Teema: Alkohoolikud versus ülekaalulised

Kindlasti on üks põhjus selles, et alkoholi tarbimise saab päevapealt lõpetada, aga söömist mitte.

Iseasi on selles, mida süüa ja kui palju. Ja ka liikumise vajadus sinna juurde.

Kas seda kampaaniatega on võimalik muuta, ei usu.

Lisaks ka see, et probleemiga tegelemine on enda probleem, aga tagajärgedega tegeleb juba ühiskond:

https://epl.delfi.ee/artikkel/92075727/mis-saab-homme-merit-matlik-kaalulangetamist-takistab-rohkem-vaarinfo-ulekullus-kui-tahtejoupuudus

Ülekaalulisus on ülekaalulise probleem, alkoholism alkohoolikut ümbritsevate inimeste probleem.

#3634810:

Kas nende inimeste sõltuvushaigus ja probleem on teie arvates sarnane?

Meie arvates ja meie arvates.
Kas omal pead ei ole, et midagi ka teada?

Ja see iga paari nädala tagant sinu paksuteema käib juba närvidele.
Tahan ja söön.

/paks

Aju vajab natuke magusat, seega pisuke maiustamine pole patt. Alkoholi küll ei vaja.

#3634927:

Aju vajab natuke magusat, seega pisuke maiustamine pole patt. Alkoholi küll ei vaja.

Müüt.
Jah, organism vajab pisut (aga õige vähe) süsivesikuid. Neid saab ka puuviljadest. “Aju vajab shokolaadi” väide on lauslollus.

#3634927:

Aju vajab natuke magusat, seega pisuke maiustamine pole patt. Alkoholi küll ei vaja.

Just – nagu eelminegi vastaja viitas, aju tarvitab glükoosi. Mitte shokolaadi, kommi ja kreemikooki.

#3634984:

#3634893:

Päevapealt ja igaveseks saab lõpetada tervisele ja kaalule kahjulike asjade söömise. Need on organismile sama ebavajalikud nagu alkohol. Olenevalt, mis paksu nõrkuseks on, tuleb vastu võtta otsus- mitte kunagi ei söö enam ühtegi pelmeeni, pizzat, burksi, jäätist, küpsist vm. See, et maitseb ja natuke võib, see ongi libe tee. Ei ütle ju alkohoolikule, et ära viina võta, aga natuke koorelikööri võib. Ei või, jood vett selle asemel. Sama on ka toiduga- ei võta kommi, võtad viilu kurki. Ja nii kogu ülejäänud elu. Või siis oled joodik/ paks edasi. Oma valik.

Sõltuvus on samasugune, olenemata, millest sõltuvus on.

Söömise puhul on see täielik rumalus, mida sa räägid. Ülesöömiseks on inimestel erinevad põhjused, kõik ei ole ilmtingimata sõltuvus toidust, on ka teatud emotsioonide vaigistamine toidu abil, jne. Ma olen korra oma elu paksuks läinud, kena priske 97 kilo kaalusin, aastaga läksin nii paksuks. Mugav elu oli, sõin igasugust jama, liikusin vähe, pikaaegne kooselu oli karidel ja vaimne tervis tuksis, siis vaatasin peeglisse ja sain aru, et see ei ole mina. Korrigeerisin oma söögilaua, hakkasin end liigutama. Alguses joosta ei jõudnud, hakkasin pikkadel jalutuskäikudel käima, siis jooksma ja lõpuks ka lihastrenni tegema. 8 kuuga võtsin maha 34 kilo. Burksi, pelmeene, šoksi, jne söön ikka vahel, mitte kilode viisi aga söön. Ei pea loobuma kõigest, mis sulle meeldib, peab aru saama, et kui pidevalt suurte toidu kogustega oma magu välja venitada, siis ongi koguaeg nälg. Toit on kütus elama jäämiseks, mitte enda surnuks söömiseks. Mul oli 30-aastase ja paksuna pidevalt tunne, et ma hakkan surema, isegi tavalised toimingud olid rasked. Kui see ka ei motiveeri, siis mitte miski ega keegi ei saa aidata paksu, kes end surmale lähemale sööb.

Alkoholi juuakse samuti emotsioonide vaigistamiseks, stressi korral. Paljud alkohoolikud valivad mida joovad, ei ole sõltuvus nii suur, et sobib ka kõige odavam viin või sootuks odekas. Ikka parema maitsega asju tarbitakse. Nii ka söögisõltlastega- buliimimud võivad tõesti süüa kõike ja valimatult, aga enamus pakse valib siiski maitsvamaid palasid.

#3634810:

Kas nende inimeste sõltuvushaigus ja probleem on teie arvates sarnane?

Inimesed hävitavad ennast ja ei suuda kokku võtta.

Ma tunnen isiklikult kollektiivi ja majanaaberluse kaudu mitmeid inimesi, kes tapavad oma tervist ülekaaluga. Isegi need maovähendusoperatsioonid, mida on tehtud, süüakse ikka ca 3-4 aastaga tagasi, Jälle vererõhuprobleemid, kolesteroolitasemed laes, suhkrutasemed laes, liigeseprobleemid.

Miks samas peres elavad inimesed ei aita normaalselt toituda? Kas see on sama võimatu, kui alkohooliku abistamine?

