Esileht Pereelu ja suhted Aidake mul tuleviku üle otsustada

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: Aidake mul tuleviku üle otsustada

Postitas:

Olen oma eriala suhtes mitmeid valesid valikuid teinud ja nüüd tunnen, et olen tulevikuväljavaadetega täielikult puntras. Mõtted keerlevad ööd ja päevad ega anna rahu ja stress on suur. Mida teha oma eluga. Midagi pole otseselt halvasti, aga hästi ka mitte, tahaks selgust ja sihti.

Olen 28 aastane, abielus, 1,5aastase lapse ema, praegu lapsega kodune. Keskkooli ajal tegelesin intensiivselt ühe kunstialaga ja peale keskkooli tundus loomulik jätk minna seda ala edasi õppima. Õppisingi paar aastat, kuni sain aru, et see valik ei olnud kõige parem, rakendust leida on raske, anne pole üldse nii suur, et tuleviku kindlustaks ja tundus, et elus on nii palju muud huvitavat, mina istun aga juba aastaid ühe ja sama kitsa ala juures, muud üldse proovimata. VÕtsin akadeemilise, läksin tööle ja plaanisin uuesti õppima minna. See eriala oli mu esimene vale valik.
Teine vale valik on selline, mida siiani kahetsen. Kui juba kord jätsin ühe eriala pooleli, oleks võinud teist korda valida targemini. Kui oma kitsalt kunstialalt lahkusin, tundus kõik muu nii huvitav, et läksingi õppima pelgalt huvist lähtudes. Valisin eriala vastavalt sellele, mis aineid oleks põnev kuulata. Olin veel üsna noor ja mõtlesin naiivselt, et peamine on huvi ja pühendumus, küll siis jõuab igal alal kaugele.
Aga aina enam sain aru, et ka see uus ala oli vale valik. Õppida võib küll olla huvitav, aga eriala on üsna perspektiivitu, selline laialivalguv pehme ala, millega pärast kooli midagi ette võtta ei ole.
Lõpetasin ära bakalaureuse ja astusin ka magistrisse. Ise küll mõtlesin juba siis, et kasulikum oleks veel kord ala vahetada ja mõnda avatud magistantuuri midagi konkreetsemat ja rakenduslikumat õppima minna, aga kuna sain tasuta kohale, uue ala kohta sama loota ei saanud, siis astusin loomuliku jätkuna tasuta kohale sisse. Töötasin samal ajal erialasel, kuid väga vähetasuval kohal. Hea seegi, sest üldiselt tundub, et see ala ei paku üldse eriti tööd.
Varsti jäin planeeritult rasedaks, keskendusin perele ja ülikoolist olen akadeemilisel. Nüüd on laps 1,5 ja mina olen ummikus.
Mida teha edasi?
Plaanis oleks millalgi ka teine laps saada. Mees omalt poolt oleks valmis ka selleks, et mina pühendungi perele ja tema suuremas osas peab meid üleval, kuid see ei sobi mulle, hoolimata valedest valikutest on haridus mulle alati tähtis olnud ja soov erialaseks eneseteostuseks on suur. Mees soosib ka mu õpinguid ja töötamist, aga samas ei soovi, et selle võtta teine laps väga kauges tulevikus tuleks. Kui mul isiklikku erialast/tööalast ummikut ei oleks, siis pere kohapealt hakkaks me sel aastal juba teise lapse peale mõtlema.

Mis variandid mul oleks?
1) Lõpetada oma perspektiivitu eriala lihtsalt paberi pärast, et magistrantuur oleks tehtud. (läbitud on alla poole, nii et tegemist ei oleks vaid \”lõpetamise\”, vaid pühendumist nõudva õppimisega). Loota, et saan töökohale, kus sobib üks kõik miline kõrgharidus.
2) Astuda uuesti sisse avatud magistrierialale. Mis see võiks olla? Mille järele on vajadust ja mis kõige tõenäolisemalt aitaks ka tööd pärast saada? Senised kogemused on humanitaarvaldkonnas.

