Teema: Alkoholist loobumine

#4003240:

Lahenduste pakkumine on suurim idiootsus, mida deprekas olijaga teha. Lahenduste pakkumine aitab siis, kui on ühekordne konkreetne mure, raha sai otsa, mees pettis, laps ei õpi, auto on rikkis. Kui inimesel on depressioon, siis aitab ainult olemas olemine ja ära kuulamine, sinusugused ninatargad ajavad ainult naerma või vihale.

Oleneb inimesest, mulle näiteks ei anna suurt midagi see, kui keegi mind kuulab. Kui kellelgi oleks aga pakkuda lahendus, mis päriselt töötab, siis seda kuulaks küll. Aga soovitused “mõtle positiivselt” või “täida oma tassi” vms ei ole lahendus. Mul ei olegi mingit tassi. Samuti ei ole kasu ka sellest, kui öelda “lõpeta vingumine, teistel on veel hullem” vms. Mina tegelikult ei vingugi, ma ei usu, et keegi peale psühholoogi ning psühhiaatri üldse aimab, kuidas ma tegelikult ennast tunnen, kommenteerin lihtsalt neid soovitusi, mida siin ja varasemates sarnastes teemades on antud.

Mis ürituste väisamist, sportimist, õues jalutamist jms puudutab, siis mina teen neid asju kohusetundest. Ma ei naudi neid asju ja need on väsitavad, aga mul on tunne, et kui ma seda ei teeks, oleks olukord hullem. Aga ma ei ole ka aru saanud, et kuidagi parem hakkaks, kui seltskondlikum olla.

#4003260:

See teema on ebameeldivaid tundeid tekitav, koos arusaamatute inimestega. Kes ise omale probleeme välja mõtlevad ja külge kleebivad, kaastunnet nurudes. Ise aru saamata, kui nõmedad nad on. Ei tulnud siin ju ühtegi põhjust välja..miks selliselt nõmetsetakse???

Jajah, ikka seesama jutt, et vaimse tervise probleeme ei ole olemas ja inimesed mõtlevad need ise välja, et kaastunnet nuruda või mis iganes. Me oleme seda kõik kuulnud küll ja küll. Praeguseks on õnneks üldine teadlikkus juba natuke suurem ja inimesed julgevad vähemalt abi otsida, mitte ei häbene kusagil nurgas. Sest osad ju saavad päriselt ka abi ravimitest ja psühhoteraapiast, kõik kahjuks siiski mitte.

Palun, need, kelle jaoks jääb pärast pikki selgitusi veel ikkagi täiesti arusaamatuks see, kuidas on võimalik, et inimene ei suuda (enam) elust rõõmu tunda  – ärge enam lugege seda teemat ja ärge kommenteerige, kuidas teil on küll hoopis teistmoodi. Las me siin halame omaette ja vahetame kogemusi, sest vähemalt mind natuke isegi siiski lohutab see, kui tean, et on teisigi, kes on end sarnaselt tundnud. Tehke endale näiteks  oma rõõmurullide teema.

#4003276:

Ma olen esimest korda oma elus sellises olukorras, seetõttu huvi/küsimus.

No jumal tänatud siis, et meie teed lõpuks ristusid, keegi ometi ütleb sulle välja nagu asjad on. Ei, ma ei kõvata. Sa tõesti oled teema ära solkinud oma targutamisega. Aga isegi mitte seepärast ei palunud ma sul lahkuda, vaid sina ise olid kangesti hädas, et oled sattunud ebanormaalsete hulka ning nüüd hiljem samamoodi. Siis pakkusingi sulle variandi, mis kõigi murede lahendaks – sina lähed minema ja meie, ebanormaalsed, saame oma juttu edasi rääkida.

Päriselus oleksin ma kahtlemata natuke kannatlikum, aga kui sa samasuguse lolli järjekindlusega segaksid minu ja mu mõttekaaslaste vestlusele vahele hõigetega, kuidas me asju ajama peaks, sest sinul niimoodi õnnestus, siis absoluutselt kindlalt ütleks ma sulle sedasama – palun mine minema.

#4003276:

Igaüks suhtleb seal, kus soovib. Kellegi tädi manitsus teda ei ohjelda..nagu näha.

