Esileht Ilu ja tervis Alkoholist loobumine

Näitan 22 postitust - vahemik 61 kuni 82 (kokku 82 )

Teema: Alkoholist loobumine

Postitas:
Kägu

Jah, mulle tundub, et mina olen ka üks nendest, kellel sport endorfiine ei tekita. Olen proovinud, mitmeid kordi, mõnel juhul ka üsna pikalt ja juba päris hea vormi saavutanud – ikka ei mingit naudingut sellest. Sõltuvusi mul õnneks pole, aga elust mingit rõõmu ka ei tunne, ilmselt saaksin ka depressiooni diagnoosi. Igalt poolt võib lugeda, kuidas sport ja liikumine selle vastu aitama peaks, aga minule mõjub pigem vastupidiselt, mis on üsna loogiline, sest kogu mu elu koosneb tüütutest kohustustest ja see on siis üks veel juurde. Lohutav, et minusuguseid on veel.

Millised on tüütud kohustused? Mul ei ole neid ühtegi, seetõttu küsin. Teen, mida tahan.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

No kui liikumine ei sobi, siis äkki sobib midagi muud? Raamatud, hobid, mida iganes…

Ja kui nui neljaks mitte miski ei sobi, siis jumala eest, jooge edasi.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Millised on tüütud kohustused? Mul ei ole neid ühtegi, seetõttu küsin. Teen, mida tahan.

Võibolla sa lihtsalt tunnetad asju teistmoodi ja tahadki neid asju teha, mis minu jaoks tüütud kohustused on. Täiesti tavalised asjad, mida kõik teevad – palgatöö, toidu valmistamine, poes käimine, koristamine, laste aitamine õppimisel jne. Mulle tundub, et ma olen lihtsalt keskmisest vähem võimekas ja ei saa kõige sellega piisavalt kiiresti ja edukalt hakkama, et meeldivamate tegevuste jaoks ka aega ja jõudu jääks. Praeguseks ma tegelikult isegi enam ei tea, mis mulle üldse meeldiks -sport see igatahes ei ole.
Alkoholi ei joo ma praktiliselt üldse, sest muidu olen järgmisel päeval veel rohkem väsinud, ning tegelikult ei tekita ka alkohol mul kuigivõrd heaolutunnet. Arstile olen ka oma väsimust kurtnud, ta tegi mõned analüüsid ja leidis, et mul ei ole viga midagi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen alkohoolik ja sooviks selle probleemiga hakkama saada, aga pole väga võimalusi. Olen käinud psühhiaatri juures, anti mingid tabletid, mis teevad südame pahaks, kui võtan alkoholi. Olen käinud psühholoogi juures, kuulab juttu, ütleb, et mõtted on õiged, kogu lugu. Olen alkoholist loobunud, aga veel kohutavam tunne on kui varem.

Täpselt sama värk. Kahtlustan, et see alkoholiga sõbraks saamine oli tööpingete/läbipõlemise tagajärg, mis algas koroonaajal vaikselt (survestamine, hirm, pinge, magamatud jms.) Proovisin tegeleda aga antidepressandid ei sobinud ja siis mõtlesin, et ahh pekki joon veini edasi.  Mingi rahustav asi lubas justkui magada aga lõpuks see läks ka lappama – vein alla ja unerohi/rahusti peale. Tulemuseks ikka mega ärevus tööl, igapäev pinge, et tekib ärevushoog teiste ees. Muidugi nii juhtus ka ja koju tulles arvad, et loomulikult vein rahustab. Eks see võitlus tundus lootusetu aga elu vajab elamist eksole.
Siis rasedus ja tundus, et ohh nüüd saab ju ometi kõik korda. 11 kuud oligi kõik “korras” justkui.
Siis kasvasid jälle pinged ülepea kuidagi – peresuhted halvad, hirm tuleviku rahalise seisu pärast (laenud, hinnatõusud) jms… ja hea mõte tundus jälle veiniga lõõgastuda. Siis juhtuski minu kõige kohutavam asi elus, et vajasin kiirabi. Selleni viisid väga paljud asjaolud, mis päevadega mu juhtme ikka korralikult sassi ajasid. Nüüd olen igavesti alkoholi kuritarvitaja templiga. Peale seda olen olnud depressioonis, ärevuses, sest mul pole aimugi, kas mu tulevik rikutud või mitte (töö, juhilubade jms) tõttu. Olen küsinud erinevaid tablette, mida ei ole võtnud, sest jällegi enesetunne halb. Kodus stressamine on tekitanud kaalutõusu. Vahest võin mitu päeva veinitada ja hommikul juba alustada. Kuigi igapäev luban, et ei enam. Probleemiga peab tegelema. Olen guugeldanud sadu kordi, et kes võiks mind aidata. Aga kuidas sa lähed oma miljoni probleemiga? Kas keegi suudab mind üldse maha rahustada, et elu pole rikutud ja ma saan kõik korda ja hakkama. Mis mulje olen suuremale lapsele jätnud. Kõik need asjad tekitavad lihtsalt meeletut stressi ja nii lihtne on mõelda, et oh vein ravib kõik need mured üheks õhtuks. 🙂