Nende mõlema variandi puhul peaks mees mind järgnevatel aastatel suures osas rahaliselt toetama, sest lapse kõrvalt nii ülikoolis kui (täiskohaga) tööl käies jääks lapse jaoks liiga vähe aega. Teine laps lükkuks natuke edasi.

3) Keskenduda praegu hoopis tööotsimisele. Proovida oma lõpetamatud baka ja lõpetamata magistrantuuri tasemel saada rahuldav töö, käia natuke tööl, teenida välja emapalk ja saada teine laps. Eriala osas teha valik alles pärast töötamist ja teist last.
4) Mu kõige suurem unistus oleks õppida psühholoogiat. Tunnen ka, et mul võiks sellel alal kõige enam sobivust ja kutsumust olla. Suurim erialane soov olekski töötada psühholoogina. Aga see nõuaks ülikooli täiesti otsast peale alustamist – viis aastat. Vahepeal mõtlesin, et lõpetan oma perspektiivitu ala ära, et üks asi oleks vähemalt lõpetatud. Teenin raha üsna \”suvalisel\” kohal ja püüan samal ajal õpingutega nullist peale alustada. Samal ajal peab sel juhul kindlasti ka teise lapse saama. Nii et sel juhul oleks kool ja uus eriala väike \”eralõbu\” töö ja laste kõvralt. Ilus, aga üsna utoopiline idee vist.
5) Pakkuge mulle.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.01 15:51; 14.01 22:21;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina õppisin ka perspektiivitut pehmet eriala, enne lõpetamist sain lapse. Valisin uue eriala, aga ei jätnud eelmist pooleli ega astunud uuele erialale sisse. Akadeemilise ajal võtsin teise eriala aineid. Esialgu lihtsalt prooviks, siis hakkas meeldima ning lõpuks olid mul kõik teise eriala ained läbitud. Sealsamas võtsin mõne esimese eriala aine ka kõrvale.
Sulle soovitan sama – ära end välja kirjuta, lihtsalt võta ja proovi teise eriala aineid kõrvale. Lõplik otsus tee alles siis kui kindel oled.

Minu teine valik oli IT. Tööd ja raha on palju ning töö ise on parim, mida tahta oskan.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ainus asi mida ma kindlasti veel ei planeeriks on teine laps!!!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan, et see psühholoogia on sama rada, mis 2 eelmist. Sa ei kujuta ette ei seda õppimist ega tööd, aga kuna oled veidi seda nuusutanud (näiteks mõnest ajakirjast, raamatust, jne), siis tundubki huvitav. Psühholoogia õpingud on suht kuivad, ei ole mingit erilist põnevust. Selleks, et sel alal vähegi teenida, tuleks lisaks kliinilisele psühholoogiale mingi lisaharu (kognitiivne, pereteraapia, jne) kõrvale õppida. Ja isegi siis, kui sul pole nime ja sa pole eriliselt hüper-super andekas, siis erafirmana endale ülalpidamiseks raha teenida on ikka suht raske. Miks peaksid inimesed oma raha sulle jätma ja sinu juurde tulema? Palgalisena pead tegelema jälle sulle ettesöödetud inimestega, mõni pole üldsegi huvitatud millestki (näiteks kohtu või sotsiaaltöötajate poolt saadetud).
Minu arvates saa just teine laps, ela natuke aega veel siin ilmas ja küll hakkab selguma, mida sa ise täpselt teha tahad. Raha saad boonusena, kui teed endale südamelähedast tööd kirglikult. Muidu võib seda raha ju isegi tulla, aga ikka oled rahulolematu.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nr 3
Selle aja jooksul võib-olla asjad settivad ja saab selgem pilt, mida sa ikkagi tahad:).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Paar mõtet.
Kui vähegi jaksad, lõpeta ära vähemalt üks baka ning tööta ja saa teine laps. Küll jõuad veel otsustada ja õppida tulevikus hingelähedast ala.

Psühholoogia-õpingud on tõepoolest kuivad ja suhteliselt igavad. Nullist alustamine on pikk ja aeganõudev protsess.

