Ma vahel loen arvustusi ajalehes. Nt mingi etenduse, filmi kohta. Arvustus on kirjutatud nt filmikriitiku poolt. Haritud ja koolitatud inimene. Aga ikka on kahju neist keda arveustatakse negatiivse arvustuse puhul. Nad on teinud tööd, näinud vaeva. Selline arvustus mõjutab inimesi ja nende suhtumist. Et mis on vahe sellisel arvustusel ja suunamudijate kritiseerimisel ja halvustamine. Need viimased isegi ei pinguta kuigi palju. Mitte nii kuid ühe etenduse heaks, kui näitlejad ja lavastajad. Jah, võib öelda, et kriitikat ei maksa isiklikult võtta. Aga kuidas sa ei võta, kui oled pikka aega selle nimel töötanud ja elanud, et teha üks etendus. Etendus, mis, kahju küll, kriitikute ei meeldinud.
Ei jälgita neid, kelle tegevus ei meeldi. Lugesin lehest kommentaare, et mingu tööle. Minu arvates, kui inimesel on nii palju jälgijaid nagu mingil mudijal seal, siis ta käibki tööl. Välismaal nimetatakse seda kindlasti töö tegemiseks. Pole küll traditsiooniline töö, aga sellegi poolest, tundub nagu töö. Mina neid mudijaid ei jälgi, sest minu arvates peab inimene ise suunda mudima endal, mitte vaatama teiste mudimisi. Seega mul pole siin ka midagi võita või kaotada ega kiita või laita, aga arvan, et kui on aega ja viitsimist kritiseerida anonüümselt, siis on väga hea elu endal. Minu arvates on see kui õng inimeste ellu, et on aeg vaadata, et jep, pole tuntud Hollywoodi filmide kriitik, et olen anonüümne kriitik ja kas tasub. Või annab elu uue võimaluse, näiteks õppida ära kasvõi muid keeli ja külastada muid foorumeid. Aga siin näevad klaasi tühjana.