Sooviks kuulda edulugusid, mis on läinud paremaks, kui olete alkoholiga lõpparve teinud. Olen kolm kuud alkoholita olnud ja siiani ei ole midagi paremaks läinud, ainult nagu halvemaks. Paar nädalat peale alkoholist loobumist toimusid need positiivsed muutused, et hommikud olid värskemad ja uni oli parem, aga edasi mitte midagi. Nüüd ajapikku on kuidagi väga halb olla, kuigi alkoholisoovi pole üldse. Tuju on pidevalt väga halb, mõtlen, kas üldse tuleb mu elus midagi toredat enam. Alkoholi joomine oli lõõgastav ja tore tegevus, seda enam pole. Proovin tegevust leida, aga midagi õieti ei meeldi. Käin ka psühholoogi juures ja tema ütles, et see kõik ongi normaalne, et alguses tuleb suurem väsimus, kui organism puhastub pikaasegsest alkoholitarbimisest ja ajukeemia hakkab taastuma alles aasta pärast alkoholi tarvitamise lõpetamist (õige dopamiini ja serotoniini tasakaal, mis on tavalisel inimesel). Kogu see hinnatõus paneb muretsema tuleviku üle ja eks muresid on ka teisi. Äkki tõstab motivatsiooni, kui keegi räägib, kui tore on elu pärast alkoholi mahajätmist ja mis toredad asjad kõik pärast seda on toimunud. Minul on hetkel nagu must auk, samas alkoholijoomise taasalustamine ei tundu ka mingi variant, sest selle järele mingit soovi ei ole, lihtsalt elu tundub jube.
Esileht › Ilu ja tervis › Alkoholist loobumine
Teema: Alkoholist loobumine
Kas sa sporti teed? Või midagi muud füüsilist? Sest kui just liigesed ei valuta, siis see on üks kindlam viis tuju paremaks saada. Elu ongi masendav, eriti praegu on olnud nagu mingi piibli apokalüptilise ennustuse suunas liikumine, aga mu meelest ei tasu sellele nii hirmsasti mõelda. Mõelda võibki ainult selles mõttes: mida mina teha saan. Kui hetkel tundub, et midagi teha ei saa või ei jaksa, siis keskendu parem muule. Minul on muidugi üks muredega toimetulekumehhanism veel see, et ma lähen magama, aga ma saan aru, et kõigil see ei toimi, mõni on stressi tõttu hoopis unetu. Minu jaoks on väga suur väärtus, et uni on hea, mul muidugi ongi. Aga alkohol ei lahenda ühtki probleemi, tekitab neid ainult juurde. Muretsed hinnatõusu pärast: alkohol on lisakulu, kuigi mõni alkohoolik arvab, et muule enam ei olegi vaja kulutada, seega saab nagu isegi vähema rahaga läbi. Tavaliselt aga kaotavad need alkohoolikud mingil hetkel töö ja siis on jälle elamiskulude katmisega suured probleemid ju. Kõige hullem on just see, et alkohol tekitab juurde vajaduse, mida enne ei olnud, mingil hetkel inimene enam ei funktsioneerigi normaalselt selleta. Tervise keerab ka ikka paljudel mingil hetkel väga nässu ja tervis on ju kalleim vara. Kui sul seda vastikut iha alkoholi järele ei ole, siis oled juba õnnelikum kui mõned, seetõttu ma loodan, et pead vastu ega libastu. Hoian sulle pöialt.
