Teema: Alkohooliku viimane staadium

#3992622:

Mina arvan, et alkoholism on haigus, raske ja ravile halvasti alluv haigus, potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Mina arvan, et see ei ole SÜÜ. Samuti narkomaania ei ole mitte süü, vaid on haigus.

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni. Samamoodi on võimalik teha otsus sellest jamast loobuda. Sõltlasel endal peab lihtsalt kõrini saama ja justnimelt otsustama, et aitab küll. Loomulikult tuleb endale kindlaks jääda ja peabki olema tõsiselt väsinud sellisest eluviisist, mingisuguses naudingu ja rõõmsas tarbimise faasis ei taha ükski narkomaan tõsiselt loobuda. Ikka alles siis kui doosid juba kõrgustes ja põhimõtteliselt mitte millestki ei saa enam seda õiget laksu.  Misiganes sõltuvus on otsus!

Kui juba narko ka jutuks tuli, siis mul on samuti p6gusad kogemused sellega.  S6ltuvust 6nneks ei tekkinud.

Esmalt ööklubis. Pakuti tablette. Täitsa lampi. Ilma rahata. Kyllap Ecstasy. Mäletan, et tegime selle s6brannaga pooleks ja manustasime sisse :S  Elavdas olemist ja tantsimist, muud nagu ei meenu.

Seejärel tekkisid “s6brad”, kes tarvitasid peo meelelolus amfetamiini. Sai siis samuti triip ninna t6mmatud.. Selle toimingu järgselt mäletan, et uni oli mitu ööd kadunud. Duracelli jänese tunne oli! Tantsiks veel ja veel!  Silma pupillid olid tohutult suured. Hirmutav oli peeglist omale silma vaadata. Lisaks oli tahtmine pidevalt hambaid krigistada. Muidu sellist k6valekallet ei esine kunagi.

Siin on anonyymselt hea heietada 😉

Hullem teema alles tuleb. Yhel 6htul tellis mu eks 10 grammi kanepit e. kivi. Need on siis kokkupressitud kanepi6ied. Maksis toona 1500 eeki. Välja nägi nagu must kivitykk. K6va kivi minigrip kotis. Ahjaa, muud puru oli lisaks. Mina siis olin veel see “aktivist”, kes tavalisest suitsust tubaka välja koukis ja selle puruga asendas. Ise ma seda suitsu oskamatusest ei t6mmanud. Teistel oli aga l6bu laialt!

See kivi. Olin netist lugenud, et seda saab tarvitada nt. jogurtisse seagatult. Oli nii k6va tykk, et pidin näpitsatega sellelt killu eemaldama, millega eksperimenteerida. Sellest piskust piisas.

Ma ei usu yldse mingitesse ulmejuttudesse ja fantaasiamaailm ka ei paelu, aga see, mis minuga juhtuma hakkas, ei olnud enam fantaasia. Istusin arvuti taga ja reaalselt nägin, kuidas klaviatuur tuli mulle lähemale ja siis kaugenes. Täiesti ebareaalne!!!

Helistasin sellele mehe s6brale, kes seda manti vahendas. Too ainult naeris :S ja kostis, et hiljemalt 24 h möödudes on k6ik taas ok, Ärgu ma muretsegu. No aitäh.

Olin tegelikult täitsa shokis sellest olekust! Toimetasin n6nda, et viskasin ylejäänud krempli sellest kivist vetsupotti & vesi peale! Kartsin, et kui nyyd peaks kiirabi tulema (politsei ka äkki veel lisaks) , oleks ylimalt piinlik oma vanemate ees. Nad on m6lemad arstid. Kyllap see info oleks ka nendeni imbunud.

Oeh! (:

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

#3992622:

Seda meie meditsiin ei arvesta ja alkohoolikud jäävad ravita. Lahendus? Sundravi, vägisi kinnihoidmine nt 6 kuud. Kui sellega kasvõi üks alkohoolik 10-st (100-st?) suudaks reele saada ja paraneda, oleks selline poliitika näidustatud. Aga ei, meie meditsiin on vabatahtlikkusel põhinev ja kedagi ei tohi ‘ahistada ega kellegi inimõigusi piirata’. Ja mis põhiseaduse muudatus siis veel vajalik oleks ja kust see raha leitaks? Maksumaksja raha, APPI!

