Teema: Aineolümpiaadid

Kägu kirjutas:

Teisalt, kuigi ta hetkel on optimistlik, siis teda tundes võib tagasilöök tekitada ka vastupidise, käegalöömise tunde. Lisaks pelgan veel õpetajate tagantjärgi suhtumist, kui peaks halvasti minema – et sa ju nagunii laisk, miks sul sinna oli vaja minna.

Kui ta sul rõõmuga ettevalmistusega tegeleb, siis las teeb ja läheb. Mis on tema jaoks ebaõnnestumine? Mis sinu jaoks? Mis õpetajale? Kui sa pikamaajooksudel käisid, siis ei mõelnud, et kui halvasti välja tuleb, siis arvatakse, et nagunii laisk, miks üldse läksid sinna 🙂
Ära sea lapsele mingeid ülikõrgeid ootusi, esimest korda minnaksegi katsetama, proovima. Esimese korra tulemused võivad jääda kehvemaks ka kogemuse puudumise tõttu. Igal olümpiaadil (nagu ka jooksul) on oma strateegia, st isegi väga tark ja andekas laps võib lihtsalt aega valesti hinnata või ülesandeid kehvasti valida vms. Kui läheb hästi, siis on ju suurepärane, kui läheb halvasti, siis on võimalus järgmisel aastal paremini teha 🙂

Kägu kirjutas:

Kui ikka suure ettevalmistuse järel kehva koha saab, siis nii andekas pole aga kui hästi läheb, siis on. Easy! ????

Ma siiski nii resoluutset järeldust esmakordsetest tulemustest ei teeks. Ma võrdleks seda veel spordiga. Nt käid kaks kuud usinasti ujumistrennis, lähed siis võistlustele ja jääd viimaseks. Kas see tähendab, et oledki lootusetu ujuja? Või võiks ikka edasi treenida, eriti, kui meeldib?

Minu täiesti keskpärane, aga püüdlik laps saadeti õpetaja poolt aineolümpiaadi koolivooru, sest kontrolltööd olid tehtud enamasti maksimumilähedastele puntidele (õppis iga kord korralikult ära mis kodus anti ja kordas enne kontrolltöid). Üllatusena läks tal koolivoorus suhteliselt hästi (vist oli mingi ülelinnaline punktide lävend, millega linnavooru sai, igatehaes nende klassist sai üsna mitu last). Järgmine üllatus oli linnavoorus, sai esikümnesse ja töenäolislt jälle punktide lävendiga vabariiklikku vooru.
Vabariiklikus voorus ta pärast kommenteeris, et pooled olid sellised targad lapsed ja teine pool oli siis temasuguseid, kes olid imestunud, kuidas nad nii kaugele on jõudnud. Sai nende teise poole laste seas umbes keskmise tulemuse ja oli rahul.
Minu nutikas, aga laisk laps pole kunagi koolivoorust edasi pääsenud. On jäänud paari punktiga esimesena välja ja temast napilt eespool olija on hiljem vabariiklikul üsna hea tulemuse saanud või on aineõpetaja koolivooru määranud õpilased enda äranägemise järgi aines, milles laps tugev on. On saavutanud koolivoorus üsna keskpäraseid tulemusi kui täiesti ettevalmistamata on osalenud aines, milles ta eriti tugev pole.

Minu nutikas ja laisk laps on käinud peamiselt reaalainete olümpiaadidel ja valmistunud ei ole kunagi, neil õpetajad selles osas eriti peale ka ei käi. Juhul, kui koolivoor on olnud, on ta sealt linnavooru küll enamasti saanud, aga linnavoorus jäänud pigem keskmiste hulka. Üldiselt tundub mulle, et vähemalt reaalainetes nõuab hea tulemuse saavutamine mõlemat – nii nutikust kui ka ettevalmistust. Ja kui põhikoolis võib veel juhtuda, et mõni keskpärane püüdlik või siis nutikas laisk juhtumisi hea koha saab, siis gümnaasiumis võidavad ikka need, kes on ühtlasi nii nutikad kui ka vastavast ainest huvitatud ja sellega ka süvendatult tegelevad. Minu laps seda ei viitsi.
Aga kui teemaalgataja laps ise vabatahtlikult minna tahab ja lisamaterjale loeb, siis loomulikult tasub olümpiaadidel osaleda, kasuks tuleb see igatahes ja võibolla hakkab ta selle käigus ka paremini aru saama, mis ained talle rohkem meeldivad ja sobivad, et siis järgmistel aastatel nendele keskenduda.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui ikka suure ettevalmistuse järel kehva koha saab, siis nii andekas pole aga kui hästi läheb, siis on. Easy! ????

Ma siiski nii resoluutset järeldust esmakordsetest tulemustest ei teeks. Ma võrdleks seda veel spordiga. Nt käid kaks kuud usinasti ujumistrennis, lähed siis võistlustele ja jääd viimaseks. Kas see tähendab, et oledki lootusetu ujuja? Või võiks ikka edasi treenida, eriti, kui meeldib?