Samamoodi kõik on justkui olemas. Ei ole rikkad aga saame hakkama hetkel.

Kui veel ei ole mingit tohutut viga teinud, siis soovitan ennast kuidagi kohe kätte võtta. Ühel hetkel depressioon ja alkohol võivad koos väga halvasti mõjuda ja siis on veel raskem tunneli lõpus valgust näha.

Otsin ikka edasi, sest kellegagi peaks rääkima siiski…

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, mulle tundub, et mina olen ka üks nendest, kellel sport endorfiine ei tekita. Olen proovinud, mitmeid kordi, mõnel juhul ka üsna pikalt ja juba päris hea vormi saavutanud – ikka ei mingit naudingut sellest. Sõltuvusi mul õnneks pole, aga elust mingit rõõmu ka ei tunne, ilmselt saaksin ka depressiooni diagnoosi. Igalt poolt võib lugeda, kuidas sport ja liikumine selle vastu aitama peaks, aga minule mõjub pigem vastupidiselt, mis on üsna loogiline, sest kogu mu elu koosneb tüütutest kohustustest ja see on siis üks veel juurde. Lohutav, et minusuguseid on veel.

Ka mina olen üks sellistest (selles teemas kirjutan esimest korda). Igasugune sport, ükskõik, mida olen proovinud ja proovinud olen palju, on konkreetselt vastik. Ka nähtavad tulemused ei muuda seda asja, et on vastik. Olen eluaeg olnud normkaaluline, nii et kaal ei motiveeri üldse, kuid vanuse lisandudes oleks toonuse/tervise huvides vaja ennast liigutada. Mitte miski vägi ei aja mind sporditegemiseks kodust välja ja ma ei taha teha ka kodus ei joogat ega jõuharjutusi, sest mulle ei meeldi, kuigi videod on salvestatud ja kõik vahendid on kodus olemas. Pole poole sajandi jooksul meeldima hakanud, nii et vaevalt teise poole sajandi ajal see muutub. Kahjuks nii on.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole poole sajandi jooksul meeldima hakanud, nii et vaevalt teise poole sajandi ajal see muutub. Kahjuks nii on.

Mul sama lugu, igasugune trenn on nagu sunnitöö. Mingid perioodid oma elust olen seda vägisi aastaid teinud, aga ei meeldi ja ei hakkagi meeldima. Ainuke asi, mis meeldib, on maastikul matkamine, aga see pole ka mingi trenn ega asi. Ega nüüd kolm korda nädalas ei lähe mitmeks tunniks matkama, et seda kuidagi liikumise alla saaks liigitada. Kõnnin ka palju, aga see on ka kõik.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen üks selline, kes on alkoholist loobunud ja ka taasavastanud.

