Teema: Alkohooliku viimane staadium

Ja millegi pärast on kõik teised süüdi tema hädades ja miks ta joob, mis sest et see on tema teadlik valik olnud. Kahju, kui inimene ei suuda ei öelda sellele kuradile, ning langeb ikka ja jälle sellesse madalpunkti.

Minu ema oli ja tema vend olid alkohoolikud. Iseloom muutus tõesti. Ema oli muidu malbe koduperenaine aga lõetas räuskava ja ropendava joodikuna. Valetas ja ajas üleüldse mingit udu koguaeg(deliirium juba ka oli olemas).
Onu aga samas oli koguaeg samasugune. Vaikselt omaette tudises oma toas enamuse ajast. Oli rahulik aga ähvardas aegajalt enesetapuga. Lõpus ema ka harrastas seda.

#3991057:

Ja millegi pärast on kõik teised süüdi tema hädades ja miks ta joob, mis sest et see on tema teadlik valik olnud. Kahju, kui inimene ei suuda ei öelda sellele kuradile, ning langeb ikka ja jälle sellesse madalpunkti.

Joomine ja muud sõltuvused ei ole kunagi teadlik valik. See on haigus. Ühele hakkab kergemini külge, teistele mitte, sest meie haavatavus on erinev.

Selle kohta on nii palju kirjandust saadaval, nii netis kui paberkandjal. Loe, kui huvi on, aga palun ära tule väitma, et joodik (või narkomaan) tarbivad, kuna see on nende teadlik valik. See on sõltuvushaigus. Inimene ei joo esimest klaasi viskit sooviga saada joodikuks, nagu ka ei tõmba esimest triipu, et eluks ajaks sõltuvusse jääda. Ikka loodetakse, et minuga ei juhtu, aga mõnedega lihtsalt läheb teisiti.

#3991239:

Selle kohta on nii palju kirjandust saadaval, nii netis kui paberkandjal. Loe, kui huvi on, aga palun ära tule väitma, et joodik (või narkomaan) tarbivad, kuna see on nende teadlik valik. See on sõltuvushaigus. Inimene ei joo esimest klaasi viskit sooviga saada joodikuks, nagu ka ei tõmba esimest triipu, et eluks ajaks sõltuvusse jääda. Ikka loodetakse, et minuga ei juhtu, aga mõnedega lihtsalt läheb teisiti.

See võib küll nii olla, aga kui joodik seejuures enda elukorraldusega ülimalt rahul on ja ei tee vähimatki katset seda muuta, siis see on ju teadlik valik, kas pole?

Ilmselt on võimalik teha selgel hetkel valik minna ravile…. Lihtsam on muidugi uue pudeli järele minna.

Samas on mahajätjate seas näha, et asemele tuleb mõni muu sõltuvus, nt üleliia töötamine, sportimine, rohke magusasöömine. Minu tuttavad, kes joomise maha jätnud, muutusid ka nt jube tigedateks.

#3991242:

#3991239:

Selle kohta on nii palju kirjandust saadaval, nii netis kui paberkandjal. Loe, kui huvi on, aga palun ära tule väitma, et joodik (või narkomaan) tarbivad, kuna see on nende teadlik valik. See on sõltuvushaigus. Inimene ei joo esimest klaasi viskit sooviga saada joodikuks, nagu ka ei tõmba esimest triipu, et eluks ajaks sõltuvusse jääda. Ikka loodetakse, et minuga ei juhtu, aga mõnedega lihtsalt läheb teisiti.

See võib küll nii olla, aga kui joodik seejuures enda elukorraldusega ülimalt rahul on ja ei tee vähimatki katset seda muuta, siis see on ju teadlik valik, kas pole?

Lõpuks vajab ta mähkmeid ja muud abi ja ega ta siis ka aru ei saa, mida sa talle räägid.

Minu kogemus analoogses seisus inimesega ei ole julgustav. Oli ka näiline hakkamasaamine,  inimene ise rahulik ja korrutas, et tal on kõik korras ja toimib. Tegelikkuses suutis ta oma apaatse olekuga kõik ära petta – kui inimesel on pere, lapsed ja sõbrad ümberringi, siis tundub uskumatu,  et ajal, kui jäi paariks päevaks üksinda koju, pangakaart ja sularaha oli ära võetud, suutis ta siiski alkoholi hankida ja jõi end lihtsalt surnuks. Ja nagu peale surma selgus, oli suutnud endale (või õigemini küll oma perele) mitmekümne tuhande euro  suurused võlad tekitada.