Sellest ma saan aru, et alkohol ei ole mingi lahendus, sest asjad võivad minna palju hullemaks, kui nad praegu on. Tervis on hetkel hea, aga lõpmatuseni see nii ei oleks ju jäänud. Alkohol iseenesest ei olnud suur kulu ja see rahaline kokkuhoid ei anna tunda. Jalutamas käin, jooksmas, aiatöödel, mis on ka päris füüsiliselt kurnavad, aga tuju on ikka täiesti pees kogu aeg. Psühholoog ütleb, et madalseis on normaalne, see läheb üle ja tuleb ilmselt mõne kuu pärast jälle. Et nüüd ma tajungi, et mu elu on olnud pausil aastaid ja sellega tuleb uuesti tegelema hakata, mis tundub hirmutav. Hetkel küll igasugune lootus puudub, et midagi mu elus võiks kunagi veel paremaks minna. Kaal on langenud 8 kg, aga tundun endale täpselt sama paks kui enne, kuigi olen normaalkaalus.
Olin samas olukorras kui sina. Paraku pöördusingi peale poolt aastat tagasi alkoholi juurde. Ma saan igast sõnast aru, mida räägid, see tühjus ja rõõmutus ja mõttetus. Sport … mind pole sport iial rõõmsamaks teinud, teen seda vaid kohusetundest.
Nüüd aga olen hakanud mõtlema, et peaks uuesti jälle alkoholiga lõpetama (nagu eelmisest korrast mäletan, oli raske ainult paar päeva alguses). Miks? Sest tunnen, et kuigi alkoholi tarbides (st. konkreetselt sel ajal) on tuju parem, siis ülejäänud aja päevast on jällegi palju hullem – süütunne, masendus, deprekas. Kokku pole alkoholist enam kasu, pigem on hullem – kui just ei taha kogu päeva vines olla ja seda ma ei taha. Seega võta oma praegust rõõmupuudust lihtsalt pragmaatiliselt – alkoholi tarbides oleks veel hullem. Ja aitäh sulle selle teema eest, võimalik, et selle lugemine oli mulle tõukeks taas eluviisi muutmiseks.
Eks ootame selle aasta ära siis, äkki tõesti läheb aasta järel paremaks? Kuigi minu vanuses (olen 50+) eriti ei usu, et mõju oluline saaks olla. Tuleb meeles hoida, et teisiti on hullem.
Miks sa antidepressanti ei võta? Peaksid ikka psühhiaatri poole pöörduma kes kirjutab sulle ravimi välja. Oleksid kohe alguses AD võtnud oleksid nüüdseks juba täiesti terve olnud.
Mina jätsin 5 aastat tagasi maha, sest igal hommikul juba oli väga paha olla. Lõunaks läks üle ja õhtul hakkasin uuesti trimpama. Paremaks on läinud see, et nüüd on juba hommikul hea olla, aga stressi ja muretsemist on kordades juurde tulnud küll. Nagu ei saagi enam välja nendest mustadest mõtetest, varem jõid oma klaasi veini ära ja natukeseks ajaks oli kõik ükskõik. Nüüd nagu ei tunne ühegi asja üle rõõmu. Ei tea, kas alkoholi edasi tarbides oleks teisiti olnud või on see ealine iseärasus. Igatahes tervis mul enam poleks joomisele kaua vastu pidanud. Ei tea, kaua ta pidevale melanhooliale vastu peab.
Miks sa antidepressanti ei võta? Peaksid ikka psühhiaatri poole pöörduma kes kirjutab sulle ravimi välja. Oleksid kohe alguses AD võtnud oleksid nüüdseks juba täiesti terve olnud.
Olen varem AD-sid võtnud, aga need ei teinud tuju sugugi rõõmsamaks. Võtsid küll maha ärevuse, aga tuju oli ikkagi halb ja lootusetus elu suhtes. Siis oli vähemalt see mõte, et kui alkoholi maha jätan, siis muutub elu heaks, nüüd nagu on see lootus ka kadunud. Ja tean, et kui uuesti jooma hakkaksin, on veel hullem, seega nagu polegi mingit varianti oma elu paremaks saada. Toitu ka enam ei naudi. AD-sid ka ei soovi, ei taha enam mitte mingeid ravimeid mõnda aega võtta, et oma keha igasugusest jamast puhtaks lõpuks saada.
