Esileht Ilu ja tervis Aidake mul alkoholismiga võidelda

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 69 )

Teema: Aidake mul alkoholismiga võidelda

Postitas:
Kägu

Olen endas nii palju selgusele jõudnud, et mul ongi kaks probleemi miks ma joon. 1. sest ma olen endale tänaseks päevaks tekitanud võlad ja erinevad probleemid suhetes ja 2. sest mul on lapsepõlvest nii palju taaka kaasa veetud.

Olen 29 ja kahjuks samas situatsioonis. Põhjuseks lapsepõlvetrauma millega ma ei suuda kuidagi normaalselt olla või elada ja sellest on lihtsalt saanud surnud nõiaring.

te ikka saate aru, et see on vana hea “põhjuse leiab alati”?

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen endas nii palju selgusele jõudnud, et mul ongi kaks probleemi miks ma joon. 1. sest ma olen endale tänaseks päevaks tekitanud võlad ja erinevad probleemid suhetes ja 2. sest mul on lapsepõlvest nii palju taaka kaasa veetud.

Olen 29 ja kahjuks samas situatsioonis. Põhjuseks lapsepõlvetrauma millega ma ei suuda kuidagi normaalselt olla või elada ja sellest on lihtsalt saanud surnud nõiaring.

te ikka saate aru, et see on vana hea “põhjuse leiab alati”?

Vägivaldne lapsepõlv on probleem ja selle mõju üksikisikule pisendada suudab ainult, vabandust, rumal, harimatu ja empaatiavõimetu inimene. Mitte kõik vägivaldsest lapsepõlvest tulnud ei hakka jooma, on väga paljusid muid tegevusi, millega püütakse enda hingehaavu ravida. Lihtsalt need muud tegevused on ühiskonnas rohkem aktsepteeritud ja ei paista seega negatiivselt välja.

+3
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eile jõin 0,5 liitrise rummi ära ja see isegi ei mõjunud mulle. Sellele mõeldes hakkab mul hirmus, et mida ma oma organismile teen…

Ma ütlen sulle: ca 13 aastat tagasi, olles sinust mõne aasta vanem, hakkasin täiesti päeva pealt korraga labajalas metsikut valu tundma. No ikka nii, et isegi peale puhkudes lõi tuli silmist välja, käimisest, kinga või isegi soki jalga panemisest ei rääkimata. Kestis see mõned päevad, siis kadus.
Läks mööda aastaid, kui sama asi hakkas korduma ja järjest sagedamini. Muudkui tuli, valutas ja kadus. Arstiteemad pole kunagi minu jaoks olnud, seega ravisin ise ennast kompresside ja valuvaigistitega.

Kuna töö oli toona jalgel ja liikuv (päevas sai oma 10-12 km maha marsitud), siis pidasin seda tööst tulenevaks kutsehaiguseks. Parak kui istuvale tööle jäin, ei paranenud asi sugugi.

Umbes 10 aastat tagasi otsustasin kehakaalu ette võtta: intensiivse liikumise (ma ei ole kunagi üheski “siseruumi” trennis käinud) tulemusena laskus kaal 90-lt 65-le. Valud kadusid paariks aastaks, kuigi kui seda jalga (hüppeliigeseid, varbaid) mudisin, andis kuskilt miskit ikkagi õrnalt tunda. Aga – asi ju korras, mõtlesin. Paraku ei olnud. Kaootilised valuhood jätkusid.

Lõpuks, ühel väga vastiku atakihoo ajal, pöördusin EMO’sse. Uuriti-puuriti-käänati-väänati, midagi ei leitud. Mingit koevedelikku olla palju või vähe, enam ei mäleta. See oli 3 aastat tagasi.
Elu jätkus ja elu juurde käis mul alkohol.
Ja väga palju alkoholi. Sisuliselt igal õhtul õlut või veini. Kanget või magusat napsi pole iialgi joonud, kuigi kui ma hiljem reumatoloogiga rääkisin, siis tema väitel väga vahet ei olegi (jah, pärmi sisaldavad joogid on kahjulikumad).

Vahelduvate paremate ja kehvemate perioodidega elades jõudsin selle aasta märtsikuusse. Ütlen ääremärkusena, et kogu aeg oli haige vaid üks jalg, sellel aastal ka juba teine. Lisaks täpsustan, mida see “kehvem” periood tähendas: kehvemal hetkel ei saanud siledal pinnal liikuda, väljas käimisest rääkimata. Huvitaval kombel oli kõige hullem mitte jala peale astumine, vaid just jala maast lahti tõstmine. Veel: proovige kinga või sussi jalga panna nii, nagu teil ei oleks varbaid, st valu oli mööda jalga laiali nii tugevalt, et varbaid vahelpeal ei tundnudki.
Kodus koperdasin mööda seinu ja laudu, tööpäeva hommikud aga algasid valuvaigistitega (mis vaid mõne tunni leevendust andsid).
Kurisoossem oli, kui mu tulevane abikaasa mind wc-sse pidi talutama, sest mul oli reaalselt toimimas vaid üks jalg (karke polnud).
Pulmapäeval jäid kandmata ilusad peokingad, sest need lihtsalt ei mahtunud selle punetava valuliku puupaku ehk minu jala otsa.

Selle aasta märtsis – olgu siinkohal koroona ja töölt kõrvalolek kiidetud! – läksin lõpuks perearstile, kuna kerge-tugev-kerge valu oli juba vahet pidamata kuu aega kestnud ja ma olin sest surmani tüdinenud. Mina, kes ma arstide juures ehk üldse kümme korda elus olen käinud, oli see perearsti-polikliiniku-eriarstide-analüüside protsess jube tüütu ja…valus.

