Esileht Pereelu ja suhted Alkohoolikud

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 60 )

Teema: Alkohoolikud

Postitas:
Kägu

Kas kellelgi on enda või tuttavate kogemusest jagada positiivse lõpuga lugusid, kus alkoholisõltuvuses paar (ehk mees ja naine on mõlemad liigtarbijad) on olukorra kontrolli alla saanud? Ei mõtle mingisuguseid sillaaluseid, kes paraku ühiskonna jaoks ammu kadunud hinged, vaid just pealtnäha funktsioneerivaid inimesi.

Pikk jutt lühidalt kokku, siis mina ja mu mees joome mõlemad. Koguseid on lausa piinlik kirja panna aga no klaasist-kahest veinist iga õhtu on asi kaugel, räägime pudelitest, õllekastidest, liitristest rummidest. Samas oleme mõlemad töötavad ja sotsiaalsed ja võiks öelda, et sellised keskmised inimesed, tähelepandamatud. Lihtsalt tarbime ebanormaalsetes kogustes alkoholi ja tegelikult teame seda isegi, on olnud kümneid ja kümneid katseid lõpetada aga nagu toidame üksteise sõltuvust. Lepime küll kokku, et enam ei osta nt nädala sees alkoholi ja siis see, kes poodi läheb, ikka toob. Ma ei tea, mida mees nendel hetkedel mõtleb aga ise, kui poes olen, siis see harjumus ja “nälg” peas ütleb, et ah, täna veel… Aga neid “täna” sid on nii palju olnud, et hirm hakkab peale tulema. Mehe pealt näen nt, et kui teemegi mõned kained päevad, siis ta on ärritunum ja rahutum kui muidu (klassikalised ärajäämanähud) aga ta ei teadvusta, et see on mõneti positiivne halb tunne (et organism puhastub), vaid on lihtsalt turris. Ma näen, et see olukord on allakäiguspiraal aga ma ei jõua kahe inimese eest pidurit panna. Kui ma ainult ise üksi oleksin, siis ilmselt leiaks muud tegevust ja tuleks isudega paremini toime, aga väga raske on seda teha, kui kaaslane isuärataja koju veab. Ja vastupidi torpedeerin mina ka tema püüdlusi, sest no kui ikka januneb, siis ma ju võin juua aga samas ma tean, kuidas see talle mõjub, aga ma ei jõua mõlema eest tugev olla.

Võite sõimata ja mõnitada, aga eelkõige tahaks teada, kas sellisel teineteise sõltuvust toitva suhte puhul on üldse lootust ree peale saada? Vahel mõtlen, et tervenemise huvides peaks eraldi olema aga muidu on meie suhe väga harmooniline, meil on tore koos (nii kainena kui purjus), eraldi huvisid jne. Aga samas kui lahutamine päästaks ta elu ja tuleviku, äkki see oleks õige samm?

Või kas on anonüümseid nõustamisteenuseid selles osas? Kui väga purjus olen, siis olen küll lõvi täis, et lähen AAsse ja kuhu iganes, kuid kainena on see julgus kadunud.

Oleme mõlemad 30+, koos ligi 10 aastat, joomine on kogu selle aja elu osa olnud (kogused suurenenud lihtsalt). Lapsi pole.

+29
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsi pole ka plaanis?
Mingit õhtust ühist hobi ei taha võtta? Rattasõit või kepikõnd. Või koer.
Sellised kogused viitavad, et kogu õhtu tiksutegi kuskil klaasi taga, midagi tegemata. Kas ajast ei ole kahju? Te ju noored inimesed.
Kuidas tervis, kas olete põhjaliku kontrolli teinud? Mõnikord paneb karm reaalsus asjad paika (et maks läbi vms).

+14
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsi pole ka plaanis?

Mingit õhtust ühist hobi ei taha võtta? Rattasõit või kepikõnd. Või koer.

Sellised kogused viitavad, et kogu õhtu tiksutegi kuskil klaasi taga, midagi tegemata. Kas ajast ei ole kahju? Te ju noored inimesed.

Kuidas tervis, kas olete põhjaliku kontrolli teinud? Mõnikord paneb karm reaalsus asjad paika (et maks läbi vms).

Lapsi pole plaanis, see algusest peale kokkulepe.

Ühiseid õhtuseid liikumisi-tegevusi on olnud aga paraku need ei takista pärast seda pudelisse maandumast. See on lihtsalt nii hirmus, kuidas mingisuguse endale valetamisega saab ikka alkoholi koju toomist õigustada.

