Teema: Aidake mul alkoholismiga võidelda

#3464613:

Eile jõin 0,5 liitrise rummi ära ja see isegi ei mõjunud mulle. Sellele mõeldes hakkab mul hirmus, et mida ma oma organismile teen…

Ma ütlen sulle: ca 13 aastat tagasi, olles sinust mõne aasta vanem, hakkasin täiesti päeva pealt korraga labajalas metsikut valu tundma. No ikka nii, et isegi peale puhkudes lõi tuli silmist välja, käimisest, kinga või isegi soki jalga panemisest ei rääkimata. Kestis see mõned päevad, siis kadus.
Läks mööda aastaid, kui sama asi hakkas korduma ja järjest sagedamini. Muudkui tuli, valutas ja kadus. Arstiteemad pole kunagi minu jaoks olnud, seega ravisin ise ennast kompresside ja valuvaigistitega.

Kuna töö oli toona jalgel ja liikuv (päevas sai oma 10-12 km maha marsitud), siis pidasin seda tööst tulenevaks kutsehaiguseks. Parak kui istuvale tööle jäin, ei paranenud asi sugugi.

Umbes 10 aastat tagasi otsustasin kehakaalu ette võtta: intensiivse liikumise (ma ei ole kunagi üheski “siseruumi” trennis käinud) tulemusena laskus kaal 90-lt 65-le. Valud kadusid paariks aastaks, kuigi kui seda jalga (hüppeliigeseid, varbaid) mudisin, andis kuskilt miskit ikkagi õrnalt tunda. Aga – asi ju korras, mõtlesin. Paraku ei olnud. Kaootilised valuhood jätkusid.

Lõpuks, ühel väga vastiku atakihoo ajal, pöördusin EMO’sse. Uuriti-puuriti-käänati-väänati, midagi ei leitud. Mingit koevedelikku olla palju või vähe, enam ei mäleta. See oli 3 aastat tagasi.
Elu jätkus ja elu juurde käis mul alkohol.
Ja väga palju alkoholi. Sisuliselt igal õhtul õlut või veini. Kanget või magusat napsi pole iialgi joonud, kuigi kui ma hiljem reumatoloogiga rääkisin, siis tema väitel väga vahet ei olegi (jah, pärmi sisaldavad joogid on kahjulikumad).

Vahelduvate paremate ja kehvemate perioodidega elades jõudsin selle aasta märtsikuusse. Ütlen ääremärkusena, et kogu aeg oli haige vaid üks jalg, sellel aastal ka juba teine. Lisaks täpsustan, mida see “kehvem” periood tähendas: kehvemal hetkel ei saanud siledal pinnal liikuda, väljas käimisest rääkimata. Huvitaval kombel oli kõige hullem mitte jala peale astumine, vaid just jala maast lahti tõstmine. Veel: proovige kinga või sussi jalga panna nii, nagu teil ei oleks varbaid, st valu oli mööda jalga laiali nii tugevalt, et varbaid vahelpeal ei tundnudki.
Kodus koperdasin mööda seinu ja laudu, tööpäeva hommikud aga algasid valuvaigistitega (mis vaid mõne tunni leevendust andsid).
Kurisoossem oli, kui mu tulevane abikaasa mind wc-sse pidi talutama, sest mul oli reaalselt toimimas vaid üks jalg (karke polnud).
Pulmapäeval jäid kandmata ilusad peokingad, sest need lihtsalt ei mahtunud selle punetava valuliku puupaku ehk minu jala otsa.

Selle aasta märtsis – olgu siinkohal koroona ja töölt kõrvalolek kiidetud! – läksin lõpuks perearstile, kuna kerge-tugev-kerge valu oli juba vahet pidamata kuu aega kestnud ja ma olin sest surmani tüdinenud. Mina, kes ma arstide juures ehk üldse kümme korda elus olen käinud, oli see perearsti-polikliiniku-eriarstide-analüüside protsess jube tüütu ja…valus.

