Esileht Ilu ja tervis Alkoholist loobumine

Näitan 26 postitust - vahemik 241 kuni 266 (kokku 266 )

Teema: Alkoholist loobumine

Postitas:
Kägu

Olles sinust üle 10 aasta vanem, võin “lohutada”, et see, mida praegu läbi elad, on tõenäoliselt ka lihtsalt üks ajutine etapp. Hiljemalt 10 aasta pärast oled jälle eluliselt oluline – vanavanemana. Ja siis veel 10-15 aastat hiljem on kõik lapselapsed kah suured ja sina jälle – ja sedagi üksnes heal juhul, kui peaosatäitjad lasevad – “filmivaataja” rollis. Nii on lihtsalt. Kõik läheb mööda, head ja kurvad asjad mõlemad.

Mul hakkasid pisarad jooksma seda lugedes. Nii nukker.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olles sinust üle 10 aasta vanem, võin “lohutada”, et see, mida praegu läbi elad, on tõenäoliselt ka lihtsalt üks ajutine etapp. Hiljemalt 10 aasta pärast oled jälle eluliselt oluline – vanavanemana. Ja siis veel 10-15 aastat hiljem on kõik lapselapsed kah suured ja sina jälle – ja sedagi üksnes heal juhul, kui peaosatäitjad lasevad – “filmivaataja” rollis. Nii on lihtsalt. Kõik läheb mööda, head ja kurvad asjad mõlemad.

Mina ei ole nõus. ‘Elus oluline’ olemine ei peaks käima läbi teiste inimeste ja kohustuste. See ‘elus oluline’ peaks tulema inimesest endast, olenemata, kas tal on lapsed või lapselapsed või neid ei ole või kuidas on nendega suhted ja kui ‘vajalik’ sa nende teiste inimeste jaoks oled või ei ole. Mitte nii, et nüüd olen ebaoluline ja kurb, siis aga saan vanavanemaks ja kohe olen taas oluline ja rõõmus. Kõik see värk peaks tulema inimesest endast, mitte järglastest.

+6
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina ei ole nõus. ‘Elus oluline’ olemine ei peaks käima läbi teiste inimeste ja kohustuste. See ‘elus oluline’ peaks tulema inimesest endast, olenemata, kas tal on lapsed või lapselapsed või neid ei ole või kuidas on nendega suhted ja kui ‘vajalik’ sa nende teiste inimeste jaoks oled või ei ole. Mitte nii, et nüüd olen ebaoluline ja kurb, siis aga saan vanavanemaks ja kohe olen taas oluline ja rõõmus. Kõik see värk peaks tulema inimesest endast, mitte järglastest.

Peaks-peaks. Reaalsuses suudavad seda kõike iseendast leida ülivähesed õnnelikud.

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olles sinust üle 10 aasta vanem, võin “lohutada”, et see, mida praegu läbi elad, on tõenäoliselt ka lihtsalt üks ajutine etapp. Hiljemalt 10 aasta pärast oled jälle eluliselt oluline – vanavanemana. Ja siis veel 10-15 aastat hiljem on kõik lapselapsed kah suured ja sina jälle – ja sedagi üksnes heal juhul, kui peaosatäitjad lasevad – “filmivaataja” rollis. Nii on lihtsalt. Kõik läheb mööda, head ja kurvad asjad mõlemad.

Mina ei ole nõus. ‘Elus oluline’ olemine ei peaks käima läbi teiste inimeste ja kohustuste. See ‘elus oluline’ peaks tulema inimesest endast, olenemata, kas tal on lapsed või lapselapsed või neid ei ole või kuidas on nendega suhted ja kui ‘vajalik’ sa nende teiste inimeste jaoks oled või ei ole. Mitte nii, et nüüd olen ebaoluline ja kurb, siis aga saan vanavanemaks ja kohe olen taas oluline ja rõõmus. Kõik see värk peaks tulema inimesest endast, mitte järglastest.