Lugesin siin neid vastuseid ja jäi kummitama selline mõte, et kui siin on teema sellest, kuidas mitte juua või mis selle asemel teha võik, siis on ebaproduktiivne üksteisele negatiivses võtmes kaasa elada. See on ehtne “enabler” käitumine ja ükski pool õigustustest ei võida.
Eriti nõutuks võtab, kui keegi kirjeldab elumuutvat, kohutavat sündmust, mille tingis alkoholi kuritarvitamine, aga ka see pole piisav äratus, et proaktiivselt probleemiga tegeleda. Nõutuks võtab ka see, et ühe postitaja meelest pole maastikul matkamine piisavalt sport. Kui asi on kahjuliku harjumuse asendamine heaga, siis on ju ilmselge kumb on õige valik.

Minu loost siis nii palju, et olin ise nii kehvas seisus, et füüsilise sõltuvuse tõttu ei julgenud ise maha jätta. Kartsin, et suren ära, nii lihtne või keeruline oligi. Seega veetsin kõigepealt 2 nädalat järelvalve all diasepaami ja särkide-värkidega, hiljem 6 kuud institutsioonis, kus oli suur rõhk teraapial, rutiinidel ja ka spordil. Mõistan, et kõigil pole sellist luksust, et nii pikalt tervenemisega tegeleda. Paar nädalat esimeste raskuste üleelamiseks oleks samas hea. Anonüümsed alkohoolikud on samuti väga väärt ettevõtmine. Unustage ära oma valehäbi. Julgus tunnistada ja abi otsida on imetlusväärne ja igatahes teile endile kõige parim variant.

Mina kui endine spordipõlgur avastasin enda jaoks ashtanga jooga. See on tugeva distsipliiniga ja ka füüsiliselt arendav praktika. Lisaks hakkasin tegelema crossfitiga. Olen tähele pannud, et sõltlastele sobivad pigem nõudlikud alad, sest mingi kild meis ikka naudib seda “mängu valu”. Mugav on öelda ja mõelda, et ei mulle on absoluutselt kõik sport vastik. Julgen väita, et juba ainuüksi see mõtteviis sulgeb praktiliselt kõik uksed sobilike võimalusteni.

Ma ise ka muidugi iga päev ei viitsi täiuslik vms olla, st tarbin ka alkoholi mingil määral, nagu normaalne inimene, aga tean, mis piirini võin oma struktuuri ja rutiine venitada, et kõik raske tööga teenitud protsess vastu taevast ei läheks. Sõltlastele ON reeglid olulised ja mingi “kärss kärnas, maa külmand” argument pole vettpidav.

P.S tunnen  ka endisi narkomaane, kes on leidnud enda jaoks kudumise

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltlastele ON reeglid olulised ja mingi “kärss kärnas, maa külmand” argument pole vettpidav.

No väga vahva, aga minu arust siin mõned inimesed räägivad sellest, et on maha jätnud küll, aga elu on jama pärast seda. Siis kaobki motivatsioon. Mina koon, matkan, tegelen saja asendustegevusega, aga miski ei paku huvi, see on probleem, mitte see, et ei suuda maha jätta. Jätsingi ju juba, uus probleem tuli asemele, et elu ei paku enam huvi.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltlastele ON reeglid olulised ja mingi “kärss kärnas, maa külmand” argument pole vettpidav.

No väga vahva, aga minu arust siin mõned inimesed räägivad sellest, et on maha jätnud küll, aga elu on jama pärast seda. Siis kaobki motivatsioon. Mina koon, matkan, tegelen saja asendustegevusega, aga miski ei paku huvi, see on probleem, mitte see, et ei suuda maha jätta. Jätsingi ju juba, uus probleem tuli asemele, et elu ei paku enam huvi.

Nojah, ma võitlen ka eeskätt igavusega. Isegi pohmakas või pudelite peitmine jm ebaglamuurne, mis selle elustiili juurde käis, oli põnevam kui kaine pea ja hea enesetundega mega pikana tunduvaid õhtuid veeta. Aga see on mööduv ja läheb enam-vähem üle. Võtke oma elu (ja ka selle sisukuse) eest vastutus, mitte ärge vinguge, et ei ole piisavalt huvitav. Täpselt nii huvitav ongi, kui huvitavana seda mõtestate.