Mis siis sai?
Reumatoloog pani ehmatava diagnoosi – podagra. Minul, keskealisel, enda arvates ägedal, tervel ja minugasedakülleijuhtu naisel? Vanasti, kinnistunud vaadetega maailmas, oli see puhtalt meeste ja eriti joovate meeste haigus, veel enne seda rikaste kuningate haigus. Ma ju pole kumbki?!

Kümnepäevane antibiootikumikuur, alkoholi ei puutunud tilkagi. Siis edasi kolm nädalat ranget dieeti (õnneks on podagra kontrolli alla saav ja suisa ravitav toitumisega), loomulikult mitte tilkagi alkoholi. Nüüd varsti pean reumatoloogiga ühendust võtma, et uued analüüsid teha ja kusihapet kontrollida. See oli mul üli-üli kõrge ja sellest see jama suurel määral tulenebki (lisaks siis vale toitumine ja ülekaal). Kusihape ise aga tõuseb puriinirikaste toitude (suitsutatud tooted, mereannid, harknääre, herned, vorstid-sardellid-viinerid, karastusjoogid jne) ning eriti alkoholi mõjul. Ma väga tahan loota, et järgmise nädala analüüsid on paremad, st kusihape langenud ja kolesterool madalam. Plusspoolt näen juba praegu: näonahk on ilusam, pole seda paisunud punnkõhtu ees, hommikud on selged ja lõhnavad, raha jääb alles. Kaal muidugi ka langeb, aga mainin kohe ära, et näljutamine ja liiga kiire kaalulangus võib jälle kusihappe “lakke hüppama” panna. Normaalne kaalulangus on 0,5-1 kg nädalas. Mul on natuke rohkem läinud, aga püüan stabiilset joont hoida. Tänahommikune mõõdulindiga vehkimine näitas, et tissidest pepuni on ümbertringi ca 2 cm kahanenud. Aga mis peatähtis – mul ei valuta kuskilt! Ma saan kõndida nii, et ma pidevalt ei mõtle, kas nüüd…ei, kas äkki nüüd või hoopis nüüd?, käib läbi terav valu ja ma muutun lendlevast liblikast liipavaks elevandiks.
Ei, päris 100% pole valud kadunud, sest ma olen tänu alkoholitusele ja mõningasele kaalukaotusele viitsinud kokku kraapida oma energiasäästud – tegutsen taas aias, liigun (rattaga, jala), ei näksi mitte ühtegi no-mis-see-amps-ikka-teeb mõttetust. Ma sunnin ennast, sest ma tahan. Minu jaoks oli tähtis see esimene maik suhu saada (valu kadumine, kaalukaotus, ilusam mina peeglist vaadates), edasi on juba puhtalt hasart. Tean, et käia on palju (kirjutiste kohaselt täieliku paranemiseni võib minna 6-24 kuud, väga drastiliste juhtumite korral küll paraku ka aastaid, isegi 5-7 aastat), aga kuna ma ei taha 45-selt sant olla, siis ma käin.

Alkohol? Ilmselgelt ma ei hakka kunagi täiskarsklaseks, aga igasugune igaõhtune lakkumine jääb küll ära. Sest mul on väga hästi peas ja silmis see, kuidas ma lihtsalt vedelen keset ilusat suvepäeva voodis selili, midagi teha ei saa, vetsuminekuks palu abi, jalanõud viska minema, valuvaigistid enam ei aita. Sellistel perioodidel muidugi vandusin maad ja taevad kokku, et “homsest” hakkan korralikuks, kuigi ma isegi ei teadnud, mis mul viga on, siiski niipalju adusin küll, et alkohol ei tee ühtegi häda paremaks, aga valu kadudes ununesid ka iseendale antud lubadused. Kuni järgmise korrani.

Praegu olen endaga rahul ja kuigi on tulemas jaanipäev, mu enda sünnipäev, õe juubel, üht-teist veel, siis piirdun tagasihoidliku koguse kuiva valge veiniga ja ei nihele peale tööpäeva lõppu, et võtaks mõne õlle, grilliks/vaataks telekat ja nokiks hääd-paremat kõrvale. Sest ma tean, misasi on füüsiline valu ja see pole sünnitus, et korra oli ja siis on läbi.

Ma lihtsalt ütlen, eks.

+13
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen endas nii palju selgusele jõudnud, et mul ongi kaks probleemi miks ma joon. 1. sest ma olen endale tänaseks päevaks tekitanud võlad ja erinevad probleemid suhetes ja 2. sest mul on lapsepõlvest nii palju taaka kaasa veetud.

Olen 29 ja kahjuks samas situatsioonis. Põhjuseks lapsepõlvetrauma millega ma ei suuda kuidagi normaalselt olla või elada ja sellest on lihtsalt saanud surnud nõiaring.

te ikka saate aru, et see on vana hea “põhjuse leiab alati”?

Vägivaldne lapsepõlv on probleem ja selle mõju üksikisikule pisendada suudab ainult, vabandust, rumal, harimatu ja empaatiavõimetu inimene. Mitte kõik vägivaldsest lapsepõlvest tulnud ei hakka jooma, on väga paljusid muid tegevusi, millega püütakse enda hingehaavu ravida. Lihtsalt need muud tegevused on ühiskonnas rohkem aktsepteeritud ja ei paista seega negatiivselt välja.

ma ei taha sugugi kellegi traumat pisendada, ära keera asju üle.
kui nt sutsetaja ütleks, et suitsetab raske ja õnnetu elu pärast – kas ei kõla otsitud põhjendusena?