Mina see, kellele vastad – muidugi peaks. Või no ei peaks, aga võiks. Mina suudan seda, sest mulle ongi elu aeg piisanud iseenda seltskonnast, et end üsna hästi tunda. Ka üksi olemisest või isegi nukrast, nostalgilisest meeleolust tunnen mingil tasandil mõnu, mitte ei masendu. Aga kõik ei ole ühesugused, mõne inimese jaoks on teiste (füüsiliselt, vaimselt) ligidalolek palju olulisem ja nad käsu korras ei saa ju oma loomust, vajadusi ja meelelaadi muuta. Minu eelnev jutt polnud aga küll kellegi nutmaajamiseks, vaid pigem lohutuseks, et elu ongi muutusi täis ja see, mis on praegu. muutub, teiseneb, ja 50ndates olles pole kohe kindlasti elu läbi ja kõik juba ette teada. Väga palju on veel ees.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina ei ole nõus. ‘Elus oluline’ olemine ei peaks käima läbi teiste inimeste ja kohustuste. See ‘elus oluline’ peaks tulema inimesest endast, olenemata, kas tal on lapsed või lapselapsed või neid ei ole või kuidas on nendega suhted ja kui ‘vajalik’ sa nende teiste inimeste jaoks oled või ei ole. Mitte nii, et nüüd olen ebaoluline ja kurb, siis aga saan vanavanemaks ja kohe olen taas oluline ja rõõmus. Kõik see värk peaks tulema inimesest endast, mitte järglastest.

Peaks-peaks. Reaalsuses suudavad seda kõike iseendast leida ülivähesed õnnelikud.

Aga mina ei arva, et see nii tohutult keeruline ja raske on. Ülivähesed õnnelikud? Ei usu. Ilmselt sina nende inimeste hulka ei kuulu ja seetõttu arvad, et enda armastamine üle kõikide teiste on midagi erandlikku ja harvaesinevat.

+1
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mina ei arva, et see nii tohutult keeruline ja raske on. Ülivähesed õnnelikud? Ei usu. Ilmselt sina nende inimeste hulka ei kuulu ja seetõttu arvad, et enda armastamine üle kõikide teiste on midagi erandlikku ja harvaesinevat.

Millest siis need pidevad alkoholismi, depressiooni ja ravimisõltuvuse teemad siin foorumis, kui kõik nii õnnelikud on? Ju siis ikka pole tegu mõne üksikjuhtumiga, kui siinseski teemas üheksa lehte kaasarääkijaid on.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kunagi 70ndatel tehti suur eksperiment rottidega. Oli vist 4 paari rotte ja nad paigutati spetsiaalselt neile kujundatud eluruumi kus kõik oli olemas, toit, tegevus, looduslikke vaenlasi ei olnud. Mõnest paarist rotist sai lõpuks mingi 600 rotti, kes ühe aastaga end ära tapsid. Paljud isased rotid muutusid homodeks, teised isased ainult kaklesid teiste rottidega. Ka emased rotid muutusid väga agressiivseteks ja ka nemad ründasid endast nooremaid. Ühe aastaga oli kogu koloonia surnud. Mingit õnne ei ole elus olemas. Võite seda projekti googeldada, saate täpsemalt teada. Mis vahet siis on kas juua alkoholi ja tunda sellest naudingut või siis hambad ristis mitte juua, aga õnnelik ka ei ole. Äkki napsutada piiri pidades, eks seegi võiks olla elu tegemine.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mina ei arva, et see nii tohutult keeruline ja raske on. Ülivähesed õnnelikud? Ei usu.

Huvitav, miks meil siis depressioonidiagnoosi nii paljudel on ja miks suitsiiditase kõrge on? Loomulikult just seepärast, et inimesed ei oska iseeneses õnnelikud olla, st. vajavad õnnelik olemiseks kedagi-midagi välist ning varem või hiljem see väline kasvõi korraks kaob igast elust. Mõned korrad leitakse uus “miski”, aga mida vanemaks, seda keerulisem selline väline mõtte leidmine on. Ja sul on täiesti õigus, mina ei suuda samuti leida õnne millestki, mis minus endas olemas on. Õnneks on mul lapsed, kes mind veel vajavad, vast millalgi tulevad ka lapselapsed. Ja mul on töö, milles olen hea ning milles mind vajatakse. Selleks, et puhtalt iseendast õnne leida, peab olema väga optimistlik mõttelaad (mida mul ei ole) ning piisav kogus egoismi (mida mul samuti ei ole).