Mis siis sai?
Reumatoloog pani ehmatava diagnoosi – podagra. Minul, keskealisel, enda arvates ägedal, tervel ja minugasedakülleijuhtu naisel? Vanasti, kinnistunud vaadetega maailmas, oli see puhtalt meeste ja eriti joovate meeste haigus, veel enne seda rikaste kuningate haigus. Ma ju pole kumbki?!

Kümnepäevane antibiootikumikuur, alkoholi ei puutunud tilkagi. Siis edasi kolm nädalat ranget dieeti (õnneks on podagra kontrolli alla saav ja suisa ravitav toitumisega), loomulikult mitte tilkagi alkoholi. Nüüd varsti pean reumatoloogiga ühendust võtma, et uued analüüsid teha ja kusihapet kontrollida. See oli mul üli-üli kõrge ja sellest see jama suurel määral tulenebki (lisaks siis vale toitumine ja ülekaal). Kusihape ise aga tõuseb puriinirikaste toitude (suitsutatud tooted, mereannid, harknääre, herned, vorstid-sardellid-viinerid, karastusjoogid jne) ning eriti alkoholi mõjul. Ma väga tahan loota, et järgmise nädala analüüsid on paremad, st kusihape langenud ja kolesterool madalam. Plusspoolt näen juba praegu: näonahk on ilusam, pole seda paisunud punnkõhtu ees, hommikud on selged ja lõhnavad, raha jääb alles. Kaal muidugi ka langeb, aga mainin kohe ära, et näljutamine ja liiga kiire kaalulangus võib jälle kusihappe “lakke hüppama” panna. Normaalne kaalulangus on 0,5-1 kg nädalas. Mul on natuke rohkem läinud, aga püüan stabiilset joont hoida. Tänahommikune mõõdulindiga vehkimine näitas, et tissidest pepuni on ümbertringi ca 2 cm kahanenud. Aga mis peatähtis – mul ei valuta kuskilt! Ma saan kõndida nii, et ma pidevalt ei mõtle, kas nüüd…ei, kas äkki nüüd või hoopis nüüd?, käib läbi terav valu ja ma muutun lendlevast liblikast liipavaks elevandiks.
Ei, päris 100% pole valud kadunud, sest ma olen tänu alkoholitusele ja mõningasele kaalukaotusele viitsinud kokku kraapida oma energiasäästud – tegutsen taas aias, liigun (rattaga, jala), ei näksi mitte ühtegi no-mis-see-amps-ikka-teeb mõttetust. Ma sunnin ennast, sest ma tahan. Minu jaoks oli tähtis see esimene maik suhu saada (valu kadumine, kaalukaotus, ilusam mina peeglist vaadates), edasi on juba puhtalt hasart. Tean, et käia on palju (kirjutiste kohaselt täieliku paranemiseni võib minna 6-24 kuud, väga drastiliste juhtumite korral küll paraku ka aastaid, isegi 5-7 aastat), aga kuna ma ei taha 45-selt sant olla, siis ma käin.

Alkohol? Ilmselgelt ma ei hakka kunagi täiskarsklaseks, aga igasugune igaõhtune lakkumine jääb küll ära. Sest mul on väga hästi peas ja silmis see, kuidas ma lihtsalt vedelen keset ilusat suvepäeva voodis selili, midagi teha ei saa, vetsuminekuks palu abi, jalanõud viska minema, valuvaigistid enam ei aita. Sellistel perioodidel muidugi vandusin maad ja taevad kokku, et “homsest” hakkan korralikuks, kuigi ma isegi ei teadnud, mis mul viga on, siiski niipalju adusin küll, et alkohol ei tee ühtegi häda paremaks, aga valu kadudes ununesid ka iseendale antud lubadused. Kuni järgmise korrani.

Praegu olen endaga rahul ja kuigi on tulemas jaanipäev, mu enda sünnipäev, õe juubel, üht-teist veel, siis piirdun tagasihoidliku koguse kuiva valge veiniga ja ei nihele peale tööpäeva lõppu, et võtaks mõne õlle, grilliks/vaataks telekat ja nokiks hääd-paremat kõrvale. Sest ma tean, misasi on füüsiline valu ja see pole sünnitus, et korra oli ja siis on läbi.