Keskealised ja üle selle – massiline probleem. Käige näiteks ehituspoodides – normaalse kehaehitusega keskealisi mehi peaaegu polegi.

Samaväärselt, kui tehakse alkoholivastaseid kampaaniaid, peaks kogu aeg olema ka kaaluprobleemidele viitavaid kampaaniaid.

Kui isik ei riku seadus, elagu nagu oskab ja tahab. Alkoholi sõltuvus on aga hullem toidusõltvusest. Toidusõltuvus ei võta ära mälu ja teeb inimese pigem laisaks kui energiliseks. Kuriteod, mida on sooritatud alkoholiuimas on kordades hullemad, kuna isik ei mäletagi, mida teeb. Mälukasse söönud ülekaalulisest pole nagu kuulnud.  Samuti on purjus inimene liikluses väga ohtlik. Kõhu täissöönud inimene aga pigem ei viitsi kuhugi minna, nii et ei kujuta endast mingit ohtu teistele. Alkoholi on ohtlik ka teistele, mitte ainult endale. Toiduga tehakse kahju aga ainult endale.

Kuidas saab võrrelda alkohoolikuid ja pakse? Alkohoolikud ju reeglina tööd ei tee (korralikult töötavast alkohoolikust keegi ju teemat ei tee), makse ei maksa, ja on koormaks nii oma perekonnale kui ühiskonnale. Paksud reeglina käivad tööl, maksavad makse ja toetavad käibemaksu näol riiki oma toiduostudega hoopis rohkem kui kõhnad. Ka vajavad nad rohkem abiteenuseid ja seega annavad teistele tööd, mis omakorda toodab riigile makse. Haiguseid on kõigil, nii paksudel kui kõhnadel. Seega ühendab pakse alkohoolikutega ainult sõltuvuse olemasolu, kuid see ei tohi olla ei riigi ega kellegi muu asi asi, kuni inimene tööd teeb ja makse maksab – mida paksud teevad, aga joodikud ei tee. Siin ongi vahe.

Miks samas peres elavad inimesed ei aita normaalselt toituda? Kas see on sama võimatu, kui alkohooliku abistamine?

Mismoodi see abistamine käib? Et kui mees paks , siis naine vaaritab ainult tervislikke toite? Aga mis siis saab kui naine on paks ja on pere peamine toidutegija, siis võtab mees selle ülesande enda peale? Ja mis saab lõunasöökidest? Kuidas pere kontrollida saab? See ei toimi. Kui inimesel on sõltuvus, ükskõik millest, siis on selle inimese jaoks terve elu kestev võitlus. Kui ta otsustab seda võitlust pidama hakata. See ei ole nii, et ma ei söö enam saia, pelmeeni, võid ja ongi kogu lugu. Paksude mure on see ju ,et kogused on suured. Muidugi valed valikud ka. Ja kes ei saa sellest aru, kellel endal seda muret pole, siis sa võid omast arust aidata palju tahad, sellest ei ole mingit tolku.

Mina näiteks ei suitseta, kui kerge oleks mul suitsetajatele rääkida, et no milleks ta end mürgitab, ilma elada on palju parem,raha jääb alles,suu ei haise, et no ära tee lihtsalt suitsu. Nõrk oled või.

Aga ma ei käi kedagi õpetamas, sest ma tean kui raske see on. See elukestev võitlus. Kuidas seda küll jaksata..

#3634940:

Jah, organism vajab pisut (aga õige vähe) süsivesikuid. Neid saab ka puuviljadest

Lollus.

#3634893:

Olenevalt, mis paksu nõrkuseks on, tuleb vastu võtta otsus- mitte kunagi ei söö enam ühtegi pelmeeni, pizzat, burksi, jäätist, küpsist vm.

Nüüd sain aru, miks ma ikka veel paks olen – otsus jäi vastu võtmata. Kohe homme teen ära. Aitäh, et ütlesid. 😀

#3635551:

Olenevalt, mis paksu nõrkuseks on, tuleb vastu võtta otsus- mitte kunagi ei söö enam ühtegi pelmeeni, pizzat, burksi, jäätist, küpsist vm.

Küll oleks siis lihtne. Mina näiteks söön end paksuks ( u 15 kg liiast) täiesti tervislikult. Lihtsalt palju ja pidevalt söön, väga vaheldusrikkast toidust. Küpsised ja burksid ja pitsa jm saiatooted jätavad mind täiesti külmaks. Samas olen võimeline päeva jooksul pajatäie kõrvitsasuppi naha vahele keerama või kilo wakame salatit ära krõmpsutama, sest kogu aeg on piinav näljatunne, millel ei ole mingit pistmist tegeliku näljaga. Samas kui kodust eemal olen ja millegi aktiivsega tegelen, ei tule mul söök meeldegi. Kahjuks ma ei saa kogu aeg lapsi omapead jätta ja pidevalt kodust väljas aktiivne olla. Töö on mul ka paraku kodukontoris külmkapi kõrval. Külmkappi tühjana ei saa hoida, kuna elame maal, poes käime vaid kord nädalas ja lapsed vajavad iga päev ju toitu. Seoses keskea muutustega peaksin suutma tunduvalt vähem süüa kui varem, aga ei suuda kui toit kogu aeg kõrval on.