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kunagi 70ndatel tehti suur eksperiment rottidega. Oli vist 4 paari rotte ja nad paigutati spetsiaalselt neile kujundatud eluruumi kus kõik oli olemas, toit, tegevus, looduslikke vaenlasi ei olnud. Mõnest paarist rotist sai lõpuks mingi 600 rotti, kes ühe aastaga end ära tapsid. Paljud isased rotid muutusid homodeks, teised isased ainult kaklesid teiste rottidega. Ka emased rotid muutusid väga agressiivseteks ja ka nemad ründasid endast nooremaid. Ühe aastaga oli kogu koloonia surnud. Mingit õnne ei ole elus olemas. Võite seda projekti googeldada, saate täpsemalt teada. Mis vahet siis on kas juua alkoholi ja tunda sellest naudingut või siis hambad ristis mitte juua, aga õnnelik ka ei ole. Äkki napsutada piiri pidades, eks seegi võiks olla elu tegemine.

Tõeline heaoluühiskonna mudel, mis hästi iseloomustab praegust Lääne ühiskonda. Kuna eksistentsistiaalseid probleeme pole, on hakatud kultiveerima igasuguseid perverssusi, kraageldakse kaaskodanikega, süüdistatakse üksteist ei tea milles, õgitakse oimetuseni, vedeldakse arvutis või telefoniga jne.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõik millegipärast kiidavad, et kui alkost loobusid, siis läks uni paremaks. Minul on kapitaalselt vastupidi. Ma magasin varem nagu lapsuke, jäin kohe magama ja magasin ilusa pika öö. Kui alkot ei tarbi, näen vaeva uinumisega, ärkan iga, ma ei tea, tunni järel, hommikul ärkan vara. Nagu deprekas oleks. Alkohol ongi minu puhul töötanud kui antidepressant?

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõik millegipärast kiidavad, et kui alkost loobusid, siis läks uni paremaks. Minul on kapitaalselt vastupidi. Ma magasin varem nagu lapsuke, jäin kohe magama ja magasin ilusa pika öö. Kui alkot ei tarbi, näen vaeva uinumisega, ärkan iga, ma ei tea, tunni järel, hommikul ärkan vara. Nagu deprekas oleks. Alkohol ongi minu puhul töötanud kui antidepressant?

Nii, nagu sina praegu magad, magavad tavaliselt inimesed, kes enne magamaminekut joonud on. Imelik, et sul on vastupidi.

+1
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõik millegipärast kiidavad, et kui alkost loobusid, siis läks uni paremaks. Minul on kapitaalselt vastupidi. Ma magasin varem nagu lapsuke, jäin kohe magama ja magasin ilusa pika öö. Kui alkot ei tarbi, näen vaeva uinumisega, ärkan iga, ma ei tea, tunni järel, hommikul ärkan vara. Nagu deprekas oleks. Alkohol ongi minu puhul töötanud kui antidepressant?

Seda räägivad ja kiidavad ilmselt need, kes on täielikult alkoholist loobunud.  Et uni on oluliselt kvaliteetsemaks muutunud. Minagi nende seas.

Varem oli jah nõnda, et veinistel nv õhtutel suikusin unne ju ühe jutiga magasin hommikuni välja. Kui aga saabus arginädal ja sellele mõistagi kaine õhtu, oli suht keeruline uinuda: keerutasingi end üht- ja teistpidi ja uni oli katkendlik (hea, kui 4-5 h kokku tuli).

Siis aga murdsin end välja sellest nv-se tipsutamise rutiinist ja vot nüüd saan alles öelda, et uni on super! 8 h ilma kordagi üles ärkamata ja unne suigun ka suht momentaanselt. Enne ei lähegi üldse voodisse.

Siinkohal küsikski, kaua su kaine periood on kestnud? Eeldatavasti ikka mitu nädalat/kuu vähemalt, et selliseid järeldusi teha..

P.s. ise pean hommikuti vara ärkamist (enese puhul) suureks plussiks. Lemmik aeg päevast.