Aga okei. Sinu võit. Võta see niigi ära rikutud teema siis nüüd üle. Mina lähen eemale.

#4003283:

#4003276:

Ma olen esimest korda oma elus sellises olukorras, seetõttu huvi/küsimus.

No jumal tänatud siis, et meie teed lõpuks ristusid, keegi ometi ütleb sulle välja nagu asjad on. Ei, ma ei kõvata. Sa tõesti oled teema ära solkinud oma targutamisega. Aga isegi mitte seepärast ei palunud ma sul lahkuda, vaid sina ise olid kangesti hädas, et oled sattunud ebanormaalsete hulka ning nüüd hiljem samamoodi. Siis pakkusingi sulle variandi, mis kõigi murede lahendaks – sina lähed minema ja meie, ebanormaalsed, saame oma juttu edasi rääkida.

Päriselus oleksin ma kahtlemata natuke kannatlikum, aga kui sa samasuguse lolli järjekindlusega segaksid minu ja mu mõttekaaslaste vestlusele vahele hõigetega, kuidas me asju ajama peaks, sest sinul niimoodi õnnestus, siis absoluutselt kindlalt ütleks ma sulle sedasama – palun mine minema.

#4003276:

Igaüks suhtleb seal, kus soovib. Kellegi tädi manitsus teda ei ohjelda..nagu näha.

Aga okei. Sinu võit. Võta see niigi ära rikutud teema siis nüüd üle. Mina lähen eemale.

Ära lahku.

Mina peaksin lahkuma, jaa, tean…

Mu eesmärk pole olnud teemat solkida. Paha tunne, et see nii on välja kukkunud.

Samas saan aru küll, et olen siin targutanud jne. Soovides tegelikult head.

Ma oma eksmehe sain samasuguse “tänitamisega” mustast august välja. Mõni ilmselt keerab pigem vinti peale sellise praalimise peale, aga temale mõjus kainestavalt. Eriti veel, kui nägi, kuidas mina oma elus edasi liikusin… Temal oli kolmeaastane seisak suhte vallas.

Või noh, suhe oli õlle ja viinaga sellal. Ise haritud ja kena mees. Milline raiskamine!

#4003398:

#4003138:

#4003121:

#4003116:

Aga tulebki seda ju teha! Lähedki kasvõi nuttes jalutama ja peagi märkad, et hakkab palju parem.

Mina teemaalgatajana ütlen, et ei hakka parem. Käingi igal pool, reisin, käin tööl, ei vingu, ei istu kodus, ei nuta. Mul on sinu üle väga hea meel, et sa isegi ei taju, mida mina tunnen. Elangi tavapärast elu, täna õhtulgi on pidu, lähen sinna ja teesklen rõõmsat tuju, aga ma ei ole rõõmus. Kui sinu arvates on nii, et muudkui lähed ja hakkad rõõmsaks, siis see võib sulle tulla üllatusena, siis kõigi puhul see nii ei ole. Nad võivad teeselda rõõmsat meelt ja teha kõike seda, mida kõik teisedki teevad, aga rõõmsamaks see neid ei tee.

Aga mis sind õnnelikuks teeks? Oled sellele mõelnud? Või mis on puudu õnnetundest?

Siiralt huvitab.

Minul nt. pole lapsi. See on olnud teadlik valik selline. Ja ma pole üldse õnnetu selle üle. See-eest olen ma tädi juba viiele väiksele põnnile ja nendest mulle piisab ???? Naerma ajas see, et olen neid kordamööda hoidnud ja ühe päevaga juba olnud kutupiilu. Eelistan pigem rahulikku keskkonda.

Õnneks on ka mu praegusel elukaaslasel varasemast lapsed olemas. Väga toredad tüdrukud. Nende ema samuti mõistlik. Pole isal lastega suhtlemisel vähimatki probleemi. Emal on samuti uus suhe.

Väga rõõmsaks teeb mind nt. reisimine. Eriti koos kallimaga. Vot jah, armastus (armastatud olla ja ise armastada)…see ilmselt ongi kõige suurema õnnetunde tekitaja. Üksi reisida poleks pooltki nii tore. Vähemalt minu jaoks mitte. Pigem emotsioone vahetult jagades. Käsikäes jalutades.

