Teema: Ajaviitelugemist 18.aastasele noormehele

Täiskasvanud inimene peaks ise teadma, mis teda huvitab.

Kui sina oleksid see 18 aastane, siis sa ei postitaks teemat koolilapse alafoorumisse. Ka on ülimalt võhetõenäoline, et 18 aastane vaatas kirjandusministeeriumit. Niiet, lase ikka oma lapsel valida, ta on juba täiskasvanu 😉

Annan konkreetse soovituse-las loeb eesti kirjanduse tüvitekste. Seejärel kaasaegsed autorid, seejärel luulet. Seejärel vaatab ise.

Herman Hesse Siddhartra on paljude noormeeste lemmikraamat. Aldous Huxley Hea uus ilm. Orwelli 1984 ja Loomade farm. Douglas Adamsi Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas. Joseph Heller Catch-22. Minu 18a poeg luges neid.

#2971741:

Seega, ma ei saagi aru, kelle konnasilma ma nüüd oma küsimusega riivasin?
Foorumis ei tohi raamatusoovitusi küsida?

Mina isiklikult kuulan heameelega teiste kogemusi ja soovitusi, samuti kirjandusministeeriumi omi (ja pole poole sõnagagi ütelnud, et 18-aastane seda tegi).

Einoh, ikka tohib foorumis lugemissoovitusi küsida. Aga on tõepoolest pisut kummaline, kui ema seda 18-aastase poja jaoks teeb. Kui on raamatuhuviline poiss, leiab ise endale sobivad raamatud üles. Kui ei ole, siis on emmel 18-aastast poolvägisi lugema utsitada ikka pisut kummaline. Arvestades, et räägid 18-aastase puhul teismeliste raamatutest ja vahepeal ka meie-vormis, siis tekib küsimus, et kas sa titetad endiselt oma täisealist last?

Aga kui soovitustest, siis minu tuttavad 18-aastased noormehed on pigem ulmekirjanduse lugejad, nii et võiks ulme hulgast otsida. Ja kui “kirjandusministeeriumi” soovitusi tahad, siis on olemas erinevaid lugemissoovituste blogisid, seal võib ka lapata.
https://lugemissoovitus.wordpress.com/
http://blogi.rahvaraamat.ee/tag/lugemissoovitus/
Neid on veel, guugelda ise edasi.

#2971775:

#2971756:

Annan konkreetse soovituse-las loeb eesti kirjanduse tüvitekste. Seejärel kaasaegsed autorid, seejärel luulet. Seejärel vaatab ise.

Seda loevad nad ju kohustuslikus korras koolis – tempos kahe kuu peale 3 raamatut. Tammsaare, Unt, Traat + kõik muud (Bulgakov, Dostojevski, Tolstoi, Wilde)

Ajaviitelugemine võiks olla teisest ooperist.

Dan Browni raamatute soovitajale tänud, teeme katset.

Mis siis, et loevad. Loeb veelkord siis. Lisaks on palju kaasaegseid eesti autoreid, keda võiks lugeda, nii kirjanduses kui luules. Keegi ei pea lugema kooliga samas tempos, alati võib ise laiemalt uurida. Kui ise ei tea, mida lugeda, siis on rida ajakirju Vikerkaar, Looming vms mida tasub sirvida värskete ideede saamiseks.

Aga viiekümpisele elukaaslasele tohib raamatukogust raamatuid tuua? Või ka kummaline? Aga tema mulle? Aga 18-aastane mulle? Ahjaa, tuli meelde – poisslaps emale ilmselgelt ei tohi mitte midagi tuua ja tegelikult peab ema pärast täiskasvanuks saamist nii telefonist kui mälust eemaldama ja isegi blokeerima.

Kõike tohib, aga 18-aastase noormehe puhul on see tõesti veidi ebatavaline, seepärast ka imestatakse. Selle vanuse puhul jäävad tõepoolest ka need raamatukogutöötajad hätta, sest selles eas on väga individuaalsed eelistused ja huvid noortel.
Kas teil siis tõimib tõesti asi nii – sina uurid, tood raamatukogust raamatud, poeg ootab seda ja loeb neid? Ta ei taha ise valida?

#2971775:

#2971756:

Annan konkreetse soovituse-las loeb eesti kirjanduse tüvitekste. Seejärel kaasaegsed autorid, seejärel luulet. Seejärel vaatab ise.

Seda loevad nad ju kohustuslikus korras koolis – tempos kahe kuu peale 3 raamatut. Tammsaare, Unt, Traat + kõik muud (Bulgakov, Dostojevski, Tolstoi, Wilde)

Ajaviitelugemine võiks olla teisest ooperist.

Dan Browni raamatute soovitajale tänud, teeme katset.

TeeME… Nii sest mammapojast iseseisvat meest küll ei kasva.

