ja väljas ei käi? Mis takistab?[/tsitaat]
See kõlas nüüd umbes nii, et mis te hädaldate, et leiba ei ole, sööge siis torti.
Kui nii sage perekooli lugeja oled, siis peaksid ka teadma, et pere, kus isa iga päev kodus ja mõlemad vanavanemad läheduses ja nõus lapsi hoidma, on viimasel ajal lausa harulduseks muutumas. Reaalsus on paraku see, et isad on kaugel tööl või pikki päevi või üldse läinud, heal juhul maksavad elatist, vanavanemad käivad tööl või on haiged või hoopis surnud. Kuidas sa seda ema puhkamist siis ette kujutad? See, kellel võimalus on, puhkabki, käib trennis-spas-kohvitamas jne. See, kellel seda võimalust hooliva mehe ja vanavanemate näol pole, kannatab ja rabeleb, et kuidagi toime tulla. Väheseid potentsiaalseid lapsehoidjaid rakendab hädaolukordades, nagu arstilkäik vms, mitte niisama poodides kolamiseks või peole minekuks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mispärast mõlemad? Kes siis last hoiab, kui isa käib? Ema ju? Miks siis vastupidi ei saa?[/tsitaat]Vat ei tea, miks ei saa, aga enne lapse sündi antud suuresuised lubadused mehe poolt – jaa, hoian last, jaa, kahekesi kasvatame, jaa, võrdne koormus – kipuvad pärast lapse sündi just mehel vägagi ruttu meelest minema. Tasakaalu jalule seadmiseks on teinekord väga kõva pingutust vaja.
Miks mehed on nii lapsikud?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Inimene, kes töötab võõrsil ja vaid korra kuus koju jõuab, teeb räigelt ületunde, nii et 2500-300 euri peaks ikka teenima. Kui suured need maksud siis teil on?[/tsitaat]
maksud on nö mõistlikud, korteri üür umbes 100 euri + elekter ja telefon-telekas (elion). Mees saab väidetavalt 2000 kuus kätte aga elamine on seal kallis ja laevapiletid ka, seega koju palju ei jää. Miks ära ei tule, sellest ma aru pole saanud. Olen palunud, aga seal pidi nii hea ja rahulik olema, et ei tahet tulla. Ja väidetavalt saavad eestis ehitajad 3x vähem palka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oled sa päris kindel, et su mehel kuskil teist peret pole. Sest kui välismaal töötades jätkub raha vaevu ots-otsaga kokku tulemiseks, on kuskil midagi VÄGA viltu. Milleks siis üldse võõrsil töötada, otsigu siin endale mõni lihtne töö, samas elada saaks kodus ja rahaliselt teeks sama välja.[/tsitaat]
teist peret ilmselt ei ole, olen soome eksprompt külastusi teinud ja ta alati kodus koos oma 3 korterikaaslasega. Aga noh, ega kellegi puhul ei saa 100% kindel olla. Ma lihtsalt ei jaksa sellega end vaevata. Alati on lihtsam käega lüüa ja uus mees otsida, aga ma juba suht vana ja nagunii teisel ringil.
Nendel peredel on tõesti raske, kellel mees kaugel tööl ja tugivõrgustik puudulik. Neid emasid ma isegi ei süüdistaks hädaldamises. Kui aga mees on kodus, käib nädalavahetustel väljas, teeb trenni ning naine on pidevalt kodus kinni, siis see on küll kurjast.
[small]IirHisabella kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Küll aga arvan, et lapsest kasvab \”memmekas\” tegelikult ikkagi siis, kui ta on oluliselt rohkem emme kui issi laps. See on aga 99% harjutamise ja harjumise küsimus ja vaid väga vähesel määral bioloogilise paratamatuse tingitud! Kui imetamine välja jätta, on isal täpsed samad võimalused (ja minu meelest ka võimekus!) lapsega (sh imikuga) tegeleda.
[/tsitaat]
See küll päris õige pole. Imetamine nimelt moodustabki eriti just esimestel elukuudel suurema osa lapse ja ema koosolemisest. Mõned lapsed on pea 24h sel ajal rinna otsas. Ja see on juba 100% bioloogiline vajadus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks ema peab kogu aeg koos lapsega magama? Isa on ju ka olemas? Ja loomulikult on mõni tund puhkust parem kui üldse mitte puhkust. Ikka järk-järgult – imiku kõrvalt mõni tund, siis pool päeva, 2-3a kõrvalt juba terve päev või paar.
