Teema: Alkohooliku viimane staadium

#3991978:

#3991966:

Olen kaine alkohoolik. Ema ja mu vend on alkohoolikud. Hing on sellele mõeldes nii haige, et ilmselt ma ei ole erapooletu, aga nii vastu hakkab see alkohoolikute õigustamine, haletsemine ja ohvritena näitamine. Mind ei suuda keegi ümber veenda, et see ei ole oma valik. Minu arvates on naeruväärne võrrelda alkoholismi muude haigustega.

Põhjuste ja tagajärgede üle arutlemine ei ole õigustamine. Ja alkoholism on haigus, sinu arvamus seda ei muuda. Sooduvus sõltuvushaiguste tekkimiseks ei ole inimese enda süü. Kõik kes alkoholi tarbivad ei saa alkohoolikuteks, isegi kõikidest probleemtarbijatest ei saa alkohoolikud. See ei ole õigustamine ega vabandamine, see on meditsiiniline fakt.

Väga kahju, et sa sellise geneetilise kombinatsiooni saanud oled, mis alkoholismiks eeldused loob aga sa oled väga tubli, et seda endale teadvustad ja meetmed kasutusele võtnud oled.

Ega minu arvamus ei muuda muidugi midagi. Kuid tean enda kogemusest, kuidas sellest haigusest on võimalik jagu saada tahtejõuga. Kasvõi kartes sõltuvuse tōttu kaotada armastatud inimesi.

#3991990:

Ega minu arvamus ei muuda muidugi midagi. Kuid tean enda kogemusest, kuidas sellest haigusest on võimalik jagu saada tahtejõuga. Kasvõi kartes sõltuvuse tōttu kaotada armastatud inimesi.

Aga selles asi ongi, alkoholismist ei saa tahtejõuga jagu. Kui see oleks tahtejõu küsimus, siis meil ei oleks alkohoolikuid. Kuid sina isegi nimetad ennast “kaineks alkohoolikuks”.

Inimene, kes ei ole alkohoolik, võib mõnel eluperioodil juu nii et maa must ja siis üleöö loobuda, või tarbida vahel klaasikese. Alkohoolik on alkohoolik ka siis, kui ta kaine on, ta ei saa endale tilkagi lubada, sest koheselt kaob pidurdusmehhanism. Asi on palju keerulisem, kui pelgalt tahtejõud. Ja kannatavad kõik, nii inimene ise, kui eelkõige kõrvalseisjad lähedased, kes olukorda muuta ei saa. Sest inimest saab aidata vaid siis, kui ta ise probleemi tunnistab ja abi valmis võtma on.

#3991994:

Asi on palju keerulisem, kui pelgalt tahtejõud.

Asi on just tahtejõus. See on ainus, mis alkohoolikut sellest hädast välja aitab. See ja noh, kuskile ekstreemsesse olukorda sattumine, kus alkohol on täiesti kättesaamatu. Aga kes teda ikka kuskil luku taga või üksikul saarel kinni hoidma hakkab. Nii et jääb ikkagi ainult tahtejõud, probleemi teadvustamine ja kasvõi vastumeelselt kasvõi minut korraga, aga tuleb kindlaks jääda otsusele mitte juua ja teha mingi muu valik teha midagi muud. Püüda leida midagi muud, mida teha ja muu viis, kuidas stressi maandada ja masendust leevendada ja raskest hetkest üle saada ja ilusaid hetki tähistada ja lõbutseda. See on ta ainuke lootus.

#3992109:

Mina just sel moel aastatepikkusest tipsutamisest v6itu saingi: puhtalt tahtej6u najal.

Tipsutamine on siiski midagi muud, kui juba täitsa põhjakäinud alkohoolik. Kui sõltuvus on veel psühholoogilist laadi, siis on tahtejõuga lõpetamine võimalik, eks oleneb ka tahtejõust, aga see pole hullem kui näiteks kohvijoomise, suitsetamise lõpetamine või kaalust alla võtmine. Kui on juba toimunud väga suured muudatused ajus, siis on asi inimese tahtejõu alt väljas. Kuna näiteks narkootikumid põhjustavad ajus neid muutusi väga kiiresti, siis on nende võtmise lõpetamine tahtejõu abil praktiliselt võimatu. Ja need muutused ajus jäävad eluajaks, neid ei saa tagasi pöörata, kui on juba tekkinud, seega alkohoolik või narkomaan jääb ohustatuks elu lõpuni.