Oma kassi armastan ma samuti. Vahepealsed kolm aastat oligi tema mu ainsaks tee- ja elukaaslaseks. Just koroona- ajal. Saime ilusti hakkama. Nii hea meel on tema olemasulust.

Tjah, inimesed on tõesti erinevad…

Minul tekitaks enamik sinu loetelust tõsise õnnetu olemise tunde, nagu ikka väljakannatamatu ja täiesti sobimatu kujutluspilt.

Õnneks on mu elu teistsugune.

Nojah, remark, et tädi viiele ja koguni väiksele põnnile pluss siis mehe lapsed, aga ise lapsi ei soovi. Nüüd on kass tagaplaanil ja mees koos lastega esiplaanil.

#4003281:

Oleneb inimesest, mulle näiteks ei anna suurt midagi see, kui keegi mind kuulab.

#4003281:

Las me siin halame omaette ja vahetame kogemusi, sest vähemalt mind natuke isegi siiski lohutab see, kui tean, et on teisigi, kes on end sarnaselt tundnud.

Tundub, et sulle siiski annab midagi, kui keegi kuulab 🙂 Sa lihtsalt pole sellele niimoodi mõelnud, et asi on kuulamises ja rääkimises, mitte lahendustes.

#4004215:

#4003281:

Oleneb inimesest, mulle näiteks ei anna suurt midagi see, kui keegi mind kuulab.

#4003281:

Las me siin halame omaette ja vahetame kogemusi, sest vähemalt mind natuke isegi siiski lohutab see, kui tean, et on teisigi, kes on end sarnaselt tundnud.

Tundub, et sulle siiski annab midagi, kui keegi kuulab ???? Sa lihtsalt pole sellele niimoodi mõelnud, et asi on kuulamises ja rääkimises, mitte lahendustes.

Mulle ei meeldi üldse eriti rääkida, see on minu jaoks üsna väsitav. Psühholoogile ikka üritasin, sest mul oli alguses ikka mingi lootus, et ehk on tal mingid trikid, mille abil ta mind kuidagi kavalasti  suunata oskab, et mu mõtted mõnda meeldivamat rada käima hakkaks. Aga polnud tal neid trikke ja mul ei ole sellest rääkimisest ei halvem ega parem hakanud, sellepärast enam ei kohtu ka temaga. Aga ma saan jah aru, et paljudel hakkab kergem, kui saavad ennast tühjaks rääkida, keegi noogutab mõistvalt ning ulatab taskuräti.

Ma ikka eelistaks mingeid lahendusi, kui need olemas oleks, paraku vist ei ole.

#4004260:

Võrdled vähki ja depressiooni? Depressiooni ületamiseks tuleb põhjustega tegeleda, iseendaga tegeleda. Vähk õgib sind elusalt ja tungib laiali su organites. Depressiooni põhjused ning lahendused on su peas.

… ja pole ju midagi lihtsamat kui “iseendaga tegelemine”, eksole? Sips ja tegeletud ja valmis. See on tüüpiline depressiooni mitte mõistva inimese arvamus, good for you, järelikult pole sa seda kannatama pidanud. Kuldne ütlus, mille autorit ma kahjuks ei tea – kõik on lihtne sellele, kes seda tegema ei pea. Tegelikkuses on depressiooniga mõttejõul võitlemine, põhjusteni jõudmine ja nende korrastamine paljude depressioonikute jaoks samavõrd võimalik (ehk võimatu) kui vähihaige jaoks vähi ise ravimine.

#4004403:

… ja pole ju midagi lihtsamat kui “iseendaga tegelemine”, eksole? Sips ja tegeletud ja valmis. See on tüüpiline depressiooni mitte mõistva inimese arvamus, good for you, järelikult pole sa seda kannatama pidanud. Kuldne ütlus, mille autorit ma kahjuks ei tea – kõik on lihtne sellele, kes seda tegema ei pea. Tegelikkuses on depressiooniga mõttejõul võitlemine, põhjusteni jõudmine ja nende korrastamine paljude depressioonikute jaoks samavõrd võimalik (ehk võimatu) kui vähihaige jaoks vähi ise ravimine.