Minu isiklik kogemus näitab, et tegelikult peamine ongi huvi ja pühendumine. Kui inimene teeb tööd, mis talle endale meeldib, pakub väljakutseid ja enesearendamist, teeb ta seda hästi ja pühendunult. Kui panustada ja pingutada, hakkab see ühel hetkel ka raha sisse tooma.

Mõtle parem ses suunas, mis on see töö, mida sa tegelikult teha tahaksid. Mida sa oskad kõige paremini, millised on sinu tugevad küljed teistega võrreldes? Leia endale töö, kus saaksid oma eelised ja tugevused ära kasutada.
Sul võib olla mitu bakat ja magistrit tehtud, aga kui sa ei oska oma tugevusi ära kasutada, ei pruugi sul neist paberitest suurt kasu olla.
Formaalne haridus ja eriala võivad aja kulgedes oma olulisuse minetada, jätame siinkohal kõrvale spetsiifilised teadmisi-oskusi nõudvad erialad nagu arstid, õed jmt, alles jäävad su kogemused, oskused ja tugevused.
Pole aega praegu pikemalt kirjutada, ehk said enam-vähem aru, mida silmas pean.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas sa üldse tead mida tähendab psühholoogia õppimine? Oled sa tutvunud psühholoogia õppekavadega? Või pärinevad su teadmised romantilise sisuga filmidest ja romaanidest? Ma vannun, 90% mu humanitaarkalduvustega sõpradest vaatavad unistava pilguga kaugusesse veiniklaasi taga ja õhkavad, et nad soovivad õppida psühholoogiat! Nende meelest tähendab see nahkdiivanit ja segu õudusfilmidest ja 19. sajandi luulest.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Miks sa üldse õpid? Lihtsalt õppida hariduse pärast, nagunii sa seda rahaks pöörata ei oska või ei tahagi. Tahad läbi lüüa – tee oma ettevõte. Tee oma kunstiõpingud rahaks. Üldiselt see on mehe suhtes ebaõiglane kui tema muudkui töötab ja sina õpid.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

Ainult mitte uus laps, enne, kui Sul ei ole mingit mõtet peas. Ära muretse uut last sellepärast, et Sul pole midagi paremat teha.

Mina otsiksin tööd ja teeniksin emapalga välja, nagu Sa isegi ütlesid. Selle käigus võib palju muutuda. Võtaksin 2-3 aastat mõtlemisaega. Kui jõuan selgusele, siis astuksin ka kooli. Ei välistaks teist last, aga enne astuksin kooli sisse ikka, võib-olla õpiksin ka aastakese, oleneb, mis ajahetkele see langeks. Tudengina sünnitada ei olegi nii raske ja lapsehoolduspuhkuse saab ka kenasti võtta.

Praeguse magistri jätaksin loomulikult pooleli.

See, mis Sinuga toimub, on normaalne. Just selles vanuses lapse emal tulevadki siuksed mõtted pähe. Ära korruta kogu aeg endale, et valisid valesti ja valesti. Mõnel inimesel teekond võtabki rohkem aega ja otsus saab seda läbimõeldum. Ise õpin näiteks uut eriala 40-aastasena. Eneseotsingud on normaalsed. Aga ära unusta ka tasakaalu peres, vajadust saada tunnustust väljastpoolt, olla veel keegi peale ema olemise.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ta ei plaani ju teist last sellepärast, et ei oska midagi teha, teine laps on osa kindlast plaanist.

Mina vist lõpetaks selle magistri olemasoleva lapse ja uue raseduse kõrvalt kuidagi ära. Kui see on võimalik. Natuke nagu muuseas, ei ajaks parimaid hindeid taga, keskendusks ennast huvitavatele asjadele enam. Ja siis saaks teise lapse ja vaataks mis saab.

Teine variant oleks jah asi pooleli jätta ja valida uus magistriala, aga soovitada on raske, kuna ei tea seda teist ala. mina valiks igatahes seotud asjad, et seni õpitu toetaks uut valikut. just need kombinatsioonid on väärtuslikud, eestis tähtsustatakse seda veel vähe, mujal rohkem. ja teeks seda teist pikkamööda, laste (ja vähenõudliku töö) kõrvalt.