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas teil on lapsi ka?

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu tuttav sai lõplikult kaineks (juba ca. 6 aastat), kui luges üht raamatut. Kahjuks ma ei mäleta, mis raamat see oli. Proovisin otsinguga leida, aga ei leidnud. Aga see oli juba siis praktiliselt läbi müüdud, nüüd seda poest enam ei osta. Ainult kasutatult. Kahjuks ei tule pealkiri meelde…

Enne seda käis Corademdis, siis Wismaris ja ei midagi. Wismarisse sattus lõpuks juba üsna raskes olukorras. Sinna talle raamatu viisin.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma ei taha sugugi kellegi traumat pisendada, ära keera asju üle.
kui nt sutsetaja ütleks, et suitsetab raske ja õnnetu elu pärast – kas ei kõla otsitud põhjendusena?

Või kui naised kirjutavad siin, et mees joob igal õhtul mitu õlut – kas siis peaks ka mehe rasket lapsepõlve süüdistama ja tema joomist kannatama või siiski koti pakima ja ära kolima? Miks joodiknaiste puhul siis teisiti on ja kohe haletsemine ja kaasatundmine hakkab?

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loe mis on toodud infolehes: 1 inimesel 10-st tekivad unehäired,

Ei loe.
Pigem proovisin ära, kas aitab ja toimis.
Infoleht on sinusuguste jaoks…

Teine asi on see, et sa ei tea alkoholismist mitte midagi. Joodikul (olen olnud ja tean) ONGI KOGU AEG UNEHÄIRED.
Tavaline joodik ei maga kunagi rahulikult 8h järjest, et sa teaksid.

Mismoodi neid unehäireid siis veel juurde saab tekkida? Selge see, et mida tasapisi vähem koguseid sa jood, seda paremaks läheb ka uni.

Alkohol, nagu me kõik teame, on tohutu stressiallikas. Sellest ka unehäired.

Ole kena, edaspidi ära joodikute teemas sõna enam võta, sest ilmselgelt on kogu see teema sulle võõras.
Oma infovoldikuid loe kuskil varjulises kohas kellegi teisega.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Põhjuse otsimine ei anna vähimatki tuge edukale tulevikule.

Teemaalgatajale. Kui see sulle vähegi abistav jutt on, siis mina olen seljatanud kaks rasket sõltuvust – suitsetamise (üle 25 aasta, kaks ja rohkem pakki päevas viimased 15 aastat) ja suhtesõltuvuse (praktiliselt jõudsin enesealanduse, palumise, anumise ja pealetükkivuseni välja, 11 aastat).

Minu soovitus sulle on ennast mitte nii tõsiselt võtta. Hakkab halb ja ärev olla, kui alkoholi ei saa, mis siis sellest. Ära ju ei sure.

Söömist sa ei saa nii maha jätta, et üldse ei söö. Seega on liigsöömise mahajätmine oluliselt keerulisem kui alkoholist, suitsust loobumine. Lihtsalt enam ei tee ja ei tähtsusta end üle, et oi, mul on niii paha, nüüd ma pean saama. Maailma see ei huvita ja miks see peaks sind huvitama. Las sul olla siis paha ja raske. Ja ühel päeval avastad, et ei ole terve päev otsa alkoholile mõelnud. Siis oledki juba peaaegu võitnud. Tahtejõuga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt ei tähtsusta enda tundeid üle.

Minul läks selleni, et avastasin, et pole tund aega suitsule mõelnud, 8 nädalat. Selleni, et terve päev otsa polnud suitsunäljas piinelnud, kulus 4,5 kuud. Ja siis? Maailm tiksub ikka edasi ka siis, kui minul või sinul on alko- või suitsunälg. Sadu tuhandeid inimesi ei ole mitu päeva süüa saanud ja nüüd on mul või sul kohutav probleem, et pole saanud alkot või napsu.

Ehk siis ei maksa enda sisetunnetele liiga palju tähelepanu pöörata. Me kõik oleme vaid liivaterad merekaldal. Kedagi ei huvita, et on halb ja ennast ka ei peaks huvitama. See halb läheb lõpuks ka üle. Ükskord. Pisiasjadest ei maksa maailmasuurt probleemi teha, lihtsalt ei võta enam seda klaasi ja kogu lugu. Mingit “ma ei suuda, ma ei suuda!” mängu poe iseendale vaja korraldada, seni pole veel keegi ära surnud seeepärast, et pole 5 nädalat alkoholi saanud. Sa ka ei sure, järelikult suudad.

(Ja deliiriumist ärme antud juhul räägime, see on hoopis teise klassi alkohoolikute probleem).

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen endas nii palju selgusele jõudnud, et mul ongi kaks probleemi miks ma joon. 1. sest ma olen endale tänaseks päevaks tekitanud võlad ja erinevad probleemid suhetes ja 2. sest mul on lapsepõlvest nii palju taaka kaasa veetud.

Olen 29 ja kahjuks samas situatsioonis. Põhjuseks lapsepõlvetrauma millega ma ei suuda kuidagi normaalselt olla või elada ja sellest on lihtsalt saanud surnud nõiaring.

te ikka saate aru, et see on vana hea “põhjuse leiab alati”?

Vägivaldne lapsepõlv on probleem ja selle mõju üksikisikule pisendada suudab ainult, vabandust, rumal, harimatu ja empaatiavõimetu inimene. Mitte kõik vägivaldsest lapsepõlvest tulnud ei hakka jooma, on väga paljusid muid tegevusi, millega püütakse enda hingehaavu ravida. Lihtsalt need muud tegevused on ühiskonnas rohkem aktsepteeritud ja ei paista seega negatiivselt välja.

ma ei taha sugugi kellegi traumat pisendada, ära keera asju üle.kui nt sutsetaja ütleks, et suitsetab raske ja õnnetu elu pärast – kas ei kõla otsitud põhjendusena?

