Teema: Alkohoolikud

Lapsi pole ka plaanis?
Mingit õhtust ühist hobi ei taha võtta? Rattasõit või kepikõnd. Või koer.
Sellised kogused viitavad, et kogu õhtu tiksutegi kuskil klaasi taga, midagi tegemata. Kas ajast ei ole kahju? Te ju noored inimesed.
Kuidas tervis, kas olete põhjaliku kontrolli teinud? Mõnikord paneb karm reaalsus asjad paika (et maks läbi vms).

#3735786:

Mingit õhtust ühist hobi ei taha võtta? Rattasõit või kepikõnd. Või koer.

K O E R?

Abitu elusolend kahe joodiku perre? Oled mingi loomavihkaja või?

Ma arvan, et positiivne on selles loos see, et te olete kumbki hakanud probleemi teadvustama ja vähemalt suudate tõele näkku vaadata.  Tähendab, kõik pole veel kadunud! Siin on palju selliseid, kes tarbivad nii nagu teie või isegi rohkem, aga ei näe isegi mingit küsimust sellest. Oh, mis see klaasike veini ikka teeb, igal õhtul..Ja neil on kindlasti lapsed, loomad, juhivad autosid, jne.

Peaksite abi otsima, häälekalt, endal on juba siitmaalt liiga keeruline mingeidki muutuseid ette võtta. AA infotelefon: +372 529 9955, teenindus@aaestonia.com, AA kirjanduse tellimine: aaburoo@gmail.com või tel. 5607 6431 Jaan

Paranevad AA-s inimesed, kes

a) hoiduvad esimesest pitsist

b) käivad regulaarselt koosolekutel

c) otsivad  AA-st endale tugiisiku, kes on aastaid püsivalt kaine olnud

d) üritavad AA paranemisprogrammi praktikasse viia.

Kui piinlik on kohalikku AA punkti minna, minge kodust kaugemal asuvasse, kus teid keegi ei tunne.

Ja miks mitte ka lähedastele oma abipalvest teada anda? Raskel ajal ehk aitavad ja koos kergem. Võib-olla aitaks keskkonna vahetus, võtke kätte ja sõitke kuhugi, kus alkohol pole eriti käepärane.  Sõbrad ja tutvusringkond ka viinakuradiga pahuksis?

#3735851:

#3735786:

Mingit õhtust ühist hobi ei taha võtta? Rattasõit või kepikõnd. Või koer.

K O E R?

Abitu elusolend kahe joodiku perre? Oled mingi loomavikhkaja või?

Mina ka napsutasin, siis võtsin koera. Enam ei napsuta ja pidudel ka ei käi. Ma pean olema vinks-vonks, sest mu koer vajab hommikuseid ja õhtuseid jalutuskäike, lisaks ma ei taha, et ta üksi kodus oleks, kui ma peol peaksin olema.
Koera võtt aitab tõesti.

Ühinen selle arvamusega, et üks peab algust tegema. Kui koos joote, siis ehk nakatab ka teise kainus?

See, et olla tund või kaks kaine, eeldaks justkui, et juuakse kogu ärkveloleku aja. Kas see nii on, seda me ei tea.

Pigem usun, et juuakse pärast tööpäeva. Seega peaks alustama ühest – kahest nullpäevast nädalas.

Mingi asendustegevus ja teleka ette kann head teed. Teejoomise võiks ka pisut glamuursemaks teha: osta uus klaasist kann, hea kallis tee (õigest teepoest), väike mesi, viilutatud sidrun.

#3736109:

#3735856:

Vastan ausalt, et ei usu, et te maha jätate, pigem käite aja jooksul põhja. See, et sa oma joomises meest süüdistad, on ka muidugi halb märk. Mitte keegi ei saa kedagi jooma sundida, kui see ise ei taha. Aga kuna te selles tegevuses veel üksteist toetate, siis allakäik on kindel.

Omast arust ma ei süüdista vaid saan väga hästi aru, et minu harjumus on minu ja tema harjumus tema lahendada. Raske on see, et harjumus kattub ja nö toidame üksteise probleemi.

Ja miks mitte ka lähedastele oma abipalvest teada anda? Raskel ajal ehk aitavad ja koos kergem. Võib-olla aitaks keskkonna vahetus, võtke kätte ja sõitke kuhugi, kus alkohol pole eriti käepärane. Sõbrad ja tutvusringkond ka viinakuradiga pahuksis?

