Lapse rühmas teist aastat poiss, kes kipub teisi lööma, tõukama, juukseid pidi kiskuma. Ma nii tüdind sellest teemast ja kannatus katkemas. Saan aru, et igal lapsel on õigus olla koos teistega, käia lasteaias. Et see laps vajab tähelepanu ja tuge ja abi. Aga minu ja teised rühma lapsed? Kas nende peale mõtleb keegi, EI. Ikka see jutt arvestamisest jne. Kas te kujutaksite tööl käimist pideva hirmuga, et töökaaslane teile võmmu kuklasse paneb või ootamatult küüntega näkku kargab. ? Ei kujuta ilmselt ja kui midagi sellist juhtuks, siis ilmselt saaksite psühhotrauma küll. Aga lasteaias pigistatakse silm kinni ja tegeletakse teist aastat poisi abistamisega.
Nüüd korraldasin lausa enda tøöd koos mehega nii ümber, et saaksime last palju kodus hoida. Koli või alevikust linna elama.
Teema: Agressiivne laps rühmas
Sama seis 🙁
Ja vihane olen, et midagi ette ei võeta. Lubatakse küll, et tegeleme ja valvame, aga tegelikult viin oma lapse iga päev nagu kuhugi ellujäämiskursusele. Kusjuures lapsed on suured juba (5-6a, esimest aastat see tüüp meil).
Kõige lollim on see, et selle lapse vanemad ei tunnista et midagi valesti oleks – on aktiivne laps, aga muidu igati kombes. No ei ole kombes! (kusjuures ongi jama, et õpetajad kuulavad murelikke vanemaid ja otsivad ka väljapääsu, aga tegelik põhjus on ikka mugavate vanemate tegemata töös. Oleks puudega laps, hüpik vm, saaks ära saata tasandusrühma, aga lihtsalt huligaaniga polegi suurt midagi peale hakata.
Veel enam häirib mind see, et on veel mõni ‘uss-laps’, kes vist tähelepanu vajadusega iriseb teiste kallal ja üritab pähe istuda, oma reegleid läbi suruda…. Ma ei tea, kas see on vanuse asi või mis. Vahel on illikuku, siis lubab ära tappa.
Polegi suurt midagi teha, peksjast hoiab mu laps eemale ja selle teisega jandime. Õpetan oma last iga päev, et julgust on vaja ja ülbik paika panna. Aga ise sellises keskkonnas töötades ei jääks mina küll normaalseks. Lapsele annan vabu päevi, või toon enne magamist ära. Teises lähedalasuvas lasteaias on samad probleemid.. Juba uurisin 🙁
Minu ema ja kaks tädi on samuti lasteaias õpetajad (erinevates üle Eesti) ja kinnitavad ühest suust tõusvat tendentsi – lastega ei tegelda, ei mängita, et seletata. Kolmesed tulevad lasteaeda ropendades, mähe püksis, lutipudel näpus, rääkida ei oska, kuulata ammugi mitte… põhjus-tagajärg-seos on üldse must maa.
Vat kui pikk jutt, aga sain end välja elada.
Seaduse järgi suurt ei saagi midagi ette võtta. Käisin oma lapsega kuni lastekaitseni välja. Alustasin rühmaõpetajast, siis liikusin lasteaia õppeala juhataja, siis juhataja, siis hoolekogu juhi, siis lastekaitse poole. Abi saab osutada vaid siis kui agressiivse lapse vanem tunnistab, et tema lapsel on probleem. Häda on selles, et nad enamsti ei tunnista seda. Lasteaed midagi teha ei saa. Kõik mu telefonikõned ja kohtumised algasid lausetega – ei või olla, nii küll ei tohiks. Ja siis hiljem tunnistati, et ega midagi teha ei olegi. Tunnen ka lasteaiaõpetajaid, kes nõustuvad, et jah, probleem on aga nemad midagi teha ei tohi. Ainus võimalus on fikseerida juba tehtud vigastused polikliinikus ja politseis ja siis kohtusse pöörduda. Mina organiseerisin ka lõpuks nii, et laps pidi võimalikult vähe lasteaias käima.
Koolis on asi mõnes mõttes kergem aga teisalt taas raskem. Erivajadustega lapsed on nüüd tavakollektiivis ja seaduse järgi peaks neid toetama abiõpetaja ja spetsialistid aga lasteasutustel selleks finantse eraldatud ei ole. Erikoolid suletakse ja siis lükatakse need lapsed tavaõpetajate õpetada. Õpetajatel ei ole paraku mõnikord oskusi ning kui need ka on, siis aega napib. Asi lõppeb sellega, et paari rübliku ohjeldamiseks läheb suur osa õpetaja energiast ja seeõttu jäävadki näiteks Tallinnas täiesti normaalsed aga võib- olla natuke aeglasemad lapsed esimeses klassis istuma kuna kellelgi nende jaoks aega ei ole.