Ma loen vahepeal neid kaalu-ja sõltuvusteemades klähvijate kommentaare ja mul on ausalt öeldes hea meel, et ma ei pea enda reaalses elus sääraste inimestega kokku puutuma. Nii palju kurjust, rumalust ja empaatiavõimetust! Aga noh, mida hingetust nõukogude inimesest ikka tahta…Sõltuvusaineid hakkavad inimesed tarbima erinevatel põhjustel. See teema on nii lai, et loomulikult ei hakka ma seda siin arendama. Ja mida see annakski-klähvijad ei viitsiks süveneda nagunii.
Jah, suitsetav inimene võis alustada enda suitsetamist näiteks ärevuse tõttu, mis arenes tal tänu vägivaldsesele lapsepõlvele, ja suitsetamisest sai sõltuvus, millest ta ei suuda enam vabaneda. Sest tal puuduvad muud oskused ja mehhanismid enda ärevuse maha surumiseks ja leevendamiseks. Kahjuks hingehädade puhul puhtalt tahtejõule rõhumine ei aita, hädaga tuleb tegeleda.

+5
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Suvaline sõltuvus tekib sellest, et minu sees kerkib üles mingi halb tunne, negatiivne emotsioon, piinav hingeseisund – ühesõnaga: paha on olla. Siis leiad, et söömine, joomine, suitsetamine või tablett aitab seda seisundit leevendada. Leevendad korra, kaks, kolm. Tekib harjumus, et iga kord, kui on vaimselt halb olla (pinge, stress, nimeta seda kuidas tahad), tarbid AINET, mis teeb enesetunde ja meeleolu paremaks. See on alkoholismi ja ülesöömise (sest kui oled 90 kg, siis on sul see ka) mehhanism.
Sellest tulenevalt saab lahendus olla vaid see, et sa leiad mingi teise tee halva enesetunde leevendamiseks. Sest ainetega enesetunde parandamine on võlgu elamine. Selle eest tuleb maksta liiga kõrget intressi. Mõned vahetavad väga kahjuliku sõltuvusaine välja vähem kahjuliku vastu – näiteks tean endist padualkohoolikut, kes veini asemel hakkas samades kogustes kohvi jooma. Talle see sobis, oli vähemalt tass, mida näpu vahel hoida. Mõned jätavad õlle ja shokolaadi ning hakkavad ennastunustavalt tegelema mingi spordialaga, mis stressi põletab – üsna efektiivne, aga peab olema nn suur eesmärk – lihtsalt rühmatrennis käimisest ei pruugi piisata. Mõned hakkavad mediteerima või joogas käima või lähevad kirikusse või vanni. Mingisse hobisse sukeldumine on päris hea variant. Kui alkohol ja toit kõrvale jätta, mis sinu igapäevast enesetunnet kõige rohkem parandab? Millest sa lapsena unistasid? Kui hakkaks selle unistuse suunas pisikeste sammudega liikuma? Teeks ära mingi ükskõik kui väikese asja, mille üle uhkust tunda?

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui alkohol ja toit kõrvale jätta, mis sinu igapäevast enesetunnet kõige rohkem parandab? Millest sa lapsena unistasid? Kui hakkaks selle unistuse suunas pisikeste sammudega liikuma? Teeks ära mingi ükskõik kui väikese asja, mille üle uhkust tunda?

Kogu see mõte on üks hästi, hästi, hästi oluline motivaator. Lisada siia veel supilusikaga viha (“mis ma olen mingi allaandja või???!”) ja asjad võivad liikuma hakata.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eile jõin 0,5 liitrise rummi ära ja see isegi ei mõjunud mulle. Sellele mõeldes hakkab mul hirmus, et mida ma oma organismile teen…

Ma ütlen sulle: ca 13 aastat tagasi, olles sinust mõne aasta vanem, hakkasin täiesti päeva pealt korraga labajalas metsikut valu tundma. No ikka nii, et isegi peale puhkudes lõi tuli silmist välja, käimisest, kinga või isegi soki jalga panemisest ei rääkimata. Kestis see mõned päevad, siis kadus.

Läks mööda aastaid, kui sama asi hakkas korduma ja järjest sagedamini. Muudkui tuli, valutas ja kadus. Arstiteemad pole kunagi minu jaoks olnud, seega ravisin ise ennast kompresside ja valuvaigistitega.

Kuna töö oli toona jalgel ja liikuv (päevas sai oma 10-12 km maha marsitud), siis pidasin seda tööst tulenevaks kutsehaiguseks. Parak kui istuvale tööle jäin, ei paranenud asi sugugi.

Umbes 10 aastat tagasi otsustasin kehakaalu ette võtta: intensiivse liikumise (ma ei ole kunagi üheski “siseruumi” trennis käinud) tulemusena laskus kaal 90-lt 65-le. Valud kadusid paariks aastaks, kuigi kui seda jalga (hüppeliigeseid, varbaid) mudisin, andis kuskilt miskit ikkagi õrnalt tunda. Aga – asi ju korras, mõtlesin. Paraku ei olnud. Kaootilised valuhood jätkusid.

Lõpuks, ühel väga vastiku atakihoo ajal, pöördusin EMO’sse. Uuriti-puuriti-käänati-väänati, midagi ei leitud. Mingit koevedelikku olla palju või vähe, enam ei mäleta. See oli 3 aastat tagasi.

