Esileht Pereelu ja suhted Alkohooliku viimane staadium

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 111 )

Teema: Alkohooliku viimane staadium

Postitas:
Kägu

Mina arvan, et alkoholism on haigus, raske ja ravile halvasti alluv haigus, potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Mina arvan, et see ei ole SÜÜ. Samuti narkomaania ei ole mitte süü, vaid on haigus.

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni. Samamoodi on võimalik teha otsus sellest jamast loobuda. Sõltlasel endal peab lihtsalt kõrini saama ja justnimelt otsustama, et aitab küll. Loomulikult tuleb endale kindlaks jääda ja peabki olema tõsiselt väsinud sellisest eluviisist, mingisuguses naudingu ja rõõmsas tarbimise faasis ei taha ükski narkomaan tõsiselt loobuda. Ikka alles siis kui doosid juba kõrgustes ja põhimõtteliselt mitte millestki ei saa enam seda õiget laksu.  Misiganes sõltuvus on otsus!

+5
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õudselt mugav on peita end selle õigustuse taha, et see on haigus ja oodata kõigilt mõistmist ja haletsust.  See on ikka enda põhjustatud haigus, küsimus on olnud isiklikes valikutes. Alkohoolikud on vastikud, lisaks enda elule rikuvad ära ka oma pere ja lähedaste elud.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui juba narko ka jutuks tuli, siis mul on samuti p6gusad kogemused sellega.  S6ltuvust 6nneks ei tekkinud.

Esmalt ööklubis. Pakuti tablette. Täitsa lampi. Ilma rahata. Kyllap Ecstasy. Mäletan, et tegime selle s6brannaga pooleks ja manustasime sisse :S  Elavdas olemist ja tantsimist, muud nagu ei meenu.

Seejärel tekkisid “s6brad”, kes tarvitasid peo meelelolus amfetamiini. Sai siis samuti triip ninna t6mmatud.. Selle toimingu järgselt mäletan, et uni oli mitu ööd kadunud. Duracelli jänese tunne oli! Tantsiks veel ja veel!  Silma pupillid olid tohutult suured. Hirmutav oli peeglist omale silma vaadata. Lisaks oli tahtmine pidevalt hambaid krigistada. Muidu sellist k6valekallet ei esine kunagi.

Siin on anonyymselt hea heietada 😉

Hullem teema alles tuleb. Yhel 6htul tellis mu eks 10 grammi kanepit e. kivi. Need on siis kokkupressitud kanepi6ied. Maksis toona 1500 eeki. Välja nägi nagu must kivitykk. K6va kivi minigrip kotis. Ahjaa, muud puru oli lisaks. Mina siis olin veel see “aktivist”, kes tavalisest suitsust tubaka välja koukis ja selle puruga asendas. Ise ma seda suitsu oskamatusest ei t6mmanud. Teistel oli aga l6bu laialt!

See kivi. Olin netist lugenud, et seda saab tarvitada nt. jogurtisse seagatult. Oli nii k6va tykk, et pidin näpitsatega sellelt killu eemaldama, millega eksperimenteerida. Sellest piskust piisas.

Ma ei usu yldse mingitesse ulmejuttudesse ja fantaasiamaailm ka ei paelu, aga see, mis minuga juhtuma hakkas, ei olnud enam fantaasia. Istusin arvuti taga ja reaalselt nägin, kuidas klaviatuur tuli mulle lähemale ja siis kaugenes. Täiesti ebareaalne!!!

Helistasin sellele mehe s6brale, kes seda manti vahendas. Too ainult naeris :S ja kostis, et hiljemalt 24 h möödudes on k6ik taas ok, Ärgu ma muretsegu. No aitäh.

Olin tegelikult täitsa shokis sellest olekust! Toimetasin n6nda, et viskasin ylejäänud krempli sellest kivist vetsupotti & vesi peale! Kartsin, et kui nyyd peaks kiirabi tulema (politsei ka äkki veel lisaks) , oleks ylimalt piinlik oma vanemate ees. Nad on m6lemad arstid. Kyllap see info oleks ka nendeni imbunud.

