Miks on nii, et kui suhe algab ja ka mees on silmnähtavalt huvitatud ja oleme juba paar korda väljas käinud jne, siis tekib mul tunne, et olen igav mõttetu ja et nagunii ta kohe kaotab huvi. Täitsa nutu ajab peale. Seda enam, et töötame koos ja ta juuresolek ajab mul sees keerama ja ma tunnen, kuidas ei suuda olla huvitav ja särav jne ja nagunii ta kohe kaotab huvi ja hakkab hoopis kedagi teist vaatama. Mul pole viga midagi, ilus olen ja saan kenasti endaga hakkama, silmaring on OK, huvialasid on ka… Aga alati tundub, et olen närviline ja saamatu ja et ta pettub minus jne.. Kuidas saaksin suhtumist muuta? Sest läheb nagunii nagu läheb, aga tobe on oma krambis olekuga seda asja ise halvemuse poole pöörata. Kui oleksin \”mina ise\”, siis miks ta peaks kedagi teist vaatama… Kas teistel pole nii? Help:(
Teema: Algav suhe ja enesehinnang
Kas sa oskad korralikult suhu võtta?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oskan. Kas see annakski põhjust end paremini tunda? Sellest tegelt ka piisab???? Miski ütleb, et me sinnamaani veel mõnda aega ei jõuagi teatud põhjustel… Aga jah, makes sense…[/tsitaat]
Nii labasele sõnavõtule võtadki vaevaks vastata ja üritad sealt veel iva leida???
Naine, tegele oma enesehinnanguga. Ära lase mingil suvalisel jorsil kõnetada end nagu suvalist külalitsi. Leia üles eneseuhkus! Kuidas sa tahad, et sinuga räägitakse ja sind koheldakse? Vot vastavalt sellele käitugi.
Su enesehinnang on tõesti jube kohutavalt madal (vt su eriliselt jabur vastus lamedale suhuvõtmise kommentaarile).
Ma soovitan väljas käia ka meestega, kes sulle endale erilist pinget ei paku, aga on ikkagi lõbusad ja toredad kaaslased. Sellisel juhul puudub sul surve iga hinna eest muljet avaldada. Samas saad kogemusi ja enesekindlust juurde inimestega suhtlemisel.
no kuulge, kas ma olin ainus, kes selles suhu võtmise vastuses irooniat nägi, te teised olete siin pigem oma varjatud madalat enesehinnangut näitamas ju.
Muud soovitada ei oska, et olegi see kes sa oled, kasvõi algul teadlikult, et võtadki selle suuna, et ei pinguta üle jne. Nagu sa ise ütlesid, nagunii läheb asi nii nagu läheb ja kui sina sinuna talle meeldid siis saab asja ja kui ei meeldi, siis lõputult ju teeselda kedagi teist nagunii ei jaksa.
ma arvan ka, et ole see, kes oled ja ära mõtle liigselt selle peale, et ta huvi võib kaotada. pigem kaob meeste huvi järsult hoopis siis, kui naised algusest peale kuidagi eriliselt pingutavad/teesklevad ning hiljem saabub avastus, et naine polegi enam nii huvitav ja tore kui varem tundus.
Kujutle seda meest alasti, tõmbab krambi maha. Või tõmba ilma jututa kohe tal püksid maha ja näita milles sa hea oled, pälvid vähemalt ilma sõnadeta natukeseks tähelepanu.
Ma arvan, et õige inimesega ei tekigi seda krampi ja sa tunned selle kohe ära selle järgi, et saad olla sina ise. Hetkel ära väga ootusi üles keri ja proovi käituda loomulikult. Kui teine tunneb sinu närvilisust, siis on ka temal ebamugav. Igat vaikusemomenti ei pea ka häbenema…. Jah loomulik, lõdvestunud olek paelub ja meeldima pead sa ikka sellisena nagu oled.
ole nagu oled. kui meeldid talle sellisena, siis on ju kõik hästi.
kui ei meeldi, siis järelikult polnudki see õige. milleks siis punnitada mehe pärast, kes õige polegi?
Ainuke võimalus – ole sina ise! Ainult siis saadki teada, kas sa meeldid talle ja kas oled tema jaoks piisavalt huvitav. Ennast kellekski teiseks tehes või pingutades olla huvitav, tuleb su tegelik olemus varem või hiljem välja ja vot see ei pruugi talle meeldida.
Ole algusest peale aus! See on pikaajalise ja hea suhte võti.
Mina arvasin ka aastaid, et ma olen väga ebakindel ja närviline ja reageerin ja märkan seal, kus teised jäävad täiesti tuimaks.