Elu jätkus ja elu juurde käis mul alkohol.

Ja väga palju alkoholi. Sisuliselt igal õhtul õlut või veini. Kanget või magusat napsi pole iialgi joonud, kuigi kui ma hiljem reumatoloogiga rääkisin, siis tema väitel väga vahet ei olegi (jah, pärmi sisaldavad joogid on kahjulikumad).

Vahelduvate paremate ja kehvemate perioodidega elades jõudsin selle aasta märtsikuusse. Ütlen ääremärkusena, et kogu aeg oli haige vaid üks jalg, sellel aastal ka juba teine. Lisaks täpsustan, mida see “kehvem” periood tähendas: kehvemal hetkel ei saanud siledal pinnal liikuda, väljas käimisest rääkimata. Huvitaval kombel oli kõige hullem mitte jala peale astumine, vaid just jala maast lahti tõstmine. Veel: proovige kinga või sussi jalga panna nii, nagu teil ei oleks varbaid, st valu oli mööda jalga laiali nii tugevalt, et varbaid vahelpeal ei tundnudki.

Kodus koperdasin mööda seinu ja laudu, tööpäeva hommikud aga algasid valuvaigistitega (mis vaid mõne tunni leevendust andsid).

Kurisoossem oli, kui mu tulevane abikaasa mind wc-sse pidi talutama, sest mul oli reaalselt toimimas vaid üks jalg (karke polnud).

Pulmapäeval jäid kandmata ilusad peokingad, sest need lihtsalt ei mahtunud selle punetava valuliku puupaku ehk minu jala otsa.

Selle aasta märtsis – olgu siinkohal koroona ja töölt kõrvalolek kiidetud! – läksin lõpuks perearstile, kuna kerge-tugev-kerge valu oli juba vahet pidamata kuu aega kestnud ja ma olin sest surmani tüdinenud. Mina, kes ma arstide juures ehk üldse kümme korda elus olen käinud, oli see perearsti-polikliiniku-eriarstide-analüüside protsess jube tüütu ja…valus.

Mis siis sai?

Reumatoloog pani ehmatava diagnoosi – podagra. Minul, keskealisel, enda arvates ägedal, tervel ja minugasedakülleijuhtu naisel? Vanasti, kinnistunud vaadetega maailmas, oli see puhtalt meeste ja eriti joovate meeste haigus, veel enne seda rikaste kuningate haigus. Ma ju pole kumbki?!

Kümnepäevane antibiootikumikuur, alkoholi ei puutunud tilkagi. Siis edasi kolm nädalat ranget dieeti (õnneks on podagra kontrolli alla saav ja suisa ravitav toitumisega), loomulikult mitte tilkagi alkoholi. Nüüd varsti pean reumatoloogiga ühendust võtma, et uued analüüsid teha ja kusihapet kontrollida. See oli mul üli-üli kõrge ja sellest see jama suurel määral tulenebki (lisaks siis vale toitumine ja ülekaal). Kusihape ise aga tõuseb puriinirikaste toitude (suitsutatud tooted, mereannid, harknääre, herned, vorstid-sardellid-viinerid, karastusjoogid jne) ning eriti alkoholi mõjul. Ma väga tahan loota, et järgmise nädala analüüsid on paremad, st kusihape langenud ja kolesterool madalam. Plusspoolt näen juba praegu: näonahk on ilusam, pole seda paisunud punnkõhtu ees, hommikud on selged ja lõhnavad, raha jääb alles. Kaal muidugi ka langeb, aga mainin kohe ära, et näljutamine ja liiga kiire kaalulangus võib jälle kusihappe “lakke hüppama” panna. Normaalne kaalulangus on 0,5-1 kg nädalas. Mul on natuke rohkem läinud, aga püüan stabiilset joont hoida. Tänahommikune mõõdulindiga vehkimine näitas, et tissidest pepuni on ümbertringi ca 2 cm kahanenud. Aga mis peatähtis – mul ei valuta kuskilt! Ma saan kõndida nii, et ma pidevalt ei mõtle, kas nüüd…ei, kas äkki nüüd või hoopis nüüd?, käib läbi terav valu ja ma muutun lendlevast liblikast liipavaks elevandiks.

Ei, päris 100% pole valud kadunud, sest ma olen tänu alkoholitusele ja mõningasele kaalukaotusele viitsinud kokku kraapida oma energiasäästud – tegutsen taas aias, liigun (rattaga, jala), ei näksi mitte ühtegi no-mis-see-amps-ikka-teeb mõttetust. Ma sunnin ennast, sest ma tahan. Minu jaoks oli tähtis see esimene maik suhu saada (valu kadumine, kaalukaotus, ilusam mina peeglist vaadates), edasi on juba puhtalt hasart. Tean, et käia on palju (kirjutiste kohaselt täieliku paranemiseni võib minna 6-24 kuud, väga drastiliste juhtumite korral küll paraku ka aastaid, isegi 5-7 aastat), aga kuna ma ei taha 45-selt sant olla, siis ma käin.

Alkohol? Ilmselgelt ma ei hakka kunagi täiskarsklaseks, aga igasugune igaõhtune lakkumine jääb küll ära. Sest mul on väga hästi peas ja silmis see, kuidas ma lihtsalt vedelen keset ilusat suvepäeva voodis selili, midagi teha ei saa, vetsuminekuks palu abi, jalanõud viska minema, valuvaigistid enam ei aita. Sellistel perioodidel muidugi vandusin maad ja taevad kokku, et “homsest” hakkan korralikuks, kuigi ma isegi ei teadnud, mis mul viga on, siiski niipalju adusin küll, et alkohol ei tee ühtegi häda paremaks, aga valu kadudes ununesid ka iseendale antud lubadused. Kuni järgmise korrani.