Mina jätsin 5 aastat tagasi maha, sest igal hommikul juba oli väga paha olla. Lõunaks läks üle ja õhtul hakkasin uuesti trimpama. Paremaks on läinud see, et nüüd on juba hommikul hea olla, aga stressi ja muretsemist on kordades juurde tulnud küll. Nagu ei saagi enam välja nendest mustadest mõtetest, varem jõid oma klaasi veini ära ja natukeseks ajaks oli kõik ükskõik. Nüüd nagu ei tunne ühegi asja üle rõõmu. Ei tea, kas alkoholi edasi tarbides oleks teisiti olnud või on see ealine iseärasus. Igatahes tervis mul enam poleks joomisele kaua vastu pidanud. Ei tea, kaua ta pidevale melanhooliale vastu peab.
No see on ju täiesti masendav perspektiiv.
Miks sa antidepressanti ei võta? Peaksid ikka psühhiaatri poole pöörduma kes kirjutab sulle ravimi välja. Oleksid kohe alguses AD võtnud oleksid nüüdseks juba täiesti terve olnud.
Olen varem AD-sid võtnud, aga need ei teinud tuju sugugi rõõmsamaks. Võtsid küll maha ärevuse, aga tuju oli ikkagi halb ja lootusetus elu suhtes. Siis oli vähemalt see mõte, et kui alkoholi maha jätan, siis muutub elu heaks, nüüd nagu on see lootus ka kadunud. Ja tean, et kui uuesti jooma hakkaksin, on veel hullem, seega nagu polegi mingit varianti oma elu paremaks saada. Toitu ka enam ei naudi. AD-sid ka ei soovi, ei taha enam mitte mingeid ravimeid mõnda aega võtta, et oma keha igasugusest jamast puhtaks lõpuks saada.
See on juba lolli inimese jutt.Alkohol on sind teinud juba poolearuliseks.Aga ma ei hakka sinuga siin vaidlema sest see on mõttetu sest sa ajad ikka oma joru siin edasi.
Proovin kuskil käia, aga väga paljud inimesed häirivad mind. Eile oli kinos minu kõrval mingi naisterahvas, kes ragistas krõpse nagu hobune terve filmi vältel otse mulle kõrva. Minu endine parim sõber ei meeldi enam mulle. Ta elab minust kaugel, enne võtsime kodus veini ja rääkisime virtuaalselt iga päev maailma asjadest. Nüüd ei tundu tema pudrutav jutt enam huvitav. Need on ainult mõned näited igapäevastest asjadest, mis mind masendavad. Mina enne arvasin, et alkoholist loobumine on raske, aga tegelikult oli see kerge osa. Raske on hoopis oma elu ümberkorraldamine kainele peale vastavaks.
See on juba lolli inimese jutt.Alkohol on sind teinud juba poolearuliseks.Aga ma ei hakka sinuga siin vaidlema sest see on mõttetu sest sa ajad ikka oma joru siin edasi.
Ma olen ennegi olnud alkoholita ja võtnud antidepressante. Mingi imerelv see ei ole, kuigi olen neid vähemalt viit eri sorti proovinud.
võid vaadata filmi ‘Järgmine ring’. Ma nii tahaks ka arvustust siia panna, aga ma ei saa. Igatahes leiad arvustuse- Purjusolemise talumatu kergus- otsinguga. Lihtsalt et oleks üks õhtu sisustatud.