Lühike vastus – piinlik on. Ei julgeks lähedastele sellest rääkida. Ja teadaolevalt tuttavate hulgas kedagi nii sügavalt pudelis ei ole, eks pidudel ikka tarbitakse jne, aga nii nagu meie joome, vaevalt teised.

AA kohta olen lugenud aga ma lihtsalt ei julgeks sinna kohale minna. Mul ob isegi selle pärast kergelt häbi, et eile täis peaga selle postituse siia tegin aga selle saab alla neelata, vähemalt keegi ei tea, kes ma olen. Ma saan aru, et vajan (vajame) abi aga ma ei julge seda otsima minna.

Kui kodust ära oleme siis pole kaine olla ka keeruline. Lihtsalt kodus on see kuidagi nii tugevaks harjumuseks saanud, et õhtul diivanil, klaas või pudel ees.

Kuidas te hommikul tööle jõuate?

Ja nädalavahetusel – siis joote juba hommikust peale?

Kas joote ennast purju? Niimoodi, et tuigute, lõhute asju, karjute?

Kodukontoris, nii et äratuskella peale üles ja otse arvutisse. Kohustused suuremalt jaolt kõik täidetud, välispildi põhjal vaevalt keegi väga aimaks, mis meil kodus toimub. Kodu ongi ka see, kus näen allakäigu märke, purjus peaga ei viitsi enam väga koristada ega süüa teha (kumbki meist), ahvatlevam on sumin peas diivanil või arvutis tiksuda.

Nädalavahetustel alustame ka õhtupoolikul, kui päevased asjad tehtud. Viimane tegevus poest läbi ja koju jooma. Päev otsa joomist pole vist kunagi ette tulnud.

Ja joome purju aga ei karju ega lõhu asju. Vahel on küll jah purjus tülisid ette tulnud ja see on klassikaline sisutu jauramine aga õnneks seda väga harva.

Oleme proovinud asendusjooke (tee, alkoholivabad asjad), mõnda aega tõesti aitab aga siis tekib jälle isu alkoholi järele ja ruttu alguspunktis tagasi. Olin vahepeal ligi 2 kuud ravimite pärast kaine, väga hea oli olla ja kui uuesti jooma hakkasin oli alkohol lausa vastiku maitsega aga näe ikka hakkasin ja jätkasin, harjub ju ruttu.

Ma tänan kõiki, kes kaasa on mõelnud, vabandust kui mõni küsimus kahe silma vahele jäi.

See kõlab vaga mu eksmehe ja tema uue naise moodi. Raha probleeme pole, lapsi ka mitte ja igapaevases ostukorvis on slati õlled, veinid, vahel ka rumm jne. Ei ytle, kus kohast tean. Elavad Pirita kandis.

#3736122:

See kõlab vaga mu eksmehe ja tema uue naise moodi. Raha probleeme pole, lapsi ka mitte ja igapaevases ostukorvis on slati õlled, veinid, vahel ka rumm jne. Ei ytle, kus kohast tean. Elavad Pirita kandis.

Sa vist oled see ahistav eks. Tõenäoliselt nad sinu pärast joovadki. Selline ahistamine võibki jooma ajada.

Aga psühholoogi või psühhiatri poole julged pöörduda?

Tean ühte, kes sai just sealt abi.

Kui ikkagi päeval olete asised ja ka tabletikuuriga suudad end kokku võtta, siis vajab aju ja mõtlemine minu arvates tuge. Otsustavust. Meelekindlust. Enesekontrolli ja -analüüsi.

#3735755:

Kas kellelgi on enda või tuttavate kogemusest jagada positiivse lõpuga lugusid, kus alkoholisõltuvuses paar (ehk mees ja naine on mõlemad liigtarbijad) on olukorra kontrolli alla saanud? Ei mõtle mingisuguseid sillaaluseid, kes paraku ühiskonna jaoks ammu kadunud hinged, vaid just pealtnäha funktsioneerivaid inimesi.