Kui eluisu puudumine on juba mingil fundamentaalsemal tasandil, siis selle puhul peaks pöörduma terapeudi poole. Ja mitte stiilis “käisin ühe korra psühholoogi juures, aga peate olema valmis aastateks ennast tervenemisele pühendama. Kui ei taha, saa või viitsi, siis no sorri, keegi teine teie eest tööd ära ei tee.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui eluisu puudumine on juba mingil fundamentaalsemal tasandil, siis selle puhul peaks pöörduma terapeudi poole. Ja mitte stiilis “käisin ühe korra psühholoogi juures, aga peate olema valmis aastateks ennast tervenemisele pühendama. Kui ei taha, saa või viitsi, siis no sorri, keegi teine teie eest tööd ära ei tee.

Ahah. Millal see igavus üle läheb siis? Olen käinud küll psühhiaatrite ja terapeutide juures aastaid ja aastaid, ikka ei paku elu huvi. Mis soovitus on siis, nöör kaela? No nii tore, et sa oled tubli ja hakkaja inimene, aga sinu arvamus, et need sinu meetodid on kõigi peal efektiivsed, sest sinu peal olid, ei ole päris tõsi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui eluisu puudumine on juba mingil fundamentaalsemal tasandil, siis selle puhul peaks pöörduma terapeudi poole. Ja mitte stiilis “käisin ühe korra psühholoogi juures, aga peate olema valmis aastateks ennast tervenemisele pühendama. Kui ei taha, saa või viitsi, siis no sorri, keegi teine teie eest tööd ära ei tee.

Ahah. Millal see igavus üle läheb siis? Olen käinud küll psühhiaatrite ja terapeutide juures aastaid ja aastaid, ikka ei paku elu huvi. Mis soovitus on siis, nöör kaela? No nii tore, et sa oled tubli ja hakkaja inimene, aga sinu arvamus, et need sinu meetodid on kõigi peal efektiivsed, sest sinu peal olid, ei ole päris tõsi.

Ma ei väitnud, et minu meetodid on absoluutne tõde. Tõin näite ühest juhtumist, et on lootust saada äreviku, PTSD, anorektiku ja sopajoodikuseisust lahti nii enam-vähem. Kindlasti ei ole ma tubli ja hakkaja inimene, aga olen aastatega leppinud, et mõnel lähebki rohkem aega, et funktsioneerima õppida ja selleks peab tõenäoliselt erinevaid võtteid proovima ning protsessi või asjade arengut usaldama.

Aga negatiivsus ja “panen siis nööri kaela” suhtumine ei aita kindlasti, see on küll absoluutne tõde, mida julgen kuulutada. Nama-faking-ste ja fake it til you make it kuni vältimatu lõpuni. Suhtumine on võtmesõna. Vältimine, süüdistame, enese taasohvristamine ei ole viljakad võtmesõnad.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga negatiivsus ja “panen siis nööri kaela” suhtumine ei aita kindlasti, see on küll absoluutne tõde, mida julgen kuulutada. Nama-faking-ste ja fake it til you make it kuni vältimatu lõpuni. Suhtumine on võtmesõna. Vältimine, süüdistame, enese taasohvristamine ei ole viljakad võtmesõnad.

Oi-oi-oi, kui tubli sa oled. Nii empaatiline ja tubli inimene, et lausa sure ära selle peale. Ja eks sa ise ei jäta ka seda enesekiitmise rasket tööd teiste peale, see on ka ülitubli.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga negatiivsus ja “panen siis nööri kaela” suhtumine ei aita kindlasti, see on küll absoluutne tõde, mida julgen kuulutada. Nama-faking-ste ja fake it til you make it kuni vältimatu lõpuni. Suhtumine on võtmesõna. Vältimine, süüdistame, enese taasohvristamine ei ole viljakad võtmesõnad.

