Siin on palju teemasid, mis peamiselt puudutavad vastsündinu- või beebieas mitmikke. Enamasti kaksikuid. Nii tore oleks lugeda, kuidas läheb suuremaks sirgunutel. Oodatud on kõik lood, ka tõsised-kurvad või lihtsalt mõtlemapanevad.
Minu omad on teismeliseeas, eri soost. Peres noorimad.
Tabasin ennast ühel vastikul vihmasepoolsel õhtupoolikul mõttelt, et nad polegi suutnud lahku kasvada. Mis sest, et mõned aastad tagasi said mõlemad omale toakese. Nad veedavad pikki õhtupoolikuid koos, küll õppides, telekat vaadates, väljas hullates, üksteist niisama taga ajades. Nad teevad koolitöidki nii, et kirjandid on tegelikult nende mõlema teosed. Nad pakuvad teineteisele mõtteid, seoseid, terveid fraase. Kui hinded on käes, arutatakse aktiivselt see läbi, mis täpselt mille teene oli. : )
Mulle nii meeldib, et nad on sellised “liiga lapsed”. Pole sulgunud oma tuppa ega vaata mürgise näoga, kui keegi üritab ligineda. Täidavad ise oma aja mingite tegevustega ära, kunagi pole pidanud neil kuklas kräunuma ja seadusi tegema. Ise ka imestan – on need tõesti minu lapsed? Kas tõesti mina olen nad ära teeninud? Tuleb tihti ette, et head ööd soovima minnes on ühe tuba tühi. Madrats on veetud kõrvaltuppa ja magatakse venna või siis õe juures põrandal.
Kõige raskem mulle endale oli lasteaiaaeg. Kuigi nad polnud tihti haiged, siis vahel ikka juhtus ja kui üks oli kodus, siis pidi teinegi olema. Väga oleks tahtnud seda teist lasteaeda viia, aga kodune logistika seda ei võimaldanud ja haiget last taga tarida, kuni kõik ülejäänud koolis-lasteaias-tööl on, oleks olnud veelgi rängem. Tavaliselt jäi selle nädalaga ka teine tõppe ja nii see kellavärk käis. Kurnav oli. Aga lasteaed oli tore. Seal olid väga head inimesed. Tahaks neid tänagi veel tänada, aga mismoodi sa lähed sinna ukse taha….nagu mingi kohtlane, kes ei saa aru, et sinna majja pole ammu asja : )))
Ma vaatan praegugi tänaval mitmikutekärusid. Need on nii pilkupüüdvad. Uhkemad, kui mul oli. Ilusamad. Edevamad. Tuleb ette, no oleneb olukorrast ka, et astun juurde ja kiidan ise – millised nunnukesed teil seal kärus on! Veel enam tuleb ette, et nende ema saab siis hinge pealt puhuda, kui raske tal on. Selles on rohkem uhkuse- kui kurtmisenooti, aga mis siis. Me läheme laiali ja tema ei teagi – mul on seesama elu endal seljataga. Temale jääb teadmine: mis see inimene ka sellisest elust teab, mina olen siin see tugev ja võimas. Ja mis siis. Las see tunne jääb talle pealegi.
Elu on miljonitahuline. Kirjuta Sina oma mõtteid ka. Kui tahad. Kui ei taha, ära kirjuta. 😉
Ja kui tahad lihtsalt oma ühest või üksikust lapsest jutustada, siis on seegi oodatud.