Ma lihtsalt ütlen, eks.

Kas teil on lapsi ka?

#3464842:

ma ei taha sugugi kellegi traumat pisendada, ära keera asju üle.
kui nt sutsetaja ütleks, et suitsetab raske ja õnnetu elu pärast – kas ei kõla otsitud põhjendusena?

Või kui naised kirjutavad siin, et mees joob igal õhtul mitu õlut – kas siis peaks ka mehe rasket lapsepõlve süüdistama ja tema joomist kannatama või siiski koti pakima ja ära kolima? Miks joodiknaiste puhul siis teisiti on ja kohe haletsemine ja kaasatundmine hakkab?

Põhjuse otsimine ei anna vähimatki tuge edukale tulevikule.

Teemaalgatajale. Kui see sulle vähegi abistav jutt on, siis mina olen seljatanud kaks rasket sõltuvust – suitsetamise (üle 25 aasta, kaks ja rohkem pakki päevas viimased 15 aastat) ja suhtesõltuvuse (praktiliselt jõudsin enesealanduse, palumise, anumise ja pealetükkivuseni välja, 11 aastat).

Minu soovitus sulle on ennast mitte nii tõsiselt võtta. Hakkab halb ja ärev olla, kui alkoholi ei saa, mis siis sellest. Ära ju ei sure.

Söömist sa ei saa nii maha jätta, et üldse ei söö. Seega on liigsöömise mahajätmine oluliselt keerulisem kui alkoholist, suitsust loobumine. Lihtsalt enam ei tee ja ei tähtsusta end üle, et oi, mul on niii paha, nüüd ma pean saama. Maailma see ei huvita ja miks see peaks sind huvitama. Las sul olla siis paha ja raske. Ja ühel päeval avastad, et ei ole terve päev otsa alkoholile mõelnud. Siis oledki juba peaaegu võitnud. Tahtejõuga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt ei tähtsusta enda tundeid üle.

Minul läks selleni, et avastasin, et pole tund aega suitsule mõelnud, 8 nädalat. Selleni, et terve päev otsa polnud suitsunäljas piinelnud, kulus 4,5 kuud. Ja siis? Maailm tiksub ikka edasi ka siis, kui minul või sinul on alko- või suitsunälg. Sadu tuhandeid inimesi ei ole mitu päeva süüa saanud ja nüüd on mul või sul kohutav probleem, et pole saanud alkot või napsu.

Ehk siis ei maksa enda sisetunnetele liiga palju tähelepanu pöörata. Me kõik oleme vaid liivaterad merekaldal. Kedagi ei huvita, et on halb ja ennast ka ei peaks huvitama. See halb läheb lõpuks ka üle. Ükskord. Pisiasjadest ei maksa maailmasuurt probleemi teha, lihtsalt ei võta enam seda klaasi ja kogu lugu. Mingit “ma ei suuda, ma ei suuda!” mängu poe iseendale vaja korraldada, seni pole veel keegi ära surnud seeepärast, et pole 5 nädalat alkoholi saanud. Sa ka ei sure, järelikult suudad.

(Ja deliiriumist ärme antud juhul räägime, see on hoopis teise klassi alkohoolikute probleem).

