Aga tulebki seda ju teha! Lähedki kasvõi nuttes jalutama ja peagi märkad, et hakkab palju parem.
Mina teemaalgatajana ütlen, et ei hakka parem. Käingi igal pool, reisin, käin tööl, ei vingu, ei istu kodus, ei nuta. Mul on sinu üle väga hea meel, et sa isegi ei taju, mida mina tunnen. Elangi tavapärast elu, täna õhtulgi on pidu, lähen sinna ja teesklen rõõmsat tuju, aga ma ei ole rõõmus. Kui sinu arvates on nii, et muudkui lähed ja hakkad rõõmsaks, siis see võib sulle tulla üllatusena, siis kõigi puhul see nii ei ole. Nad võivad teeselda rõõmsat meelt ja teha kõike seda, mida kõik teisedki teevad, aga rõõmsamaks see neid ei tee.
Aga mis sind õnnelikuks teeks? Oled sellele mõelnud? Või mis on puudu õnnetundest?
Siiralt huvitab.
Minul nt. pole lapsi. See on olnud teadlik valik selline. Ja ma pole üldse õnnetu selle üle. See-eest olen ma tädi juba viiele väiksele põnnile ja nendest mulle piisab 😀 Naerma ajas see, et olen neid kordamööda hoidnud ja ühe päevaga juba olnud kutupiilu. Eelistan pigem rahulikku keskkonda.
Õnneks on ka mu praegusel elukaaslasel varasemast lapsed olemas. Väga toredad tüdrukud. Nende ema samuti mõistlik. Pole isal lastega suhtlemisel vähimatki probleemi. Emal on samuti uus suhe.
Väga rõõmsaks teeb mind nt. reisimine. Eriti koos kallimaga. Vot jah, armastus (armastatud olla ja ise armastada)…see ilmselt ongi kõige suurema õnnetunde tekitaja. Üksi reisida poleks pooltki nii tore. Vähemalt minu jaoks mitte. Pigem emotsioone vahetult jagades. Käsikäes jalutades.
Oma kassi armastan ma samuti. Vahepealsed kolm aastat oligi tema mu ainsaks tee- ja elukaaslaseks. Just koroona- ajal. Saime ilusti hakkama. Nii hea meel on tema olemasulust.
Tjah, inimesed on tõesti erinevad…
Minul tekitaks enamik sinu loetelust tõsise õnnetu olemise tunde, nagu ikka väljakannatamatu ja täiesti sobimatu kujutluspilt.
Õnneks on mu elu teistsugune.
Nojah, remark, et tädi viiele ja koguni väiksele põnnile pluss siis mehe lapsed, aga ise lapsi ei soovi. Nüüd on kass tagaplaanil ja mees koos lastega esiplaanil.
Oi! Kass on vägagi esiplaanil. Veel eespool kui mees.. või trobikond lapsi. Tema heaoluga arvestan ma esmajoones. Inimesed saavad oma asjadega üldjoontes ise hakkama, kodustatud loomad vajavad aga neid oma hoole alla võtnute tuge elupäevade lõpuni. Mu Triibik on 14. Pole võrreldav meeste ja suguseltsi lastega. Kes, nagu näha, võivad vahelduda.. Kass on aga pereliige.
Tulin üle pika aja vaatama, millises suunas teema on arenenud… Igav lugemine oli.