Vanemana leppisin, et ma olengi tundlik, tajun selliseid sõnadesse mittepandamatuid asju.
Uute inimeste puhul tajun, see on isegi naljakas.
Üks hiljutine juhtum: peol tuli üks pealtnäha sümpaatne mees end tuttavaks tegema, mul hea meel, et näe, inimene pakub seltsi. Aga olin tema kõrval koju kõndides ehk 15 minutit veetnud, kui minus tekkis sügav arusaam, et ma pole selle inimese jaoks sobiv.
Kui nüüd ema või sõbranna küsiks, et mis valesti oli? Ma ei oska midagi tarka öelda – tunne oli.
Igatahes ma suhtun teadlikult igasse närvilisse olekusse – minu jaoks on seal siis midagi valesti, kui ma kellegi seltskonnas end rahulikuna ei tunne: kas selle inimesega on midagi valesti või minu ja tema vahel tekkiva keemiaga või veel midagi.
Ma ei ütle, et kõigil nii on, pigem ikka ei ole, siis oleks väga raske elada.
Sinu närvilisus võib tulla ka sellest, et sa pidevalt mõtled negatiivseid mõtteid, nt et sa pole piisav. See on nagu ratas, mis veereb ja saab hoogu juurde – ma pole piisav, ma pole küllalt hea, ta läheb minema.
Peata ratas, keskendu endale positiivses võtmes. Sa oled just nii hea, nagu sa oled, sest see oled sina, teist sellist ei ole, mitte kuskil. Sa oled ainulaadne ja väärt, et sind tundma õpitakse ja armastatakse.
\”Võit madala enesehinnangu üle\” või mõni usalduslik psühholoog oleksid ka abiks. Sest kui tõesti on nii, et endale ise vastu töötad, siis teisele poolele on see ka üsna koormav: ta peab sinu enesehinnangut upitama ja sind nagu väikest last kogu aeg kaasa lohistama. Alguses võib ju huvitav olla, aga ajaga muutub rusuvaks kaaslane, kes oma jalgel ei seisa ja oma väärtust ei taha tunnistada.
[small]KÀgu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]KÀgu kirjutas:[/small]
Nii labasele sõnavõtule võtadki vaevaks vastata ja Ìritad sealt veel iva leida???
Naine, tegele oma enesehinnanguga. �ra lase mingil suvalisel jorsil kõnetada end nagu suvalist kÃŒlalitsi. Leia ÃŒles eneseuhkus! Kuidas sa tahad, et sinuga rÀÀgitakse ja sind koheldakse? Vot vastavalt sellele kÀitugi. [/tsitaat]vastata v6ib alati viisakalt. Niigi peab selline labatseja enda kestas elama, kas see pole piisav karistus? Tore inimene vastab alati viisakalt. Mitte ei muutu sama labaseks. Ka solvumine \”issand jumal, kao minema mats\” annab pigem n6metsejale hea enesetunde.
Tuttav tunne. Mina ise ja üks mu sõbranna oleme samasugused. Tegelikult kenamad kui teised meie ümber, kes on ilusasti suhtes. Aga alati, kui keegi meeldima hakkab, tekib tunne, et nagunii saab varsti läbi ja tekitame ise bloki. Suhtefoobia. Just läks ühe suhe nässu. Mees meeldib mulle praegugi väga, aga ma väldin teda täiesti, sest ta on minu arvates liiga kena ja tore. Aga viletsamad minus tundeid ei tekita. Ma tahaksin ta unustada.
No kui läheb untsu, siis läheb. Senikaua, kui pole veel läinud, naudi!
Äkki jätad pärastpoole mehe hoopis ise maha kui endale sobimatu?
TÖÖ JUUREST pole mõtet nagunii endale kedagi otsida, töö juures on enamus inimesi teistsugused kui päriselus. Öeldakse ju ka vanasõnas, et hunt kodu ümbert ei murra, seega selle töökaaslase ma jätakski sinnapaika ja hakkaks üldse väljas käima.
Mis kasu on selliste meestega suhtlemisest, kes sind tegelikult ei huvita ja ei meeldi, oo kägu? Oskad sa põhjendada, miks raisates enda aega ja lollitades kedagi teist saaks õnn enda õuele tulla? Minu meelest idiootne soovitus deitida ebameeldivate meestega.
Käi hoopis palju väljas ja ära mõtle, vaid vaata kuhu olukord jõuab, kuidas mees sulle sobib, kas meeldib jne. Kui tekib klapp, siis on hea, aga võid arvestada, et kõik inimesed kõigiga ei sobigi ja teistel naistel on samasugused mured nagu sul. Niikaua kui sa sobivat otsid, leiab see õige sind ise üles.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