Pikk jutt lühidalt kokku, siis mina ja mu mees joome mõlemad. Koguseid on lausa piinlik kirja panna aga no klaasist-kahest veinist iga õhtu on asi kaugel, räägime pudelitest, õllekastidest, liitristest rummidest. Samas oleme mõlemad töötavad ja sotsiaalsed ja võiks öelda, et sellised keskmised inimesed, tähelepandamatud. Lihtsalt tarbime ebanormaalsetes kogustes alkoholi ja tegelikult teame seda isegi, on olnud kümneid ja kümneid katseid lõpetada aga nagu toidame üksteise sõltuvust. Lepime küll kokku, et enam ei osta nt nädala sees alkoholi ja siis see, kes poodi läheb, ikka toob. Ma ei tea, mida mees nendel hetkedel mõtleb aga ise, kui poes olen, siis see harjumus ja “nälg” peas ütleb, et ah, täna veel… Aga neid “täna” sid on nii palju olnud, et hirm hakkab peale tulema. Mehe pealt näen nt, et kui teemegi mõned kained päevad, siis ta on ärritunum ja rahutum kui muidu (klassikalised ärajäämanähud) aga ta ei teadvusta, et see on mõneti positiivne halb tunne (et organism puhastub), vaid on lihtsalt turris. Ma näen, et see olukord on allakäiguspiraal aga ma ei jõua kahe inimese eest pidurit panna. Kui ma ainult ise üksi oleksin, siis ilmselt leiaks muud tegevust ja tuleks isudega paremini toime, aga väga raske on seda teha, kui kaaslane isuärataja koju veab. Ja vastupidi torpedeerin mina ka tema püüdlusi, sest no kui ikka januneb, siis ma ju võin juua aga samas ma tean, kuidas see talle mõjub, aga ma ei jõua mõlema eest tugev olla.

Võite sõimata ja mõnitada, aga eelkõige tahaks teada, kas sellisel teineteise sõltuvust toitva suhte puhul on üldse lootust ree peale saada? Vahel mõtlen, et tervenemise huvides peaks eraldi olema aga muidu on meie suhe väga harmooniline, meil on tore koos (nii kainena kui purjus), eraldi huvisid jne. Aga samas kui lahutamine päästaks ta elu ja tuleviku, äkki see oleks õige samm?

Või kas on anonüümseid nõustamisteenuseid selles osas? Kui väga purjus olen, siis olen küll lõvi täis, et lähen AAsse ja kuhu iganes, kuid kainena on see julgus kadunud.

Oleme mõlemad 30+, koos ligi 10 aastat, joomine on kogu selle aja elu osa olnud (kogused suurenenud lihtsalt). Lapsi pole.

Minge kaheks nädalaks Dubaisse (tegelikult natuke linnast välja). Minu jaoks väga kainestav kogemus kuna alkoholi seal ei müüda, paar esimest päeva on imelik aga siis harjud juba teega ära 🙂

#3736242:

Minge kaheks nädalaks Dubaisse (tegelikult natuke linnast välja). Minu jaoks väga kainestav kogemus kuna alkoholi seal ei müüda, paar esimest päeva on imelik aga siis harjud juba teega ära 🙂

Dubais käies ostan alati Dubai lennujaamast pudelid nädalaks-kaheks reisil tarbimiseks kaasa. Põhimõtteliselt ilma rahata, võrreldes Eesti hindadega.

#3736366:

#3736109:

Ma tänan kõiki, kes kaasa on mõelnud, vabandust kui mõni küsimus kahe silma vahele jäi.

Mina muretsen ikka selle potentsiaalse koera pärast, kes siin ravimeetodina välja pakuti. Palun ütle, et te ikka ei plaani koera võtta, vähemalt mitte enne, kui terveks saate?

Ära põe. Alkohoolikutel on lapsigi, asi seda koera pidada siis ei ole. Ja tegemist on funktsineerivate alkohoolikutega, mitte põhjakäinud parmudega.

TA – ära häbene. Probleem on palju laialdasem, kui arvad. Oleme abikaasaga samasugune paar.
Meil on aidanud see, et kui on kihk juua, siis tohib alati teisele kurta. Vahel aitab ja saab pudeli avamise otsust edasi lükata ja jääbki avamata. Teine asi – ei näkdi vaid sööd korralikku toitu kõhu täis õhtul, enve kui see trimpamise võimalus tekib. Täiskõhuga isutab vähem.
Kui on õnnestunud juba paar päeva ilma olla, siis võib selle üle rõõmustada. Edasi läheb kergemaks. Ja paari nädala pärast hakkab une kvaliteet paranema. Närvilisusega tuleb leppida, on protsessi osa. Kui teadvustada, on kergem leppida.
Ja libastumise peale ei tohi end tümitada. Homsest uue hooga edasi.
Meie teadvustame endale, et mõõdukaid tarbijaid ei saa meist enam kunagi. Oleme liiga rikutud. On variant olla täitsa alkoholita või siis olla liigtarbija. Klaas veini õhtusöögi juurde ei õnnestu. Esmalt joome selle klaasi, siis lõpetame selle pudeli. Siis avame järgmise pudeli ja niimoodi neid avades tiksume poole ööni. Teineteise seltskond on huvitav, vestlused põnevad (kaheldav tegelikult), nalja jätkub kauemaks.
Praegu on kaine periood. Juba 2 nädalat.
Loe raamatut, mul õde on aidanud. Mulle sobis tema suitsetamise raamat, nüüd juba aasta ilma olnud. https://www.adlibris.com/fi/kirja/stop-drinking-now-9781848379824?gclid=CjwKCAjwjbCDBhAwEiwAiudBy28naQ3SGqF809LepFuf7tCUIDxJ4tHMEm0vbsFf0tEWoiMaWG-MDBoCwv4QAvD_BwE