Ei tea, millises riigis neid sõltuvushaigeid efektiivselt ravitakse? Pole see mingi “meie” meditsiini eripära.

#3993482:

#3993450:

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

#3993643:

#3993448:

Sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe sõltuvusest vabaneda. Kui seda ei ole, siis sundravi ei aita.

Aitab küll. Sõltuvushaiguse üks olulisemaid tunnuseid on see, et inimese enda tahe puudub. Seda tahte tekkimist ootama jäädes jääb inimene arstiabita ja hukkub (sureb). Sundravi oleks esimene, mida rakendada, ja alles selle toel saab tekkida inimese enda tahe. Kui sina kirjutad, et sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe, siis sa tegelikult ei tea, mida tähendab sõltuvushaigus. Jah, tahe on ülioluline, kuid see ei ole selles ravis ESMANE.

nagu juba öeldi, nõukogude ajal oli sundravi olemas, kasu suurt ei midagi.

ehk on sul pakkuda näiteid tänapäevasest tulemuslikust alkohoolikute sundravist. millistes riikides ja kelle kättesaadav, ehk teisisõnu, kes maksab?

tahte vastane ravi on  miski, mis ei sobi kokku inimese vaba enesemääramisega. seda saab rakendada vaid siis, kui on otsene oht elule, kui inimene on ohtlik endale või teistele.

#3993669:

#3993643:

#3993448:

Sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe sõltuvusest vabaneda. Kui seda ei ole, siis sundravi ei aita.

Aitab küll. Sõltuvushaiguse üks olulisemaid tunnuseid on see, et inimese enda tahe puudub. Seda tahte tekkimist ootama jäädes jääb inimene arstiabita ja hukkub (sureb). Sundravi oleks esimene, mida rakendada, ja alles selle toel saab tekkida inimese enda tahe. Kui sina kirjutad, et sõltuvushaiguse ravi kõige olulisem osa on inimese enda tahe, siis sa tegelikult ei tea, mida tähendab sõltuvushaigus. Jah, tahe on ülioluline, kuid see ei ole selles ravis ESMANE.

nagu juba öeldi, nõukogude ajal oli sundravi olemas, kasu suurt ei midagi.

ehk on sul pakkuda näiteid tänapäevasest tulemuslikust alkohoolikute sundravist. millistes riikides ja kelle kättesaadav, ehk teisisõnu, kes maksab?

tahte vastane ravi on miski, mis ei sobi kokku inimese vaba enesemääramisega. seda saab rakendada vaid siis, kui on otsene oht elule, kui inimene on ohtlik endale või teistele.

märkimata jäi peamine, kes otsustab alkohooliku sundravile suunamise?

#3993553:

#3993482:

#3993450:

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

Asi on selles MIDA süüakse ja juuakse. Alkohoolik ei joo viina, konjakit, rummi, küll aga vett, kohvi, mahla jne. Paks ei söö pizzat, kooke, jäätist, seapraadi, küll aga salatit, kana ja juurvilju.
Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

#3993691:

#3993682:

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

Ja mis sa selle teadmisega peale siis hakkad? Kui inimesel puudub see tahtejõud, siis pole seda ka kuskilt võtta. Sa võid sõimata, sa võid mõnitada, sa võid kõike teha, mitte midagi see ei aita, pigem viib inimese rohkem masendusse ja ta joob rohkem. Seega pole see mingisugune lahendus.

Jaa, see otsustamine ja tahtejõud on igaühel ikka enda elu kohta. Alkohoolik peab valima ja otsustama enda elu üle ja tema lähedased peavad otsustama, millist elu elama ja ohverdust on nemad valmis tegema. Ainult lapsed, kelle vanem on alkohoolik, ei saa midagi otsustada suurt ja peavad sellise elu ära kannatama, kuni on täisealised või leiavad enne seda võimaluse kuhugi mujale kolida.

#3993682:

#3993553:

#3993482:

#3993450:

Inimene peab sööma.

Inimene ei pea jooma aökot, suitsetama, narkot tarbima.

Vahet ikka näete?