Meil oli ka probleem lasteaias kus agressoriks oli jällegi tüdruk. Isiklikult võtsin kohe teemat väga tõsiselt ja pöördusin õpetajate, õppealajuhataja ja juhataja poole. Õnneks mind mõisteti ning lahendati nagu osati. Ühtlasi pöördusin karmilt ka agressor-lapse vanemate poole ning lubasin haridusnõunikuni välja kaevata. Oleksin nii teinud ka kui lasteaed poleks kontrolli alla saanud olukorda. Nüüd on olukord lahenenud ja kiusamine, togimine, näpistamine, hammustamine, otsa sõitmine ja asjade loopimine teiste laste pihta on lõppenud. Rühm on rahulik ja lapsele lasteaias meeldib.
aga proovi teistsugust lähenemist.
tavaliselt ju öeldaks,e et erivajadusega lapsel peaks olema tugiisik. Ja juba teist aastat agressiivne laps, st laps kellel se ei ole lihtsalt “etapp”, on tegelikutl erivajadusega. Erivajadus ei tähenda tingimat amingit “diagnoosi”, vaid tähendabki,e t vajab erinevat lähenemist. Kui lasteaed ja alapsevanemad ei saa aru, et nende lapsel eon vaja tugiisikut – küsi lasteaiast – kas sina pead siis oma lapsele palkama tugiisiku, kes hakkab sinu last kaitsma? Kas te peate teiste vanematega koos palkama rühma turvamehe? sest hetkel tekitataks eolukrod, justkui teise dlapse don erivajadusega – erivajadus seisneb kaitse vajaduses. Proovi , kas lasteaed tahab luua pretsedenti, et erivakjaduseks on turvamees/naine!
Selleks, et laps saaks tugiisiku, peab minu teada seda tugiisikut taotlema probleemse lapse lapsevanem. See aga tähendab, et lapsevanem peab aru saama, et tema lapsel on seda vaja. Selle arusaamiseni jõudmine (kui üldse jõutakse) võib võtta palju aega. See ei tähenda, et lasteaed selle nimel tööd ei tee. Kui siis lõpuks lapsevanem on saadud nõusse, et ta kuhugi pöördub ja last on uuritud ning tehtud kindlaks, et jah – talle on tugiisikut vaja, siis võib omakorda palju aega võtta see, kui see tugiisik lõpuks leitakse. Ja võib ka nii olla, et ei leitagi. Paraku pole ka see mõeldav, et õpetaja või õpetajaabi seisaks terve tööloleku aja igaks juhuks ühe-kahe lapse kõrval, sest ka sel juhul jääksid ülejäänud lapsed hooletusse. Kui veab ja lasteaias on olemas spetsialistid, kes selliste lastega tegelevad (nt eripedagoog või psühholoog), siis ega seegi kiireid tulemusi ei too. Nii et jama igal juhul.. ja on täiesti arusaadav, et mitte keegi ei taha, et teised lapsed agressiivselt käituva lapse pärast kannataksid. Paraku ma ei näe lihtsat ega kiiret lahendust sellisele probleemile 🙁
Selliste olukorda de jaoks võiks olla mingi nö kriisitugiisikute süsteem. Kui selgub, et rühma on tulnud agressiivne laps, kes on teistele ohtlik, siis saab see rühm nt rühmaõpetajate ja direktori taotlusel mingiks perioodiks rühma tugiisiku KOV-lt ning selle tugiisiku jaoks pole vanema taotlus vajalik. See siis aitaks tagada rühmas turvalisuse seni, kuni kestavad agressiivse lapse vaatlused ja uuringud ning selgub, milles tegelikult probleem on ja kas laps saab siis juba endale isikliku tugiisiku.
Miinus sellisel süsteemil võib olla, et rühma personal hakkab iga lärmakama ja aktiivsena lapse puhul seda lisainimest rühma taotlema. Samas tuleks antud võimalus olla ikkagi seotud otseselt ohtlikkusega, mitte lihtsalt sellega, et on rohkem tähelepanu nõudvam või keerulisema iseloomuga laps.
Jagan linki koos tegutsemisjuhistega: http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2018/09/25/kui-lapsel-on-mure/
Sama teema oli – lasevanemad ei tunnistanud probleemi. Nüüd tean, et kooli probleemid jätkuvad. Vanemate sõnul on süüdi teised, provotseeritakse jne. Teades last lasteaiast – siis oli ta selline juba 3-aastaselt.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
