Teema: Ajendatuna armukese teemast.

su mehe armuke küsis, kas mees koju ei lähegi? mees ise nagu selle peale ei tulnud, et äkki ei peakski armukest ja kobiks koju? hea armuke ju siis su mehel, hoolitsev

Aga minul on kopp ees teemadest, kus naised ainult vinguvad oma mehe pärast.

Teemaalgataja, sul piinlik ei ole selle pärast, et mehe armuke hoolis su pereelust rohkem kui su supper imearmas mees? Hea lötu oled endale emmetamiseks ikka majja võtnud küll.

Ja minul on kopp ees teemadest, kus mehi peetakse alaarenenud ja vastutusvõimetuteks kelgunöörideks, keda paha armuke siis seksuaalse naudingu saamiseks ära kasutab. Mees loomulikult laseb ennast vägistada ja eriti mehine tegelane ehk siis lõpuks julgeb viiksatada, et \”mul on naine ja laps\”. Mehed ei ole debiilsed, vähemalt suurem osa neist mitte ja suudavad vastutada ISE oma tegude eest. Võõral naisel ei ole mingeid kohustusi teiste inimeste pereelu ees. Jah, oleks muidugi kena, kui oleks austus teiste pereelu vastu, aga nõuda sa seda ei saa. Vastutust ja kohustuste täitmist saab nõuda ja eeldada vaid selles peres olevate inimeste käest.

On, on olemas ka selliseid lugusid, kus armuke naisest ja lastest midagi ei tea. Eriti noorte naiste seas, kes midagi sellist oma naiivsuse kahtlustada ei oskagi. Kui see pere lõpuks välja tuleb, on kaks valikut, kas naine on piisavalt tugev ja lõpetab suhte või on naine nii armunud, et ei suuda kohe suhet lõpetada ja on edaspidi juba teadlikult armuke. Ei mina usu, et ükski enamik armukeste suhteid algab juba naise poolse täie teadmisega, et mehel pereelu kuskil. See fakt tuleb sageli ilmsiks alles siis, kui juba suuremad tunded mängus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Jah võõral naisel ei ole kohustusi,aga mingi empaatiavõime võiks ikka olla,et kinnisele mehele küüsi taha ei aeta.[/tsitaat]
Julgen arvata, et meestel on olemas lisaks peenisele ka suu, et ligilitsuvatele naistele oma perekonnaseis teatavaks teha. Mul näiteks ei olegi sellist probleemi, et ma ei suudaks meestele, kes mind välja või kinno või kuhu iganes kutsuvad, öelda, et sorry, ma ei ole huvitatud, ma olen abielus.

tänapäeval on veel eriti raske kindlaks teha, kes on vaba ja kes mitte. kui ikka pole abielus ja väidab, et vaba mees siis nii ongi. see, et mehel mingi naisega laps on ei tähenda veel seotust. ilma meheta ja lapsega naisi ka pool ilma täis.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja, sul piinlik ei ole selle pärast, et mehe armuke hoolis su pereelust rohkem kui su supper imearmas mees? Hea lötu oled endale emmetamiseks ikka majja võtnud küll.[/tsitaat]
Need, kes siin miinustavad ja teemaalgatajat maha teevad pole nähtavasti kindlasti mitte kogenud sellist asja.
Kujutage ise ette, et olete kellegiga pikalt koos elanud 5. 10 ja isegi rohkematest aastatest on näiteid tuua. Mees on teile kõike lubanud ka. teid elu lõpuni armastada, teiega elu lõpuni koos olla ja oma laste eest hoolitseda. Aga siis üks päev tõmbab mingi tibinaga minema… Hea küll, enda tunded veel enda tunneteks, aga vaadata otsa lastele, kes mitte milleski süüdi polnud ja kes haiget said, vot selles kohas ema süda murdub.

On väga lihtne siin kõrvalt targutada, miinustada ja mida kõike veel. Ja tõesti nendel uutel tibinatel pole kohustust nende maha jäävate laste üle muret tunda, aga nad võiksid mõelda iseenda tuleviku peale. Kui mees juba ühed lapsed ja suhte maha suutis jätta kergekäeliselt, kes ütleb, et ta tulevikus enam nii ei tee…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]On, on olemas ka selliseid lugusid, kus armuke naisest ja lastest midagi ei tea. Eriti noorte naiste seas, kes midagi sellist oma naiivsuse kahtlustada ei oskagi. Kui see pere lõpuks välja tuleb, on kaks valikut, kas naine on piisavalt tugev ja lõpetab suhte või on naine nii armunud, et ei suuda kohe suhet lõpetada ja on edaspidi juba teadlikult armuke. Ei mina usu, et ükski enamik armukeste suhteid algab juba naise poolse täie teadmisega, et mehel pereelu kuskil. See fakt tuleb sageli ilmsiks alles siis, kui juba suuremad tunded mängus.[/tsitaat]
miks arvatakse alati, et armuke tahab meest omale?
mina olen noorena olnud päris mitme abielumehe armuke. tõsi ta on, enamikul neist olid ka lapsed.
aga kordagi ei tulnud mulle pähe, et ma tahaks nende meestega peret luua vms. milleks?
ma olin vaba naine, majanduslikult iseseisev. vallalised mehed hakkasid kohe mingit püsisuhte teemat arendama, seda ma ei tahtnud. abielumeestega oli lihtne – neil olid olemas oma püsisuhted, st naised, kes süüa tegid ja sokke pesid. mulle olid need mehed lihtsalt head kaaslased, kelle seltsis meeldivalt aega veeta ning kes minu jaoks mingeid kohustusi ei tekitanud. kui mehe jaoks ei olnud kõrvalsuhe naise ja laste kõrvalt probleemiks, siis miks MINA pidin seal probleemi nägema?
miinustage, kui tahate, aga ausalt, ühtki meest ma noaähvardusel voodisse ei sundinud