Ja tervised imekombel viimases kontrollis olid veel korras, olen küll endal maksahaigust kahtlustanud, sest vahel valud paremas küljes aga vähemalt vereproovides pole midagi välja tulnud. Perearstiga sõltuvusest pole rääkinud, häbi on. Aga käin muudel ettekäänetel kord-paar aastas vereproovi tegemas, et üldist seisukorda hinnata ja seni on kõik normis olnud. Mis ei tähenda, et see sisuliselt üleöö muutuda ei võiks.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mingit õhtust ühist hobi ei taha võtta? Rattasõit või kepikõnd. Või koer.

K O E R?

Abitu elusolend kahe joodiku perre? Oled mingi loomavihkaja või?

+26
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vastan ausalt, et ei usu, et te maha jätate, pigem käite aja jooksul põhja. See, et sa oma joomises meest süüdistad, on ka muidugi halb märk. Mitte keegi ei saa kedagi jooma sundida, kui see ise ei taha. Aga kuna te selles tegevuses veel üksteist toetate, siis allakäik on kindel.

+16
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et positiivne on selles loos see, et te olete kumbki hakanud probleemi teadvustama ja vähemalt suudate tõele näkku vaadata.  Tähendab, kõik pole veel kadunud! Siin on palju selliseid, kes tarbivad nii nagu teie või isegi rohkem, aga ei näe isegi mingit küsimust sellest. Oh, mis see klaasike veini ikka teeb, igal õhtul..Ja neil on kindlasti lapsed, loomad, juhivad autosid, jne.

Peaksite abi otsima, häälekalt, endal on juba siitmaalt liiga keeruline mingeidki muutuseid ette võtta. AA infotelefon: +372 529 9955, teenindus@aaestonia.com, AA kirjanduse tellimine: aaburoo@gmail.com või tel. 5607 6431 Jaan

Paranevad AA-s inimesed, kes

a) hoiduvad esimesest pitsist

b) käivad regulaarselt koosolekutel

c) otsivad  AA-st endale tugiisiku, kes on aastaid püsivalt kaine olnud

d) üritavad AA paranemisprogrammi praktikasse viia.

Kui piinlik on kohalikku AA punkti minna, minge kodust kaugemal asuvasse, kus teid keegi ei tunne.

Ja miks mitte ka lähedastele oma abipalvest teada anda? Raskel ajal ehk aitavad ja koos kergem. Võib-olla aitaks keskkonna vahetus, võtke kätte ja sõitke kuhugi, kus alkohol pole eriti käepärane.  Sõbrad ja tutvusringkond ka viinakuradiga pahuksis?

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas te hommikul tööle jõuate?

Ja nädalavahetusel – siis joote juba hommikust peale?

Kas joote ennast purju? Niimoodi, et tuigute, lõhute asju, karjute?

 

Üldiselt TA analüüsist lähtudes tunnistatakse probleemi ja see on pigem haruldane, kuid siiski positiivne märk.

+5
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mingit õhtust ühist hobi ei taha võtta? Rattasõit või kepikõnd. Või koer.

K O E R?

Abitu elusolend kahe joodiku perre? Oled mingi loomavikhkaja või?

Mina ka napsutasin, siis võtsin koera. Enam ei napsuta ja pidudel ka ei käi. Ma pean olema vinks-vonks, sest mu koer vajab hommikuseid ja õhtuseid jalutuskäike, lisaks ma ei taha, et ta üksi kodus oleks, kui ma peol peaksin olema.
Koera võtt aitab tõesti.

+9
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Arvan, et üks teist peab ikka algust tegema. Praegu kumbki lükkab nagu vastutuse teisele, et teine peab ikka piiramist alustama. Muidu üks alkoholist jagu saanud inimene on soovitanud, et püüa alustuseks tund aega mitte juua, see on juba suur võit, siis 2 tundi, siis püüa päev mitte juua ja nii edasi. See on ühe naisalkohooliku soovitus, kes ka jõi koos mehega, ta enda väitel olid nad joomises täielik tandem ehk nagu teiegi. Ta on mingi raamatu ka kirjutanud, kunagi rääkis televiisoris oma joomisest ja raamatust ja see jäi nii meelde. See naine oli eestlane. Iga inimene saab täielikult kontrollida ikka ainult ennast. Nii, et algust pead tegema sina ise, ei saa oodata, et seda teeks mees.