ühesõnaga teist last ma edasi oluliselt ei lükkaks, selles osas ja tervise osas jne võib ka elu ootamatusi tuua, kui selles osas on kindel teadmine, et teine laps võiks tulla, siis las ta tuleb.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas sa üldse tead mida tähendab psühholoogia õppimine? Oled sa tutvunud psühholoogia õppekavadega? Või pärinevad su teadmised romantilise sisuga filmidest ja romaanidest? Ma vannun, 90% mu humanitaarkalduvustega sõpradest vaatavad unistava pilguga kaugusesse veiniklaasi taga ja õhkavad, et nad soovivad õppida psühholoogiat! Nende meelest tähendab see nahkdiivanit ja segu õudusfilmidest ja 19. sajandi luulest.[/tsitaat]

Arvan, et mu pilt on piisavalt adekvaatne. Olen tutvunud nii Tallinna kui Tartu psühholoogia õppekavaega põhjalikult ja olen läbinud psühholoogia õppekavast ka kaks ainet. Ja kuiv õppimine mulle mõnes mõttes isegi sobiks, sest senised erialad on liigagi \”märjad\” olnud.
Olen üsna kindel, et psühholoogia mulle huvide ja isikuomaduste poolest sobiks, lihtsalt kaks väga suurt \”aga\” on. Esiteks, ma ei kujutaks väga ette uuesti päris algusest ülikooliga alustada ja koos 18aastastega vähemalt viis aastat uuesti koolis käia – kuidas see pere kõrvalt võimalik oleks. Ja ma kardan, et ka peale viit aastat võib olla raske tööd saada, kuna lõpetajaid on nii palju. Muidu ei tea küll, mis mulle paremini võiks sobida.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.01 15:51; 14.01 22:21;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Arvan, et mu pilt on piisavalt adekvaatne. Olen tutvunud nii Tallinna kui Tartu psühholoogia õppekavaega põhjalikult ja olen läbinud psühholoogia õppekavast ka kaks ainet. Ja kuiv õppimine mulle mõnes mõttes isegi sobiks, sest senised erialad on liigagi \”märjad\” olnud.
Olen üsna kindel, et psühholoogia mulle huvide ja isikuomaduste poolest sobiks, lihtsalt kaks väga suurt \”aga\” on. Esiteks, ma ei kujutaks väga ette uuesti päris algusest ülikooliga alustada ja koos 18aastastega vähemalt viis aastat uuesti koolis käia – kuidas see pere kõrvalt võimalik oleks. Ja ma kardan, et ka peale viit aastat võib olla raske tööd saada, kuna lõpetajaid on nii palju. Muidu ei tea küll, mis mulle paremini võiks sobida. [/tsitaat]

mis erialad varasemad on?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina lõpetaks praeguse eriala ikkagi ära, midagi uut õppima ei hakkaks. Kuniks kool veel läbi pole, oleksin vabakutseline, arendaksin end siin, kui kool läbi, koliksin perega välismaale ja leiaksin sealt erialast tööd.

Uus eriala on mõttetu ja lihtsalt kummivenitustaktika. Teist last praegu ka ei teeks, sest laps takistaks sul erialaseid eesmärke saavutada.

Sa võid mõelda, et su haridus on hetkel jumala mõttetu, kuid tegelikult pole see nii-sul ei pruugi lihtsalt Eestis sellele ni¨¨i olla, ent mujal maailmas ma usun, et oleks sul edu.

Nagu elus ikka, edu võti on õige planeerimisoskus, kuid ma võin sulle garanteerida, et kui sa praegu uut eriala õppima hakkad, siis kratsid 5 aasta pärast kahe pooliku kõrghariduse pärast kukalt ja töötad Maximas miinimumpalga eest. Ära mandu, pea vastu ja planeeri, planeeri, planeeri õigesti.

