Olen alkohoolik ja sooviks selle probleemiga hakkama saada, aga pole väga võimalusi. Olen käinud psühhiaatri juures, anti mingid tabletid, mis teevad südame pahaks, kui võtan alkoholi. Olen käinud psühholoogi juures, kuulab juttu, ütleb, et mõtted on õiged, kogu lugu. Olen alkoholist loobunud, aga veel kohutavam tunne on kui varem.
No aga joo siis edasi. Me kõik sureme kunagi.
Kõik mis sul on – sa jääd sellest ilma kui edasi jood.
Kõik viimased kui inimesed su elus pööravad selja, kui on lapsi siis nad parema meelega kaebavad su kohtusse kui tulevad kunagi vanadekodusse vaatama. Kui sul on vara jood sa selle maha. Kui sul on too jääd sa sellest ilma.
Täna on sul arvuti või telefon kust siia kirjutada. Sellest jääd ka ilma kui edasi jood.
Räägi palun sellest psühhiaatril käigust. Kas käisid mõne spetsiaalse kuulsa psühhiaatri juures (Ennet, Mumma) või suvalise? Kas tablettidel veel mingeid mõjusid on – veel parem, ütle, mis tabletid kirjutati, ma uurin siis ise? Kui tõsine sul see alkoholism oli?
Aga vastuseks su küsimusele – nii ongi, et maha jättes alguses läheb hullemaks. Pärast läheb paremaks, aga ega sul maksa loota, et kunagi päris tavaliseks saad. Oledki alkohoolik kogu eluks, sellega tuleb õppida olema ja elama – nagu amputeeritud jäseme või halvatud kehapoolega.
Ära osta koju alkoholi! Kui tuleb jube isu, larbi teed või kohvi või limonaadi või alkoholivaba veini kasvõi. Mind aitas kali. Terve kast purgikalja oli kodus ja kui alkoholiisu tekkis, võtsin kalja. Nii pool aastat või rohkemgi oli ikka väga raske, edasi läks lihtsamaks ja ei mõelnud enam “väikse veini” peale pidevalt.
Teine psühhiaater on mul ka, Lehtmets, aga talle pole alkoholiprobleemist rääkinud.
Psühhiaatril on vaja kogu infot, et sulle õiget abi anda.
Mis probleemiga tema juures käid – keskendu siis sellega tegelemisele.
Ei saanud aru, mis “läheb hullemaks”, kui ei joo – kas füüsiline enesetunne või need muud probleemid?
Olen palju kordi alkoholijoomise maha jätnud, aga siis tulebki välja, et kõik läheb nagu hullemaks.
Mul on ka küsimus, et mis see on, mis hullemaks läheb? Üksindus, depressioon?
Mul on ka küsimus, et mis see on, mis hullemaks läheb? Üksindus, depressioon?
Jah, üksindus ja depressioon lähevad hullemaks. Olen depressiooni ravinud, käinud teraapias, ei ole aidanud. Kui joon, läheb aur rohkem joomise ja selle varjamise peale, aga kui ei joo, pean täitsa kaine peaga oma elule vaatama, milles ei leia midagi head.
Jah, sellest saan ma aru. Minu jaoks on ka joomine nagu üks helge hetk päevas, iga päev ootan õhtut, et saan oma veini või muu lahti korkida. Olen otsinud sinna asemele muud toredat, aga no ei leia. Ja kõige veidram, et tegelikult on mul kõik olemas – mees, juba peaaegu suured lapsed, töö, raha, kodu – kõik, mis vaja. Aga ei suuda kuidagi ikka iseendaga õnnelik olla ja ainus ravim on alkohol. Olen ka ahastuses – ja pole mõtet ka arstile minna, sest algpõhjust nemad ju ei ravi, ainult tagajärgi.
Ja kõige veidram, et tegelikult on mul kõik olemas – mees, juba peaaegu suured lapsed, töö, raha, kodu – kõik, mis vaja.
