Teema: Agressiivne laps lasteaias

Meil oli lapse rühmas sarnane olukord, kui olid 5-aastased, tuli rühma uus poiss. Alguses oli kõik tore, tekkisid sõbrad, mängisid, aga siis hakkas järjest rohkem ja rohkem tulema laste jutust välja, et teda kardetakse, et teeb haiget, et karjub ja loobib asju. Osad lapsed ei julgenud lasteaeda minna. Lõpuks vanemate survel võeti asi siiski üles. Mis polnud lihtne, samad põhjused – ei tohi teisest lapsest rääkida jne.

Oli koosolekuid, oli arutamist, rühmas käis ka vaatleja, kes nõustus, et sel lapsel puuduvad oskused, mis on kollektiivis vajalikud jne. Andis vanematele soovitusi, aga kuna vanemad on need, kes peaks asja kätte võtma, lapsega spetsialisti juurde minema, seda ei saa teha õpetajad või lasteaed, siis sinna see jäigi. vanemad süüdistasid rühma kõiki teisi lapsi, õpetajaid, lasteaeda ja samas ise tõid oma lapse lõhutud asjade asemel uusi.

Sel poisil oli kombeks märatsedes mööblit loopida ja asju lõhkuda, hood olid sellised, et paaril korral kutsusid õpetajad kiirabi. Mis sest lapsest nüüd on saanud, ei teagi, sest mingi hetk, kui tekkis ikkagi surve ka lasteaia poolt, et nad peavad lapsega spetsialisti juurde pöörduma, tugiisiku talle hankima vmt, siis võtsid nad lapse sealt lasteaiast ära. Nii et rühm pääses tänu sellele, et laps läks mujale lasteaeda, keegi teine pidi hakkama selle probleemiga tegelema. Vanemate eitusest ma aru ei saanud, ema oli sel ajal beebiga kodune, aga jätkas ka töö tegemist, nii et ilmselt tuli ka sealt stressi, suurem laps oli siis pikad päevad lasteaias. Selle asemel et aeg maha võtta ja probleemiga tegeleda, süüdistas ema kõiki teisi.

Rääkige lasteaia juhtkonnaga, et kasvõi kutsutaks vaatleja, annab mingitki nõu. Ja oluline on õpetajad kuidagi registreeriks need vägivallajuhtumid, kui keegi saab viga, siis lasteaia meditsiinitöötaja juures, kui vaja siis kasvõi kiirabis. Sest ega enne keegi liigutama ei hakka, kui on mustvalgel tõestatud, et olukord on hull.

Igal lapsel on lasteaias õigus turvalisusele ja kurb, kui lasteaia personal teie muret pisendab. Mida lapse vanemad ise poisi kohta räägivad? On ta teie rühmas uus? Ma arvan, et sellise süüdistamise ja sildistamisega, et see laps on paha, tõmbavad vanemad kaitsekooriku peale ega soovigi rohkem asja arutada. Ehk saaks asjale läheneda teisest küljest ja mõelda kõik koos, mida teha, et lapsed ka tema sõbrad olla tahaksid.

Vaatleja on võimalik kutsuda küll, kes siis soovitusi jagada oskab, mida omavaheliste heade suhete säilitamiseks teha saaks. Kaamerate vajalikkusest ma aru ei saa. Kuidas see aitaks? Tugiisikut on võimalik saada puudega lapsele, pöördudes selleks KOVi poole. Teised vanemad seda käsu peale tuua ei saa. Parim meetod on minu arvates siiski proovida tema vanematele sõbralikult läheneda. Minu lapse rühmas oli ka üks kohutava käitumisega agressiivne laps, kelle kohta teised vanemad kaebasid. Pikka aega vaatasin emale viltu, kuni üks hetk proovisin suhtumist muuta. Kirjutasin talle, et tal on kindlasti endal väga valus, kui laps nii palju negatiivset tagasisidet saab ja küsisin, kuidas ma saaksin kasulik olla ja aidata olukorda muuta. See pani lumepalli veerema ja lõpuks mõisteti ja kuulati seda last palju paremini ja rühma õhustik muutus paari kuuga väga mõnusaks! Tasub proovida!

Minu arvates on see jabur süsteem, et tugiisikut saavad lastele taotleda (ja enamasti peavad isegi ise leidma!) lapsevanemad. Selge see, et need lapsevanemad, kes väga oma lastest ei huvitu või ei taha probleeme tunnistada, seda ei tee. Aga laps kannatab ja kollektiivis (kuhu laps hiljemalt kooli ajal sattub) kannatavad ka teised lapsed. Ehk võiks olla nii – kui tulevad signaalid, et rühmas on mingid suhtlusprobleemid ühel või mitmel lapsel, siis lähebki tugiisik rühma, õpetab kõigile seal suhtlemise põhialuseid, vajadusel keskendudes probleemsele lapsele, aga ka teistele (sh õpetajatele). Ja kaasatakse ka lastekaitsespetsialist, kes tegeleb perega. Vajadusel oleks tugiisik ka kodus, samamoodi õpetamise mõttes (no Supernanny, eksole:)
Lihtsalt elasin ennast välja, vaevalt et nüüd keegi otsustajatest seda loeb…

Pöörduge koheselt kohaliku omavalitsuse poole probleemiga, et lasteaed ei soovi probleemi lahendada!

Väide, et isikuandmete kaitse seadus ei luba asja arutada, on vale. Jah, lasteaed ei tohi avaldada tema tervisehäireid, nt mis diagnoos tal on, mis seda käitumist põhjustab jne. Küll aga lubab isikuandmete kaitse seadus lahendada probleeme. Sealhulgas isikuandmete kaitse ei ole mingi ülimuslik asi – alati tuleb arvestada ka teiste isikute õigustega. Kui on oht teiste laste tervisele, sisi tuleb probleemiga tegeleda sellega tegelemiseks ei peagi teised lapsevanemad teadma, mis on konkreetne diagnoos, kuid lastevanematel on õigus teda, milliseid samme lasteaed astub, et tagada teiste laste turvalisus.