Psühholoogia on tore eriala küll, ent kas sinust oleks psühholoogi kui sa oled nn kunstnikuhingega? Ma arvan, et mitte. Kas tahaksid reaalselt aidata psüühiliselt probleemseid inimesi? Kas suudaksid seda, kas see oleks sinu kirg? Ma arvan, et ära vali seda elukutseks, see on koormav ja mitte see, mida sa filmides näinud oled.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina lõpetaksin poolelioleva magistri ära. Tegelikult on nn. diplom taskus siiski ka omaette väärtus – näitab, et inimene suudab alustatut lõpule viia ja temaga võib luurele minna. Palju neid inimesi ikka tänapäeval on, kes täpselt õpitud erialal töötavad, eriti veel kõrgharidusega. Ma tean filoloogi, kes töötab suure Bauhofi kaupluse juhatajana, toiduainete tehnoloogi, kes töötab kindlustuses, algklasside õpetajat, kes töötab elektroonikafirma müügispetsina jne jne.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
4) Mu kõige suurem unistus oleks õppida psühholoogiat. Tunnen ka, et mul võiks sellel alal kõige enam sobivust ja kutsumust olla. Suurim erialane soov olekski töötada psühholoogina. Aga see nõuaks ülikooli täiesti otsast peale alustamist – viis aastat. Vahepeal mõtlesin, et lõpetan oma perspektiivitu ala ära, et üks asi oleks vähemalt lõpetatud. Teenin raha üsna \”suvalisel\” kohal ja püüan samal ajal õpingutega nullist peale alustada. Samal ajal peab sel juhul kindlasti ka teise lapse saama. Nii et sel juhul oleks kool ja uus eriala väike \”eralõbu\” töö ja laste kõvralt. Ilus, aga üsna utoopiline idee vist. [/tsitaat]

Nõustun ühe eelneva kommenteerijaga, kes ütles, et psühholoogiaõpingud on küll \”humanitaaride\” unistus, kuid tegelikult pole enamikul inimestel sllest erialast eriti aimugi.
Ehk siis… astusin ise ülikooli humanitaarerialale, aga kõrvalerialaks valisin just psühholoogia, kuna see tundus olevat just see valdkond, mida ehk veel tahaksin õppida. Kui aga olin bakakraadi kätte saanud, siis võisin kindlalt tunnistada, et minu enda esialgselt valitud eriala oli ikka tunduvalt huvitavam, kui kõik need psühholoogia ained, mida olin läbinud. Nüüd asun lõpetama oma humanitaarse eriala magistriõpinguid ja olen oma valikuga täiesti rahul.
Seega – psühholoogiat õppima asudes pead arvestama, et kõigepealt pead kolm aastat vastu pidama, õppides põhiteadmisi (näiteks neuropsühholoogia ja kognitiivpsühholoogia valdkonnast), ning alles siis võid ehk tegeleda inimtunnetuse inimlike väljunditega (inimeste tegelike mõtete ja tunnetega).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Igas teises teemas hurjutatakse naisi et nad on nii lollid et kaks last saanud ja koolid pooleli jätnud ja mida kõike veel ja siin kiidetakse takka et saa muidugi teine laps ilma hariduseta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Arvan, et mu pilt on piisavalt adekvaatne. Olen tutvunud nii Tallinna kui Tartu psühholoogia õppekavaega põhjalikult ja olen läbinud psühholoogia õppekavast ka kaks ainet. Ja kuiv õppimine mulle mõnes mõttes isegi sobiks, sest senised erialad on liigagi \”märjad\” olnud.
Olen üsna kindel, et psühholoogia mulle huvide ja isikuomaduste poolest sobiks, lihtsalt kaks väga suurt \”aga\” on. Esiteks, ma ei kujutaks väga ette uuesti päris algusest ülikooliga alustada ja koos 18aastastega vähemalt viis aastat uuesti koolis käia – kuidas see pere kõrvalt võimalik oleks. Ja ma kardan, et ka peale viit aastat võib olla raske tööd saada, kuna lõpetajaid on nii palju. Muidu ei tea küll, mis mulle paremini võiks sobida. [/tsitaat]

No aga oota siis veel, teegi seni midagi muud. Psühholoogiaõpinguid alusta 10 aasta pärast, siis suudad küll noortega koos õppida. Ja siis Sul on juba ka elukogemust, mis aitab psühholoogina läbi lüüa, samuti on lapsed suuremad ja oled ehk leidnud ka mõne töö, mida kooli kõrvalt pisut teha. Ka psühholoogile peaks olema midagi lähedast- suhtlemistreeningud ja koolitused näiteks?