Sul on palju olemas, aga kas see on ka see, mida sa oled tahtnud või oled sa teinud seda kõike ühiskonna, perekonna ja (hea) kasvatuse survel? Mõnedel inimestel on väga raske enda vastu aus olla ja tunnistada midagi – eriti, kui see ei ole väga aktsepteeritud ühiskonnas või on natuke kehva mainega vms.
Võibolla oled unistanud hoopis mõnest teisest elukutsest? Võibolla peaks sinu eraelu (või intiimelu) teistsugune olema? Kui sellised asjad hakkavad närima, tekib mingi magus igatsus ja suur rahulolematus.
Kas sa reisinud oled? Säästureis (st seljakotiga ja motellides ja jalgsi) vaesematesse piirkondadesse võib olla ka abiks, sest tekib võrdlusmoment. Võibolla sul tegelikult (nii objektiivselt kui ka subjektiivselt) ongi kõik olemas ja rohkemgi veel, aga sa ei oska seda väärtustada?
Kunagi lugesin kuskilt selle mõtte (ei ole ise välja mõelnud), et “inimesed, kes joovad ei ole rahul kas oma mineviku või oma olevikuga”. Ma olen sellega väga-väga nõus. Kus siis point on? Olevikus või minevikus?
Kunagi lugesin kuskilt selle mõtte (ei ole ise välja mõelnud), et “inimesed, kes joovad ei ole rahul kas oma mineviku või oma olevikuga”. Ma olen sellega väga-väga nõus. Kus siis point on? Olevikus või minevikus?
Minu puhul kindlasti olevikus. Ja see on selline jabur madu-kes-hammustab-oma-saba – ma joon, sest ma pole rahul, et ma joon.
Ja ega ma muidugi pole rahul ka oma ülekaaluga, mis on omakorda suuresti joomisega seotud.
olen samasugune joodik. Ei leia üles seda miksit, mis elus naudingut pakub. Pigem põgenen enda eest. Ja oma probleemide eest. Justkui tuimestan ennast alkoholiga ja samas seda seisu ei naudi.
Minu puhul kindlasti olevikus. Ja see on selline jabur madu-kes-hammustab-oma-saba – ma joon, sest ma pole rahul, et ma joon.
Ja ega ma muidugi pole rahul ka oma ülekaaluga, mis on omakorda suuresti joomisega seotud.
Oi jumal! Aga joomine ei paranda ju seda olukorda. Joomine ei ole kunagi midagi parandanud. Kui sa tahad samamoodi surmani elada, siis tee nii nagu teed, joo ja haletse ennast ja võta teadmiseks, et nii jääbki. Kui tahad muutust, siis hakka muutma – terve internet on täis salenemiskavasid ja trennikavasid ning kui oled suuremast asulast, siis alusta eratreenerist.
Oi jumal! Aga joomine ei paranda ju seda olukorda.
Parandab küll. Olevikus. Hetkel, praegu, nüüd teeb olemise paremaks. Tulevikus ei paranda tõesti.
Ja jälle mul vein ees. No ma ei saa ise ka endast aru ikka absoluutselt. Hommikul ja päeval pole mingit soovi alkoholi järele, mõtlen, et “ei, täna küll ei võta õhtul”. Tuleb õhtu, kuskil 19-20 paiku hakkab aeg-ajalt meenuma, et varsti on õhtu, veiniaeg. Ja siis hakkavad tulema vabandused – miks ma ikka täna veel peaks võtma (“joon selle lõpu veel ära, siis uut ei osta”, “täna oli nii raske päev”, “lapsed ajasid nii närvi just”, “täna tahaks head seksi, vein aitab kaasa” jne jne). Ja ma langengi. Vahel harva, kord nädalas ehk suudan vastu panna. Purju ma ei joo end, aga kogused aina kasvavad, pool pudelit veini on juba vähe ühel õhtul, nii umbes 2 veini 3 õhtuga läheb. Ja vahepeal brändi, kui veinist kopp saab.