Praegu olen endaga rahul ja kuigi on tulemas jaanipäev, mu enda sünnipäev, õe juubel, üht-teist veel, siis piirdun tagasihoidliku koguse kuiva valge veiniga ja ei nihele peale tööpäeva lõppu, et võtaks mõne õlle, grilliks/vaataks telekat ja nokiks hääd-paremat kõrvale. Sest ma tean, misasi on füüsiline valu ja see pole sünnitus, et korra oli ja siis on läbi.

Ma lihtsalt ütlen, eks.

Mul on üks hea tuttav, tänaseks üle keskea ja tema lugu on väga sarnane kahe erinevusega- ta nimelt on olnud eluaeg täiskarsklane ja stabiilselt kerges alakaalus. Podagral pole otsest seost alkoholiga, mis oleks tõendatud.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina jätsin joomise maha, aga kaal kipub pigem tõusma, sest joomise asemel nüüd söön rohkem. Kuna tuju on halb, tahaks midagi head süüa. Pole ka näonahk ilusamaks läinud ega üldse mingit imelist metamorfoosi toimunud. Igavam on ka. Hakka või uuesti jooma.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täpselt sama probleemi ees. M32. Üritan olla kaine, sest joomine on hakanud tervise peale. Aga alati leiab mingi vabanduse. Kas elu on liiga hea, keskpärane, kurb vms. Joodik leiab alati põhjuse. Tundub selline nõiaring olevat, et ei oskagi end muud moodi paremini tunda. Ei teagi kuidas sellest lahti rabeleda. Kui teema algatajal on meiliaadress, siis heameelega võiks kogemusi vahetada. Võib-olla saab mitmekesi probleemile piiri panna

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina jätsin joomise maha, aga kaal kipub pigem tõusma, sest joomise asemel nüüd söön rohkem. Kuna tuju on halb, tahaks midagi head süüa. Pole ka näonahk ilusamaks läinud ega üldse mingit imelist metamorfoosi toimunud. Igavam on ka. Hakka või uuesti jooma.

Ühesõnaga ühest sõltuvusest teise.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühesõnaga ühest sõltuvusest teise.

No söömist ma ei nimetaks päris sõltuvuseks, ega päevad läbi ei õgi. Aga seda imelist kaalulangust, mida alkoholist loobumisega saavutada lootsin, ei tulnud.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täpselt sama probleemi ees. M32. Üritan olla kaine, sest joomine on hakanud tervise peale. Aga alati leiab mingi vabanduse. Kas elu on liiga hea, keskpärane, kurb vms. Joodik leiab alati põhjuse. Tundub selline nõiaring olevat, et ei oskagi end muud moodi paremini tunda. Ei teagi kuidas sellest lahti rabeleda. Kui teema algatajal on meiliaadress, siis heameelega võiks kogemusi vahetada. Võib-olla saab mitmekesi probleemile piiri panna

alkohol on sõltuvust tekitav aine nagu ka näiteks nikotiin ja kanep. need ained muudavad aju, muudab aju geneetikat ja aju hakkab vajama neid aineid. selleks et aju end uuesti ringi programmeeriks, peaks olema puhas vähemalt üks aasta. siis aju on unustanud selle aine ja otsib nö meelelahutust näiteks kommidest või tõesti spordist. ei ole mõtet süüdistada ennast nagu paha tuju ajab jooma. ei ole nii. aju lihtalt valetab sulle ja aju teeb sulle paha tuju kui aju ei saa alkoholi, nikotiini või kanep. sinu mõtted ongi seotud aju endaga.

ainuke viis puhtaks saada ongi hambad ristis vastu pidada, kasvõi peaga vastu lauda tagudes.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aitaks, aga ma peaks sinu kõrval siis seisma 24/7 et sulle meelde tuletama, mille peal sa väljas oled. Et aitad end vaid sina ise. Mina olnuks ka tulevane alkoholik, kui ma joomist ei jätnuks, seepärast ma ütlen ainult sina saad joomise maha jätta, mitte keegi teine sinu eest.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa oled juba teinud esimesed sammud. Mõistnud, et sul on probleem. Seda tunnistanud ja otsid lahendust. Seda pole sugugi vähe. Oi kui palju on inimesi, kes esimesest sammuni ei jõua. Mida edasi? Äkki mõtled läbi, mida alkohol sulle annab. Ja seejärel mõtle, mis oleksid võimalikud asendustegevused, mis mingilgi määral seda sama pakuks sulle. Mõtle läbi, mis on kainuse juures head asjad. Kirjuta või räägi kellelegi välja oma lapsepõlve valu. Korduvalt kui vaja. Mõtle, mis on su unistused. Alusta väikestest sammudest. Üks päev korraga. Paranemise teel väga sageli libastutakse, see pole ebaõnnestumise märk, vaid õppetund, millest kogemus saada – mõtle läbi, mis juhtus, miks ja kuidas seda ennetada järgmine kord. Kirjuta kaardid toimetulekuks kui tung tuleb, mis oleksid käe pärast ja kust valida tegevus, mida teha. Päris hea ravim on naltreksoon, mis vähendab tungi alkoholi tarvitada. Ei pea igapäevaselt tarvitama. Vaata tervisearengu instituudi lehelt – seal ka nõuandeid (ka alkpinfo) ja juat alustasid ühe anonüümse veebiprogrammiga, millega saad tasuta liituda. Jõudu!