Ise olen 2. kursusele jõudnud ja olen 40. Väga hästi kujutan ette koos noortega õppimist. Palju raskem on õppejõududega hakkama saada, siin aitabki elukogemus. Muide, Sa nii optimistlik- sisse saad üldse, riigieksamite tulemused OK?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ära pane pahaks, teemaalgataja, aga sinust ei saa mitte iialgi head psühholoogi. Juba ainuüksi sellest mida siia kirjutanud oled ja seda on tegelikult ju väga väga vähe võib sellise järelduse teha.

Kõigepealt tundub tahaksid sa seda õppida mitte sellepärast et tahad teisi aidata vaid sa tahad iseenda probleeme osata lahtiseletada. Sulle teeb näiteks suurt muret iseenesest nii tühine ja tähtsusetu asi – kuidas sa ikka koos noorematega õppida saad. Ja siis tahad sa psühholoogiks hakata, ehk siis edaspidi aidata neid kellel on endal traagilised ja keerulised probleemid? Teooria annab sulle suuna, soov aidata ja oskused tulevad ikka sinust endast.
Mulle tundub, et sa püüad kuidagi kas teadlikult või alateadvuses millegi eest hoopis peituda ja õppimine annab selleks ideaalse võimaluse tähtis otsus veel edasi lükata.

Aga kui sulle see teema huvi pakub siis õppida võid sa seda ikka, õppimine ja kasvõi iseenda mõistmine on väga oluline asi. Meie, sinu mees või lähedased ja sõbrad võime siin mistahes asju soovitada või rääkida, otsus ja tegelik tahtmine peab tulema sinust endast.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.01 02:26; 15.01 21:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen sinuga samas seisus, ainult selle vahega, et mul ei ole lapsi. Jätsin magistriõpingud pooleli, sest eriala millele peale baka lõpetamist suure hurraaga läksin, oli minu jaoks nii-nii vale, et ma lihtsalt ei suutnud sundida ennast seda jätkama.
Praegu käin täiskohaga tööl (mitte erialasel), mõtlen mingil hetkel lapsesaamisele ja seejärel tahaksin minna midagi muud õppima. Väikestviisi on mõtteid ka juba eriala osas aga see on nö ideetasandil.
Võta aeg maha, tegele oma lapsega ja teise lapse saamisega, küll aeg annab arutust. Psühholoogia ei ole eriala kõigile, mulle tundub, et sulle sobiks mingi väga konkreetse suunaga eriala.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõigepealt tundub tahaksid sa seda õppida mitte sellepärast et tahad teisi aidata vaid sa tahad iseenda probleeme osata lahtiseletada.[/tsitaat]Võibolla on see sulle uudis, aga 99% psühholoogiatudengeid lähevadki seda eriala õppima tegelikult selleks, et nad tahavad iseenda probleemidest aru saada. Ülejäänud 1%-l on mingid ärilised/poliitilised huvid.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Võibolla on see sulle uudis, aga 99% psühholoogiatudengeid lähevadki seda eriala õppima tegelikult selleks, et nad tahavad iseenda probleemidest aru saada. Ülejäänud 1%-l on mingid ärilised/poliitilised huvid.[/tsitaat]
Oh ei ole, kui siis ehk arvasin, et protsent on nii 95-96. Tean seda kõike hästi, läbitud etapp aastakümneid tagasi. Sellist täna siia ja homme sinna võib endale lubada vaba ja otseste kohustusteta inimene, teemaalgataja ei ole selline sest tal juba on laps. Ja mulle jäi mulje tema jutust et ta usub et teda huvitab psühholoogia, seetõttu kirjutasingi seda sinutsiteeritut.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.01 02:26; 15.01 21:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei hakka eelmisi kommentaare väga duubeldama, aga ühte võin küll öelda. Kahe väikelapse kõrvalt on v ä g a raske õppida. Endal on see praegu käsil, ning natuke kahetsen, et ei lükanud kooli sisseastumist veidi edasi, kuni mõlemad suuremad on. Eks sõltub ka muidugi isikuomadustest ja taluvuslävest. Soovitan mitte kutsuda ellu teist last, enne kui oled õpingutega enam vähem ühel pool.
Jõudu, otsuste langetamisel!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Psühholoogiaga on ka see häda, et tööd ju pole. Meie inimesed on ülimalt hinnatundlikud. Ka need, kes saavad Eesti keskmist palka. Nii et kuigi ehk abi oleks vaja, ei ole neil raha psühholoogi teenuse ostmiseks. Pluss veel eriti meeste suhtumine, et kui lähed mingi psühho-eriala inimese juurde, siis oled hull. Nemad ei pea ennast hulluks ja psühholoogi juures mingite pereprobleemide harutamise peale raha ei kuluta. Kui palju neid kooli- ja kliinilisi psühholooge, kes saavad raha omavalitsuselt või haigekassalt, ikka on. Samas on psühholooge suht odav õpetada ja suure huvi tõttu ka kooli jaoks tulutoov (tasulised kohad põhiliselt). Neid erinevate ülikoolide ja kassiülikoolide diplomitega psühholooge on ju hordide kaupa. Raamatupidaja, jurist ja psühholoog on minu meelest tasuliste kohtade toel kohutavalt ületoodetud erialad.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Noh nii umbes pakun, et oled õppinud skulptuuri ja sotsioloogiat:) Või nahkehistööd ja sotsioloogiat.
Võibolla tõesti variant 3, tööleminek? Kui lähed niisama tööle, sul pole ju midagi kaotada, kui ei sobi, tuled jälle ära. Otsid lihtsalt mingi valdkonna ja vaatad, kas seal toimuv istub sulle.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kunstnikuhing + psühholoogia = kunstiteraapia TLÜ-s. Rikkaks muidugi sellega ei saa.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina sinu asemel saaksin teise lapse, paneksin kodus oma kunstiäri püsti ja kuskil nelja aasta pärast vaataksin uuesti.
Kui sa seni oled nii palju õppinud ja kõige selle haridusega ei suuda läbi lüüa, ei suuda sa ka psühholoogina läbi lüüa.