Oi-oi-oi, kui tubli sa oled. Nii empaatiline ja tubli inimene, et lausa sure ära selle peale. Ja eks sa ise ei jäta ka seda enesekiitmise rasket tööd teiste peale, see on ka ülitubli.

No ela siis oma kibestumusemullis edasi. Ka see on valik ja kedagi teist selle valiku tegemises süüdistada ei saa. Ma ei mõista hästi, miks sa siin sarkastitsed, kui ma kõigest oma kogemust jagan. Üksteise masendusele ja suutmatusele kaasaelamine ainult taastoodab seda sama mõttemustrit. Oled ometi seda kuulnud oma aastatepikkuses teraapiakogemuses?

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina sõltlane pole, aga sporti ja teraapiatesse ei usu – esimest olen palju proovinud, teist vähem, aga rohkem ei viitsi. Suhtun üldiselt lihtsalt niimoodi, et on nagu on ja ega elu ei peagi meeldima eriti, kui väljakannatamatu pole, on isegi hästi. Fake-it kasutan põhimõtteliselt kogu aeg, sest muidu oleks veel nõmedam, nii vähemalt olen kaasinimestele vastuvõetav – pmst nagu näitlen mingis filmis, kus stsenaarium on enam-vähem ette antud, siis on vähemalt teha midagi. Funktsioneerin seega teiste inimeste jaoks üsna normaalselt, tööl käin, kellelegi ei masetse ega kaeble. Sobib?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üksteise masendusele ja suutmatusele kaasaelamine ainult taastoodab seda sama mõttemustrit.

Empaatiast oled sa küll ilma kui nastik kasukast. Masendusest ja suutmatusest rääkimine on teraapia. Kurdad natuke ära ja jaksad jälle. Kuidas üks täiskavanud inimene seda ometi ei tea ja niisugust titajuttu ajab? Kaaslase kurtmise peale mingit nõu anda või enda eduloost rääkida ei ole mingit mõtet, see ei aita kedagi. Või noh, võib aidata, aga siis tuleb seda osata rääkida nii, et see ei tundu eputamisena. Sina seda ei oska, kahjuks. Sinu kogemuslugu ei aita siin kedagi, pigem tekitab trotsi. Sul võib tuhat korda õigus olla, aga see pole see koht.

Anonüümsed alkohoolikud??? Kolmas samm: “Otsustasime anda oma tahte ja elu Jumala hoolde, nii nagu me Teda mõistame.” Ma ei tea, mis riigis sa asud, aga Eestis pole see küll kuigi paljusid kõnetav programm.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üksteise masendusele ja suutmatusele kaasaelamine ainult taastoodab seda sama mõttemustrit.

Empaatiast oled sa küll ilma kui nastik kasukast. Masendusest ja suutmatusest rääkimine on teraapia. Kurdad natuke ära ja jaksad jälle. Kuidas üks täiskavanud inimene seda ometi ei tea ja niisugust titajuttu ajab? Kaaslase kurtmise peale mingit nõu anda või enda eduloost rääkida ei ole mingit mõtet, see ei aita kedagi. Või noh, võib aidata, aga siis tuleb seda osata rääkida nii, et see ei tundu eputamisena. Sina seda ei oska, kahjuks. Sinu kogemuslugu ei aita siin kedagi, pigem tekitab trotsi. Sul võib tuhat korda õigus olla, aga see pole see koht.

Anonüümsed alkohoolikud??? Kolmas samm: “Otsustasime anda oma tahte ja elu Jumala hoolde, nii nagu me Teda mõistame.” Ma ei tea, mis riigis sa asud, aga Eestis pole see küll kuigi paljusid kõnetav programm.