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Viimasele käole: kas aktsepteerid ka seda, et Sinu abikaasa kohtub majanduslikult iseseisva armukesega, kes on lihtsalt hea kaaslane ja kellega meeldivalt aega veeta. Nüüd oled Sina see, kes süüa teeb ja sokke peseb? Rollid on muutunud? Mõelge, armukesed ise nüüd ka ennem, kui osalete perekonna lõhkumises.[/tsitaat]

viimane kägu oskab endale valida mittearmukesepidajast mehe. ka ei hakka ta iialgi mehe teenijaks – ta on mehega võrdne ja kodutöid teevad mõlemad või palgatakse abilised.

kui tema mees siiski petab, siis ta kas lahutab abielu või – kui muidu on suhted head – leiab ka endale silmarõõmu. ta ei nuhi oma mehe mobiilides ja meilides.

aga huvitav, et ükski proua ei suuda aduda, et tema oma mees lõhub nende abielu.

Olen üks sellistest, kel armukeseks naisemees ja kolm lastki neil kodus. Otseselt armukest ei otsinud, aga nii need asjad läksid ja kuna ka ise olen abielus ja kolme lapse ema, siis iial ei oleks ma loonud kõrvalsuhet vaba ja vallalisega, kes võib hakata minu olemasolevat suhet rikkuma. Teadsin täpselt, et mees hoolib oma perest väga ja see meievaheline teema on ainult nn väike elevuse tekitamine ja hetkeks rutiinist lahkumine. Juba enne voodisse minekut sai sel teemal palju räägitud ja kokku lepitud, et meie omavaheline suhtlus ei tohi mitte mingit pidi segada kummagi pereelu. Jah, teame et käitume valesti, aga meile mõlemale see sobib.
Seega ei taha alati kõik armukesed meest teiselt naiselt üle lüüa, vaid pigem on salasuhte üks tingimustest see, et kodus probleeme olla/tulla sellest ei tohi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

jah, suudan küll. ehk kohtubki, mulle ta seda rääkima pole tulnud:)
majanduslikult olen siiani iseseisev. abikaasa on töö tõttu palju kodust ära (ära muretse, ei ole soomes ehitaja), kuid kui ta kodus on, siis süüa teeb peamiselt tema. tänu tema liikuvale eluviisile oskab ta ka pesumasinat käsitleda.
kui tal ka kusagil on mõni salasõbranna, siis seni, kui see naine ei hakka MINU ellu sekkuma, ta mind ei häiri. ma ei saa kuidagi aru sellistest klammerduvatest naistest, kelle mees ei tohi kellegagi suhelda ega kusagil käia. minu jaoks on abielu partnerlus, kus on oma kokkulepped. kui üks pool tahab midagi muuta, siis räägitakse sellest ning tehakse edasiseks uued kokkulepped või minnakse lahku. ei salli seda, kui keegi hakkaks minu omanikuks ning ei pea vajalikuks ka meest omada. olemegi abikaasaga teineteisele väga head sõbrad ja kaaslased.
ja muide, enamikul tollastel mu armukestel olid kontrollivad ja klammerduvad naised (enamikku neist ma teadsin või tundsin, nemad minu \”staatust\” muidugi mitte). ehk on see nooruskogemus andnud mulle elukooli, milline naine ma ei taha olla. igatahes ei kahetse ma midagi, mis tehtud[/tsitaat]
Olen ka majanduslikult iseseisev, juba alates 13.a. kui hakkasin äritsema:) Niipalju lugupidamist enda vastu on mul olnud, et armuke pole kunagi olnud-kui on keegi südamesse pugenud, on ta oma naise jätnud ja minu juurde tulnud.
Pole ealeski nõus oma meest kellegagi jagama, sest mees kallis ja minu ego suur. Kui vahele jääb-saab kinga ja loobub kõigest. Nii lihtne see ongi. Ka minu mees on minu parim sõber-aga kui sõber reedab, siis saab jalaga. Igaveseks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

miks arvatakse alati, et armuke tahab meest omale?
mina olen noorena olnud päris mitme abielumehe armuke. tõsi ta on, enamikul neist olid ka lapsed.
aga kordagi ei tulnud mulle pähe, et ma tahaks nende meestega peret luua vms. milleks?
ma olin vaba naine, majanduslikult iseseisev. vallalised mehed hakkasid kohe mingit püsisuhte teemat arendama, seda ma ei tahtnud. abielumeestega oli lihtne – neil olid olemas oma püsisuhted, st naised, kes süüa tegid ja sokke pesid. mulle olid need mehed lihtsalt head kaaslased, kelle seltsis meeldivalt aega veeta ning kes minu jaoks mingeid kohustusi ei tekitanud. kui mehe jaoks ei olnud kõrvalsuhe naise ja laste kõrvalt probleemiks, siis miks MINA pidin seal probleemi nägema?
miinustage, kui tahate, aga ausalt, ühtki meest ma noaähvardusel voodisse ei sundinud[/tsitaat]
aga kas sind ei häri, et oled nii närune ja eetikavaba inimene?