Sarnane kogemus kaalulangetusega. Kogu aeg oli peas mõte, kuidas ma muutun õnnelikuks, kui olen üleliigsed 15 kg maha saanud. Kõik kütsid seda tagant: mõtle, kuidas sa siis naudid uute riiete ostmist, mõtle, kuidas sa enam ei häbene oma ülekilosid ja tahad jälle seltskonnas käia ning sotsiaalne olla. Jah, mõnes mõttes. Aga kokkuvõttes olin normaalkaalu saavutanuna sama õnnetu ja kurb kui enne paksuna. Siis alles taipasin, et kilod tulid emotsionaalsest söömisest ja varem ma vaigistasin oma kurbust šokolaadiga või liitri jäätisega. Nüüd, ehkki ma söön aeg-ajalt nii jäätist kui maiustusi, ei saa ma enam oma emotsioone magusaga tuimestada. Ja nendele negatiivsetele tunnetele näkku vaatamine oli ikka tõeliselt piinarikas. Tundsin justkui süütunnet, et mul üldse need negatiivsed emotsioonid on. Et mul otsekui poleks õigust neid tunda, et need on nii valed ja teistel inimestel neid pole.
Reaalsus on: ka kõhnad ja karsked kogevad aeg-ajalt, ka igapäevaselt, negatiivseid emotsioone. Ka nende elud võivad olla rasked. Kui sul on mingeid varasemaid halbu kogemusi (ei pea olema suured traumad), siis need emotsioonid võimenduvad veelgi. Lahendus on: öelda endale, et ma EI OLE ebanormaalne, kui ma tunnen end kurvana või tujutuna või vihasena või ärevana. See on inimeseks olemine. Kui aktsepteerid, et halb tuju on aeg-ajalt ok ja lased lõdvaks, siis leiab rõõm ka sind kergemini üles. Pisiasjade märkamine, mille üle tahaks tänulik olla, on ka hea harjumus. Kahtlustan, et sulle teeks head oma emotsioonidega tegelda. Otsi, mis sind kõnetab: mindfulness meditatsioonid, Ingvar Villido, EFT koputamisteraapia jne, miski neist võib tuua kergendust. Alkoholiga pole mõtet uuesti proovida, see ei ole jätkusuutlik lahendus.
Miks sa antidepressanti ei võta? Peaksid ikka psühhiaatri poole pöörduma kes kirjutab sulle ravimi välja. Oleksid kohe alguses AD võtnud oleksid nüüdseks juba täiesti terve olnud.
Vabandust ei tahtnud su kommentaarile + panna, näpp libastus. Isiklikust kogemusest öeldes ei ole AD mingi pääsetee, teeb kohati hullemaks ning pikemaajalisel kasutamisel ei ole see keha ja ajukeemiale üldse hea, ta ei tee inimese mõtlemist terveks.
Miks sa antidepressanti ei võta? Peaksid ikka psühhiaatri poole pöörduma kes kirjutab sulle ravimi välja. Oleksid kohe alguses AD võtnud oleksid nüüdseks juba täiesti terve olnud.
Vabandust ei tahtnud su kommentaarile + panna, näpp libastus. Isiklikust kogemusest öeldes ei ole AD mingi pääsetee, teeb kohati hullemaks ning pikemaajalisel kasutamisel ei ole see keha ja ajukeemiale üldse hea, ta ei tee inimese mõtlemist terveks.
Jah, see on õige. Lihtsustatud nägemus on see, et kui oleks kolm kuud tagasi hakanud AD-sid võtma, oleks juba terve. Ei käi need asjad nii. Kui käiks, poleks enesetapjaid olemaski, kõik need tuntud inimesed, kes meedias on figureerinud ja kelle enesetappudest on räägitud, olid ju aastaid AD-sid võtnud. AD ja rahusti on abiks kriisiolukorras, aga oma eluga tegeleda see ei aita. Ikka oled mingis oma mullis, suudad ehk oma eluga paremini leppida, aga kui sa tunned, et su elu on rõõmutu ja tühi, ei aita AD siin midagi. Lisaks õppisin ise psühholoogias, et umbes pooltele inimestest ei mõju tegelikult AD, 20 protsendile nendest mõjub platseeboefekt, aga 30 protsendile tarvitajatest mõju puudub. Ise olen teinud 3 AD kuuri, esimene kord oli peale lahutust, siis oli konkreetne kriis, siis see aitas niipalju, et tulin igapäevaeluga toime ja ei nutnud kogu aeg. Kriise kindlasti aitabki AD paremini üle elada, aga elu õnnelikuks see ei tee.