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorry, aga lendasidki tervise teemasse, sest meie kombluspolitsei on täiskarsklane ja mitte ainult… Aga sulle lohutuseks, need kes juba teavad ja kommisid, need tulevad kaasa ja teisedki, kel vaja.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ma ei taha sugugi kellegi traumat pisendada, ära keera asju üle.

kui nt sutsetaja ütleks, et suitsetab raske ja õnnetu elu pärast – kas ei kõla otsitud põhjendusena?

Või kui naised kirjutavad siin, et mees joob igal õhtul mitu õlut – kas siis peaks ka mehe rasket lapsepõlve süüdistama ja tema joomist kannatama või siiski koti pakima ja ära kolima? Miks joodiknaiste puhul siis teisiti on ja kohe haletsemine ja kaasatundmine hakkab?

Ma ei propageerinud joodikute haletsemist. Loomulikult tuleb kott pakkida ja lahkuda. Inimest saab aidata, aga inimene peab siiski ise enda probleemid lahendama. Ma propageerisin probleemide lahendamist, et ei peaks enam jooma (suitsetama, üle sööma jne.)

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Suvaline sõltuvus tekib sellest, et minu sees kerkib üles mingi halb tunne, negatiivne emotsioon, piinav hingeseisund – ühesõnaga: paha on olla. Siis leiad, et söömine, joomine, suitsetamine või tablett aitab seda seisundit leevendada. Leevendad korra, kaks, kolm. Tekib harjumus, et iga kord, kui on vaimselt halb olla (pinge, stress, nimeta seda kuidas tahad), tarbid AINET, mis teeb enesetunde ja meeleolu paremaks. See on alkoholismi ja ülesöömise (sest kui oled 90 kg, siis on sul see ka) mehhanism.

Näed asja (alkoholsõltuvust) liiga lihtsustatult. Alkoholismi on mitut liiki ja see, mida sina kirjeldad, on neist vaid üks (‘murede uputamine’). Sellist tüüpi alkoholism esineb rohkem meestel, nemad uputavad oma stressi ja muresid viinapudelisse. Naisetel esineb palju sagedamini hoopis üks teine tüüp: nad on heaolujoojad. Tänapäeval meie ühiskonnas on naisel piisavalt raha, piisavalt lähedalasuv pood, piisavat kaua ja iga päev lahti olev pood, auto sinna poodi minemiseks, mõnus kodukene selle kraami nautimiseks – st kõik võimalused mugavaks joomiseks. Naised on pigem rõõmujoojad, mitte murede uputajad. Naised premeerivad ennast raske tööpäeva järgselt, töönädala lõppedes, töösaavutuste puhul, ilusa ilma puhul, uue kleidi puhul jne. Mida rahulolevam on naine, seda toredam on veinike lahti nööpida ja nautida, nautida, nautida.
Sõltuvus aga, kurivaim, tekib mõlemal juhul. Naistel isegi kergemini ja kiiremini ja organkahjustused varem kui meestel.
Ütleks siis nii, et meie Perekooli Ilusa Elu Kägu on tüüpiline naisjoodiku prototüüp, kuigi ma ei tea, kas tegelik või väljamõeldud. Selline nautleja ongi naistipsutaja, kellest saab lõpuks naisalkohoolik.
*
Mis puutub sellesse pikka podagra-loengusse, siis podagra peamine põhjus on siiski liigsöömine ja liigne kehakaal + vähene vedelikutarbimine, mitte otseselt alkohol, eriti naistel. Geneetika on ka oluline.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Suvaline sõltuvus tekib sellest, et minu sees kerkib üles mingi halb tunne, negatiivne emotsioon, piinav hingeseisund – ühesõnaga: paha on olla. Siis leiad, et söömine, joomine, suitsetamine või tablett aitab seda seisundit leevendada. Leevendad korra, kaks, kolm. Tekib harjumus, et iga kord, kui on vaimselt halb olla (pinge, stress, nimeta seda kuidas tahad), tarbid AINET, mis teeb enesetunde ja meeleolu paremaks. See on alkoholismi ja ülesöömise (sest kui oled 90 kg, siis on sul see ka) mehhanism.

Näed asja (alkoholsõltuvust) liiga lihtsustatult. Alkoholismi on mitut liiki ja see, mida sina kirjeldad, on neist vaid üks (‘murede uputamine’). Sellist tüüpi alkoholism esineb rohkem meestel, nemad uputavad oma stressi ja muresid viinapudelisse. Naisetel esineb palju sagedamini hoopis üks teine tüüp: nad on heaolujoojad. Tänapäeval meie ühiskonnas on naisel piisavalt raha, piisavalt lähedalasuv pood, piisavat kaua ja iga päev lahti olev pood, auto sinna poodi minemiseks, mõnus kodukene selle kraami nautimiseks – st kõik võimalused mugavaks joomiseks. Naised on pigem rõõmujoojad, mitte murede uputajad. Naised premeerivad ennast raske tööpäeva järgselt, töönädala lõppedes, töösaavutuste puhul, ilusa ilma puhul, uue kleidi puhul jne. Mida rahulolevam on naine, seda toredam on veinike lahti nööpida ja nautida, nautida, nautida.

Sõltuvus aga, kurivaim, tekib mõlemal juhul. Naistel isegi kergemini ja kiiremini ja organkahjustused varem kui meestel.

Ütleks siis nii, et meie Perekooli Ilusa Elu Kägu on tüüpiline naisjoodiku prototüüp, kuigi ma ei tea, kas tegelik või väljamõeldud. Selline nautleja ongi naistipsutaja, kellest saab lõpuks naisalkohoolik.