Kui laps on sünnist saati harjunud, et tal on kaks vanemat, siis võtabki ta seda enesestmõistavalt. Isa oli ju esimene, kes lapse eest sünnitusmajas hoolitses (ema puhkas sünnitusest), igal õhtul paneb isa last magama, käib temaga jalutamas, tõuseb vastu puhkepäevi öösiti, hoiab teda kord paar nädalas õhtuti, kui ema trennis, kohvikus vms käib. Nii ei hakka ükski laps isaga jäädes ntuma.[/tsitaat]
Väga paljud rinnalapsed uinuvadki ainult rinnal ja niimoodi väga pikki kuid. Mingist isapoolsest magamapanekust ei tule midagi välja.
Ja mis mõnu on kuskile kohvikusse minekust, kui selleks peab sättima aja, mil laps parajasti ei söö ega maga. Järele jääbki võib-olla tunnike, et kodust välja minna, kellegagi aeg kokku leppida ja siis kella vahtida, et 15 min pärast koju tagasi kapata.
P.S. Peale sünnitust pannakse laps ikka ema rinnale, mitte isa. Just esimesed tunnid koos emaga on ääretult tähtsad edaspidiseks edukaks imetamiseks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma ei viitsi juba ammu sellistele halateemadele kaasa elada, kus naine kurdab, et aastaid on oldud majahaldjas ja nüüd äkki ollakse väsinud kõigest ja mees ka ei aita. jumala õigusega ei aita, sest mees on harjunud koos olema majahaldja ja koduorjaga, mitte iseseisva, oma elu omava naisega. ja kui täie mõistuse juures naine ei suuda enda eest juba kodus seista, siis no on asi ikka väga hale. ja see, kes kurdab lapsehoidja teenuse ja koristaja teenuse kalliduse üle, need peavadki oma liistude juurde ka edaspidi jääma – hoidma ainuisikuliselt enda heaolu kõrvale jättes pere rahakotti, sellal kui mees pere rahakoti arvelt muudkui hobitab ja õlletab sõpradega. kui lapsehoidja teenus on nii kallis, nii kallis ja selle kõrval ei nähta seda, et see tagaks naisele võimaluse Naine olla, siis puudub minul ka igasugune kaastunne selliste \”naiste\” suhtes. mõnel inimesel ongi elus ainuväljundiks olla teenija, majahaldjas, koduori, ema, jube hea vanaduses teiste ajusid peedistada sellega, millest naine kõik on pidanud pere nimel loobuma. kes millegagi oma karmavõlad tasub ja oma õppetunnid elus läbib… [/tsitaat]
Sulle võib see kõik närvidele käia ja tore on natuke targutada ka, aga me keegi ei tea tegelikult, milline on meie mees isana ja kaaslasena korraga enne, kui esimene laps käes. Vahel isegi mitte siis, kuna esimene laps on väga rahulik. Paljud mehed ei talu väikelapse nuttu ja põgenevad selle eest kodust minema. Kui oleks minu teha, teeksin perekoolid noortele vanematele kohustuslikuks. See roosamanna, mida ajakirjades kirjutatakse ja tuttavate poolt särasilmil räägitakse on väga eksitav. Vanemad peaksid teadma, mis neid ees ootab.
Samuti ei tea me kunagi ette, kuidas võib muutuda perekonna majanduslik seis. Meil on sadu (tuhandeid?) peresid, kus isad on välismaal tööl, kuigi kolm-neli aastat tagasi oldi ka Eesti tingimustes päris heal järjel.
Ja mulle isiklikult ei meeldi inimesed, kelle empaatiavõime on nullilähedane ja kes ei suuda ka mõistusega aru saada, et nende sarkasm ei tee olukorda kuidagi paremaks. Kõik me vajame vahel tühjaksrääkimist. Ma saan aru, et sul on jube tahtmine midagi asjalikku vastata, aga enamasti seda ei oodatagi. Kõik need kurtjad teavad oma seisu ja võimalusi sinust paremini ning ei otsi siit nõuannet, vaid lihtsalt väljaelamise võimalust.
Aga see vanaduses teiste ajude peedistamine – sul pole vist peakesega kõik päris korras? Mina isiklikult ei tuleks sellise asja pealegi, et emaks olemine on asi, mida teistele nina peale hõõruda. Ei hõõru isegi need inimesed, kellel elus raskeid perioode on olnud ja neid perioode on olnud kõigil, kellel lastega seoses, mehega, tööga vmt. Ok, võibolla on su sarkasm tingitud sinu enda valusast kogemusest – sellisel juhul püüame aru saad ja andeks anda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