Seda mul küll praegu lugeda vaja polnud. Ma just mõtlesin oma veinitamist piirata. Ongi õhtul korraks tunniks paariks ununevad kõik mured ja on hea pingevaba. Hommikul otseselt pohmas ei ole, aga annab ikka tunda, olen aeglane ja ärrituv. Sporti teen ka palju ja trenn on siis selline hädine ja vaevaline. Energiat pole enam ammu. Mulle kogu see sõja teema mõjus ka nii, et ei ole mingit tulevikku siin zombistunud venelaste kõrval
Ja nüüd, tundus, et kuidagi on valgem ja äkki ei pea seda muret uputama ja saab ehk ilma või vähemaga. Ja nüüd te ütlete, et ei lähegi elu paremaks ega mured väiksemaks.
Kuigi lugesin just ühte artiklit, mis minu meelest põhjendast selle alkoholi vajaduse ära. Dopamiin. Ja kuna alkohol tõstab seda taset niipalju, et keha peab vastureaktsioonina vabastama mingeid teisi hormoone, mis seda alla toovad. Siis kui on juba harjumus trimbata, siis keha vabastab need nn vastuhormoonid juba enne kui alkohol jõuab dopamiini tõsta. Et sellepärast tundubki veel halvem alguses kui ei joo. Aga ma eeldasin, et see läheb ikkagi mingi lühema aja jooksul üle. Et regulaarne alkoholi tarbimine on sisseharjutatud muster, kui on kurb või murelik, siis alateadvus teab, kus see kiire dopamiini laks kohe saada on. Ja nii on see selline sissetallatud rada, mida saab muuta, aga ainult teadlikult. Ega suhkru ja emotsionaalse söömisega on sama lugu. See on ka mulle tuttav.
Aga ma proovin ikka. Kui muud mitte, siis vähemalt mingi osa kaloreid jääb tarbimata ja kui natukenegi rohkem energiat on, siis see peab andma tunda.
No aga mille pärast täitsa maha jätta? Leppige endaga kokku, et võtta tohib ainult reedel ja laupäeval. Mina ei ole nõus loobuma suvisest külmast õllest kusagil mõnusal väljasõidul, sõbrannadega nn. telefonidrinkimisest, kus 2-3h oma mured ning rõõmud ära räägitakse jne. Igasugune endale mõnu keelamine tekitab masendust, arusaadav ju.
No aga mille pärast täitsa maha jätta? Leppige endaga kokku, et võtta tohib ainult reedel ja laupäeval. Mina ei ole nõus loobuma suvisest külmast õllest kusagil mõnusal väljasõidul, sõbrannadega nn. telefonidrinkimisest, kus 2-3h oma mured ning rõõmud ära räägitakse jne. Igasugune endale mõnu keelamine tekitab masendust, arusaadav ju.
Hea narr! Kui see “endaga kokku leppimine” lihtne oleks, poleks meil ühtegi sõtlast. Kui on hammas verel, ei loe enam mingid kokkulepped. Seepärast ei tohi endine alkohoolik üldse proovima hakatagi, nagunii läheb käest ära.
Hea narr! Kui see “endaga kokku leppimine” lihtne oleks, poleks meil ühtegi sõtlast. Kui on hammas verel, ei loe enam mingid kokkulepped. Seepärast ei tohi endine alkohoolik üldse proovima hakatagi, nagunii läheb käest ära.
Iseloomu küsimus. Ma jõin samamoodi varem väga tihti.