Oeh! (:

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie meditsiini kitsaskoht on see, et sõltuvushaigust käsitletakse kõikide muude haigustega võrreldes võrdetena. Ehk siis et peab olema haige enda tahe, et minna ravile. Siin aga on see ‘aga’, et sõltuvushaiguse OLEMUSEKS on mitte tahta minna ravile. See tahe on sellesama sõltuvuse poolt pärsitud. See on üks sõltuvushaiguse olulisemaid tunnuseid.

Seega alkohoolik ei ole ise võimeline tahtma minna ravile ja jääb seetõttu ilma ravita. Võrdluseks: inimesel on hambavalu, kohutav põletik hamba all. Inimene teeb kõik endast oleneva, läheb kasvõi läbi müüri, et saada hambaarsti juurde. Või tal on kohutav seljavalu. Või potentsihäired ja naine ähvardab ära minna. Või kiilaspäisus (naisel). Või tupeseen või põiepõletik. Või kõrge vererõhk ja peavalu ja juba ära olnud infarkt. Või eesnäärme suurenemine ja urineerimishäired. Või põlveliigeste või puusaliigeste kulumine, mis teeb põrguvalu ja ei lase liikuda. Jne, suvalised näited. Inimene on motiveeritud neid häireid ravima ja tahab ise minna arsti juurde ja terveneda. Alkoholism on oma olemuselt hoopis teistsugune haigus ja selle haiguse juurde kuulub mitte soovimine seda ravida, see tuleneb häirest ajus.

Seda meie meditsiin ei arvesta ja alkohoolikud jäävad ravita. Lahendus? Sundravi, vägisi kinnihoidmine nt 6 kuud. Kui sellega kasvõi üks alkohoolik 10-st (100-st?) suudaks reele saada ja paraneda, oleks selline poliitika näidustatud. Aga ei, meie meditsiin on vabatahtlikkusel põhinev ja kedagi ei tohi ‘ahistada ega kellegi inimõigusi piirata’. Ja mis põhiseaduse muudatus siis veel vajalik oleks ja kust see raha leitaks? Maksumaksja raha, APPI!

Kõik seesama kehtib ka narkomaanide kohta.

Mina arvan, et alkoholism on haigus, raske ja ravile halvasti alluv haigus, potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Mina arvan, et see ei ole SÜÜ. Samuti narkomaania ei ole mitte süü, vaid on haigus.

Sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe sõltuvusest vabaneda. Kui seda ei ole, siis sundravi ei aita.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Iga asi, mida liigselt tarbida, tekitab probleeme, ka toit. Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda meie meditsiin ei arvesta ja alkohoolikud jäävad ravita. Lahendus? Sundravi, vägisi kinnihoidmine nt 6 kuud. Kui sellega kasvõi üks alkohoolik 10-st (100-st?) suudaks reele saada ja paraneda, oleks selline poliitika näidustatud. Aga ei, meie meditsiin on vabatahtlikkusel põhinev ja kedagi ei tohi ‘ahistada ega kellegi inimõigusi piirata’. Ja mis põhiseaduse muudatus siis veel vajalik oleks ja kust see raha leitaks? Maksumaksja raha, APPI!

Ei tea, millises riigis neid sõltuvushaigeid efektiivselt ravitakse? Pole see mingi “meie” meditsiini eripära.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei tea, millises riigis neid sõltuvushaigeid efektiivselt ravitakse? Pole see mingi “meie” meditsiini eripära.

Nõukaajal oli sundravi, kasu polnud sellest midagi, ainult et naine sai vahepeal natuke puhata oma joodikust.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe sõltuvusest vabaneda. Kui seda ei ole, siis sundravi ei aita.

Aitab küll. Sõltuvushaiguse üks olulisemaid tunnuseid on see, et inimese enda tahe puudub. Seda tahte tekkimist ootama jäädes jääb inimene arstiabita ja hukkub (sureb). Sundravi oleks esimene, mida rakendada, ja alles selle toel saab tekkida inimese enda tahe. Kui sina kirjutad, et sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe, siis sa tegelikult ei tea, mida tähendab sõltuvushaigus. Jah, tahe on ülioluline, kuid see ei ole selles ravis ESMANE.

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe sõltuvusest vabaneda. Kui seda ei ole, siis sundravi ei aita.

