Teema: ajendatuna kärgpere reisiteemast ehk kaaslase lapse omaksvõtmisest

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lapitekina elamine nõuab palju enam südametarkust ja avatud meelt kui tavapere. [/tsitaat]Veelgi rohkem südametarkust ja avatud meelt nõuaks kärgperede mittetekitamine.

Harmooniline kärgpere toimib siis ja ainult siis, kui mees ja naine armastavad lapsi- mitte ainult enda omi, vaid ka mehega/naisega kaasa saadud.
Miks peaksid lapsed kannatama uute naiste sellist kohtlemist, nagu sa teemaalgataja eelnevalt kirjeldasid- löpetati köik üleliigsete liigutuste tegemine ??? Lapsed ei ole süüdi, et vanemad lahutasid.
Ei tea, kas seal peres pandi ka rahatäht lauanurgale, kui naine suvatses mehe lapsega suhelda? Arulagedus!

Ma küll ei ole lahutatud, aga selles ma olen kindel, et kui ma ikka oma uut partnerit armastan ja ma näen ning tunnen, et ka tema mind, siis mul ei ole kahju tema lapse eest hoolitseda. Ja ma kujutan ette, et üks vähegi normaalne mees(mitte jorss) oleks tänulik mulle selle eest, et ma tema lapse omaks olen vötnud.
Vaat see on enda egost ülesaamine. Miks siis üldse elatakse koos sellise mehega, kui sa oled seal nagu mingisugune körvaltvaataja/tegelane.

Siin on lihtsalt tunnetamise küsimus. Mina elasin vahepeal koos mehega, kellel oli eelmisest suhtest laps. Katki läks see suhe meil mehe üleaisalöömise pärast, aga ma võin oma kogemust lapse suhtes jagada.

Mehe lapsega saime hästi läbi, mängisime koos, mõnikord ma hoidsin teda kui mees pidi paariks tunniks mujal olema, käisime kinos ja loomaaias, olime niisama kodus. Aga ma ei võtnud lapse kantseldamist enda peale, sest laps oli meil siiski mitte minu, vaid isa pärast ja seda napilt loetud päevad kuus üle nädala. Minul oli samuti nii, et tegin söögi valmis, aga mees tegeles sellega, et laps toitu ka sööks, et tal oleks jook mitte liiga külm või liiga kuum, et nõud oleks koristatud ja käed pestud, et hambad oleks enna voodisseminemist pestud jms. Surusin mehele ka lasteraamatuid pihku, et ta oma lapsega pilte vaataks ja juttu ette loeks, mitte ei oleks ainult arvutis või teleka ees. Ainus asi, mida mina kindlasti ise nõudsin, oli see, et pärast kella 23 olgu laps voodis hiljemalt, ülejäänu osas ma soovisin näha seda, et isa oma lapsega ise tegeleks. Ja teeks ise tema voodi ja koristaks tema järelt nagu isale kohane.

Mitte et laps mulle kuidagi meeldinud ei oleks või ma teda tülinaks oleks pidanud, lihtsalt ma leidsin, et see on lapse aeg isaga koos olla ja isa võiks temaga eelkõige tegeleda. Muidugi käisime ka kolmekesi koos väljasõitudel ja üritustel. Minul endal selle kooselu ajal lapsi ei olnud, aga ma ei kujutaks ette, et ma oleksin neil vahet teinud. Samas pole ma mõelnud, kuidas siis see isa lapsega tegelemine jaotatud oleks olnud, kodustes olmeküsimustes nagu näiteks söömine, magamine või pesemine. Palju oleneb ka lapse/laste vanusest ja vanusevahest.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina võtsin mehe koos lastega st. teadsin, et mehel on lapsed ja see oli minu teadlik valik, selle mehega oma elu jätkata. Tema eksi undamine mind ei huvitanud, lasku käia, seda lollimaks ta ennast ka tegi. Seda enam, et lapsed oli 100% minu poolt. Üks hetk vaatas, et ei hakka hammas peale ja saame väga normaalselt läbi. Laste olukord ma seetõttu küll keerulisemaks ei teinud, et nende ema käituda ei osanud. Nüüd käivadki lapsed rohkem meil, kui ema juures. [/tsitaat]Ega see jutt sinust eriti head muljet ei jäta ausalt öeldes…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ei oma üldse tähtsust, mis mulje ma teile jätab – oluline oli see, et lapsed ei pidanud kannatama st. mina tegin enda poolt kõik, et lastel oleks meie juures hea ja tore olla, öelgu see eks mis tahes. Loomulikult ei olnud ma lastele mingi teenindav personal – lapsed aitasid väga palju ja sai koos tehtud. Üritas ka mingeid oma nõudmisi seada -sellel sai kohe kriips peale tõmmatud ja kuna lapsed olid meil meelsasti -ei saanud ta oma tahtmist peale suruda. [/tsitaat]Küll aga said SINA oma tahtmise peale suruda, ja võidutsed nii kuidas jaksad. Üsna ebameeldiva mulje jätad oma jutuga – kui see kõik ka nii oleks, nagu sa räägid, siis tsiviliseeritud inimene ei lehvitaks niimoodi oma võidurõõmuga.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina võtsin mehe koos lastega st. teadsin, et mehel on lapsed ja see oli minu teadlik valik, selle mehega oma elu jätkata. Tema eksi undamine mind ei huvitanud, lasku käia, seda lollimaks ta ennast ka tegi. Seda enam, et lapsed oli 100% minu poolt. Üks hetk vaatas, et ei hakka hammas peale ja saame väga normaalselt läbi. Laste olukord ma seetõttu küll keerulisemaks ei teinud, et nende ema käituda ei osanud. Nüüd käivadki lapsed rohkem meil, kui ema juures. [/tsitaat]
onju nii, et lapsed tahavad ka meeldivas seltskonnas olla.
kui uus naine on rõõmsameelne, siis on palju raskem emal endal temaga võistelda. ema tiitel jääb muidugi emale, aga isa uus naine võib lapse küll ära võluda, kui on tore inimene. nii et vinguvat ema, või ema, kes muudkui arvab \”nii need asjad ei käi\” sellega ei taha olla lõpuks oma laps ka.