Siin perekooli foorumis on aastast aastasse üks ja seesama muster: ei psühhiaatrile,ei antidepressandile,jah ilukirurgile, jah silikoontissidele,jah tupeplastikale.Selles mõttes nagu käed vajuvad jõuetult rüppe.Inimene saaks ju kõikidele probleemidele lahenduse kui läheks psühhiaatri juurde.Aga paraku seda arsti kardetakse nagu tuld.Ennem olgu keerukas lõikus ja piinlemine depressioonis aga vot psühhiaatri juurde küll ei lähe.
Hea narr! Kui see “endaga kokku leppimine” lihtne oleks, poleks meil ühtegi sõtlast. Kui on hammas verel, ei loe enam mingid kokkulepped. Seepärast ei tohi endine alkohoolik üldse proovima hakatagi, nagunii läheb käest ära.
Iseloomu küsimus. Ma jõin samamoodi varem väga tihti.
Eks inimeste sõltuvuse kujunemise kergus ole erinev. Ilmselt sa ei olnud ikka päris alkohoolik siis või oled lihtsalt väga ainulaadne. Enamik alkohoolikuid ei saa endale isegi ühte drinki lubada, sest kukuvad kohe 0 tasemelt tagasi sopajoodiku tasandile või kus nad iganes enne kaineks hakkamist olid. Ühest saab üheksa ja üheksast pudel, enne kui jõuab mõtlemagi hakata, umbes nagu väsinud inimene mõtleb, et magan tunnikese ja põõnab terve öö või mõni ranget dieeti pidav isik mõtleb, et lubab endale ühe ruudukese šokolaadi ja järgneb hirmus söömasööst, mille kaloreid on raske kokku lugeda. Mõõdutunne lihtsalt ei ole enamasti alkohoolikule omane ja seega on kõige targem neil, keda viinakurat juba kõvasti on kaisutanud, end edaspidi sellest kraamist eemale hoida.
Siin perekooli foorumis on aastast aastasse üks ja seesama muster: ei psühhiaatrile,ei antidepressandile,jah ilukirurgile, jah silikoontissidele,jah tupeplastikale.
Pigem on sinu peas muster, et perekoolis on selline muster. Perekoolis räägib igasuguseid inimesi igasuguseid vaatenurki. Sina korjad üles need, mis ahhetama panevad ja siis teed mingi dramaatilise lause sellest “kuidas perekoolis on”. Ei ole. Sinu peas on.
Mis puutub psühhiaatrisse ja antidepressantidesse, siis ära arva, et sa ainus oled, kellel nendega kogemusi on. Minul on kogemusi mitme pereliikmega seoses ja ei ole ma kohanud veel psühhiaatrit, kes midagi muud oleks teinud kui AD-sid kirjutanud. Rääkimata ajast, mis nende juurde saamiseks kulub. Mõttetu. Perearst kirjutab ka AD-sid välja, mingit mõtet pole selliste muredega minna tavalise, juhusliku psühhiaatri juurde. Ja AD-dega on see lugu, et inimene, kes tahab alkoholist lahti saada, ei rutta just uute võimalike sõltuvusainete järele. Minul on küll tõrge. Kui mul on probleem alkoholiga, miks ei peaks tekkima probleemi rahulikku heaolutunnet tekitava AD-ga?
Inimene saaks ju kõikidele probleemidele lahenduse kui läheks psühhiaatri juurde.
Miks sellist rumalust ajada, mina teemaalgatajana olen aastaid psühhiaatri juures käinud. Ei saa sealt igale probleemile lahendust. Miks need enesetapjad sinu arust siis üldse olemas on, kui võtad aga ravimit ja kõik saab korda. Ei saa alati korda.
seega on kõige targem neil, keda viinakurat juba kõvasti on kaisutanud, end edaspidi sellest kraamist eemale hoida.
See pole mingi elu ning sellisest elust pigem loobuks.