#3992121:

Sinnamaani kuniks mu lähedased olid jube kaastundlikud, toetavad ja otsisid mulle igakülgset abi, ei saanud ma ise aru, et mul üldse mingi probleem on.

Sellepärast ütlesingi, et naisalkohoolikuid on vähem, sest nende juurest lasevad mehed jalga, mitte ei hakka seal kätt hoidma ja tööandaja ees vabandama. Tihtipeale perekond toidab sõltlase sõltuvust ja mätsib seda kinni, mis võimaldab tal mõnusamalt juua. Kui naised lahkuks kohe, kui joomine üle piiri läheb, ei oleks nii palju joodikuid. Ja muidugi on see asi ka, et kui naine joodikmehe maha jätabki, küll siis järgmine leidub, kes jälle poputama hakkab.

Paari perekoolika kogemus ei ole universaalne tõde. Alkoholismi puhul on teaduspõhine meditsiin üsna ühel meelel, et see ei ole pelgalt tahtejõu küsimus, nii et suhteliselt mõttetu on selle üle vaielda siin. Lisaks, “tipsutaja” ei ole alkohoolik. Iga inimene, kes tarbib alkoholi, ei ole automaatselt alkohoolik. Sõltuvuse kujunemisel on erinevad astmed ja see levinud “kord juba joodik, alati joodik” suhtumine on äärmiselt kahjulik nii alkohoolikute ja probleemjoojate kui ka nende lähedaste jaoks.

https://alkoinfo.ee/et/moodukus/ule-piiride/liigtarvitamise-astmed/

#3992260:

#3992153:

Paari perekoolika kogemus ei ole universaalne tõde. Alkoholismi puhul on teaduspõhine meditsiin üsna ühel meelel, et see ei ole pelgalt tahtejõu küsimus, nii et suhteliselt mõttetu on selle üle vaielda siin. Lisaks, “tipsutaja” ei ole alkohoolik. Iga inimene, kes tarbib alkoholi, ei ole automaatselt alkohoolik. Sõltuvuse kujunemisel on erinevad astmed ja see levinud “kord juba joodik, alati joodik” suhtumine on äärmiselt kahjulik nii alkohoolikute ja probleemjoojate kui ka nende lähedaste jaoks.

https://alkoinfo.ee/et/moodukus/ule-piiride/liigtarvitamise-astmed/

No kui kaua Sa jaksad targutada?! Muidugi hea meel Su pärast, kui Sa ei ole ühegi alkohooliku pärast elus kannatama pidanud, kuid need inimesed, kelle lapsepõlv vanemate joomise tõttu rikutud sai, vast ei suuda kõik nii mõistvad olla. Joogu siis kui geenid nōuavad, aga ärgu saagu lapsi

Just, saaks need pahad geenid ka siis maailmast välja suretatud. Sest mis selle meditsiiniteadlase lahendus ikkagi on? Ta pole midagi konstruktiivset öelnud, tahtejõuga ei saa jagu alkoholismist ta arust. Ilmselt üldse kuidagi ei saa siis ja kõik teised on süüdi, et joodik joob, aga las ta joob, sest tema ise küll milleski süüdi ei ole. Ja lahendust ka ei ole, sest jagu sellest koledast haigusest ei saa. Mis sest, et mõned saavad, aga nende kogemus ei loe. Nad polnud lihtsalt õiged joodikud, kui nüüd joomata suudavad olla.

#3992114:

#3992109:

Mina just sel moel aastatepikkusest tipsutamisest v6itu saingi: puhtalt tahtej6u najal.