Suvaline sõltuvus tekib sellest, et minu sees kerkib üles mingi halb tunne, negatiivne emotsioon, piinav hingeseisund – ühesõnaga: paha on olla. Siis leiad, et söömine, joomine, suitsetamine või tablett aitab seda seisundit leevendada. Leevendad korra, kaks, kolm. Tekib harjumus, et iga kord, kui on vaimselt halb olla (pinge, stress, nimeta seda kuidas tahad), tarbid AINET, mis teeb enesetunde ja meeleolu paremaks. See on alkoholismi ja ülesöömise (sest kui oled 90 kg, siis on sul see ka) mehhanism.
Sellest tulenevalt saab lahendus olla vaid see, et sa leiad mingi teise tee halva enesetunde leevendamiseks. Sest ainetega enesetunde parandamine on võlgu elamine. Selle eest tuleb maksta liiga kõrget intressi. Mõned vahetavad väga kahjuliku sõltuvusaine välja vähem kahjuliku vastu – näiteks tean endist padualkohoolikut, kes veini asemel hakkas samades kogustes kohvi jooma. Talle see sobis, oli vähemalt tass, mida näpu vahel hoida. Mõned jätavad õlle ja shokolaadi ning hakkavad ennastunustavalt tegelema mingi spordialaga, mis stressi põletab – üsna efektiivne, aga peab olema nn suur eesmärk – lihtsalt rühmatrennis käimisest ei pruugi piisata. Mõned hakkavad mediteerima või joogas käima või lähevad kirikusse või vanni. Mingisse hobisse sukeldumine on päris hea variant. Kui alkohol ja toit kõrvale jätta, mis sinu igapäevast enesetunnet kõige rohkem parandab? Millest sa lapsena unistasid? Kui hakkaks selle unistuse suunas pisikeste sammudega liikuma? Teeks ära mingi ükskõik kui väikese asja, mille üle uhkust tunda?

#3464839:

#3464613:

Eile jõin 0,5 liitrise rummi ära ja see isegi ei mõjunud mulle. Sellele mõeldes hakkab mul hirmus, et mida ma oma organismile teen…

Ma ütlen sulle: ca 13 aastat tagasi, olles sinust mõne aasta vanem, hakkasin täiesti päeva pealt korraga labajalas metsikut valu tundma. No ikka nii, et isegi peale puhkudes lõi tuli silmist välja, käimisest, kinga või isegi soki jalga panemisest ei rääkimata. Kestis see mõned päevad, siis kadus.

Läks mööda aastaid, kui sama asi hakkas korduma ja järjest sagedamini. Muudkui tuli, valutas ja kadus. Arstiteemad pole kunagi minu jaoks olnud, seega ravisin ise ennast kompresside ja valuvaigistitega.

Kuna töö oli toona jalgel ja liikuv (päevas sai oma 10-12 km maha marsitud), siis pidasin seda tööst tulenevaks kutsehaiguseks. Parak kui istuvale tööle jäin, ei paranenud asi sugugi.

Umbes 10 aastat tagasi otsustasin kehakaalu ette võtta: intensiivse liikumise (ma ei ole kunagi üheski “siseruumi” trennis käinud) tulemusena laskus kaal 90-lt 65-le. Valud kadusid paariks aastaks, kuigi kui seda jalga (hüppeliigeseid, varbaid) mudisin, andis kuskilt miskit ikkagi õrnalt tunda. Aga – asi ju korras, mõtlesin. Paraku ei olnud. Kaootilised valuhood jätkusid.

Lõpuks, ühel väga vastiku atakihoo ajal, pöördusin EMO’sse. Uuriti-puuriti-käänati-väänati, midagi ei leitud. Mingit koevedelikku olla palju või vähe, enam ei mäleta. See oli 3 aastat tagasi.

Elu jätkus ja elu juurde käis mul alkohol.

Ja väga palju alkoholi. Sisuliselt igal õhtul õlut või veini. Kanget või magusat napsi pole iialgi joonud, kuigi kui ma hiljem reumatoloogiga rääkisin, siis tema väitel väga vahet ei olegi (jah, pärmi sisaldavad joogid on kahjulikumad).

Vahelduvate paremate ja kehvemate perioodidega elades jõudsin selle aasta märtsikuusse. Ütlen ääremärkusena, et kogu aeg oli haige vaid üks jalg, sellel aastal ka juba teine. Lisaks täpsustan, mida see “kehvem” periood tähendas: kehvemal hetkel ei saanud siledal pinnal liikuda, väljas käimisest rääkimata. Huvitaval kombel oli kõige hullem mitte jala peale astumine, vaid just jala maast lahti tõstmine. Veel: proovige kinga või sussi jalga panna nii, nagu teil ei oleks varbaid, st valu oli mööda jalga laiali nii tugevalt, et varbaid vahelpeal ei tundnudki.