#3991239:

Inimene ei joo esimest klaasi viskit sooviga saada joodikuks, nagu ka ei tõmba esimest triipu, et eluks ajaks sõltuvusse jääda. Ikka loodetakse, et minuga ei juhtu, aga mõnedega lihtsalt läheb teisiti.

Vastupidi! Mina täiesti teadlikult, 100% teadlikult isegi ei katseta ka oma elus ühtki narkootikumi, kuna ma tean, et sellest võib saada sõltuvus.

Ma olen kunagi suitsetanud ja tean, et mulle hakkavad sõltuvused kergelt külge. Suitsetamisest sain läbi suure raskuse lahti. Mul on söömissõltuvus. Ma tean, et kui prooviksin mingit narkootikumi, ja mulle see meeldiks, siis on tõenäoline, et tahaksin ka edaspidi tarbida. Sellepärast ma täiesti teadlikult väldin neid.

#3991257:

Minu tuttavad, kes joomise maha jätnud, muutusid ka nt jube tigedateks.

Mingi aja on paljud alkohoolikud juba seepärast tigedad, et nad ei saa juua. See teebki kurvaks või kurjaks ju, sest on endale kunstlikult selline lisavajadus tekitatud, mis nüüd närib sees ega lase rahulikult muule keskendudagi ju. See on nüüd ju nagu nälg, mis ei lase elada ja piinab. Aga ajaga see leeveneb ja jääb ainult vaimne vajadus ja kurbus, et ei saa vanal moel lõõgastuda ja pingeid maandada ja sinna alkoholiuima ära põgeneda või seltskonna mõttes kasvõi maitse pärast ja teistega sobimiseks väikest klaasikest endale lubada. Ja kui inimene siis ka edasi tige on, siis ta lihtsalt oligi tige inimene või siis on tal tigeduseks sel hetkel tõesti ka põhjust. Varem ta lihtsalt alkoholi tõttu oli reaalsusest nii irdunud, et see tigedus ei paistnud välja. Väga halvad on ka need seltskonnad, mis meelitavad kedagi jooma, nt autijuhile ütlevad, et klaasikese ju ikka võib vms. Eks selle taga võib ka olla soov viisakas olla, sest ehk arvatakse või tajutakse, et teine ikka tahab sisimas seda klaasikest. Aga tegu võib olla endise alkohoolikuga, kel parasjagu raske hetk, nii et parem oleks sellist käitumist vältida. Veel hullem muidugi ongi, kui seda meelitamist tehaksegi teadlikult, sest varem joodikuna tundus see tegelane palju muhedam sell ja tegi ka teistele jooke välja vms. Viimane staadium on muidu kurb, inimene on nagu pudelizombi, elab ainult selle nimel, muust suurt ei taipa ega huvitu, samuti pole enam endine, tudiseb, ilma alkoholita ei suuda üldse funktsioneerida, alkoholiga on siis tuigerdav ja ebaadekvaatne. Kui maks läheb läbi, siis on see lõppstaadium muidugi mürgistatud liikumisvõimetu organism, kus suust tuleb verd. Aga eks joodik mõtle, et kunagi peavad kõik surema ja paljude muude haiguste viimane staadium on samuti kole ju. Ja muidugi see vana hea “minuga ei juhtu”.

#3991467:

#3991440:

Joodiku lähedaste elu ei ole ka just nagu filmides. Et pead joodikuga paar südamest-südamesse vestlust ja…. Surve lähedastele tagada alkoholismiga kaasneva elu praktiliste probleemide laviini juures joodikule toetav elukeskkond ei ole ka just mitte kerge koorem kanda. Ja siin ei ole lähedastel ka lihtsamaid valikuid kui seda on joodiku valik enda haigust tunnistada, sellega tegeleda või uue pudeli järele minna.

