Olen oma eriala suhtes mitmeid valesid valikuid teinud ja nüüd tunnen, et olen tulevikuväljavaadetega täielikult puntras. Mõtted keerlevad ööd ja päevad ega anna rahu ja stress on suur. Mida teha oma eluga. Midagi pole otseselt halvasti, aga hästi ka mitte, tahaks selgust ja sihti.
Olen 28 aastane, abielus, 1,5aastase lapse ema, praegu lapsega kodune. Keskkooli ajal tegelesin intensiivselt ühe kunstialaga ja peale keskkooli tundus loomulik jätk minna seda ala edasi õppima. Õppisingi paar aastat, kuni sain aru, et see valik ei olnud kõige parem, rakendust leida on raske, anne pole üldse nii suur, et tuleviku kindlustaks ja tundus, et elus on nii palju muud huvitavat, mina istun aga juba aastaid ühe ja sama kitsa ala juures, muud üldse proovimata. VÕtsin akadeemilise, läksin tööle ja plaanisin uuesti õppima minna. See eriala oli mu esimene vale valik.
Teine vale valik on selline, mida siiani kahetsen. Kui juba kord jätsin ühe eriala pooleli, oleks võinud teist korda valida targemini. Kui oma kitsalt kunstialalt lahkusin, tundus kõik muu nii huvitav, et läksingi õppima pelgalt huvist lähtudes. Valisin eriala vastavalt sellele, mis aineid oleks põnev kuulata. Olin veel üsna noor ja mõtlesin naiivselt, et peamine on huvi ja pühendumus, küll siis jõuab igal alal kaugele.
Aga aina enam sain aru, et ka see uus ala oli vale valik. Õppida võib küll olla huvitav, aga eriala on üsna perspektiivitu, selline laialivalguv pehme ala, millega pärast kooli midagi ette võtta ei ole.
Lõpetasin ära bakalaureuse ja astusin ka magistrisse. Ise küll mõtlesin juba siis, et kasulikum oleks veel kord ala vahetada ja mõnda avatud magistantuuri midagi konkreetsemat ja rakenduslikumat õppima minna, aga kuna sain tasuta kohale, uue ala kohta sama loota ei saanud, siis astusin loomuliku jätkuna tasuta kohale sisse. Töötasin samal ajal erialasel, kuid väga vähetasuval kohal. Hea seegi, sest üldiselt tundub, et see ala ei paku üldse eriti tööd.
Varsti jäin planeeritult rasedaks, keskendusin perele ja ülikoolist olen akadeemilisel. Nüüd on laps 1,5 ja mina olen ummikus.
Mida teha edasi?
Plaanis oleks millalgi ka teine laps saada. Mees omalt poolt oleks valmis ka selleks, et mina pühendungi perele ja tema suuremas osas peab meid üleval, kuid see ei sobi mulle, hoolimata valedest valikutest on haridus mulle alati tähtis olnud ja soov erialaseks eneseteostuseks on suur. Mees soosib ka mu õpinguid ja töötamist, aga samas ei soovi, et selle võtta teine laps väga kauges tulevikus tuleks. Kui mul isiklikku erialast/tööalast ummikut ei oleks, siis pere kohapealt hakkaks me sel aastal juba teise lapse peale mõtlema.
Mis variandid mul oleks?
1) Lõpetada oma perspektiivitu eriala lihtsalt paberi pärast, et magistrantuur oleks tehtud. (läbitud on alla poole, nii et tegemist ei oleks vaid \”lõpetamise\”, vaid pühendumist nõudva õppimisega). Loota, et saan töökohale, kus sobib üks kõik miline kõrgharidus.
2) Astuda uuesti sisse avatud magistrierialale. Mis see võiks olla? Mille järele on vajadust ja mis kõige tõenäolisemalt aitaks ka tööd pärast saada? Senised kogemused on humanitaarvaldkonnas.
Nende mõlema variandi puhul peaks mees mind järgnevatel aastatel suures osas rahaliselt toetama, sest lapse kõrvalt nii ülikoolis kui (täiskohaga) tööl käies jääks lapse jaoks liiga vähe aega. Teine laps lükkuks natuke edasi.
3) Keskenduda praegu hoopis tööotsimisele. Proovida oma lõpetamatud baka ja lõpetamata magistrantuuri tasemel saada rahuldav töö, käia natuke tööl, teenida välja emapalk ja saada teine laps. Eriala osas teha valik alles pärast töötamist ja teist last.
4) Mu kõige suurem unistus oleks õppida psühholoogiat. Tunnen ka, et mul võiks sellel alal kõige enam sobivust ja kutsumust olla. Suurim erialane soov olekski töötada psühholoogina. Aga see nõuaks ülikooli täiesti otsast peale alustamist – viis aastat. Vahepeal mõtlesin, et lõpetan oma perspektiivitu ala ära, et üks asi oleks vähemalt lõpetatud. Teenin raha üsna \”suvalisel\” kohal ja püüan samal ajal õpingutega nullist peale alustada. Samal ajal peab sel juhul kindlasti ka teise lapse saama. Nii et sel juhul oleks kool ja uus eriala väike \”eralõbu\” töö ja laste kõvralt. Ilus, aga üsna utoopiline idee vist.
5) Pakkuge mulle.