Seda siis ilma äratuskellata. Veini-järgsel hommikul küll nii vara vabatahtlikult üles ei tõusnud.. aga siis oli puhkepäev ka ja polnudki tarvidust. Nüüdsed nv-se hommikud on ikka oluliselt meeldivamad.. nii enesetunde osas kui ka produktiivsuselt.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis aga murdsin end välja sellest nv-se tipsutamise rutiinist ja vot nüüd saan alles öelda, et uni on super!

Hmm, sa siis väidad, et kes nädalavahetusel veini joob, need ei maga kainena kunagi normaalselt? See ei kõla küll tõepäraselt. Suurem osa inimesi võtab nädalavahetusel natuke midagi. Perekooli teemadest on mulle siiski jäänud mulje, et uni paraneb kohe peale alkoholitarbimise vähendamist ja on paljudel ka tükk aega ainus, mis paremaks muutub.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul 19-s alkovaba päev, Jaanidel sai viimane veinitilk võetud. Polnud mingi alkash,  päevas kulus pokaal kaks, vahest iga päev,  aga teinekord vaid mõned korrad nädalas ja siis ehk kogused veidi suuremad.

On hea olla, miks?

Iga kell saan rooli istuda

Näos pole lisapaistetusi hommikuti, kui nagunii veidi loppis olen

Raha ei jää rohkem alles,  sest ostan alkoholi asemel rohkem uusi põnevaid alkovabasid jooke, väikestviisi taktika,  et anda maitsemeeltele asendustegevust ja tarbida piisavalt vedelikku

Nahk on palju parem,  kuivust vähem

Uni on hea

Tegutsen vist rohkem eesmärgi nimel

Võitlen ehk tugevamalt kurbuse ja nukrusega mõnel päeval kui asjad üldse ei suju,  siis on parim variant kui saab magada või füüsiliselt end rihmaks tõmmata mingi tegevusega.

Kaaluga muret pole, aga ilmselt tuleb sealtki varsti tasakesi paar kilo alla (ideaalkaal) , sest söögi sööste ju pole.

Pole seda pidevat pinget veini osta  ja siis end selle eest “piitsutada” .

 

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina matsin laupäeval oma 52-aastase ema, kes ennast surnuks jõi.

Andsime vennaga aastaid endast kõik, üritasime igatpidi tema jaoks olemas ja toeks olla, kuid ikkagi oli see viinasoov üle kõige.

Lõpuks siis leidsimegi ta surnukeha tema korterist, kui ta juba nädala või rohkemgi surnud oli olnud. Oli lihtsalt juba niivõrd tavaline, et ta nädalaid n-ö outis oli ning me teda kätte ei saanud.

Nii et palun mõelge oma lähedastele…ilmselgelt on teil probleem kui igapäevaselt alkoholi joote ja ilmselgelt hakkab see varem või hiljem tervisele, sellest ei pruugi ju arugi saada, aga maks, neerud, süda võivad iga hetk üles öelda.

Palun tehke midagi, enne kui pole hilja. See valu ja enesesüüdistamine, mida vennaga läbi elame, mida teie lähedased peaksid läbi elama… see jook pole seda väärt….

Avaldan kaastunnet.

Ja mõtlen, et mis need alkoholi kogused küll reaalselt olema peavad, et end surnuks juua?

Ilmselt kanget alkoholi, viina, piiritust?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõik millegipärast kiidavad, et kui alkost loobusid, siis läks uni paremaks. Minul on kapitaalselt vastupidi. Ma magasin varem nagu lapsuke, jäin kohe magama ja magasin ilusa pika öö. Kui alkot ei tarbi, näen vaeva uinumisega, ärkan iga, ma ei tea, tunni järel, hommikul ärkan vara. Nagu deprekas oleks. Alkohol ongi minu puhul töötanud kui antidepressant?

Nii, nagu sina praegu magad, magavad tavaliselt inimesed, kes enne magamaminekut joonud on. Imelik, et sul on vastupidi.

Aga ongi vastupidi, sa ise eksid. Mina ka ilma õhtuse klaasi veinita ei suuda magada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pole enam ammu mingeid elumuutvaid plaane, soove ju olekski, aga vanus seab oma piirid. Sisustan erinevalt vaba aega, ent saan hästi aru, et midagi ei juhtuks, kui ma neid asju ei teeks, mis ongi mõeldud selleks, et päevad nii tühjad poleks. Mõni teine selle asemel joob.

