Ma usun, et inimene ikka teab (oma sisemuses), mis teda õnnelikuks muudab. Iseasi, kas ta kuskil foorumis sellest rääkida soovib.
Ei tea, päriselt. Juba aastaid ei tea, lihtsalt ei ole sellist asja enam. Ja see ongi põhiline probleem, sest kui teaks, kuhu liikuda, siis saaks ka tegutseda selle nimel.
Ma ei ole teemaalgataja ja mul pole kunagi alkoholiprobleemi olnud, aga mul on tunne, et ta tunneb end umbes nagu mina. Ja kuna eestpoolt tundub, et on ikka veel olemas inimesi, kes siiralt usuvad, et soovitus “mõtle positiivselt” , “mine õue jalutama” vms asjad töötavad, siis kinnitan ka omalt poolt, et ei tööta ja mõjuvad pigem frustreerivalt.
Ma ei nuta kodus voodis, käin tööl, tegelen lastega, pealtnäha elan üsna normaalset elu. Käin vahel ka väljas, seltskonnas, reisin. Vahel pean rohkem pingutama, et teistele selline normaalne ja toimiv paista, vahel vähem; kaua järjest ei jõua, sest see on siiski kurnav. Aga ma teen seda ikkagi, sest mul on siiski veel väike lootus, et kui inimesed püsivad minu ümber alles, siis ehk hakkavad asjad kunagi pika aja möödudes veidi toredamad tunduma.
Vahepeal on (võimalik, et just selle pideva näitlemise tõttu) nädalatepikkused perioodid, mil tunnen end nagu näitleja mingis tõsisemat sorti draamafilmis – teen seda, mida stsenaarium ette näeb, aga mingid koledad sündmused (näit. sõda) kurvaks ei tee ja toredad sündmused jätavad samuti täiesti külmaks, sest need pole ju päriselt. Selline mõnevõrra sürreaalne olemine, mitte päris selline tunne, et keegi detailideni mu elu juhib, aga et üldjoontes on kõik kuskil paika pandud ja minust ei sõltu midagi, pean lihtsalt oma rolli lõpuni mängima. Nendel perioodidel on mingis mõttes lihtsam.
Eks näis, kuidas see kõik lõpeb ja kui pikalt jaksan.