Saan aru, et oled niisugune matroon, kes oma maitse järgi lapsi riietab ja ka mehele aluspesu ning sokke ostab (väitega, et ta ise ei oska)?
Kas tõesti 18-aastane ise ei tea, mis teda huvitab? 52-aastasele peab ka kõik kätte tooma?
No ma ei tea, sest pole sul küll ilmselt abi, sest mul mõned aastad nooremad tüdrukud, aga nemad loevad inglisekeelseid ulmekaid, `a la “Videviku saaga” stiilis raamatuid. Sugulane, 17-aastane noormees, on huvitatud mereajaloost (samuti võõrkeelne kirjandus).

#2972436:

Aga viiekümpisele elukaaslasele tohib raamatukogust raamatuid tuua? Või ka kummaline? Aga tema mulle? Aga 18-aastane mulle? Ahjaa, tuli meelde – poisslaps emale ilmselgelt ei tohi mitte midagi tuua ja tegelikult peab ema pärast täiskasvanuks saamist nii telefonist kui mälust eemaldama ja isegi blokeerima.

Homme lähen sõbrantsiga lõunatama, ta toob mulle ühe raamatu, mida ise värskelt luges. Ei tea, kas on tavaline või on kummaline? Äkki ikka peaksin raamatuhuvilisena ise raamatukogust raamatu üles leidma?

Lugesin enda postitused mitu korda läbi, ei leia seda “meie” vormi kuidagi üles.

Mis on sinu probleem, kulla Kägu?

Ikka tohib raamtukogust raamatuid tuua, tohib 18-aastasele ka. Aga enamasti see, kellele tuuakse, oskab ise oma eelistusi öelda. Kui mitte konkreetset raamtut, siis vähemalt seda, mis tüüpi raamat olema peaks, no et kas ulmekirjandus või põnevus või misiganes võiks huvi pakkuda.

Ja see poisslapse ema teema – teadmiseks, et ma olen lausa kahe noore täiskasvanud mehe ema. Nii et minu suunas see iroonia on kohatu. Viimati soovitasin lugemist oma poja 20-aastasele tütarlapsele, ta nimelt haaras ühe raamatu, mida mina lugesin, luges ja väga meeldis. Siis soovitasin ühte raamatut selle järgi. St soovitada sain siis, kui tekkis mingi ettekujutus sellest, mis teda huvitada võib. Ainult vanuse ja soo teadmisest ei piisa, vähemalt täiskasvanu puhul enam mitte. Nagu aru saad, mul ei ole probleemi ei oma täiskasvanud poegade ega ka poja tütarlapsega suhtlemisel. Seda ilmselt seepärast, et lubasin rahulikult poegadel täiskasvanuks saada, tüdrukul polnud vaja emme käest poissi välja võidelda, ma usaldasin poja valikuid. Ja see on hea läbisaamise alus.

Aga sina oskad öelda ainult poja vanust, ei midagi ta huvide kohta ja arvad, et selle põhjal pekas keeegi raamatuid soovitada oskama. Saad aru, see kõlab nagu otsiksid raamatut kuue-seitsmeaastasele, et teda lugema meelitada, kui veel ise lugeda ei taha. Kui mingid huvid pole olulised raamtu valikuks, siis paku talle lugeda samu raamatuid, mida ise loed. Või need ei sobi? Miks? Kas on siiski mingi huvide piirang?

Ja meie vormi kasutasid sa hiljem, mitte teemalagatuses:

#2971775:

Dan Browni raamatute soovitajale tänud, teeme katset.

On ju nagu titega koos kakamine, eks? Kas see teeme katset tähendab seda, et loed talle ette või kuidas meie vomis raamatu lugemine käib?

Aga nagu näha, siis suures vihas jätsid mu lugemissoovituste blogid tähelepanuta. Kas sealt on liiga raske otsida?

Aga ok, kui tahad ilma igasuguse konkreetse huvita lihtsalt raamatuid, mis 18-aastasele sobida võiks, siis kui on normaalse arenguga noor inimene, siis kõik täiskasvanute raamatud. Näiteks Asimov (ja asumi sari, aga ka muud). Või siis hoopis Meister ja Margariita. Või kuidas oleks Indrek Halgra raamatutega? Või eelistaks ta hoopis vene kirjanduse klassikat, nt Kuritöö ja karistus? Või maailmaklassikat, Remarque? Või sooviks lugemiseks hoopis mõnda põnevikku, nt D. Hutchison „Liblikate aed“? Või kui minu tuttavate noorte lemmikteema (ulme) juurde tagasi minna, siis kuidas oleks mõni Siim Veskimehe raamat võtta? Või Triinu Merese raamat? Või kui meeldib pisut kiiksuga kirjandus, siis sobiks nt Paul Pajose raamatud.