Tipsutamine on siiski midagi muud, kui juba täitsa põhjakäinud alkohoolik. Kui sõltuvus on veel psühholoogilist laadi, siis on tahtejõuga lõpetamine võimalik, eks oleneb ka tahtejõust, aga see pole hullem kui näiteks kohvijoomise, suitsetamise lõpetamine või kaalust alla võtmine. Kui on juba toimunud väga suured muudatused ajus, siis on asi inimese tahtejõu alt väljas. Kuna näiteks narkootikumid põhjustavad ajus neid muutusi väga kiiresti, siis on nende võtmise lõpetamine tahtejõu abil praktiliselt võimatu. Ja need muutused ajus jäävad eluajaks, neid ei saa tagasi pöörata, kui on juba tekkinud, seega alkohoolik või narkomaan jääb ohustatuks elu lõpuni.

Olgu. Tipsutamine oli t6esti liiga leebe väljend. Kyll aga sai sellest see allakäiguspiraal alguse. L6puks käisin ikka täitsa p6hjas ära.  Ma siiralt imestan, et sellest välja tulin ja elus olen!

Olin suuteline yhe päevaga hävitama 2 pdl veini ja 2 shampi sinna otsa! Purju isegi natuke jäin.. Kuidas kommenteerite?

Pole ju normaalne selline tolrelantsus!? :S

Alkoholism võib ju haigus olla, aga see on ravitav haigus. Nagu iga haiguse puhul, peab haige (ehk alkohoolik) ise tahtma ennast ravida ja terveks saada. Kogu probleem on selles, et alkohoolikud ei taha seda, sest ravi on raske, vastik ja piinarikas. Juua on lihtsam.

Sellepärast öeldakse ka, et meil ei ole toimivat alkoholismi ravi. Praegused ravimeetodid eeldavad, et alkohoolik ise tahab sõltuvusest vabaneda ja tegutseb aktiivselt. Otsib abi, pöördub ravile, teeb seda, mida arstid soovitavad, käib psühholoogi juures ja muudab kardinaalselt oma elustiili. Ja elab üle kõik valud ja vaevad, mis alkoholist loobumisega kaasas käivad.

Kahjuks alkohoolikud ei taha seda teha. Alkohoolikud ja nendele kaasa tundjad tahavad, et alkoholismi ravi oleks lihtne, mugav ja valutu. Umbes nii, et lähed haiglasse, puhkad ja pikutad seal, lased endale ravimeid anda ja tilguti panna ning ilusad medõed hoolitsevad ja teenindavad. Ning lähedased plaksutavad ja kiidavad tubliduse eest.

Mina olen ka sõltlane olnud. Väga suure vaevaga sain oma sõltuvusest lahti. Mitu korda langesin tagasi ja pidin kogu piina otsast peale kannatama. Maha jätmine on füüsiliselt väga piinarikas. Praegu just see hoiabki uuesti alustamast, et ma mõtlen, kui raske see kõik oli ja kui ma uuesti alustan ning tahan maha jätta, pean kõik need võõrutused uuesti läbi tegema.

#3992522:

Mina olen ka sõltlane olnud. Väga suure vaevaga sain oma sõltuvusest lahti. Mitu korda langesin tagasi ja pidin kogu piina otsast peale kannatama. Maha jätmine on füüsiliselt väga piinarikas. Praegu just see hoiabki uuesti alustamast, et ma mõtlen, kui raske see kõik oli ja kui ma uuesti alustan ning tahan maha jätta, pean kõik need võõrutused uuesti läbi tegema.

Olen see vahepealne kirjutaja, kelle tolerantsus kasvas ebanormaalseks.

P.s. tyhi pind peale kirjutist venis pikaks, ei saanud enam normaalseks muuta.

Mind huvitab siiralt, millised olid need v66rutusnähud? Ja piin, mida pidid kannatama?

Mu elus oli aastaid, kui igal 6htul kulus l66gastuseks pudel veini. No t6esti igal 6htul (polnud lapsi, seega kedagi teist peale enda sellega ei kahjustanud). Tööl käisin samuti ja k6ik oli ok.

Tasapisi lisandusid veinile ka m6ned siidrid, vahel 6lled (0.3 l pudelites)…siis juba kaks pudelit veini.. Hommikul oli siis ysna räsitud olemine. Varem ei saanud nagu arugi enesetundest, et midagi valesti oleks.