Joodiku lähedasel on võimalik see joodik maha jätta, ei pea sellist meest pidama. Joodiknaisi on vähem sellepärast, et neile ei võimaldata joodikuelu. Mehed ei hakka joodikut poputama ja toputama. Erandeid on, aga väga vähe.

Ja ema, isa, venna, õe, lapse….
Muidugi on see valik. Aga mitte kerge valik.
Ja siis tuleb teadja “paku toetavat elukeskkonda, võõras ei pea su sugulasest hoolima”

#3991467:

Joodiku lähedasel on võimalik see joodik maha jätta, ei pea sellist meest pidama. Joodiknaisi on vähem sellepärast, et neile ei võimaldata joodikuelu. Mehed ei hakka joodikut poputama ja toputama. Erandeid on, aga väga vähe.

Äärmiselt naiivne arvamus, et joodiknaisi on väga vähe. Nad ei paista lihtsalt nii silma, oskavad rohkem varjata, nende lähedased kannatavad vaikselt. Lõpp on aga täpselt sama kole kui meestel.

#3991364:

#3991257:

Ilmselt on võimalik teha selgel hetkel valik minna ravile…. Lihtsam on muidugi uue pudeli järele minna.

Ega Eestis mingit toimivat alkoholiravi ei pakutagi. Sinu arust on joomise mahajätmine väga lihtne, mine ravile nagu filmides ja korras. Et ravi toimiks, peaks võtma kompleksravi: ravimid, teraapia, tugiisik jne, mida saab tasuliselt tuhandete eest ja ka siis on ravi efektiivsus madal. Tasuta saad psühhiaatri juures käia (enne pead järjekorras olema umbes 4 kuud) ja mõned seansid psühholoogi juures, millest pole nii lühiajaliselt kasu. Seega see nii lihtne pole, et muudkui mine. See peaks siis olema pikaajaliselt ettevõetud plaan, et paned psühhiaatri juurde aja ja ootad järjekorda, selle aja jooksul jõuab inimene sada korda uuesti ümber mõelda, et ta ei soovi sinna minna. Ja ainult ravimitest tavaliselt pole ka kasu, kui inimene on ikka samas elukeskkonnas ja teraapiat toeks ei ole.

Aga millist ravi siis pakutakse? Saad oma Antabuse doosi igal nädalal ja kõik?

Kas saab ühte patta panna alkoholismi, anoreksia? Ühe puhul on valik?, et võetakse. Alkot. Teise puhul, et ei võeta. Sööki.

Ainult alko puhul peetakse seda oma valikuks. Anoreksia puhul aga haiguseks.  need ikka mõlemad vaimsed häired, anorektikule  ei öelda ju et hakka normaalseks. Või öeldakse, aga kasu pole. Joodikule aga öeldakse, ja heidetakse ette et oma valik.

#3991942:

Kas saab ühte patta panna alkoholismi, anoreksia? Ühe puhul on valik?, et võetakse. Alkot. Teise puhul, et ei võeta. Sööki. Ainult alko puhul peetakse seda oma valikuks. Anoreksia puhul aga haiguseks.  need ikka mõlemad vaimsed häired, anorektikule  ei öelda ju et hakka normaalseks. Või öeldakse, aga kasu pole. Joodikule aga öeldakse, ja heidetakse ette et oma valik.

Kui ükskõik missugune sõltuvushaige jõuab selleni, et soovib ise muutust, siis on võimalik saada ka psühholoogilist tuge ja ravimeid. Kui ei, siis ei olegi midagi teha, ongi oma valik. Anoreksia puhul rakendatakse vist mingil hetkel ka tahtest olenematut ravi, sest tekib oht inimese enda elule. Selles mõttes on alkoholism sarnasem liigsöömisele, et on raske määrata seda hetke, millal reaalne oht elule tekib ning seetõttu ei saa keegi peale joodiku  enda ka otsustada, et muutust ja vajadusel ravi on vaja. Aga kuna probleem on tavaliselt joodiku lähedastel, mitte joodikul endal, siis kannatavadki pigem teised inimesed – lapsed, vanemad, kaaslased – ja ka neil, kes ei muutu kaassõltlasteks ja suudavad ära minna, jääb mingi süütunne ikka.