Ka ülesöömisesse võib lõpuks surra.

tohoh! mis juhtub, kui üldse ei söö ja mis juhtub, kui üldse alkot ei joo? pead neid tõesti sarnasteks olukordadeks?

Asi on selles MIDA süüakse ja juuakse. Alkohoolik ei joo viina, konjakit, rummi, küll aga vett, kohvi, mahla jne. Paks ei söö pizzat, kooke, jäätist, seapraadi, küll aga salatit, kana ja juurvilju.

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

ehe demagoogia.

#3993094:

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni.

Väga rumal kommentaar. Mõni inimene teeb rahus triibu või viis ja siis ei puutu seda kraami enam kunagi, teine on juba enne esimest korda proovimist vaimselt sõltlane, sest ei saaks enam pidama. Inimestel on väga suured neurobioloogilised erisused ja selles ei ole inimene ise ega ka keegi teine süüdi, kui näiteks pärsitud pidurdusmehhanismidega inimene on sündinud sotsiaalsesse keskkonda, mis soodustab sõltuvushaiguste kujunemist. Kui see inimene saab abi, võib temast asja saada, kui abi ei saa, siis lõpetab varakult hauas. Aga tahtejõuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, või õigemini, sellist asja nagu paljas tahtejõud ei ole olemas, on kompott geneetilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, millest sõltub inimese areng ja toimetulek. Jah, ravile suunatud isik peab olema valmis ravi vastu võtma ja koostööd tegema, kuid ka see ei sõltu tahtmisest. Depressioonis inimene võib siiralt uskuda, et tahab surra, kas sellisel juhul peaks ta abita jätma?

Kes tahab kaasa mõelda, see mõtleb 🙂 Rohkem siia teemasse ei postita.

#3993933:

#3993094:

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni.

Väga rumal kommentaar. Mõni inimene teeb rahus triibu või viis ja siis ei puutu seda kraami enam kunagi, teine on juba enne esimest korda proovimist vaimselt sõltlane, sest ei saaks enam pidama. Inimestel on väga suured neurobioloogilised erisused ja selles ei ole inimene ise ega ka keegi teine süüdi, kui näiteks pärsitud pidurdusmehhanismidega inimene on sündinud sotsiaalsesse keskkonda, mis soodustab sõltuvushaiguste kujunemist. Kui see inimene saab abi, võib temast asja saada, kui abi ei saa, siis lõpetab varakult hauas. Aga tahtejõuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, või õigemini, sellist asja nagu paljas tahtejõud ei ole olemas, on kompott geneetilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, millest sõltub inimese areng ja toimetulek. Jah, ravile suunatud isik peab olema valmis ravi vastu võtma ja koostööd tegema, kuid ka see ei sõltu tahtmisest. Depressioonis inimene võib siiralt uskuda, et tahab surra, kas sellisel juhul peaks ta abita jätma?

Kes tahab kaasa mõelda, see mõtleb ???? Rohkem siia teemasse ei postita.

Selline lähenemine paneb kogu vastutuse sõltlase lähedastele ja arstidele-sotsiaaltöötajatele. Nende ülesanne on sõltlane iga hinna eest elus hoida ja kui ta ikkagi ära sureb ja/või sõltuvusest ei vabane, siis jäävad nemad süüdi. Sõltlasel endal puudub vastutus oma elu eest täielikult, tema on nagu mingi abitu nukk oma “neurobioloogiliste erinevuste” ja sotsiaalse keskkonna käes.

Sellise suhtumisega ei saa ma kahjuks nõus olla. Ja seda ei toeta ka praktika. Praktika näitab ikkagi, et sõltuvusest vabanevad ainult need inimesed, kes võtavad vastutuse oma elu eest täielikult enda kätte. Kui neil on abistajaid, siis on hästi, aga kui pole, siis nad on võimelised ka päris üksi oma elu muutma.

Need sõltlased, keda poputatakse ja aidatakse, ei tule sõltuvusest välja. Küll aga võivad nad täielikult hävitada oma lähedaste ja kõigi nende inimeste elu, kes neid aidata püüavad. Mina ei soovita mitte kellelgi endale sellist koormat võtta. Pange enda elu ja heaolu alati sõltlase omast ettepoole.

#3993979:

#3993691:

#3993682:

Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.