Mis mõttes vanus seab piirid? Mõni läheb viiekümneselt veel uut eriala õppima. Ka elukohavahetus ei ole selles vanuses veel sugugi mingi võimatu asi. Minu vanemad jõudsid pensionile minnes kolida maakodusse ja hiljem, kui seal üksi hakkama ei saanud, siis linnakorterisse. See esimest sorti elukohavahetus on ka minul plaanis ja ootan seda suure elevusega. Midagi ei juhtuks, kui ma ei teeks seda, mida teen? No ma ei tea, majaümbrus on minu aiatööde tõttu ikka hoopis kenam, käsitöö, kokkamise ja koristamise tulemused silmaga näha ja keelega katsuda, ja kui vedelen niisama raamatut lugedes või telekat vahtides, siis on endal mõnus olla, mis on ka tulemus. Üks hobi on mul seotud ka rühmategevusega, kus ka minu kohast ansamblis sõltub lõpptulemus – ja mis ühtlasi rahuldab minu sotsiaalseid vajadusi.

Enda elu mõttetuna tundmine on sinu enda otsus, sa võid teha ka teistsuguse otsuse. Kuigi kui oled harjunud ühega, on teiseni jõudmine ilmselt pingutust nõudev, võibolla ka välist abi. Aga küsi ka endalt, kas sinu sotsiaalsed vajadused on rahuldatud, ja kui mitte, mida selles osas saaks ette võtta.

0
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis mõttes vanus seab piirid? Mõni läheb viiekümneselt veel uut eriala õppima.

Ja mis sa selle uue erialaga siis peale hakkad? 50+ ei taheta kogemustega töötajaidki enam tööle võtta, ammugi mitte selles vanuses värsket koolilõpetajat. Mina olen ka 50+ ja suurfirmas, kus aastaid töötan, visatakse juba 40-ndates kandideerijate CV-d joonelt hunti, 50-stel pole vähimatki lootust. Kas endal narr ei ole käia välja seda “aga mine õppima” kaarti, kui ometi kõik teavad, et 50-aastast õpilast pole kellelegi vaja?

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

50-stel pole vähimatki lootust. Kas endal narr ei ole käia välja seda “aga mine õppima” kaarti, kui ometi kõik teavad, et 50-aastast õpilast pole kellelegi vaja?

Mõnda eriala on vaja küll. Näiteks logopeed, psühholoog, eripedagoog, õpetaja. Saab küll veel ka nii vanalt tööd.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jep, selge siis. Loodetavasti sa kunagi tegelikkuses seda kogema (ja peale teist päeva kurba tuju depressiooni ennetama hakkama) ei pea ???? Sest see jutt ei kõlba küll kassi saba allagi.

On inimesi, kes lasevad endale depressiooni kallale ning inimesi, kes seda ei luba.

Lugesin seda teemat ja pidin lihtsalt sisse logima, et sellele kommentaarile reageerida.

Ma ei oska täpselt öelda, millal mul depressioon tekkis, ma arvan, et võisin olla teises või kolmandas klassis, vb oli see isegi varem. Igastahes ma ei mäleta oma minevikust aega, mil mul oleks olnud elutahe. Ma olen lihtsalt liiga arg enesetapu tegemiseks.

Aga palun, kulla inimene, kui veel siia teemasse satud. Räägi mulle ka, mida mina, LAPS, oleksin pidanud tegema, et endale depressiooni kallale mitte lubada?

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga palun, kulla inimene, kui veel siia teemasse satud. Räägi mulle ka, mida mina, LAPS, oleksin pidanud tegema, et endale depressiooni kallale mitte lubada?

Ei maksa tähele panna, seda juttu ajavad inimesed, kes ei tea, mis depressioon on. Ja mul on nende pärast hea meel. Kuigi päris tüütu on tõesti neid õpetussõnu kuulata, kuidas mina olen nii tubli, ei lase depressiooni ligi, aga teised on rumalad ja laisad, nemad lasevad. Aga mina isiklikult olen sellega juba harjunud ja ei viitsi küll juba ammu ärrituda sellise ignorantse jutu pärast.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis mõttes vanus seab piirid? Mõni läheb viiekümneselt veel uut eriala õppima.