Kui lasteaed ei saa ise hakkama, tuleb tõstatada teema tugiisikust, kelle ülesanne siis on seda erivajadusega last jälgida.

Kust te võtate, et seal on tegu autismispektriga? Ei ole tüüpiline autist, tüüpilst autisti POLE OLEMAS.

Miks ma seda osutan – mul on autistlik laps, kelle puhul ma pean igal pool toonitama, et ta on absoluutselt vägivallatu, iialgi kedagi ei löö; ja ma tean, et selliseid vanemaid on palju. Lõpetame selle autistide stigmatiseerimise.

Kägistamine on ju elule ohtlik tegevus, kuidas seda lubatakse? Ähvardused, löömine ja kõik värisevad mingi 6-aastase jõnglase ees või? Kui kellegi elu on ohus, on igaühe kohus valida 112 ja abi kutsuda. Ma alustaksin politsei kutsumisest, küll siis hakkaks probleem lahenema.

on üks lasteaed Tallinnas, kus sellisest rühmast lahkuvadki lapsed kõrvalrühmadesse. Tõsine probleem tegelikult, eriti kui oma vanemad ei hooli ja on uhked ka veel pealekauba. Kannatavad kõik teised.

#3251555:

Aga seda kujutad ette, mida sulle ütlevad need vanemad, kelle last rühmas kägistatakse?

Seda pole mul vaja ette kujutada.

Ma soovitaks ka rühma vahetada. Mul oli oma lapsel sarnane olukord. Rühmas kaks vägivaldset last. Ja enamik vanemaid olid õpetajatega väga rahul. Õpetajad olidki toredad, aga laiutasid käsi, et mis nad teha saavad, kui vanemad ei tegele. Järgmisel aastal vahetusid õpetajad ja olukord muutus täielikult.

Õpetajad käsi ei laiutanud, vaid tegelesid väga järjekindlalt nende lastega ja mõne kuuga lõppesid vägivaldsed juhtumid ära. Ehk kõik õpetajad ei tule toime selliste lastega ja ei peagi tulema. Aga kui oma laps on sellises rühmas, kus koguaeg on sõjaolukord ja muutust ei paista, siis tegutseksin ja vahetaksin rühma või lasteaeda.

#3258158:

Käitumishäiretega laps on taas pandud tavarühma, vanemad rahul, kasvatajad ei saa midagi teha ja ülejäänud lapsed kannatavad. Nii on see juba 15 a ja aina hullemaks läheb.

Viimane EE lugu oli täiesti tavaline juhtum tavalisest koolis, mitte eriline juhtum erilisest koolist! Ükskord lahvatab vimm… eks koolitulistamised hakkavad sagenema sellest “oleme kõikide sõbrad” maailmas. .

Mul on oma vanema lapse näol kogemus olemas käitumishäirega lapse sulandumisprotsessist tavaklassi, mis paraku ei õnnestunud. Kannatada aga said 27 lapse närvid.

Teise lapse klassis (9a-sed) on tavapäraste “ma tapan su ära” väljendid.

Ma täpselt ei kujuta ette , mismoodi on see olukord nii käest ära läinud. Ilmselt ametnike seas on ka mingi ringkaitse, et ärme tee mitte midagi, sest muutuste tuuli ei paista küll kusagilt.

Aitab ainult eriti järjekindel tegutsemine, kaebuste esitamine, olukordade fikseerimine, nn streik – nt et kogu rühm enam ei lähe lasteaeda (ma ei tea kuidas see võimalik on) jm sellised äärmuslikud, aga seaduslikud meetmed. Kui nähakse, et “hullud” ei jätagi järele, siis vb hakkab mingi mägi liikuma.

Paraku elame hetkel idiootide ajastul sõna osteses mõttes. Õnneks pole miski jääv…

Jah, ma ei saa aru. Kui ma ikka kuuleks, et mingi pägalik lubas mu lapse ära tappa ning kägistas teda ja õpetajad vaatasid tuimalt pealt… ma teeks politseis pikema jututa avalduse pluss see direktor saaks mult 10 kõne päevas ja läheksin kasvõi ise kohale oma last turvama, kui teisiti ei saa hakkama.

Ma arvan, et see sai alguse 2,3,4-aastaselt, siis kui lapsel on tohutult uusi emotsioone ja väga vähe sõnu nende väljendamiseks. Laps hammustas või lõi kedagi ning nägi, et sai kellegi tähelepanu ja lähedust, võib-olla just need tema väikel hingel puudu olidki tollel hetkel ning edasi arenes pahastikäitumise katkemata jada, et oma katkist hinge toita, sest ta ei osanud teistmoodi. Probleemiga ei tegeletud õigel ajal ning nüüd 6-aastasena on asi üle pea kasvanud. Võib-olla on mure ka selles, et laps on probleemsest perekonnast, kus emotsionaalse kurnatusega, tühja hinge täitmisega ei tegeleta. Mis siis soovitada? Et lapse hing saaks lasteaias täidetud? See pole puht füüsiliselt alati võimalik, kõik õpetajad ei ole saanud erialast väljaõpet. Soovitan kokku kutsuda uus koosolek, kuhu on kutsutud sotsiaaltöötaja, laste psühholoog ja veel oma eriala spetsialistid, kelle arvamus võiks ehk vanematele korda minna. Alati võib haridusametilt küsida, millised võimalusi veel sellise olukorra lahendamiseks leiduks.