Teemaalgtaja, kas su mees on sinuga sama meelt, mis sa siia kirjutasid? Olete sellest rääkinud?
Kui sa vaid ise üksi tunned, et on juba liig, siis üksi ongi väga raske muutuda.
Ärge esialgu liiga suuri eesmärke seadke. Hakkake sellest äkki pihta, et esialgu kasvõi ülepäeva kaine. Siis edaspidi 2 kaine, ja siis nädala sees kaine ja vaid nädalavahetusel võtate.

Ma olin kunagi mingi periood alkohoolik. Enne seda olin olnud sõltuvuses trennist, aga kui vigastuse tõttu trenni ei saanud enam teha, pöördusin alkoholi poole. Mis oli selle peamine põhjus? Eks ikka ärevus. Võimalik, et see pole kõigil alkohoolikutel nii, aga ma olen üpris ärev inimene. Mõtlen ja muretsen üle. Alkohol tegi olemise mõnusalt pehmeks. Kirjutasin isegi ülikooli koduseid töid purjus olles. Enamasti ei olnud mul ka pohmakat, mis tegi tipsutamise eriti lihtsaks. Mis sundis mind lõpetama?

Minu jaoks said määravaks paar asja. 1) Ma ei tahtnud alkoholile nii palju raha kulutada 2) Ma olin depressioonis, õnnetu ning ma tundsin, et alkohol on selles vähemalt osaliselt süüdi. 3) Ma vihkasin seda, et ma ei saanud rahulikult kodus olla, kui ma teadsin, et mul pole kodus alkoholi. Jube tüütu. Mõni kord tuli öösel kohutav tung peale.

Mis mind aitas? Teadvustamine, et ma ei taha enam niimoodi elada. Mul on tuttavaid alkohoolikuid ja see on ikka väga kole. Alguses vähendasin lihtsalt seda, kui tihti ma jõin. Ei joonud enam iga päev, vaid paar-kolm korda nädalas. Ja sealt edasi harjus keha ära.

Ja mida vähem ma olen alkoholi joonud, seda vähem ma seda talun. Nüüd ma tunnen, et olen lausa teise äärmusesse langenud- ei salli enam alkoholi üldse, mis polnud üldse mu algne eesmärk.

Oluline on see, et sa ise tahaksid muutuda. Alguses on palju raskem, aga keha on väga võimeline harjuma alkoholi mitte tarbimisega.

Hiljem märkasin, et mu välimus läks ka peale alkoholist loobumist oluliselt paremaks!

TA -kirjutad, et ei julge psühhiaatri poole pöörduda, ei julge AAga liituda, sest piinlik on oma nime ja näoga.

Kui sa kopsupõletikku jääd, kas sul siis ka on piinlik oma näo ja nimega arsti juurde minna? Alkoholism on haigus – ja haigusi ravivad professionaalid, kellest igaüks on näinud kümneid kordi hullemaid juhtumeid kui sina oma mehega. Igaüht neist rõõmustab see, et tahad oma elus midagi muuta – ja nende käes on võimalused aidata.

Tallinnas nt Libertas kliinik (https://libertas.ee), guugelda nt alkoholiravi + asukoht, mis sobiks – võimalusi on ikka üle Eesti. Suuremas kohas ilmselt lihtsam, saad ehk esimese korraga aru, et pole sa esimene ega viimane ja ei uuri sind keegi imestuse või halvakspanuga.

Tegelikult on see ju suurepärane, et tahad lõpetada ja elu tagasi saada. Ma küll soovitan – tegutse! Ka ravimid on olemas, ei pea ainult tahtejõule lootma. Tee ära!