AD-on küll piinlik süüa. Pigem mingil määral juua ning end tühjaks rääkida kui tabletti krõbistada ning teistele vihatav olla. Ise ei elaks kunagi mingi depressiivikuga koos, kes endaga koos ka kõik teised põhja veab.
seega on kõige targem neil, keda viinakurat juba kõvasti on kaisutanud, end edaspidi sellest kraamist eemale hoida.
See pole mingi elu ning sellisest elust pigem loobuks.
Elu alkoholita pole mingi elu? Ma saan aru, et tõsine sõltlane võib aineid pidevalt tarbides sellist juttu ajada küll. Lõõgastumiseks on muid vahendeid ka. Seltskonnas olla saab ka siis, kui ei tõsta nendega samas taktis pitsi, paljud on ju pidanud peol kaine autojuhina viibima. Tõsi, on seltskondi, kus niimoodi olla ei lasta ja nendest tasuks sellistel hetkedel eemale hoida küll, kui tarbida ei taha. Aga saab leida uued ja etemad sõbrad. Alkohol tuimestab ja lõõgastab, vähendab enesekriitikat, aga võib tuua ka palju häda kaela, kui piiri ei osata pidada ja ei ole elu nautimise vältimatu eeltingimus.
Ise ei elaks kunagi mingi depressiivikuga koos, kes endaga koos ka kõik teised põhja veab.
Paljud ei elaks joodikuga ka.
AD-on küll piinlik süüa. Pigem mingil määral juua ning end tühjaks rääkida kui tabletti krõbistada ning teistele vihatav olla. Ise ei elaks kunagi mingi depressiivikuga koos, kes endaga koos ka kõik teised põhja veab.
Kui nüüd teiste seisukohalt rääkida, siis alkohoolik on ausalt öeldes ikka kordi ebameeldivam kaaslane kui depressiivik. Ega kõik depressiivikud ei hala päevad otsa, vaid võivad täiesti rõõmsameelse mulje jätta. Ja kui juba joodikuga koos elad, siis varsti saad kaks ühes, sest alkohol on depressant ja joodik muutub varem või hiljem depressiivseks, mis paneb aina rohkem jooma.
Proovin kuskil käia, aga väga paljud inimesed häirivad mind. Eile oli kinos minu kõrval mingi naisterahvas, kes ragistas krõpse nagu hobune terve filmi vältel otse mulle kõrva. Minu endine parim sõber ei meeldi enam mulle. Ta elab minust kaugel, enne võtsime kodus veini ja rääkisime virtuaalselt iga päev maailma asjadest. Nüüd ei tundu tema pudrutav jutt enam huvitav. Need on ainult mõned näited igapäevastest asjadest, mis mind masendavad. Mina enne arvasin, et alkoholist loobumine on raske, aga tegelikult oli see kerge osa. Raske on hoopis oma elu ümberkorraldamine kainele peale vastavaks.
Ehk oleks abi kui leiaksid uued sõbrad? Inimesed, kes alkoholi ei tarbi või teevad seda minimaalselt. Ka mõni uus hobi võiks olukorda parandada.
Inimene kes on olnud aastaid joomahull või narkomaan ja nüüd joomise või narkoainete tarbimise lõpetamisel kahjuks ei saa naasta normaalsesse ellu.Selle inimese peaaju keemia on niivõrd paigast ära et peab aastaid taluma meeletut depressiooni.Jah ravi on olemas kuid paranemine võtab aega aastaid.Osadel juhtudel isegi kuni 5 aastat.
Inimene kes on olnud aastaid joomahull või narkomaan ja nüüd joomise või narkoainete tarbimise lõpetamisel kahjuks ei saa naasta normaalsesse ellu.Selle inimese peaaju keemia on niivõrd paigast ära et peab aastaid taluma meeletut depressiooni.Jah ravi on olemas kuid paranemine võtab aega aastaid.Osadel juhtudel isegi kuni 5 aastat.
Kas sul võttis või? Mis ravimeid tarbisid?
Esileht › Ilu ja tervis › Alkoholist loobumine