Aga kui ka need eelpool mainitud 2 veini + 2 shampust said manustatud, olin järgmisel päeval kurnatud ja kurb, et nii loll ja saamatu olen (alkoholi osas), aga muid fyysilisi märke ei täheldanud. Et käed oleksid värisenud vms. Kassiahastus- seda kyll, aga see pigem vaimset laadi. Siis tulid juba ka valed, miks ma ei saanud yhel v6i teisel päeval tööle minna (piinlik).

Mul on korralikud haritud vanemad. Kumbki ei tarvita alkoholi. Ise samuti justkui normaalne ja ka kena inimene, aga sattusin tudengina endast vanema mehe otsa, kes mind selle “v6lu”maailmaga tuttavaks tegi…peened napsud jne. Olingi n6rk & langesin l6ksu 🙁

Keegi kirjutas siin väga hästi, et ta parem ei proovigi narkootikume, kuna teades iseend, v6ib s6ltuvusse sattuda. Mina enda “eripära” siis veel ei teadnud. Samas suitsust olen kyll eemale hoidnud ja  olen kindel, et see elu saab elatud ilma ainsatki tubakat t6mbamata.

Peale lahutust tuli mu ellu tuli yks mees. Pean teda maapealseks ingliks 🙂 Ta ise oli otsustanud mingil ajal alkoholist täielikult loobuda. Olevat hakanud tööd ja hobi segama. Hobiks motokross. Rajale ikka n6rga vennikesena ei kipu minema, arusaadav. Kuidagi rääkis ja kirjeldas oma elu, kui hea ja kerge on olla alkoholita. Nv-sed ka hoopis teistsugused: täis tegemist ja käimisi, mitte reede6htust pohmakat pool päeva välja magades.

Eelnevalt olin lugenud ka vastavat kirjandust endiste alkohoolikute pihtimustest, aga see minu alateadvusse ei j6udnud miskipärast.

Kyll aga muutis mu elu see mees: ka muu osas oma hoolivuse ja toetusega (ei, meil pole sekssuhe, ta on kenasti abielus :)). Ja tema elu k6rvalt vaadates.

Käiski kl6ps ära ja ka minu elu sai uue hoo sisse! Päevapealt. 3 a. tagasi!

Meie meditsiini kitsaskoht on see, et sõltuvushaigust käsitletakse kõikide muude haigustega võrreldes võrdetena. Ehk siis et peab olema haige enda tahe, et minna ravile. Siin aga on see ‘aga’, et sõltuvushaiguse OLEMUSEKS on mitte tahta minna ravile. See tahe on sellesama sõltuvuse poolt pärsitud. See on üks sõltuvushaiguse olulisemaid tunnuseid.

Seega alkohoolik ei ole ise võimeline tahtma minna ravile ja jääb seetõttu ilma ravita. Võrdluseks: inimesel on hambavalu, kohutav põletik hamba all. Inimene teeb kõik endast oleneva, läheb kasvõi läbi müüri, et saada hambaarsti juurde. Või tal on kohutav seljavalu. Või potentsihäired ja naine ähvardab ära minna. Või kiilaspäisus (naisel). Või tupeseen või põiepõletik. Või kõrge vererõhk ja peavalu ja juba ära olnud infarkt. Või eesnäärme suurenemine ja urineerimishäired. Või põlveliigeste või puusaliigeste kulumine, mis teeb põrguvalu ja ei lase liikuda. Jne, suvalised näited. Inimene on motiveeritud neid häireid ravima ja tahab ise minna arsti juurde ja terveneda. Alkoholism on oma olemuselt hoopis teistsugune haigus ja selle haiguse juurde kuulub mitte soovimine seda ravida, see tuleneb häirest ajus.

Seda meie meditsiin ei arvesta ja alkohoolikud jäävad ravita. Lahendus? Sundravi, vägisi kinnihoidmine nt 6 kuud. Kui sellega kasvõi üks alkohoolik 10-st (100-st?) suudaks reele saada ja paraneda, oleks selline poliitika näidustatud. Aga ei, meie meditsiin on vabatahtlikkusel põhinev ja kedagi ei tohi ‘ahistada ega kellegi inimõigusi piirata’.  Ja mis põhiseaduse muudatus siis veel vajalik oleks ja kust see raha leitaks? Maksumaksja raha, APPI!

