Lahku võiks meid viia emma-kumma keskeakriis või lihtsalt mingisugune “surmaeelne” hormonaalne hullus (oleme põhimõtteliselt lapsest saadik koos ja nüüd läheneme jõudsalt 40-le), muidu klapime igas mõttes hästi juba üle 20 aasta.
Uut paarilist ma kindlasti paaniliselt sebima ei hakkaks, ma hindan kohe kindlasti iseenda seltskonda kõrgemalt kui mingite suvaliste jobude läbikatsetamist.
Lapsed on juba üpris suured ja võiksid meie vahet siiberdada nagu soovivad.
Praegune kodu jääks kas mulle või saaks mingisuguseks ühiseks suvekoduks vms; tegu on mulle kuuluva (minupoolse suguvõsa põlis)taluga, millesse küll abikaasa on veelgi rohkem panustanud ja veelgi enam kiindunud kui mina, seega õiglane see minule jäämine poleks. Arvan, et me mõlemad koliks linna tagasi tegelikkuses. Ja no päriselt ei tahaks me kumbki ilmselgelt kuhugi kolida. Jääb vist lahku minemata ikkagi!
Kaks rasket küsimust vastan ka ära:
Lahku minnes võiks kõige hullem olla äkki see, et tegelikult meile ei leidu kummalegi enam sobivamat kaaslast ja me saame sellest aru alles siis, kui midagi väga rõõmsat ja sooja ja usladavat meis on juba jäädavalt ja lõplikult katki tehtud.
No et lõhume vana asja ära, aga tegelikult uut ka ei taha.
Või natuke aega tahame uut, aga siis avastame, et sellel uuel on sada kümme uut ja vastikut pisikest häirivat kommet, millega on täiesti võimatu harjuda.
Ja emotsionaalselt oleks kindlasti raske harjuda elama inimeseta, kes on mu elus peaaegu kogu mu teadliku elu olemas olnud. Samas olen ma (ka tänu talle!) üsna tugev, enesekindel ja rõõmsameelne inimene, ma ei ole klammerduv, mulle meeldib, et mul on ka suhtes vabadust, ruumi, õhku, iseolemise aega. Nii et ma ikka püüaks vältida täielikku katkiminekut ja kokkuvarisemist. Arvan, et paarilisel oleks raskem lahkuminekuga toime tulla kui mul.