Ja mis sa selle uue erialaga siis peale hakkad? 50+ ei taheta kogemustega töötajaidki enam tööle võtta, ammugi mitte selles vanuses värsket koolilõpetajat. Mina olen ka 50+ ja suurfirmas, kus aastaid töötan, visatakse juba 40-ndates kandideerijate CV-d joonelt hunti, 50-stel pole vähimatki lootust. Kas endal narr ei ole käia välja seda “aga mine õppima” kaarti, kui ometi kõik teavad, et 50-aastast õpilast pole kellelegi vaja?

Meie tänapäeva ühiskonnas on oi-oi kui palju teemasid, mille puhul küll kõik teavad, et kuningas on alasti, kuid keegi seda välja öelda ei julge. Kõik 40+ aastaste täiendkoolitused on üks nendest. Samas on mingil kummalisel kombel senini levinud tööstusrevolutsiooni aegne ja -eelne mentaliteet ja tööandjate ihalus, et ainuõige töötaja vanus on max 30 eluaastat. Eriti groteskne tundub selline suhtumine veel plaanitava peretoetuse maksmisel kuni inimese 24 eluaastani…

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga palun, kulla inimene, kui veel siia teemasse satud. Räägi mulle ka, mida mina, LAPS, oleksin pidanud tegema, et endale depressiooni kallale mitte lubada?

https://peaasi.ee/depressiooni-ennetamine/

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga palun, kulla inimene, kui veel siia teemasse satud. Räägi mulle ka, mida mina, LAPS, oleksin pidanud tegema, et endale depressiooni kallale mitte lubada?

https://peaasi.ee/depressiooni-ennetamine/

Aga miks sa ei loe enda toodud lingilt seda osa, et suur osa depressiooni ennetamisel on ka:

Depressiooni ja depressiooni põdevate inimeste suhtes hoiakute teadvustamine

Depressiooni korral abi otsimise ja enda ravimise puhul on tähelepanu väärivaks faktoriks ka häbimärgistamise kartus. See on üheks oluliseks põhjuseks, miks abi otsitakse hilinenult, soodustades niiviisi depressiooni krooniliseks muutumist ja süvenemist. Häbimärk võidakse inimese külge kinnitada nii ühiskonna hoiakutega väljaspoolt kui ka inimese enda poolt, kinnitades niigi depressiooniga kaasnevat eneseväärtusetuse tunnet. Kui inimene murrab jalaluu, ei saadeta teda nurka oma luude nõrkust häbenema ega soovitata tal enne mitte välja tulla kui ta on ennast kokku võtnud. Me teame, et sellisest hoiakust ei ole abi füüsilise tervise rikete puhul. Täpselt sama kehtib ka vaimse tervise haiguste korral.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie tänapäeva ühiskonnas on oi-oi kui palju teemasid, mille puhul küll kõik teavad, et kuningas on alasti, kuid keegi seda välja öelda ei julge. Kõik 40+ aastaste täiendkoolitused on üks nendest. Samas on mingil kummalisel kombel senini levinud tööstusrevolutsiooni aegne ja -eelne mentaliteet ja tööandjate ihalus, et ainuõige töötaja vanus on max 30 eluaastat.

Minu kollektiivis töötavad veel 80-sed emeeritused osakoormusega. Võibolla jah on eluvõõras mingeid üldistusi teha, aga täitmata töökohti on meil siiski ju palju. Tõsi, suuremalt jaolt pigem madalapalgalised. Aga vaevalt, et nendele kandideerija 50 eluaasta pärast kõrvale jäetaks.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Depressiooni ja depressiooni põdevate inimeste suhtes hoiakute teadvustamine Depressiooni korral abi otsimise ja enda ravimise puhul on tähelepanu väärivaks faktoriks ka häbimärgistamise kartus. See on üheks oluliseks põhjuseks, miks abi otsitakse hilinenult, soodustades niiviisi depressiooni krooniliseks muutumist ja süvenemist.

No see kehtib, kui inimene juba on sealmaal.

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 26 postitust - vahemik 241 kuni 266 (kokku 266 )


Esileht Ilu ja tervis Alkoholist loobumine