Kõik seesama kehtib ka narkomaanide kohta.

Mina arvan, et alkoholism on haigus, raske ja ravile halvasti alluv haigus, potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Mina arvan, et see ei ole SÜÜ. Samuti narkomaania ei ole mitte süü, vaid on haigus.

Minu klassivend läks kiiresti, 38 oli, kui suri. Keegi ei osanudki arvata, mis ajal asi käest läks, oskas varjata – jõi, garaažis, autos jne. Siis hakkas pidudel kiiresti ära kukkuma, põhjendas, et ei söönud, oli väsinud. Kaks põhimõtet temal olid – 1) tema ei tee midagi valesti 2) teised on süüdi. Kaotas töö, jäi joobes juhtimisega vahele, pere lagunes, lõppots oli vanemate juures maal, aga leidis ka seal võimaluse juua sh. varastas omade tagant, kadus ära igasugune häbitunne.

#3992652:

#3992628:

Erinevad sekssuhted…see k6ige n6medam. Kaine peaga poleks neid pereinimesi omale lähedale lasknud. Moraalgi on praegu hoopis teine.

Ei tea, kas see just alko süü oli. Oledki lihtsalt selline.

Ahah. See on kyll huvitav, millise teabe Sina sellest tekstist välja noppisid.

Kas oled olnud ohvrirollis? Ilmselt kyll.. Kurb.  Minu kymnend kestnud abielu oli petmisvaba. Saan seda kindlalt väita. Meil oli armastus, kus mehe armastusel oli ylev6im. Kes m6istab, see m6istab..

Märgatakse ja kommenteeritakse ikka seda, mis ennast puudutab.. Nii olen minagi siin teemas heietanud.

Ei ole ma selline. Kellegi elu minu seikluste t6ttu pole purunenud. St meeste seikluste t6ttu. Mina olin vaba hing..  Lihtsalt naiivne, aga mitte sedav6rd, et pereisa oma elamisse “meelitada”. T6rjuda tuli pigem.

Mul üks lähedane sugulane, meesterahvas. Tema on tarbinud igapäevaselt alkoholi 40 aastat vist.
Õlut tarbib iga jumala päev nagu janu kustutamiseks ( mina joon vett kui janu, tema õlut ) see talle pähe ei hakka. Viin ja kangemad veinid teevad lolliks. Praeguseks hetkeks on ta purjus peaga tige, röögib, ropendab ja sõimab. Kainema peaga ( ilma viinauimata ) istub üksi nurgas, nägu mossis ja on väga kergesti ärrituv. Näiteks ta vaatab telekat ja teised räägivad normaalsest natuke vaiksemalt siis räuskab teises toas, et vait oleks jne.
Aga eks tal iseloom on ka suht s**t, eluaeg selline röökija ja sõimaja olnud, viin ainult võimendab seda. Joomingute käigus on ta omal luud-kondid ka nii lõhki kukkunud, et töövõimetu.
Ja viimastel aastatel ei saa temaga üldse ensm millestki rääkida ega arutada, sest kohe sõimab ja nutab kui midagi ei meeldi.
Purjus peaga teeb püksi, pesemas ei käi, riideid pessu anda ei taha, uusi riideid keeldub kandmast jne. Käib küürakil, vanust 59 ags näeb välja nagu 80 aastane.
Ja ei olegi midagi teha, mina hoian lihtsalt eemale.

#3991978:

Põhjuste ja tagajärgede üle arutlemine ei ole õigustamine. Ja alkoholism on haigus, sinu arvamus seda ei muuda. Sooduvus sõltuvushaiguste tekkimiseks ei ole inimese enda süü. Kõik kes alkoholi tarbivad ei saa alkohoolikuteks, isegi kõikidest probleemtarbijatest ei saa alkohoolikud. See ei ole õigustamine ega vabandamine, see on meditsiiniline fakt.

jah, meditsiinilises mõttes on alkoholism diagnoos. aga selle korrutamine ei aita mitte kuidagi teemaalgatajat ja teisi temaga sarnase olukorras inimesi. sa vaid laod nende õlule kõigele lisaks ka suurema süükoorma.