Aitab küll. Sõltuvushaiguse üks olulisemaid tunnuseid on see, et inimese enda tahe puudub. Seda tahte tekkimist ootama jäädes jääb inimene arstiabita ja hukkub (sureb). Sundravi oleks esimene, mida rakendada, ja alles selle toel saab tekkida inimese enda tahe. Kui sina kirjutad, et sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe, siis sa tegelikult ei tea, mida tähendab sõltuvushaigus. Jah, tahe on ülioluline, kuid see ei ole selles ravis ESMANE.

nagu juba öeldi, nõukogude ajal oli sundravi olemas, kasu suurt ei midagi.

ehk on sul pakkuda näiteid tänapäevasest tulemuslikust alkohoolikute sundravist. millistes riikides ja kelle kättesaadav, ehk teisisõnu, kes maksab?

tahte vastane ravi on  miski, mis ei sobi kokku inimese vaba enesemääramisega. seda saab rakendada vaid siis, kui on otsene oht elule, kui inimene on ohtlik endale või teistele.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

Need kaks ei ole aga minu mainitud variant ju ometi on!

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe sõltuvusest vabaneda. Kui seda ei ole, siis sundravi ei aita.

Aitab küll. Sõltuvushaiguse üks olulisemaid tunnuseid on see, et inimese enda tahe puudub. Seda tahte tekkimist ootama jäädes jääb inimene arstiabita ja hukkub (sureb). Sundravi oleks esimene, mida rakendada, ja alles selle toel saab tekkida inimese enda tahe. Kui sina kirjutad, et sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe, siis sa tegelikult ei tea, mida tähendab sõltuvushaigus. Jah, tahe on ülioluline, kuid see ei ole selles ravis ESMANE.

nagu juba öeldi, nõukogude ajal oli sundravi olemas, kasu suurt ei midagi.

ehk on sul pakkuda näiteid tänapäevasest tulemuslikust alkohoolikute sundravist. millistes riikides ja kelle kättesaadav, ehk teisisõnu, kes maksab?

tahte vastane ravi on miski, mis ei sobi kokku inimese vaba enesemääramisega. seda saab rakendada vaid siis, kui on otsene oht elule, kui inimene on ohtlik endale või teistele.

märkimata jäi peamine, kes otsustab alkohooliku sundravile suunamise?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

Need kaks ei ole aga minu mainitud variant ju ometi on!

aga  sinu variant ei puutu üldse asjasse ja ei sobi ka vastuseks küsimusele, mida kommenteerisid.

alkohoolik saab rea peal olla  ainult täiesti karskena.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

Asi on selles MIDA süüakse ja juuakse. Alkohoolik ei joo viina, konjakit, rummi, küll aga vett, kohvi, mahla jne. Paks ei söö pizzat, kooke, jäätist, seapraadi, küll aga salatit, kana ja juurvilju.
Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

Ja mis sa selle teadmisega peale siis hakkad? Kui inimesel puudub see tahtejõud, siis pole seda ka kuskilt võtta. Sa võid sõimata, sa võid mõnitada, sa võid kõike teha, mitte midagi see ei aita, pigem viib inimese rohkem masendusse ja ta joob rohkem. Seega pole see mingisugune lahendus.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

Ja mis sa selle teadmisega peale siis hakkad? Kui inimesel puudub see tahtejõud, siis pole seda ka kuskilt võtta. Sa võid sõimata, sa võid mõnitada, sa võid kõike teha, mitte midagi see ei aita, pigem viib inimese rohkem masendusse ja ta joob rohkem. Seega pole see mingisugune lahendus.

Jaa, see otsustamine ja tahtejõud on igaühel ikka enda elu kohta. Alkohoolik peab valima ja otsustama enda elu üle ja tema lähedased peavad otsustama, millist elu elama ja ohverdust on nemad valmis tegema. Ainult lapsed, kelle vanem on alkohoolik, ei saa midagi otsustada suurt ja peavad sellise elu ära kannatama, kuni on täisealised või leiavad enne seda võimaluse kuhugi mujale kolida.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

Asi on selles MIDA süüakse ja juuakse. Alkohoolik ei joo viina, konjakit, rummi, küll aga vett, kohvi, mahla jne. Paks ei söö pizzat, kooke, jäätist, seapraadi, küll aga salatit, kana ja juurvilju.

