Mehega oleme koos olnud 5 aastat ja meil on 2 aastane tütar. Viimased pool aastat on suhted täiesti käest ära läinud ja pidevalt tekivad tülid ja nägelemised. Samuti on jahenenud ka suhte füüsiline pool. Mehel ma armukest ei kahtlusta, sest tal lihtsalt poleks selleks aega, tegu on töönarkomaaniga. Last armastab ta väga, kuigi aega temaga tal koos veeta väga pole ja ilmselt seetõttu on ka laps väga minu külge klammerdunud.
Probleemidest üle saada tahame väga ja mõlemad tõesti püüame aga ikkagi tundub, et see ei muuda miskit. Aega me koos ei veeda, mõlemal omad tegemised. Lahkumineku peale mõeldes tekib mul paanika kuna laps alles nii väike, kuidas ta selle üle elaks? Mees sooviks kindlasti jagatud hooldusõigust ja juba sellepärast ma ei julge järgmist sammu astuda. Kas keegi on olnud sarnased olukorras? Oskab keegi mulle nõu anda?
Teema: Ainult lapse pärast koos?
Minge nõustamisse. Kui on soov koos olla, siis on sellest kindlasti abi – aitab üles leida, kus on tülide põhjus. Täiesti vabalt võib põhjus alata sellest, mis sinu arust on tagajärg – füüsilise poole puudujääkidest.
Laps on teie mõlema vastutusel, seega on lapse pärast suhte koos hoidmine täiesti põhjendatud, kui suhtes on veel lootust ja tahtmist. Kui aga suhe ka lapsele juba raske kanda on, st. ongi ainult üks tüli ja vihane õhkkond, siis ei ole lapsel enam sellist peret tegelikult vaja. Siis on temale juba parem, kui lahku lähete.
Laps ei peaks olema ainus põhjendus koosolemiseks halva suhte korral, kuid laps peaks olema peamine motivaator oma suhte kordategemiseks.
Sort inimesi õigustab oma suhtelammutamist üleolevalt “kas ma peaksin siis hambad ristis laste nimel kannatama?”. Enamasti ei ole nad aga oma suhte parandamise nimel lillegi liigutanud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Mehel ma armukest ei kahtlusta, sest tal lihtsalt poleks selleks aega, tegu on töönarkomaaniga. [/tsitaat]
Kust sa tead, et ei ole aega? Enamus afääre tekivad töökaaslastega.
Võibolla tõesti ei ole, kuid olen palju lugenud naiste väiteid, et mees ei saa petta, kuna ta on tööl – ja õige pea selgub, et suhteprobleemide algpõhjus on armuke.
See “töönarkomaania” – kuidas sa tead, et ta on päriselt tööl, mitte armukese juures peale tööd?
Üldiselt ma arvan, et 2-aastane laps elab lahkumineku paremini üle kui nt 6-aastane laps. Algul on tal muidugi raske leppida olukorraga, kui ühte vanemat hakkab harvem nägema – aga ta ei teadvusta endale seda otseselt kui pere lõhkiminemist, et isa või ema läks ära vmt, ta kohaneb paremini. 6-aastane laps aga teadvustab endale olukorda, et “emme ja issi ei armasta enam üksteist” ja sellega on tal raskem kohaneda- selle teadmisega, mitte olukorra endaga. Lisaks kui nt pool aastat peale lahkuminekut tekib emmale-kummale uus kaaslane, siis jälle, 6-aastane võib juba sõrad vastu ajada, samas kui 2-aastane ei oska otseselt sellele vastu olla, et on uus kaaslane.
Mu enda mees läks oma eksist lahku, kui laps oli 2,5aastane ja on väga hästi kohanenud olukorraga – praegu on 8-aastane. Muidugi on ta kurb, kui peab isa juurest lahkuma ja tahaks ikka rohkem meil külas käia jne, aga otseselt mingeid “probleeme” nagu pole, ehk on füüsilise läheduse vajadus suurem natuke, et tahab aegajalt ikka veel hommikuti issi kaissu pugeda jne
Et üldse oleks võimalik hakata probleemiga tegelema, on teil väga vaja ühist aega. Kui te seda teineteise jaoks ei leia või ei suuda kuidagi tekitada (või pole tahe siiski piisavalt suur), süveneb kriis veelgi. Soovitan perenõustajat. Alustuseks seegi vähene aeg koos olla ja oma suhte hetkeseisu kaardistada.
Pakun et teil on probleemid, kuna teil pole aega kahekesiolemiseks. Otsi lapsehoidja, võtke natuke puhkust ja minge kahekesi kuhugi. Nt praegu on väga soodne Air Balticu kampaani Pariisi. Veetke pikk nädalalõpp Pariisis. Äkki on abi? Võiksite ka teadlikult võtta aega teineteisele. Et korra kuus käite väljas söömas. Korra kuus käite kas teatris või kinos koos. Või käite nädalavahetusel kasvõi looduses jalutamas. Kui ei ole vanavanemaid lapsehoidjateks võtta, leidke see 20 e üheks õhtuks. Seda küll, et neljaks päevaks Pariisi minekuks vist ei võtaks võõrast inimest raha eest last hoidma. Aga paar korda kuus õhtuti maksta hoidjale paarkümmend eurot ikka võiks, et restoranis või kinos käia. Kui see 40-50 e kuus lapsehoidjale aitab päästa abielu, on see ju igati hästi investeeritud raha.
Minu töönarkomaan armus tööl,sest seal ollakse koos rohkem kui kodus.
Meie läksime perenõustaja juurde ja muutsime ka kodust elukorraldust.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