 

+20
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühinen selle arvamusega, et üks peab algust tegema. Kui koos joote, siis ehk nakatab ka teise kainus?

See, et olla tund või kaks kaine, eeldaks justkui, et juuakse kogu ärkveloleku aja. Kas see nii on, seda me ei tea.

Pigem usun, et juuakse pärast tööpäeva. Seega peaks alustama ühest – kahest nullpäevast nädalas.

Mingi asendustegevus ja teleka ette kann head teed. Teejoomise võiks ka pisut glamuursemaks teha: osta uus klaasist kann, hea kallis tee (õigest teepoest), väike mesi, viilutatud sidrun.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vastan ausalt, et ei usu, et te maha jätate, pigem käite aja jooksul põhja. See, et sa oma joomises meest süüdistad, on ka muidugi halb märk. Mitte keegi ei saa kedagi jooma sundida, kui see ise ei taha. Aga kuna te selles tegevuses veel üksteist toetate, siis allakäik on kindel.

Omast arust ma ei süüdista vaid saan väga hästi aru, et minu harjumus on minu ja tema harjumus tema lahendada. Raske on see, et harjumus kattub ja nö toidame üksteise probleemi.

 

Ja miks mitte ka lähedastele oma abipalvest teada anda? Raskel ajal ehk aitavad ja koos kergem. Võib-olla aitaks keskkonna vahetus, võtke kätte ja sõitke kuhugi, kus alkohol pole eriti käepärane.  Sõbrad ja tutvusringkond ka viinakuradiga pahuksis?

Lühike vastus – piinlik on. Ei julgeks lähedastele sellest rääkida. Ja teadaolevalt tuttavate hulgas kedagi nii sügavalt pudelis ei ole, eks pidudel ikka tarbitakse jne, aga nii nagu meie joome, vaevalt teised.

AA kohta olen lugenud aga ma lihtsalt ei julgeks sinna kohale minna. Mul ob isegi selle pärast kergelt häbi, et eile täis peaga selle postituse siia tegin aga selle saab alla neelata, vähemalt keegi ei tea, kes ma olen. Ma saan aru, et vajan (vajame) abi aga ma ei julge seda otsima minna.

Kui kodust ära oleme siis pole kaine olla ka keeruline. Lihtsalt kodus on see kuidagi nii tugevaks harjumuseks saanud, et õhtul diivanil, klaas või pudel ees.

 

Kuidas te hommikul tööle jõuate?

Ja nädalavahetusel – siis joote juba hommikust peale?

Kas joote ennast purju? Niimoodi, et tuigute, lõhute asju, karjute?

Kodukontoris, nii et äratuskella peale üles ja otse arvutisse. Kohustused suuremalt jaolt kõik täidetud, välispildi põhjal vaevalt keegi väga aimaks, mis meil kodus toimub. Kodu ongi ka see, kus näen allakäigu märke, purjus peaga ei viitsi enam väga koristada ega süüa teha (kumbki meist), ahvatlevam on sumin peas diivanil või arvutis tiksuda.

Nädalavahetustel alustame ka õhtupoolikul, kui päevased asjad tehtud. Viimane tegevus poest läbi ja koju jooma. Päev otsa joomist pole vist kunagi ette tulnud.

Ja joome purju aga ei karju ega lõhu asju. Vahel on küll jah purjus tülisid ette tulnud ja see on klassikaline sisutu jauramine aga õnneks seda väga harva.

 

Oleme proovinud asendusjooke (tee, alkoholivabad asjad), mõnda aega tõesti aitab aga siis tekib jälle isu alkoholi järele ja ruttu alguspunktis tagasi. Olin vahepeal ligi 2 kuud ravimite pärast kaine, väga hea oli olla ja kui uuesti jooma hakkasin oli alkohol lausa vastiku maitsega aga näe ikka hakkasin ja jätkasin, harjub ju ruttu.

Ma tänan kõiki, kes kaasa on mõelnud, vabandust kui mõni küsimus kahe silma vahele jäi.

+22
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vastan ausalt, et ei usu, et te maha jätate, pigem käite aja jooksul põhja. See, et sa oma joomises meest süüdistad, on ka muidugi halb märk. Mitte keegi ei saa kedagi jooma sundida, kui see ise ei taha. Aga kuna te selles tegevuses veel üksteist toetate, siis allakäik on kindel.

Omast arust ma ei süüdista vaid saan väga hästi aru, et minu harjumus on minu ja tema harjumus tema lahendada. Raske on see, et harjumus kattub ja nö toidame üksteise probleemi.