Mina kuulun ka \”uute naiste\” hulka ning oma kogemusest võin öelda seda, et mehe eksnaine võtab ka pidevalt mehe kallal, et ta on hoolimatu, teeb kõike valesti. Mina olen mehe kõrval ka üks mõttetu \”tibin\”. Lapsele avaldatakse ka oma arvamust ning siis süüdistatakse jälle omakorda meid, et lapsel turvatunne kadunud. Meie omaltpoolt suhtume lapsesse hästi, aga kui lapse ema meile vastu töötab, siis on väga raske asju toimima panna. Kannatavad pidevalt kõik tänu lapse ema suhtumisele.

Uued naised võiks kõigepealt ise koos lastega mahajätmise üle elada ja siis tulla hukka mõistma. Eksnaised armastasid ja usaldasid oma mehi ja plaanisid nendega surmani kokku jääda, lapsed koos suureks kasvatada. Nii kõrgelt kukkudes terveks jääda on ikka väga keeruline.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Uued naised võiks kõigepealt ise koos lastega mahajätmise üle elada ja siis tulla hukka mõistma. Eksnaised armastasid ja usaldasid oma mehi ja plaanisid nendega surmani kokku jääda, lapsed koos suureks kasvatada. Nii kõrgelt kukkudes terveks jääda on ikka väga keeruline.[/tsitaat]
mingit õigust ei ole elada seda kõrgelt kukkumist laste peal välja ja kasutada lapsi vahendina \”ära tegemises\”. Seda minu mehe eks üritas, aga jäin endale kindlaks ja ei lasknud temal meie pere (kuhu vaieldamatult kuuluvad mu mehe lapsed) asju otsustada. Kuna asja taga oli kius (näiteks keelata lastel meiega reisile tulemast) – siis eirasime seda, kuna isal on võrdsed õigused lastega ja see reis lastele väga sobis.
Nüüd ise tunnistas, et käitus nagu nõmedik, asi seegi.

[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui armas :). Nii siniste silmade peal püsibki maailm.

(Ahmisin tükk aega õhku tegelikult…) [/tsitaat]Tõde on valus kuulata.

[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Naiivsus on andestatav.

Arrogantsus on rumaluse kaksikvend.

[/tsitaat]Lühidus on talendi õde.

Kärgperendus nõuab kõigi asjaosaliste mõistmist. Mina olen eksnaine, lahku läksime ammu, mõlemapoolselt ja täiesti rahulikult. Ja üksteist on vaja austada!

Mehel on vahelduva eduga elukaaslane (üks ja sama, mitte kogu aeg uus), oleme kokku puutunud, tundub tore ja me saame kenasti läbi. Mina ei rääkinud lapsele esimesena, kes see neiu on (nüüd muidugi räägime, et issi sõber), ei korralda ka seda, kuidas ta lapsega läbi saab või kui palju ja kuidas tegeleb. Sest kõik see on minu eksmehe ülesanne ja kui laps on temaga, siis tema vastutab igatepidi. Sama kehtiks teistpidi siis, kui mina peaksin tõsisema kaaslase leidma. Austus on aga ka see, et lapsega seotud olulised otsused räägime jätkuvalt eksmehega kõik läbi, sh see, kas on aeg oma uut kaaslast tutvustada. Oleme mõlemad alati seda meelt olnud, et niisama vahelduvaid tulukesi ei tutvustata, vaid ainult neid, kellega tõsi taga. Ehk siiani kahepeale siis üht inimest (viie aasta jooksul).