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

ehe demagoogia.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

Asi on selles MIDA süüakse ja juuakse. Alkohoolik ei joo viina, konjakit, rummi, küll aga vett, kohvi, mahla jne. Paks ei söö pizzat, kooke, jäätist, seapraadi, küll aga salatit, kana ja juurvilju.

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

ehe demagoogia.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe sõltuvusest vabaneda. Kui seda ei ole, siis sundravi ei aita.

Aitab küll. Sõltuvushaiguse üks olulisemaid tunnuseid on see, et inimese enda tahe puudub. Seda tahte tekkimist ootama jäädes jääb inimene arstiabita ja hukkub (sureb). Sundravi oleks esimene, mida rakendada, ja alles selle toel saab tekkida inimese enda tahe. Kui sina kirjutad, et sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe, siis sa tegelikult ei tea, mida tähendab sõltuvushaigus. Jah, tahe on ülioluline, kuid see ei ole selles ravis ESMANE.

Just siis, kui sõltlasel tekib tahe sõltuvusest vabaneda, saab raviga alustada. Paljudel sõltlastel see tahe siiski tekib ja alles siis saab hakata neid aitama. Seega, tahte puudumine ei ole sõltuvushaiguse üks olulisemaid tunnuseid. Ühtedel sõltlastel on tahe haigusest lahti saada ja teistel (veel) ei ole, nii lihtne see ongi.

Sundravi puhul takistatakse sõltlast jõuga sõltuvusainet tarvitada. Selle tagajärjel neil ei teki soovi sõltuvusest vabaneda. Nende eesmärgiks saab hoopis sundravile vastuhakk ja sellest kõrvale hiilimine. Pigem sundravi isegi suurendab sõltuvust, kui vähendab seda.

Mõnikord tõesti juhtub, kui alkohoolik või narkomaan päris suremas on ja haiglaravil on kaineks saanud, et kaine olek hakkab meeldima ja nad on nõus ravi proovima. Enamasti langevad nad siiski sõltuvusse tagasi, aga leidub ka neid, kes tõesti kaineks jäävadki. Sel juhul aga ei mõjuta neid mitte sund, vaid pigem surmalähedane kogemus.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni.

Väga rumal kommentaar. Mõni inimene teeb rahus triibu või viis ja siis ei puutu seda kraami enam kunagi, teine on juba enne esimest korda proovimist vaimselt sõltlane, sest ei saaks enam pidama. Inimestel on väga suured neurobioloogilised erisused ja selles ei ole inimene ise ega ka keegi teine süüdi, kui näiteks pärsitud pidurdusmehhanismidega inimene on sündinud sotsiaalsesse keskkonda, mis soodustab sõltuvushaiguste kujunemist. Kui see inimene saab abi, võib temast asja saada, kui abi ei saa, siis lõpetab varakult hauas. Aga tahtejõuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, või õigemini, sellist asja nagu paljas tahtejõud ei ole olemas, on kompott geneetilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, millest sõltub inimese areng ja toimetulek. Jah, ravile suunatud isik peab olema valmis ravi vastu võtma ja koostööd tegema, kuid ka see ei sõltu tahtmisest. Depressioonis inimene võib siiralt uskuda, et tahab surra, kas sellisel juhul peaks ta abita jätma?

Kes tahab kaasa mõelda, see mõtleb 🙂 Rohkem siia teemasse ei postita.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

See, et sõltuvus on haigus, on sõltlasele veel üks õigustus olla nagu ta on… ma joon, sest ma olen haige, ma ei saa sinna midagi teha.

Taoline teoreetiline arutelu kinnistab seda õigustust. Näitab lähedastele koha kätte, et ole ja aita haiget, paku toetavat (sotsiaalset) keskkonda. Praktilises elus on joodiku jaoks see oodatav toetav keskkond just tema pilli järele tantsimine. Ja kui lähedane otsustab, et ei soovi kaassõltlane olla, siis teoreetik ütleb taas kenasti, et “ta ju haige, mõista ja toetada vaid vaja”, sest ega joodiku tahtmisest ega sisemisest otsusest ravi ja selle vastu võtmine ei sõltu, ikka välistest teguritest, sh teistest inimestest, kes teevad liiga vähe, liiga palju…

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni.