Mis puutub 18-aastastega koos õppimisse, siis minumeelest ei ole vahet, kas seda teha 28selt või nt 34selt.
Ja kui sa kaks korda oled õppimisega puusse pannud, siis miks uuesti sama orgi otsa kohe lennata. Võta aeg maha, tee midagi muud vahepeal. Kui see psühholoogia sind ikka rahule ei jäta, siis võta veel mõned ained avatud ülikooli kaudu, hangi sellel alal tutvusi, püüa mingi praktikakoht saada ehk siis lähene asjale praktiliselt. Mitte ära õpi jälle viis aastat, et siis avastada, et keegi sind tööle ei võta ja keegi sulle põnevat karjääri kandikul ette ei too.

Lisaks minu jaoks on lapsed ka väga suur väärtus elus. Kahe lapse emana oled vähemalt midagi väga olulist elus juba saavutanud. Tean, et 1,5-aastase kõrvalt võib tekkida selline mandunud tunne. Ise sain teise lapse 3,5-a vahega ja kahetsen natuke, et varem ei saanud, sest suurt vahet ei ole, kas on üks või kaks last (töö ja õppimise seisukohast). Väikeste laste kõrvalt on elukorraldus ikka natuke teistmoodi, olgu neid üks või mitu. Palju raskem on kuue-seitsme aasta pärast kõike otsast peale hakata, erit kui plaanid veel viis aastat õppida ja seega millal jõuaksid siis veel psühholoogina läbi lüüa, kui teine laps nagunii plaanis kunagi.