Purjus peaga vähemalt surra ei taha, kaine peaga tahaks küll.
Täpselt.
Olin joodik mõned aastad tagasi. Paari aasta vältel kaine peaga magama ei läinud ja enamus hommikuid oli hirm nahas, ega jääknähtudega vahele ei jää roolis. Inimesed on muidugi erinevad, aga mind mingid psühholoogilised mängud ei aidanud (olen kursis eri programmidega, mida pakutakse – näiteks Kainem ja tervem Eesti on üks programm praegu, võite uurida). Lihtsalt otsustasin ühel hetkel, et kõik, aitab. Ei oskagi seletada, mingi klõps käis ära ilmselt. Mõtlesin, et ka see ongi elu, mida ma tahan – lõunani kehv olla ja õhtul jälle purjus. Kuidagi kunstlik rõõm hakkas see korraga tunduma, mitte päris elu kõigi värvidega. Ja edasi olin 2 aastat täiesti kaine. Nüüd ikka joon, õnneks on mul mees, kes hoiab silma peal. Kui liiga tihedaks hakkab minema, lepime kokku, kui pikalt alkoholi ei puutu – no näiteks kuu. Ja saan hakkama. Muidugi on inimesed erinevad, lihtsalt minuga oli nii.
Jah, üksindus ja depressioon lähevad hullemaks. Olen depressiooni ravinud, käinud teraapias, ei ole aidanud. Kui joon, läheb aur rohkem joomise ja selle varjamise peale, aga kui ei joo, pean täitsa kaine peaga oma elule vaatama, milles ei leia midagi head.
Mis teraapias sa käisid? Kui kaua (mitu korda)? Mis seal toimus?
Aga AA, lootuse küla?
Pead ikka ise tahtma maha jätta.
Sporti soovitaks ka vaikselt tegema hakata.
Oi jumal jah. Kas tõesti arvad, et alkoholisõltlased ei saa aru, et joomine midagi ei paranda? Muidugi mitte. Kuigi enda puhul ütleks, et natuke isegi parandab küll. Olen kohutav muretseja, ainult alkoholi mõju all suudan end veidigi välja lülitada. Olen nüüd kuu aega kaine olnud, kohutav aeg. Kõik mured ja probleemid on topelt kaelas. Ja mõtlen, et mis on siis parem, kui ei joo. Mitte midagi paremat pole, ainult hullem masendus ja võimetus ennast probleemidest korrakski eemale viia.
Vat, mõned ei saa. Mõned inimesed ei oska millegi nimel vaeva näha. Ega ei peagi KOHE paremaks saama. Ärevust on võimalik ka ravimitega alla suruda. Kognitiiv-käitumuslik teraapia on paljude hädade puhul abiks, aga jah, see ei mõju 10 minutiga nagu üks naps. Teraapiaga peab vaeva nägema ja seda alkohoolik ei taha või ei oska. Kui jood selle pärast, et oled paks, siis ega see sind peenemaks ei tee. Teeb trenn, aga sellega võib aega minna isegi mitu aastat kuni soovitud vormini.
Alkohoolik on ka väga isekas. Mina ja minu naps. Tegelikult on pereliikmetel ja lähedastel kohutav seal kõrval elada ja seda pealt vaadata. Aeglane enesehävitamine. Päris loll suremise viis ka – tipsutades võib paarkümmend aastat see allakäik olla. Lõpp võib olla päris jube (alkoholismist põhjustatud haigused). Kui üldse elada ei taha, siis selle lõpetamiseks on ikka kiiremaid ja valutumaid meetodeid, a no need ka ei sobi – päris seda ju ka ei taha. Vat mõelge välja, mida te elult tahate ja siis minge selles suunas. Ära on tüüdanud need alkohoolikute vabandused, miks jälle kõik nii perses on, et vaja jälle juua. Küll on inimesed üleüldiselt kurjad ja küll siis tädi Aino nähvas ja lapsed ka külas ei käi (aga ise ka ei helista ja ei kutsu) ja vaat nüüd väänasin jala ka välja. Aga et võtaks kätte, näeks natuke vaeva, saavutaks oma eesmärgi ja elu oleks stabiilsemalt ilus – seda millegipärast ei saa tehtud.