Ja mis sa selle teadmisega peale siis hakkad? Kui inimesel puudub see tahtejõud, siis pole seda ka kuskilt võtta. Sa võid sõimata, sa võid mõnitada, sa võid kõike teha, mitte midagi see ei aita, pigem viib inimese rohkem masendusse ja ta joob rohkem. Seega pole see mingisugune lahendus.

Ärme vaesele alkohoolikule jumala eest ühtegi kurja sõna ütle, muidu vaeseke satub masendusse ja hakkab veel rohkem jooma. See kuidas tema lähedased – eelkõige pean silmas alaealisi lähedasi – hakkama saavad, on nende enda probleem.

Just! P*****keeratud lapsepõlv elagu üle, pole hullu! Peaasi, et vaene joodikukene ennast süüdi ei tunneks!

Lisaks tahtejõule on oluline ka motivatsioon – kui seda pole, siis pole ka tahtejõulisel inimesel ju põhjust midagi muuta. Motivatsioon tekib siis, kui joomisega jätkamine muutub mingil põhjusel ebameeldivaks – kas tekivad terviseprobleemid, naine lubab maha jätta, ähvardab töökaotus vms. Kui naist ja tööd enam polegi, siis ehk oht eluasemest ilma jääda ja päris tänavale sattuda vms.

Eks juhtumid on muidugi erinevad, aga mulle tundub, et  igasugune toetamine ja aitamine ei soosi motivatsiooni teket. Minu vend näiteks elas peaaegu 15 aastat mu pensionärist ema kulul, sest ei leidnud endale sobivat, st vaba graafikuga, lihtsat ja samas hästimakstud tööd, mis joomist ei segaks. Ema tahtis head ja muudkui aitas ja toetas, aga minu hinnangul tegi ta tegelikult sellega vennale karuteene. Nüüd on ema surnud ja vend isegi tegeleb tööotsimisega, eks näeb, kas ta suudab end veel kokku võtta või mitte. Aga mulle ärge küll rääkima tulge, et nüüd peaksin mina see olema, kes venda “toetama” hakkab.

#3993933:

#3993094:

Mina aga tean isiklikust kogemusest, et narkomaania pole mitte mingisugune haigus! See on inimese enda otsus! Otsus teha misiganes põhjusel see esimene triibuke, esimene suts veeni.

Väga rumal kommentaar. Mõni inimene teeb rahus triibu või viis ja siis ei puutu seda kraami enam kunagi, teine on juba enne esimest korda proovimist vaimselt sõltlane, sest ei saaks enam pidama. Inimestel on väga suured neurobioloogilised erisused ja selles ei ole inimene ise ega ka keegi teine süüdi, kui näiteks pärsitud pidurdusmehhanismidega inimene on sündinud sotsiaalsesse keskkonda, mis soodustab sõltuvushaiguste kujunemist. Kui see inimene saab abi, võib temast asja saada, kui abi ei saa, siis lõpetab varakult hauas. Aga tahtejõuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, või õigemini, sellist asja nagu paljas tahtejõud ei ole olemas, on kompott geneetilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, millest sõltub inimese areng ja toimetulek. Jah, ravile suunatud isik peab olema valmis ravi vastu võtma ja koostööd tegema, kuid ka see ei sõltu tahtmisest. Depressioonis inimene võib siiralt uskuda, et tahab surra, kas sellisel juhul peaks ta abita jätma?

Kes tahab kaasa mõelda, see mõtleb ???? Rohkem siia teemasse ei postita.

Kui sa oled olnud sõltlane, siis ma võtaksin su kommentaari tõsiselt ja oleks tõesti põnev lugemine, et sinul oli siis selline kogemus. Hetkel on su jutt üks suur targutamine. Sa väidad, et minu 5 aastat kestnud süstimisperiood ei saanud lõppeda kuidagi tahtejõuga? Ma ei ole ainuke sõltlane, kes päevapealt, ilma kõrvalise abita, justnimelt tahtejõuga sellest jamast loobunud on.  Sinu poolt väidetud geneetilised ja bioloogilised tegurid ju vahepeal ei muutunud. Või tarvitasin end kuidagi paika, kes teab. Õpikutarkus on tore küll aga teinekord päris elust ja kogemusest üsna kaugel.