Väga rumal kommentaar. Mõni inimene teeb rahus triibu või viis ja siis ei puutu seda kraami enam kunagi, teine on juba enne esimest korda proovimist vaimselt sõltlane, sest ei saaks enam pidama. Inimestel on väga suured neurobioloogilised erisused ja selles ei ole inimene ise ega ka keegi teine süüdi, kui näiteks pärsitud pidurdusmehhanismidega inimene on sündinud sotsiaalsesse keskkonda, mis soodustab sõltuvushaiguste kujunemist. Kui see inimene saab abi, võib temast asja saada, kui abi ei saa, siis lõpetab varakult hauas. Aga tahtejõuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, või õigemini, sellist asja nagu paljas tahtejõud ei ole olemas, on kompott geneetilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, millest sõltub inimese areng ja toimetulek. Jah, ravile suunatud isik peab olema valmis ravi vastu võtma ja koostööd tegema, kuid ka see ei sõltu tahtmisest. Depressioonis inimene võib siiralt uskuda, et tahab surra, kas sellisel juhul peaks ta abita jätma?

Kes tahab kaasa mõelda, see mõtleb 🙂 Rohkem siia teemasse ei postita.

Selline lähenemine paneb kogu vastutuse sõltlase lähedastele ja arstidele-sotsiaaltöötajatele. Nende ülesanne on sõltlane iga hinna eest elus hoida ja kui ta ikkagi ära sureb ja/või sõltuvusest ei vabane, siis jäävad nemad süüdi. Sõltlasel endal puudub vastutus oma elu eest täielikult, tema on nagu mingi abitu nukk oma “neurobioloogiliste erinevuste” ja sotsiaalse keskkonna käes.

Sellise suhtumisega ei saa ma kahjuks nõus olla. Ja seda ei toeta ka praktika. Praktika näitab ikkagi, et sõltuvusest vabanevad ainult need inimesed, kes võtavad vastutuse oma elu eest täielikult enda kätte. Kui neil on abistajaid, siis on hästi, aga kui pole, siis nad on võimelised ka päris üksi oma elu muutma.

Need sõltlased, keda poputatakse ja aidatakse, ei tule sõltuvusest välja. Küll aga võivad nad täielikult hävitada oma lähedaste ja kõigi nende inimeste elu, kes neid aidata püüavad. Mina ei soovita mitte kellelgi endale sellist koormat võtta. Pange enda elu ja heaolu alati sõltlase omast ettepoole.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

Ja mis sa selle teadmisega peale siis hakkad? Kui inimesel puudub see tahtejõud, siis pole seda ka kuskilt võtta. Sa võid sõimata, sa võid mõnitada, sa võid kõike teha, mitte midagi see ei aita, pigem viib inimese rohkem masendusse ja ta joob rohkem. Seega pole see mingisugune lahendus.

Ärme vaesele alkohoolikule jumala eest ühtegi kurja sõna ütle, muidu vaeseke satub masendusse ja hakkab veel rohkem jooma. See kuidas tema lähedased – eelkõige pean silmas alaealisi lähedasi – hakkama saavad, on nende enda probleem.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

Ja mis sa selle teadmisega peale siis hakkad? Kui inimesel puudub see tahtejõud, siis pole seda ka kuskilt võtta. Sa võid sõimata, sa võid mõnitada, sa võid kõike teha, mitte midagi see ei aita, pigem viib inimese rohkem masendusse ja ta joob rohkem. Seega pole see mingisugune lahendus.

Ärme vaesele alkohoolikule jumala eest ühtegi kurja sõna ütle, muidu vaeseke satub masendusse ja hakkab veel rohkem jooma. See kuidas tema lähedased – eelkõige pean silmas alaealisi lähedasi – hakkama saavad, on nende enda probleem.

Just! P*****keeratud lapsepõlv elagu üle, pole hullu! Peaasi, et vaene joodikukene ennast süüdi ei tunneks!

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni.