No ma peaks ju oma last tundma ???? Teadmisi on, lugemus suur, üllatab mindki sageli. Pingutada ei viitsi, mõnda õpetajat ärritab see väga. Olen saanud õpetajatelt ka sellesisulist tagasisidet.

Mingist “suurest ettevalmistusest” ma ei rääkinud, vaid loeb huviga õpetaja soovitatud materjale. Tunniväline teema ju!
Minul ei ole olümpiaadi tulemuste suhtes mingeid ootusi, tal pole vaja end minu silmis tõestada. Oma laps nagunii kõige armsam, olgu tal kahed või kuued.

Ja ikkagi purulaisk, kuigi teeb kõike eelpool loetletut? Midagi siin ei klapi.

Eesti olümpiaadid lehel on kõik juhendid kenasti ära toodud.
Kvootidega on nii ja naa. Matemaatikud on näiteks piirkondlikest kvootidest täielikult loobunud. Teisalt, kvoodikohti ei ole nii palju, et seetõttu mõnel tõsisel tegijal lõppvooru jõudmata jääks ja ilmselt on lootus, et kvootide olemasolul ka väiksemates kohtades olümpiaadidega edasi tegeletaks ja käega ei löödaks. Kuidas ülikool oma vastuvõttu korraldab (kas tõesti piisab ainult kutsest vabariiklikule olümpiaadile?), on iga ülikooli enda asi, sellega olümpiaadi žürii tegelema ei peakski.
Samas sinu toodud tabelit vaadates teeb mõtlikuks pigem see, et miks Tallinn on võrdsustatud 8 piirkonnaga, Tartu ainult 2-ga? Tulemused on mõlemal võrreldavad ja osavõtjate arv erineb 2-3, mitte 4x. Samuti on raskem edasi pääseda Tartumaalt ja Pärnust, mis seda tabelit vaadates peaks olema ka võrdsustatud vähemalt 2 piirkonnaga. Kindlasti võib oma ettepanekud saata žüriile – need juhendid ei ole kivisse raiutud ja neid ikka uuendatakse ka vastavalt oludele 🙂

PS. Ise küsin, ise vastan: Tartu Ülikooli saavad eritingimusel need õpilased, kes on “tulnud Eestis üleriigilisel aineolümpiaadil, v.a ajaloo-olümpiaadil, lõppvoorus 11. ja 12. klassi ühisarvestuses viie parema hulka ning kelle koht üldpingereas on esikümnes”. Potentsiaalsed esikümnekad ikka naljalt kõrvale ei jää kvootide tõttu, füüsikas kindlasti mitte. Mida tase edasi, seda vähem on tegelikult üllatajaid. Pigem võib olla probleem, et see kolmeline ei saa koolivoorust edasi, kuna koolivoorud on rohkem tavapärase koolimaterjali peale, nõuavad rohkem täpsust kui taiplikkust. Aga selliste jaoks ongi lahtised võistlused 😉

Mina ise olen kooliajal palju olümpiaadidel käinud. Ülikooli ajal aitasin ka enda erialal neid korraldada.

Mina soovitan igal juhul osa võtta, kui lapsel vähegi huvi. Olümpiaadiülesanded on pigem suunatud nupukusele ja seoste leidmisele kui lihtsalt pähetuubitud kooliõpiku faktide taasesitamisele. On üsna sage, et nupukas laps teeb piirkondlikus voorus ära oma vanuserühma töö ja lahendab ka vanema vanuserühma töö ning lisaks suurepärasele tulemusele oma vanuserühmas ei jää ta ka vanemas rühmas sugugi viimaste hulka, kuigi ta vastavat anieprogrammi pole veel läbinud.

Olümpiaadidel osalemine võib olla su lapele kasulik, sest pakub talle võimaluse õppida midagi programmivälist, mis vähemalt praegu talle huvi paistab pakkuvat. Kui ta kooliprogrammi sellise entusiasmiga ei omanda, siis see võib olla ongi tema võimalus omandada korralikud õpiharjumused. Ehk on ta seepärast õppimises “laisk”, et koolis nõutu jääb niisamagi enamvähem külge ja tundub talle liiga igav.

Lisaks treenib olümpiaadidel käimine oskust ennast võistlusolukorras kokku võtta. Kui su laps juhtub olema selline, kelle mõtlemine võistlusolukorras kinni jookseb, siis teate seda varakult treenima hakata. Ja olümpiaad on selleks üks võimalus. Tulemusest ei sõltu mitte midagi, tore on, kui hästi läheb, aga mitte midagi ei juhtu, kui ka päris viimakseks jääda. Alati jääb keegi viimaseks – aga ka see viimane on palju tublim, kui need, kes üldse ei osalenud.