Kodus koperdasin mööda seinu ja laudu, tööpäeva hommikud aga algasid valuvaigistitega (mis vaid mõne tunni leevendust andsid).

Kurisoossem oli, kui mu tulevane abikaasa mind wc-sse pidi talutama, sest mul oli reaalselt toimimas vaid üks jalg (karke polnud).

Pulmapäeval jäid kandmata ilusad peokingad, sest need lihtsalt ei mahtunud selle punetava valuliku puupaku ehk minu jala otsa.

Selle aasta märtsis – olgu siinkohal koroona ja töölt kõrvalolek kiidetud! – läksin lõpuks perearstile, kuna kerge-tugev-kerge valu oli juba vahet pidamata kuu aega kestnud ja ma olin sest surmani tüdinenud. Mina, kes ma arstide juures ehk üldse kümme korda elus olen käinud, oli see perearsti-polikliiniku-eriarstide-analüüside protsess jube tüütu ja…valus.

Mis siis sai?

Reumatoloog pani ehmatava diagnoosi – podagra. Minul, keskealisel, enda arvates ägedal, tervel ja minugasedakülleijuhtu naisel? Vanasti, kinnistunud vaadetega maailmas, oli see puhtalt meeste ja eriti joovate meeste haigus, veel enne seda rikaste kuningate haigus. Ma ju pole kumbki?!

Kümnepäevane antibiootikumikuur, alkoholi ei puutunud tilkagi. Siis edasi kolm nädalat ranget dieeti (õnneks on podagra kontrolli alla saav ja suisa ravitav toitumisega), loomulikult mitte tilkagi alkoholi. Nüüd varsti pean reumatoloogiga ühendust võtma, et uued analüüsid teha ja kusihapet kontrollida. See oli mul üli-üli kõrge ja sellest see jama suurel määral tulenebki (lisaks siis vale toitumine ja ülekaal). Kusihape ise aga tõuseb puriinirikaste toitude (suitsutatud tooted, mereannid, harknääre, herned, vorstid-sardellid-viinerid, karastusjoogid jne) ning eriti alkoholi mõjul. Ma väga tahan loota, et järgmise nädala analüüsid on paremad, st kusihape langenud ja kolesterool madalam. Plusspoolt näen juba praegu: näonahk on ilusam, pole seda paisunud punnkõhtu ees, hommikud on selged ja lõhnavad, raha jääb alles. Kaal muidugi ka langeb, aga mainin kohe ära, et näljutamine ja liiga kiire kaalulangus võib jälle kusihappe “lakke hüppama” panna. Normaalne kaalulangus on 0,5-1 kg nädalas. Mul on natuke rohkem läinud, aga püüan stabiilset joont hoida. Tänahommikune mõõdulindiga vehkimine näitas, et tissidest pepuni on ümbertringi ca 2 cm kahanenud. Aga mis peatähtis – mul ei valuta kuskilt! Ma saan kõndida nii, et ma pidevalt ei mõtle, kas nüüd…ei, kas äkki nüüd või hoopis nüüd?, käib läbi terav valu ja ma muutun lendlevast liblikast liipavaks elevandiks.

Ei, päris 100% pole valud kadunud, sest ma olen tänu alkoholitusele ja mõningasele kaalukaotusele viitsinud kokku kraapida oma energiasäästud – tegutsen taas aias, liigun (rattaga, jala), ei näksi mitte ühtegi no-mis-see-amps-ikka-teeb mõttetust. Ma sunnin ennast, sest ma tahan. Minu jaoks oli tähtis see esimene maik suhu saada (valu kadumine, kaalukaotus, ilusam mina peeglist vaadates), edasi on juba puhtalt hasart. Tean, et käia on palju (kirjutiste kohaselt täieliku paranemiseni võib minna 6-24 kuud, väga drastiliste juhtumite korral küll paraku ka aastaid, isegi 5-7 aastat), aga kuna ma ei taha 45-selt sant olla, siis ma käin.