Aga et võtaks kätte, näeks natuke vaeva, saavutaks oma eesmärgi ja elu oleks stabiilsemalt ilus – seda millegipärast ei saa tehtud.
Võti ongi su viimases lauses – millegipärast ei saa mõned seda tehtud. Sinu arust on neil kättevõtmise asi, eks? Aga tegelikult ei ole. Nad saavad tehtud kõiksugu asju, aga vat seda justnimelt MILLEGIPÄRAST ei saa. Siin pole vaeva nägemisega üldises mõttes midagi pistmist.
Mina asendasin ühe sõltuvuse teisega. Olen kohe selline inimene, et kõigest, nii heast kui halvast, tekib kergesti sõltuvus. Hakkasin igaõhtuse tipsutamise asemel jalutamas käima, veidi aja pärast ka jooksma. Nüüd ei võta enam tilkagi, küll aga on saanud jooksmine mu elu lahutamatuks osaks. Algul vägisi ja ennast sundides, hiljem juba vabatahtlikult ja rõõmuga.
Depressioon oli ka minul, pidev apaatia ja “seina vahtimine”, vaheldumisi nutmine ja joomine. Mingi aeg võtsin ravimeid, et sellest apaatiast üle saada. Minu psühhiaater ütles, et mõnel inimesel toodab keha ise piisavalt õnnehormoone, mõni peab neid tableti kujul sisse võtma. AD-d aitasid päris kenasti, andsid esimese tõuke enda liigutamiseks ja millestki rõõmu tundmiseks.
Jah, ega see ei pruugi igaühe puhul töötada, aga on üks võimalustest.
Kõik mured ja probleemid on topelt kaelas. Ja mõtlen, et mis on siis parem, kui ei joo. Mitte midagi paremat pole, ainult hullem masendus ja võimetus ennast probleemidest korrakski eemale viia.
Mõtle, kas need mured ja probleemid on ikka sellised, mis elada ei lase? Minu jaoks on mure enda või pereliikme ravimatu haigus. Töökoha kaotus tähendab uue elatusallika otsimist. Mis veel? Kas oled võimetu midagi muutma?
Inimesed peavad pisiasju probleemideks. Alles tõelise mure saabudes saad aru, kui mõttetu oli su eelnev muretsemine.
Kuigi mul on vastupidine asi, üldse enam aastaid alkoholi ei taha (sest kaob kontroll enda ja mõtete üle), siis soovitaksin ka asendada üks sõltuvus teisega. Kas juua varuks pandud kalja või käia ogaralt jalutamas. Molutamise aega ei tohi olla. Depressioon ja hirmumõtted tulevad jah kainena ka, aga liigutamine ja kerge monotoonne füüsiline töö aitab kergemini üle. Rohimine, muru niitmine, marjakorjamine, lume lükkamine, lehtede koristus jne. Kui seda pole teha, siis ma ei tea, midagi tubast, mis on monotoonne, kuid nõuab keskendumist. Lugemissõltuvust ei taha endale tekitada?
Mine arstile ja palu näidata pilte akohoolikute maksast.
+1 Antabus – https://euhealth24.com/et/drug/antabuse Antabus on ravimi nimi, sisaldab disulfiram`i. 1 tablett päevas. Ravi alustamine eeldab vähemalt nädalast karskust ja loomulikult mehe enda nòusolekut.
Ravi ajal alkoholi kasutada ei saa, ka väikesed kogused pòhjustavad iiveldust-oksendamist, vereròhu langust, higistamist jne. Ravimi toime kestab nädala, st kui ununeb üks tablett vòtmata, toime ei vähene.