Väga rumal kommentaar. Mõni inimene teeb rahus triibu või viis ja siis ei puutu seda kraami enam kunagi, teine on juba enne esimest korda proovimist vaimselt sõltlane, sest ei saaks enam pidama. Inimestel on väga suured neurobioloogilised erisused ja selles ei ole inimene ise ega ka keegi teine süüdi, kui näiteks pärsitud pidurdusmehhanismidega inimene on sündinud sotsiaalsesse keskkonda, mis soodustab sõltuvushaiguste kujunemist. Kui see inimene saab abi, võib temast asja saada, kui abi ei saa, siis lõpetab varakult hauas. Aga tahtejõuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, või õigemini, sellist asja nagu paljas tahtejõud ei ole olemas, on kompott geneetilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, millest sõltub inimese areng ja toimetulek. Jah, ravile suunatud isik peab olema valmis ravi vastu võtma ja koostööd tegema, kuid ka see ei sõltu tahtmisest. Depressioonis inimene võib siiralt uskuda, et tahab surra, kas sellisel juhul peaks ta abita jätma?

Kes tahab kaasa mõelda, see mõtleb 🙂 Rohkem siia teemasse ei postita.

Selline lähenemine paneb kogu vastutuse sõltlase lähedastele ja arstidele-sotsiaaltöötajatele. Nende ülesanne on sõltlane iga hinna eest elus hoida ja kui ta ikkagi ära sureb ja/või sõltuvusest ei vabane, siis jäävad nemad süüdi. Sõltlasel endal puudub vastutus oma elu eest täielikult, tema on nagu mingi abitu nukk oma “neurobioloogiliste erinevuste” ja sotsiaalse keskkonna käes.

Sellise suhtumisega ei saa ma kahjuks nõus olla. Ja seda ei toeta ka praktika. Praktika näitab ikkagi, et sõltuvusest vabanevad ainult need inimesed, kes võtavad vastutuse oma elu eest täielikult enda kätte. Kui neil on abistajaid, siis on hästi, aga kui pole, siis nad on võimelised ka päris üksi oma elu muutma.

Need sõltlased, keda poputatakse ja aidatakse, ei tule sõltuvusest välja. Küll aga võivad nad täielikult hävitada oma lähedaste ja kõigi nende inimeste elu, kes neid aidata püüavad. Mina ei soovita mitte kellelgi endale sellist koormat võtta. Pange enda elu ja heaolu alati sõltlase omast ettepoole.

Lubasin küll mitte rohkem sõna võtta aga tahan selgitada, sest väljendusin halvasti. Ma absoluutselt ei pane vastutust “aitajate” õlule, vastupidi, olen täielikult seda meelt, et kahjulikest ja toksilistest inimestest tuleb  eemalduda. Lastel, tõsi, seda valikut alati ei ole, eriti kui mõlemad vanemad sõltuvuses.

Minu arust ei ole kõiki inimesi võimalik aidata, sest nad on elus liiga halvad kaardid saanud. Jah, teoreetiliselt on võimalik, et neil tekib soodne periood, kus nad on võimelised abi vastu võtma ja see abi ning toetus on ka saadaval, kuid reaalsuses selliseid edulugusid on pigem vähe, paraku.

Aga mida ma tahtsin oma kommentaaridega öelda on see, et sellises olukorras ei ole keegi süüdi. Ammugi mitte lähedased, kes enda heaolu esikohale seavad ja eemalduvad, aga ka mitte sõltlane, sest tema ei ole saanud valida, kelle järglasena ta sünnib, mis geneetiliste kombinatsioonide ja eelsoodumustega ja mis keskkonda. Selles olukorras ei ole süüdlasi, on vaid kannatajad (ohvrid) ja sõimlemine ning parastamine (stiilis et “ju siis ei taha piisavalt”), ei aita mitte kedagi.

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisaks tahtejõule on oluline ka motivatsioon – kui seda pole, siis pole ka tahtejõulisel inimesel ju põhjust midagi muuta. Motivatsioon tekib siis, kui joomisega jätkamine muutub mingil põhjusel ebameeldivaks – kas tekivad terviseprobleemid, naine lubab maha jätta, ähvardab töökaotus vms. Kui naist ja tööd enam polegi, siis ehk oht eluasemest ilma jääda ja päris tänavale sattuda vms.