Ma pigem siis olen see titt, kellel elu vastu veel huvi ja uudishimu on, mitte mingi rudiment, kes mitte mingil juhul ühtegi teistdugust lähenemist ei proovi, aga positiivseid muutusi nagu vaikimisi eeldab.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pigem siis olen see titt, kellel elu vastu veel huvi ja uudishimu on, mitte mingi rudiment, kes mitte mingil juhul ühtegi teistdugust lähenemist ei proovi, aga positiivseid muutusi nagu vaikimisi eeldab.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

AA in vägagi palju abiks, kui sellet jumalaasjast üle saad. Võid täiesti rahulikult seal asendada sõna Jumal või Issand sõnaga “mina”, “tervis”, “Tervenemine”, “baba yaga” vms. Grupis rääkimine aitab väga hästi peaaegu kõiki. Olulisim on probleemidest ausalt rääkida. Eelkõige on tähtis olla aus enda ees ja see on paraku ka kõige raskem.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltlastele ON reeglid olulised ja mingi “kärss kärnas, maa külmand” argument pole vettpidav.

No väga vahva, aga minu arust siin mõned inimesed räägivad sellest, et on maha jätnud küll, aga elu on jama pärast seda. Siis kaobki motivatsioon. Mina koon, matkan, tegelen saja asendustegevusega, aga miski ei paku huvi, see on probleem, mitte see, et ei suuda maha jätta. Jätsingi ju juba, uus probleem tuli asemele, et elu ei paku enam huvi.

No siis tuleb lihtsalt surma oodata, muud midagi.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Grupis rääkimine aitab väga hästi peaaegu kõiki. Olulisim on probleemidest ausalt rääkida. Eelkõige on tähtis olla aus enda ees ja see on paraku ka kõige raskem.

See ongi ju seesama kurtmine, millest enne rääkisin. Veider, et sa AA puhul selle olemust ja vajalikkust mõistad, aga perekoolis kurtmist nimetad halvustavalt “sellesama mõttemustri taastootmiseks”.

Ma pigem siis olen see titt, kellel elu vastu veel huvi ja uudishimu on, mitte mingi rudiment, kes mitte mingil juhul ühtegi teistdugust lähenemist ei proovi, aga positiivseid muutusi nagu vaikimisi eeldab.

Sa ju ei pea tegelikult vastama, kui midagi öelda ei ole.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Grupis rääkimine aitab väga hästi peaaegu kõiki. Olulisim on probleemidest ausalt rääkida. Eelkõige on tähtis olla aus enda ees ja see on paraku ka kõige raskem.

See ongi ju seesama kurtmine, millest enne rääkisin. Veider, et sa AA puhul selle olemust ja vajalikkust mõistad, aga perekoolis kurtmist nimetad halvustavalt “sellesama mõttemustri taastootmiseks”.

Ma pigem siis olen see titt, kellel elu vastu veel huvi ja uudishimu on, mitte mingi rudiment, kes mitte mingil juhul ühtegi teistdugust lähenemist ei proovi, aga positiivseid muutusi nagu vaikimisi eeldab.

Sa ju ei pea tegelikult vastama, kui midagi öelda ei ole.

Ega sa siin ka muud sisu ei tooda peale mõttetult vastupunnimisele. Ma rääkisin konkreetselt, et võib aidata, kui annad võimaluse sellistele tegevustele, mida enne pole isegi sallinud. Ma nt pidin lihtsalt ümber õpetama end sportima ja positiivselt mõtlema, kuigi olen alati pigem küünik olnud. Miks see nii väga ette jääb ja minu kogemuse või nõu sisustus muudab, sellest ma ei saa aru muul tasandil kui lihtsalt jonn. Lihtne on sappi pritsida ja oma mugavustsoonis edasi kopitada. Proovige siis vahelduseks midagi teistsugust, kui miski muu enam ei tööta. See oli ka üks suurimaid tüütust teiste sõltlastega töötamisel: alati oli keegi teine süüdi. Eksmehest, naabrinaise, sotsiaalhoolekande ja riigina välja. Võtke ometi vastutus seal, kus vaja. Kes tegi, kes tegi? – ise tegi

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võtke ometi vastutus seal, kus vaja. Kes tegi, kes tegi? – ise tegi

Jää ometi juba vait, ole hea.

+2
-2
Please wait...

Näitan 22 postitust - vahemik 61 kuni 82 (kokku 82 )


Esileht Ilu ja tervis Alkoholist loobumine