Naudi oma aega lastega, oma toetavat meest ja ole väikestviisi ettevõtlik ning innovatiivne laste kõrvalt.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on sarnased mõttekeerdkäigud nagu teemaalgatajal.
Psühholoogiast. Alustama peab tõesti algusest, ehk siis bakast (osade erialade magistrisse saab ükskõik millise bakaga kandideerida, siin ei saa). Tegelikult on sul see võimalus, et teed oma praeguse magistri kõrvalt 60 ainepunkti kohustuslikke psühholoogia magistriõppe eeldusaineid ära ja kandideerid koos psühholoogia baka lõpetanutega magistrisse, aga konkurents on vist suur, sest enamus tahab magistrisse edasi minna (tegevterapeut ei või ilma magistrikraadita inimesi vastu võtta).Kohustuslikud eeldusained on TÜ kodulehel olemas.
Nullist alustades on väga raske psühholoogia tasuta kohale sisse saada, 2012 võeti tasuta kohale 15 inimest.

Olen teemaalgatajast vanem, astusin uuesti sisse (pehme eriala). Mul pole üldse probleemi, et teised on 19-aastased, nad on hästi toredad, räägivad palju, on sõbralikud ja avatud, rikkumata ja mõneti sinisilmsed, aga see ongi noorus ja tore on neid kõrvalt vaadata. Mulle mõjuvad nad positiivselt. Pealegi, nad on kiired ja nutikad, mina küll nende vanuselt nii nutikas polnud.
Õppimisprotsess ja loengutes kuulamine on ka väga hea, tõeliselt valgustav hallis argipäevas, aga…
Suur probleem on täiskohaga töö ja loengutes käimise ühitamine. Jaanuar on tõeline puhkus olnud – loenguid pole. Aga muidu on nii, et kõike peab ülejala tegema, sest tööpäevad väsitavad ja vahel ei viitsi suurelt süüagi teha. Mina nt kahe lapse kõrvalt enam ei jaksaks.

Ma vist lõpetaksin olemasoleva magistri ära, paberi pärast, et on magistrikraad olemas (see on tänapäeval tähtis, kui ikka vähegi edasi tahta). Juurde võtaksin psühholoogia aineid nii palju, kui suudaksin, ehk saaksin lisaastat kasutades nõutud 60 punkti tehtud ja saaksin nad tallele panna, et kui veel tulevikus huvi on, siis prooviksin psühholoogia magistrisse minna. Kui ikka väga soov on, võib olemasolevate punktide pealt kasvõi mitu aastat järjest proovida magistrisse minna, võib õnnestuda. Igatahes ei annaks niisama olemasolevat tasuta ülikoolikohta ära, sissesaamine ei pruugi enam õnnestuda, tänapäeva noored on lahtise peaga, kuldmedaliste oli eelmisel aastal Eestis üle 200.

Ei ole psühholoogiat õppinud (kui proovisin, ei saanud sisse), olen üksikuid aineid võtnud, aga see õppimine seal pole kerge, sest palju on inimese anatoomiaga seotut ja geneetikat jms. Mahukad massiloengud on alguses. Huvitavaks läheb alles magistris.

Olen ka psühholoogi elukutse peale mõelnud, aga ma vist ei suuda 5 aastat ära õppida, enam mitte (kohe peale keskkooli oleks pidanud minema).
Teine teema on mul sellega, et olgugi et ma oma tahte ja isikuomaduste poolest võin selleks sobida (ma tahan inimesi aidata ja neist aru saada ja aidata neil leida jälle mõte üles), aga kas ma ikka oleksin võimeline kogu ülejäänud elu vaevatud hingi nõustama? Seal on vaja väga tugevat psüühikat, et ennast mitte mõjutada lasta ja mitte ise ära kustuda, sest mured ei saagi maailmast otsa, ainult keerulisemaks lähevad. Sellepärast on nõustajatel endil nõustajad jne. Niisama, vahel hobina oleks ju tore praktiseerida, aga sellel poleks mõtet (rahaline pool ka).

See ka, et vanadus teeb mugavaks, enam ei taha teest ja leivaviilust elada, korralikku sooja kodutoitu ja muid hüvesid tahaks omada. Aga kui töölt ära tulla, kukuks elatustase jällegi sinna noore tudengi tasemele, kuigi siis saaks täielikult õppetööst osa võtta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )


Esileht Pereelu ja suhted Aidake mul tuleviku üle otsustada

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.