Teema: Aga milleks isa?

Usu mind, see lisa-kätepaar lapse isa näol on sulle erakordselt vajalik ja teretulnud igal hetkel pärast lapse sündi. Siis sa endale selliseid küsimusi enam ei esita 🙂
Väikelapse puhul on kahekesi tõesti ikka kordades kergem.
Ära muretse ette, küll kõik loksub paika.

Kui see on su esimene laps, kuidas sa ennast juba ette üldse pilti oskad panna? Sellised asjad kujunevad ikka ise välja. Samuti isa roll.

Tundub, et rasedusega on katus sõitma läinud. Kas sa siis kas või Perekoolis ei ole lugenud lugusid sellest, kuidas naiste jaoks lapse titeiga enamasti väga raske ja kurnav on? Kuidas nad lapsega üksi olles pesemaski ei saa käia, magamata on ja otsast juba hulluma hakkavad? Võta lahti kõik üksikemade teemad ja loe. Sina oma lapsepõlvest seda mäletada ei saagi, kui raske su enda emal võis olla. Mehest, kes on valmis oma lapsega tegelema, on sulle kindlasti väga palju abi ja selle eest oskad sa lapse sündides loodetavasti ka tänulik olla.

Küll aga on oht, et muutud mehe peale armukadedaks. Kui lapsel tekivad mõne-aastaselt juba mingid rutiinid, mida ainult issiga koos teha tahetakse. Ole siis piisavalt suuremeelne, et võimaldada lapsele lähedust isaga, sest see on ikka väga oluline.

Miks miinused? Normaalses peres kasvanud inimesed ilmselt ei mõista kirjutaja tundeid. Ise olen ka kasvanud 20 eluaastani vaid emast ja vanaemast koosnevas peremudelis ja ei ole kordagi tundnud isast puudust. Isaga hakkasin uuesti suhtlema täiskasvanuna aga see selleks.
Mul oli ja on siiani raskusi mehe peremudelisse sobitamisega. Ütlen ausalt, et mind mees rohkem häiris lapse titeajal, kui aidanud oleks. Ma tundsin kergendust, kui sain omaette toimetada ja mees komandeeringus vms oli. Aga loodan, et teemaalgatajal on tubli mees, kes ise oskab ja tahab lapse eest hoolitseda ja kõik loksub normaalselt paika. Ega ette ei oska ja ei tasu jah mõelda liiga palju.

Arvan samuti, et normaalses peremudelis on ikka isa ka sees. Ja mina arvan, et see on ääretult vajalik lausa. Jätame siinkohal välja muidugi selle, kui tegemist on näiteks mingi joodikuga vms.. See, et sa ei oska teda pilti praegu panna tuleb ilmselt sellest, et sa ise jäid lapsepõlves sellest ilma ja oskagi seda ette kujutada. Mõelda nii, et laps on ainult sulle ja ta on sinu oma on egoistlik, milleks sul see mees siis üldse praegu on? Lihtsalt doonoriks?
Minul on oma isaga lapsepõlvest väga super mälestused ja mina ei kujutaks ettegi kui neid poleks, emaga olid ka väga head suhted. Ja nüüd on nendest saanud ülimalt lahedad vanavanemad.
Ära parem mõtle sellisele asjale, et milleks isa. Oota parem lapse sündi ja küll see peremudel kujuneb ise välja ja loksub paika. Siin üldjuhul kurdetakse selle üle, et isa ei hooli ja ei tee välja….sul on vedanud! Naudi parem seda, et sul on mees kes hoolib ja ootab oma lapse sündi väga:-)

Mina olen täpselt samuti ilma isata kasvanud. Ma olen ka peres pesamuna, nii et enamus ajast elasingi emaga kahekesi. Isa oli mulle oluline väiksena, hiljem oli mul täiesti ükskõik temast. Ei ole temast puudust tundnud. Selle võrra aga on mul siiani väga lähedased suhtes emaga.
Abikaasa on ka ilma isata üles kasvanud. Ainult lapsepõlvest mäletab isa ja need mälestused on talle väga tähtsad. Temal puudusid igasugused normaalsed suhted ka emaga. Ja see omakorda tulenes sellest, et ema oli lastekodust pärit. Ta ei pakkunud lastele hellust ja ei kasvatanud neid nagu oleks pidanud. Neil siiski oli võõrasisa ka pildil.
Nii et nüüd kasvatavad oma lapsi n.ö. kaks poolikut inimest. Ma tõesti ei oska öelda, kas meie kasvatusstiil või käitumine lastega on üldse mõjutatud meie endi minevikust.
Mina olen sarnane oma emaga. Lihtsalt oma lastele pakun siiski rohkem hellust ja hoolitsust kui minu ema omalajal. Samas olen ema moodi karm ja kui mulle ikka naabripoiss külas ei meeldi, siis viskan ta välja. teiste laste arvates olen kuri tädi, aga omad lapsed teavad, milline ma tegelikult olen. Minu ema oli samasugune.
Mees ei osanud beebidega suurt midagi peale hakata. Ta pole selline ninnu-nännutaja kunagi olnud. Eriline mängija samuti mitte. Alles nüüd, kui lapsed juba veidi suuremad, õpetab ta lastele elutarkusi, viib oma pere igale poole välja, et laste silmaringi avardada. Ma näen, et tal on oma väga tähtis roll laste kasvatamisel. Ma pole kunagi kahelnudki selles. Ta ise tunnistab, et ei ole hea isa. Ta lihtsalt pole võib-olla see tüüpiline lastega müraja isa, aga head eeskuju annab ta lastele küll. Ometigi enamus lastega tegelemisi on minu kanda. Mees käib tööl ja teenib raha. See on ka üks tema rolle peres. Meile kõigile pakkuda elamisväärset elu.
Teemaalgataja kahtlused on minu jaoks siiski võõrad. Minu jaoks isa roll peres on tähtis. See, et minul isa ei olnud, ei tähenda, et ka minu lapsed isa ei vaja. Vajavad ja kuidas veel. Me ei tea, kuidas isa puudumine täpselt üldse lapsi mõjutab. Mina ise vajan palju hellust ja õnneks saan seda oma mehelt. Samas iseloomult olen arglik, ebakindel, kergesti masenduv. Mulle meeldib, kui mees on perepea ja vastutab pere eest. Mehele jälle meeldib, et naine on kodus perenaine. Hoolitseb söökide ja muu majandamise eest. Meil on vanaaegne peremudel, aga äkki just selle pärast, et meil pole õiget eeskuju olnud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil olid nii isa kui ema, aga ometi 6-st lapsest kolmel on nn normaalne peremudel. Seega võin öelda, et ka kahe vanema olemasolu ei ole mingi tagatis. Ju siis oli negatiivne eeskuju, mis on veel hullem, kui puuduv vanem? Elus on palju muidki rolle ja tegevusi, milles pole eeskuju. Õpid ja saad hakkama. Ei ole vaja oma ebaõnnestumisi vanemate(puudumise) süüks veeretada.[/tsitaat]

Aga tavaliselt nii ongi, et ema isa olemasolu oskavad hinnata paremini need, kes ise sellest lapsepõlves ilma jäänud. Tavaliselt on nende lastel väga soe ja südamlik lapsepõlv. Niiöelda poolikud inimesed oskavad väärtustada peret ja seda ka õnnelikuna hoida.

Räägi oma mehega. Teil on lootust, sa tunnetad isegi rasedama probleemi.