Alkohol? Ilmselgelt ma ei hakka kunagi täiskarsklaseks, aga igasugune igaõhtune lakkumine jääb küll ära. Sest mul on väga hästi peas ja silmis see, kuidas ma lihtsalt vedelen keset ilusat suvepäeva voodis selili, midagi teha ei saa, vetsuminekuks palu abi, jalanõud viska minema, valuvaigistid enam ei aita. Sellistel perioodidel muidugi vandusin maad ja taevad kokku, et “homsest” hakkan korralikuks, kuigi ma isegi ei teadnud, mis mul viga on, siiski niipalju adusin küll, et alkohol ei tee ühtegi häda paremaks, aga valu kadudes ununesid ka iseendale antud lubadused. Kuni järgmise korrani.

Praegu olen endaga rahul ja kuigi on tulemas jaanipäev, mu enda sünnipäev, õe juubel, üht-teist veel, siis piirdun tagasihoidliku koguse kuiva valge veiniga ja ei nihele peale tööpäeva lõppu, et võtaks mõne õlle, grilliks/vaataks telekat ja nokiks hääd-paremat kõrvale. Sest ma tean, misasi on füüsiline valu ja see pole sünnitus, et korra oli ja siis on läbi.

Ma lihtsalt ütlen, eks.

Mul on üks hea tuttav, tänaseks üle keskea ja tema lugu on väga sarnane kahe erinevusega- ta nimelt on olnud eluaeg täiskarsklane ja stabiilselt kerges alakaalus. Podagral pole otsest seost alkoholiga, mis oleks tõendatud.

Ma olen täpselt sama probleemi ees. M32. Üritan olla kaine, sest joomine on hakanud tervise peale. Aga alati leiab mingi vabanduse. Kas elu on liiga hea, keskpärane, kurb vms. Joodik leiab alati põhjuse. Tundub selline nõiaring olevat, et ei oskagi end muud moodi paremini tunda. Ei teagi kuidas sellest lahti rabeleda. Kui teema algatajal on meiliaadress, siis heameelega võiks kogemusi vahetada. Võib-olla saab mitmekesi probleemile piiri panna

#3465084:

Ühesõnaga ühest sõltuvusest teise.

No söömist ma ei nimetaks päris sõltuvuseks, ega päevad läbi ei õgi. Aga seda imelist kaalulangust, mida alkoholist loobumisega saavutada lootsin, ei tulnud.

Aitaks, aga ma peaks sinu kõrval siis seisma 24/7 et sulle meelde tuletama, mille peal sa väljas oled. Et aitad end vaid sina ise. Mina olnuks ka tulevane alkoholik, kui ma joomist ei jätnuks, seepärast ma ütlen ainult sina saad joomise maha jätta, mitte keegi teine sinu eest.

Sorry, aga lendasidki tervise teemasse, sest meie kombluspolitsei on täiskarsklane ja mitte ainult… Aga sulle lohutuseks, need kes juba teavad ja kommisid, need tulevad kaasa ja teisedki, kel vaja.

#3464937:

Suvaline sõltuvus tekib sellest, et minu sees kerkib üles mingi halb tunne, negatiivne emotsioon, piinav hingeseisund – ühesõnaga: paha on olla. Siis leiad, et söömine, joomine, suitsetamine või tablett aitab seda seisundit leevendada. Leevendad korra, kaks, kolm. Tekib harjumus, et iga kord, kui on vaimselt halb olla (pinge, stress, nimeta seda kuidas tahad), tarbid AINET, mis teeb enesetunde ja meeleolu paremaks. See on alkoholismi ja ülesöömise (sest kui oled 90 kg, siis on sul see ka) mehhanism.