Tegeleda endaga tuleb ENNE, kui depressiooni langed. Ega see ei käi pauh-täna ei ole ja homme olen.

#4004417:

Tegeleda endaga tuleb ENNE, kui depressiooni langed. Ega see ei käi pauh-täna ei ole ja homme olen.

Ok. No siis on ju vähiga paralleel veel kohasem – tervisliku eluviisiga vähendad ikka oluliselt vähiriski, ENNE haigestumist.

#4004421:

Mina ei saa šokolaadida koos elada, küll aga saan selle ostmata jätta. Kas joodikutel see variant ei tööta?

Mina see, kes 5 aastat tagasi maha jättis ja minul ainult see variant töötabki, et koju ei osta. Aga selleks pidin pikaajalisest elukaaslasest lahku minema, sest tema ei mõistnud mu probleemi. Temal seisid kuude kaupa kapis poolikud alkoholipudelid, kust ta vahel pitsikese kallas ja ta ei teadnud, et mina need salaja tühjaks kummutasin, siis uued asemele ostsin, needki jälle ära jõin ja uuesti poodi asenduse järele jooksin. Kui ma ütlesin, et ära osta koju, siis ta vastas, et ega sa ei pea ju jooma, kui sa ei taha. Aga ma ei saanud ilma neid ära joomata. Nüüd ei ole mul aastaid tilkagi kodus, kui oleks, ma teeks jälle põhja peale, ma juba tean.

#4004493:

Kui mul on tuju apaatne/suva/kurb juba teist päeva, hakkan selle nimel tööd tegema, et see ei süveneks.

Jep, selge siis. Loodetavasti sa kunagi tegelikkuses seda kogema (ja peale teist päeva kurba tuju depressiooni ennetama hakkama) ei pea 🙂 Sest see jutt ei kõlba küll kassi saba allagi.

#4004542:

On inimesi, kes lasevad endale depressiooni kallale ning inimesi, kes seda ei luba.

Jah. Nagu mõni inimene on vastuvõtlikum vähile, nii on mõni vastuvõtlikum ka depressioonile. Sina muidugi arvad, et see on puhtalt sinu teene, et sul deprekat ei tule. Samamoodi arvab mõni, et on tema teene, et ta koroonasse ei jäänud ja kolmas peab enda teeneks, et ta pole paks. Miski pole kunagi lõplikult ainult ühest tegurist sõltuv. Ei vähk, koroona, depressiivsus ega kehakaal.

#4004551:

Kuidas see lubamine ja mitte lubamine välja näeb?

Ilmselt nii: “You shall not pass!”

#4004550:

Sina muidugi arvad, et see on puhtalt sinu teene, et sul deprekat ei tule.

Loomulikult on minu teene, kelle siis veel. Mõni saab elult paugud kätte ja ei talu seda. Teine talub. Absoluutselt algab kõik mõtlemisest, kuidas olukorda näed.

#4004554:

Samas ei ole ka ühegi sinu nimetatud häda puhul nii, et endast mitte midagi ei sõltu. Sõltub küll ja päris palju. Tulebki elada tervislikult nii füüsilises kui vaimses mõttes ja ka ise pingutada, mitte kodus diivani peal oodata, millal keegi tuleb ja su terveks teeb.

No täiesti nõus – ja sellest hetkel ju rääkisimegi, et selles osas on füüsiliselt ja vaimselt haiged täiesti võrdsed, mingi osa tuleb endal teha ja mingi osa vajab välist ravi. Aga siin keegi väidab, et deprekat saab otsast lõpuni ise ravida, et kõik sõltub iseendast. Ei ole nii, sellest jutt ongi.

#4004556:

Loomulikult on minu teene, kelle siis veel. Mõni saab elult paugud kätte ja ei talu seda. Teine talub. Absoluutselt algab kõik mõtlemisest, kuidas olukorda näed.

Sul on ikka imelik arusaam depressioonist. Arvan, et sa ajad segi argimured ja depressiooni, see on väga tavaline. Depressiooni langemiseks pole üldse mingeid “pauke” vaja.