Ehk siis käitume kõik nii nagu täiskasvanud võiks minu hinnangul käituda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks need uued naised alati nii halvad on?? Mis teil viga on? Uus naine pingutab ja üritab teie lapsi hoida, te ikka ainult vingute ja halvustate. kadedus mis muud![/tsitaat]
Antud teemaalgatuses halvustab uus naine \”vana\” naist ja laste ema ja jätab mulje, nagu oleks kõik vanad naised igal juhul tigedad mõrrad ja uued inglid, kes \”pingutavad\”. Seda, et inimesi on väga erinevaid, ta näha ei taha. See, et tihti uued naised hoopis ise kipuvad vana naist lapse kuuldes halvustama; või hoopis lapse käitumist kritiseerima, on tema meelest OK. Kõik oleneb ikka konkreetsest inimesest, seda tasuks silmas pidada.
Ning jah, kui mina ei anna lapsele tervislikel põhjustel kokakoolat, siis ma tõesti ärritun, kui uus naine seda teeb, aga ma ärrituksin samamoodi ka juhul, kui seda teeks nt lapse vanaema. Toitumispiirangute vastu eksiva inimese staatus pole absoluutselt oluline. Oluline on viga, mille ta teeb.

Mind pole eksi uued naised kui sellised kunagi häirinud, paraku on minu eksil kombeks umbes iga poole aasta tagant uus pruut leida ja nii olen ma neid uusi naisi näinud väga igasuguseid. Mõnega saan siiamaani hästi läbi ja mul on tõsiselt kahju, et eks nendest kellegagi kokku ei jäänud. Üks uus naine oli selline, et temaga kurameerimise ajal eks lapsega kohtuda ei tahtnud, küll aga pildus minu kui lapsevanema oskuste suunas halvustavaid kommentaare. Kuna tal varem ega hiljem sellist kommet ei olnud, siis on üsna selge, kelle mõjutused need olid. Ja hea oli, et ta siis last sellise naise juurde ei vedanud -vähemalt niigi palju oli tal arukest peas.

Praeguseks on ta jälle uue naise leidnud ja see paistab normaalne inimene olevat, igatahes laps käib seal hea meelega ja mingeid toitumisjamasid ei paista ka olevat. Oleks, et nad nüüd kokku jääksid, siis oleks rahu majas.

Kuidas mina selle tuulelipuga suutsin 6 aastat koos elada, see on mulle endale ka mõistatuseks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]woon kirjutas:[/small]
meil sarnane olukord. Eksnaine ei tee midagi lihtsamaks. Lapsele pole selgitatud, et mina olen mehe pereliige. Pigem olen ma mingi segav tegur ja v66ras. Isa saab ikka v6tta, et teeb k6ike valesti, toidab valesti, riietab valesti, v6tab lapsega ette valesid asju. Jah, mehed on sellised natuke eluv66ramad, ei taipa tihti tervislikust toidus jms. Mees sai oma last kasvatada 2 aastat. Ta ei peagi omama kogemust kasvatus jms teemadel. Vanem ju areneb koos lapsega. Kui siis isa midagi valesti teeb, siis saab kohe ka v6tta. Aga vaevuks minuga suhtlema. Mul on sama vana laps eelmisest kooselus. Mina ju naisena saan aru paremini neist asjadest. Seletaks mulle, et kuule kui mu laps teil on, et palun vaata et need ja need asjad oleks nii. Aga ei, selle asemel kritiseerib meest. Ja laps ei tule meie juurde, ikka ainult isa juurde, kus elavad juhuslikult kaks v66rast ka. Ei soosi ta suhteid minu lapsega ega muud. Laps tuleb ja teab, et maailmanaba astus tema kehas uksest sisse. Mina v6in distantsi hoida, aga ma tean et see on lapsele karuteene. [/tsitaat]
Miks mees ise ei seleta lapsele, et sina oled nüüd tema pere liige? Miks SELLINE asi peaks üldse jääma lapse ema teha?
Ja miks eks peaks SULLE selgitama neid asju?
Miks ta ei või rääkida neist mehega ja mis küll takistab mehel omakorda edastada seda teavet sulle? Miks küll arvavad inimesed, et pelk meheks olemine teeb inimesest kohe saamatu ja ebapädeva lapsevanema?