Näed asja (alkoholsõltuvust) liiga lihtsustatult. Alkoholismi on mitut liiki ja see, mida sina kirjeldad, on neist vaid üks (‘murede uputamine’). Sellist tüüpi alkoholism esineb rohkem meestel, nemad uputavad oma stressi ja muresid viinapudelisse. Naisetel esineb palju sagedamini hoopis üks teine tüüp: nad on heaolujoojad. Tänapäeval meie ühiskonnas on naisel piisavalt raha, piisavalt lähedalasuv pood, piisavat kaua ja iga päev lahti olev pood, auto sinna poodi minemiseks, mõnus kodukene selle kraami nautimiseks – st kõik võimalused mugavaks joomiseks. Naised on pigem rõõmujoojad, mitte murede uputajad. Naised premeerivad ennast raske tööpäeva järgselt, töönädala lõppedes, töösaavutuste puhul, ilusa ilma puhul, uue kleidi puhul jne. Mida rahulolevam on naine, seda toredam on veinike lahti nööpida ja nautida, nautida, nautida.
Sõltuvus aga, kurivaim, tekib mõlemal juhul. Naistel isegi kergemini ja kiiremini ja organkahjustused varem kui meestel.
Ütleks siis nii, et meie Perekooli Ilusa Elu Kägu on tüüpiline naisjoodiku prototüüp, kuigi ma ei tea, kas tegelik või väljamõeldud. Selline nautleja ongi naistipsutaja, kellest saab lõpuks naisalkohoolik.
*
Mis puutub sellesse pikka podagra-loengusse, siis podagra peamine põhjus on siiski liigsöömine ja liigne kehakaal + vähene vedelikutarbimine, mitte otseselt alkohol, eriti naistel. Geneetika on ka oluline.

Teemaalgataja, kuidas eile läks?

#3465989:

#3465635:

Teemaalgataja, kuidas eile läks?

Mõnes mõttes halvasti ja mõnes mõttes hästi. Halvasti, sest mul oli kodus veinipudel ja ma mõtlesin nagu ikka ja alati, et las see olla siis viimane kord..

Hästi, sest vist oli vähemalt sellest kasu, et ma nii pikalt sellele kõigele mõtlesin ja hinges ei taha enam juua, et üle pika aja oli mul täna hommikul halb olla, iiveldas ja magu kergelt valutas, mis hirmutas kohe ära, sest mul ei ole juba väga ammu alkoholist halb olnud. Praegu on kell juba kuus ja ma ei ei ole ennast poodi vedanud ega tahagi, loodan, et kella kümneni saan nii hakkama ja esimene päev on siis seljatatud.

Tõmbasin telefoni appi, mis loeb päevi, mil olen ilma alkoholita olnud, ehk motiveerib. Samuti olen vaadanud Youtubes nüüd videosid teiste kogemustest.

Mis äpp see on?

#3465101:

selleks et aju end uuesti ringi programmeeriks, peaks olema puhas vähemalt üks aasta.

Selleks, et aju mõjutada, ongi välja mõeldud naltrexone.
Mille abil aju umbes tunni ajaga orienteerub ringi, et alkoholi tarbimine ei ole mõnus ega lahe tegevus.
Vaid, et näiteks viina joomine on lihtsalt üks üsna vastiku maitsega vedeliku sissekallamine.
Joodikud ju ütlevad ka, et ega muidu ei jooks, kui pähe ei hakkaks.
Naltexonega ikka pisut küll ka hakkab, aga teistmoodi ja mingit muud mõnu joomisega ei kaasne.
Ehk siis kaotad asja vastu huvi.

Kui sa sellest midagi kuulnuki pole ega teada ei tahagi, siis muidugi võid oma pead vastu lauda taguda.

p.S. Naltexone vist suudeti nüüd Eestis ka ära keelata (alkotootjad + riik muidugi), aga toimeainetega ja teise nimega ravimid on siiski olemas. Perearst neid peast muidugi ei tea, aga google vast neil on.