Mulle endale tundub, et sellise seinast seina soovitamise asemel, kui inimese huvidest midagi ei tea, võiksin hoopis raamtukogus silmad kinni ringi keerutada ja suvalise raamatu peale sõrme panna. Aga no ma nüüd soovitasin väga erinevaid raamatuid, ehk mõni neist sobib ka.

#2973865:

ei saa aru nendest vastustest siin. minul nt on 18-aastane tütar, väga iseseisev, 16-aastaselt reisis üksi teisele poole maakera ja tagasi, praegu elab enamuse ajast poisi juures, läheb sealt hommikuti kooli, koos ostavad süüa, teevad süüa, tütar käib alates 11.klassist kooli kõrvalt tööl. ta on täiesti täiskasvanud inimene. aga lugemist siiski valin ja soovitan talle mina. sest mina olen väga palju lugenud ja tean, mis teda võiks huvitada. kui ta ise valib midagi, on ülitore, aga kui mina talle soovitan, on, kujutage ette, peaaegu sama tore ???? just soovitasin ja ta asus lugema “Mustlaslaagrit”.

Nojah, siin on suur vahe sees. Sa tunned oma tütart, sa tead, mis talle võiks huvi pakkud ja siis soovitad. Ja siis tütar loeb, ise, sest tahab lugeda.

Teemaalgataja oma poega ei tunne, tema arvates võiks kõik 18-aastased noormehed samu raamtuid lugeda, seepärast küsibki perekoolist lugemist 18-aastasele pojale. Ja siis kui perekoolist mingi soovituse saab, siis teevad nad pojaga koos katset seda soovitatut lugeda.

Näed ju ise ka vahet? Iseseisev tütar, kelle lugemismaitset ema enamvähem teab ja siis oskab soovitada, kui midagi sobivat silma jääb. Ning tütar loeb, ise. Või poeg, kelle eest ema proovib perekoolist midagi lugemiseks leida ja siis nad koos loevad.

Ma ka oma poegadele olen vahel soovitanud, kui jääb midagi sellist ette, mis võib neile huvi pakkuda. See on normaalne. Ikka nende huvidele vastavalt, mitte perekooli (kes mu laste huvidest midagi ei tea) soovituse järgi. Ja kui mul parajasti midagi ette ei jää, mida neile soovitada, siis leiavad nad ise huvipakkuva. Sinu tütar ilmselt ka, loeb sinu soovituse järgi, kui midagi sobivat on. Loeb ise, kui sa parajasti ei soovita. Ja sul pole sellist hädavajadust talle midagi soovitada, et perekoolist pead küsima, soovitad, kui näed midagi, mis võib ka talle huvi pakkuda.

Tegelikult on ikka päris uskumatu, et 18-aastasel noormehel jääb aega gümnaasiumi (ja sealse väga mahuka kohustusliku kirjanduse) kõrvalt veel lisaks ajaviiteks midagi lugeda.

Minu 18-aastane abiturient jõuab hädavaevu kohustusliku kirjanduse läbi lugeda. Üks raamat lõppeb, teine algab.
Sinna vahele veel igapäevased kooliasjad, hetkel ka lõputöö, rahvusvahelised keele-eksamid, viimased olümpiaadid, et ülikooli sisseastumisel eelis oleks, trennid, kultuuriüritused … ja natuke tahaks ju noor ka olla ja sõpradega suhelda.

Ma ei kujuta ette, et tal mahuks kuskile veel mõni vabatahtlikult valitud raamat läbi lugeda. Hea kui magamiseks aega jääb.

Mina olen 48-aastane ja minu 72-aastane ema kingib mulle ikka sünnipäevaks raamatuid ja vahel soovitab midagi niisama või pakub laenuks 🙂 Ja mina talle samamoodi. Me lihtsalt teame üksteise lugemiseelistusi ja need on meil ka suures osas sarnased.
Aga kui kas mina või minu ema teeks siia foorumisse postituse, et palun soovitage raamatut 72- või 48-aastasele, siis see oleks ju väga kummaline. Pigem kirjutaks siis lihtsalt nt ajaviitejuttudesse, et soovitataks raamatuid, ilma lugeja vanust rõhutamata.

Aga kui teemaalgataja juba küsis, siis minu 20-aastasele pojale meeldivad tihti ka populaarteaduslikud raamatud, nt N.Harari “Homo Sapiens” ja selle järg “Homo Deus” – arendab silmaringi ja paneb maailma ajalugu natuke teisiti vaatama ning tuleviku üle mõtisklema. Vahel loeb midagi ajaloolist, vahel mingit kirjandusklassikat, aga suur ulme või krimkade sõber ta ei ole.
Kuid nagu siin paljud ütlesid – maitsed on selles vanuses nii erinevad, just nagu kõigil täiskasvanutel. Pigem mõtle sellele, et mis raamatud talle seni meeldinud on ja kasvõi guugelda lugemissoovitusi neile, kellel just sellised eelistused on.