*

Mis puutub sellesse pikka podagra-loengusse, siis podagra peamine põhjus on siiski liigsöömine ja liigne kehakaal + vähene vedelikutarbimine, mitte otseselt alkohol, eriti naistel. Geneetika on ka oluline.

Heh, sinu juttu oli hea lugeda, polegi kuskilt lugenud sellisest mõistest nagu “heaolujooja”. Olen alati imestanud, kui arvatakse, et joomise põhjus on mingid rasked põhjused kuskilt … eee lapsepõlvest, suhtest vms. Jep, võib-olla sitt minevik küll, aga mina arvan, et ma olengi eelkõige see heaolujooja. Lihtsalt mõnus on, lõõgastun, ei mõtle enam lolle mõtteid … ei ole ärevil. Kohati pisut joogisena teen tööd isegi paremini ja loomingulisemalt (töötan kodukontoris, kirjutan…). Aga jah sõltuvus, tahaks seda tunnet iga päeva lõpetuseks (keset päeva kunagi ei joo). Just nimelt premeerimine, heaolu, lõõgastus. Ei saa teistmoodi täpselt sama tunnet…

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kuidas eile läks?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul läks täna halvasti, jõin ka omad traditsioonilised doosid, ja siis ehmatasin väga ära, sest mu pooleldi seniilne, üle 80a isa, kes oli üle pika aja mul külas, vaatas mind väga murelikult ja ütles, sa jood liiga palju, palun jäta vahele. Ma nii õudsalt ehmatasin, sest arvasin et mu joomine on saladus, eriti veel mu vana isa ees, aga ei, tundub ikkagi, kõik saavad aru kui oled üle käte läinud joomisega, kuigi püüdsin salajas olla. Ja nüüd lubasin endale, et hakkan tegelema endaga tõsiselt, see pole enam normaalne ega naljakas, kui väetid ja seniilsed saavad juba aru, et jood liiast ja muretsevad sinu vaimse ja füüsilise tervise pärast!

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kuidas eile läks?

Mõnes mõttes halvasti ja mõnes mõttes hästi. Halvasti, sest mul oli kodus veinipudel ja ma mõtlesin nagu ikka ja alati, et las see olla siis viimane kord..
Hästi, sest vist oli vähemalt sellest kasu, et ma nii pikalt sellele kõigele mõtlesin ja hinges ei taha enam juua, et üle pika aja oli mul täna hommikul halb olla, iiveldas ja magu kergelt valutas, mis hirmutas kohe ära, sest mul ei ole juba väga ammu alkoholist halb olnud. Praegu on kell juba kuus ja ma ei ei ole ennast poodi vedanud ega tahagi, loodan, et kella kümneni saan nii hakkama ja esimene päev on siis seljatatud.

Tõmbasin telefoni appi, mis loeb päevi, mil olen ilma alkoholita olnud, ehk motiveerib. Samuti olen vaadanud Youtubes nüüd videosid teiste kogemustest.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Samuti võtsin end nii palju kokku, et panin endale kirja oma elu suurimad probleemid, mis on tekkinud. Proovin iga päev kasvõi pisikese asja selles suunas ära teha, et sellest mustast august välja tulla. Aga praegu ongi tunne, et justkui mõistus ja ma ei tea isegi mis, keha? Hing? Töötaksid teineteisele vastu, mõistusega saan kõigest aru, aga samas ei ole absoluutselt motivatsiooni, sest kõik tundubki mõttetu, pole kunagi hästi läinud ja miks peaks nüüdki.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kuidas eile läks?

Mõnes mõttes halvasti ja mõnes mõttes hästi. Halvasti, sest mul oli kodus veinipudel ja ma mõtlesin nagu ikka ja alati, et las see olla siis viimane kord..

Hästi, sest vist oli vähemalt sellest kasu, et ma nii pikalt sellele kõigele mõtlesin ja hinges ei taha enam juua, et üle pika aja oli mul täna hommikul halb olla, iiveldas ja magu kergelt valutas, mis hirmutas kohe ära, sest mul ei ole juba väga ammu alkoholist halb olnud. Praegu on kell juba kuus ja ma ei ei ole ennast poodi vedanud ega tahagi, loodan, et kella kümneni saan nii hakkama ja esimene päev on siis seljatatud.

Tõmbasin telefoni appi, mis loeb päevi, mil olen ilma alkoholita olnud, ehk motiveerib. Samuti olen vaadanud Youtubes nüüd videosid teiste kogemustest.

Mis äpp see on?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kuidas eile läks?

Mõnes mõttes halvasti ja mõnes mõttes hästi. Halvasti, sest mul oli kodus veinipudel ja ma mõtlesin nagu ikka ja alati, et las see olla siis viimane kord..

Hästi, sest vist oli vähemalt sellest kasu, et ma nii pikalt sellele kõigele mõtlesin ja hinges ei taha enam juua, et üle pika aja oli mul täna hommikul halb olla, iiveldas ja magu kergelt valutas, mis hirmutas kohe ära, sest mul ei ole juba väga ammu alkoholist halb olnud. Praegu on kell juba kuus ja ma ei ei ole ennast poodi vedanud ega tahagi, loodan, et kella kümneni saan nii hakkama ja esimene päev on siis seljatatud.

Tõmbasin telefoni appi, mis loeb päevi, mil olen ilma alkoholita olnud, ehk motiveerib. Samuti olen vaadanud Youtubes nüüd videosid teiste kogemustest.

Mis äpp see on?

“I am sober”

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 69 )


Esileht Ilu ja tervis Aidake mul alkoholismiga võidelda