Eks juhtumid on muidugi erinevad, aga mulle tundub, et  igasugune toetamine ja aitamine ei soosi motivatsiooni teket. Minu vend näiteks elas peaaegu 15 aastat mu pensionärist ema kulul, sest ei leidnud endale sobivat, st vaba graafikuga, lihtsat ja samas hästimakstud tööd, mis joomist ei segaks. Ema tahtis head ja muudkui aitas ja toetas, aga minu hinnangul tegi ta tegelikult sellega vennale karuteene. Nüüd on ema surnud ja vend isegi tegeleb tööotsimisega, eks näeb, kas ta suudab end veel kokku võtta või mitte. Aga mulle ärge küll rääkima tulge, et nüüd peaksin mina see olema, kes venda “toetama” hakkab.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles olukorras ei ole süüdlasi, on vaid kannatajad (ohvrid) ja sõimlemine ning parastamine (stiilis et “ju siis ei taha piisavalt”), ei aita mitte kedagi.

Mõtlemine, et kõik on ohvrid, ei vii edasi. See tekitab ainult mõttetut haletsust ja eeskätt enesehaletsust. Haletsus aitab veel vähem. Võibolla sõltlast just aitaks see, kui teda lõpuks koheldakse nagu täiskasvanud vastutusvõimelist inimest.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni.

Väga rumal kommentaar. Mõni inimene teeb rahus triibu või viis ja siis ei puutu seda kraami enam kunagi, teine on juba enne esimest korda proovimist vaimselt sõltlane, sest ei saaks enam pidama. Inimestel on väga suured neurobioloogilised erisused ja selles ei ole inimene ise ega ka keegi teine süüdi, kui näiteks pärsitud pidurdusmehhanismidega inimene on sündinud sotsiaalsesse keskkonda, mis soodustab sõltuvushaiguste kujunemist. Kui see inimene saab abi, võib temast asja saada, kui abi ei saa, siis lõpetab varakult hauas. Aga tahtejõuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, või õigemini, sellist asja nagu paljas tahtejõud ei ole olemas, on kompott geneetilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, millest sõltub inimese areng ja toimetulek. Jah, ravile suunatud isik peab olema valmis ravi vastu võtma ja koostööd tegema, kuid ka see ei sõltu tahtmisest. Depressioonis inimene võib siiralt uskuda, et tahab surra, kas sellisel juhul peaks ta abita jätma?

Kes tahab kaasa mõelda, see mõtleb 🙂 Rohkem siia teemasse ei postita.

Kui sa oled olnud sõltlane, siis ma võtaksin su kommentaari tõsiselt ja oleks tõesti põnev lugemine, et sinul oli siis selline kogemus. Hetkel on su jutt üks suur targutamine. Sa väidad, et minu 5 aastat kestnud süstimisperiood ei saanud lõppeda kuidagi tahtejõuga? Ma ei ole ainuke sõltlane, kes päevapealt, ilma kõrvalise abita, justnimelt tahtejõuga sellest jamast loobunud on.  Sinu poolt väidetud geneetilised ja bioloogilised tegurid ju vahepeal ei muutunud. Või tarvitasin end kuidagi paika, kes teab. Õpikutarkus on tore küll aga teinekord päris elust ja kogemusest üsna kaugel.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisaks tahtejõule on oluline ka motivatsioon – kui seda pole, siis pole ka tahtejõulisel inimesel ju põhjust midagi muuta. Motivatsioon tekib siis, kui joomisega jätkamine muutub mingil põhjusel ebameeldivaks – kas tekivad terviseprobleemid, naine lubab maha jätta, ähvardab töökaotus vms. Kui naist ja tööd enam polegi, siis ehk oht eluasemest ilma jääda ja päris tänavale sattuda vms.

Eks juhtumid on muidugi erinevad, aga mulle tundub, et igasugune toetamine ja aitamine ei soosi motivatsiooni teket. Minu vend näiteks elas peaaegu 15 aastat mu pensionärist ema kulul, sest ei leidnud endale sobivat, st vaba graafikuga, lihtsat ja samas hästimakstud tööd, mis joomist ei segaks. Ema tahtis head ja muudkui aitas ja toetas, aga minu hinnangul tegi ta tegelikult sellega vennale karuteene. Nüüd on ema surnud ja vend isegi tegeleb tööotsimisega, eks näeb, kas ta suudab end veel kokku võtta või mitte. Aga mulle ärge küll rääkima tulge, et nüüd peaksin mina see olema, kes venda “toetama” hakkab.

Kui vennast hoolid, siis sa ei hakka teda toetama. Tõsiselt!

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 111 )


Esileht Pereelu ja suhted Alkohooliku viimane staadium