Ja miks mitte ka lähedastele oma abipalvest teada anda? Raskel ajal ehk aitavad ja koos kergem. Võib-olla aitaks keskkonna vahetus, võtke kätte ja sõitke kuhugi, kus alkohol pole eriti käepärane. Sõbrad ja tutvusringkond ka viinakuradiga pahuksis?

Lühike vastus – piinlik on. Ei julgeks lähedastele sellest rääkida. Ja teadaolevalt tuttavate hulgas kedagi nii sügavalt pudelis ei ole, eks pidudel ikka tarbitakse jne, aga nii nagu meie joome, vaevalt teised.

AA kohta olen lugenud aga ma lihtsalt ei julgeks sinna kohale minna. Mul ob isegi selle pärast kergelt häbi, et eile täis peaga selle postituse siia tegin aga selle saab alla neelata, vähemalt keegi ei tea, kes ma olen. Ma saan aru, et vajan (vajame) abi aga ma ei julge seda otsima minna.

Kui kodust ära oleme siis pole kaine olla ka keeruline. Lihtsalt kodus on see kuidagi nii tugevaks harjumuseks saanud, et õhtul diivanil, klaas või pudel ees.

Kuidas te hommikul tööle jõuate?

Ja nädalavahetusel – siis joote juba hommikust peale?

Kas joote ennast purju? Niimoodi, et tuigute, lõhute asju, karjute?

Kodukontoris, nii et äratuskella peale üles ja otse arvutisse. Kohustused suuremalt jaolt kõik täidetud, välispildi põhjal vaevalt keegi väga aimaks, mis meil kodus toimub. Kodu ongi ka see, kus näen allakäigu märke, purjus peaga ei viitsi enam väga koristada ega süüa teha (kumbki meist), ahvatlevam on sumin peas diivanil või arvutis tiksuda.

Nädalavahetustel alustame ka õhtupoolikul, kui päevased asjad tehtud. Viimane tegevus poest läbi ja koju jooma. Päev otsa joomist pole vist kunagi ette tulnud.

Ja joome purju aga ei karju ega lõhu asju. Vahel on küll jah purjus tülisid ette tulnud ja see on klassikaline sisutu jauramine aga õnneks seda väga harva.

Oleme proovinud asendusjooke (tee, alkoholivabad asjad), mõnda aega tõesti aitab aga siis tekib jälle isu alkoholi järele ja ruttu alguspunktis tagasi. Olin vahepeal ligi 2 kuud ravimite pärast kaine, väga hea oli olla ja kui uuesti jooma hakkasin oli alkohol lausa vastiku maitsega aga näe ikka hakkasin ja jätkasin, harjub ju ruttu.

Ma tänan kõiki, kes kaasa on mõelnud, vabandust kui mõni küsimus kahe silma vahele jäi.

See kõlab vaga mu eksmehe ja tema uue naise moodi. Raha probleeme pole, lapsi ka mitte ja igapaevases ostukorvis on slati õlled, veinid, vahel ka rumm jne. Ei ytle, kus kohast tean. Elavad Pirita kandis.

+1
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

xxx

Mida seal häbeneda, koos AA ja kõik. Loomulikult on mees närviline, kõik alkohoolikud ongi närvihaiged, sest see on närvimürk. Lõpuks kooberdate ringi ka nagu küla joodikud, sest jalad enam ei tööta alkoholikahjustustest.

Üks asi, mis võib aidata esialgu, on toidu e-poest tellimine või harvem poes käimine. Näiteks shokolaadi ja muu maiustustega on küll nii, et neid ma kunagi e-poest miskipärast ei telli, küll aga jäävad alati poes näppu. Natuke planeerida ja ei ole vaja iga päev ennast poes ahvatlemas käia.

Kehtestage reeglid, et näiteks nädala sees ei joo. Siis piirake lõpuks tarbimist ainult ühele päevale nädalas. See on tegelikult puhas harjumus nagu suitsetajatel, olete harjunud jooma.

 

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See kõlab vaga mu eksmehe ja tema uue naise moodi. Raha probleeme pole, lapsi ka mitte ja igapaevases ostukorvis on slati õlled, veinid, vahel ka rumm jne. Ei ytle, kus kohast tean. Elavad Pirita kandis.

Sa vist oled see ahistav eks. Tõenäoliselt nad sinu pärast joovadki. Selline ahistamine võibki jooma ajada.

+16
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meil oli sama jama. Koroonaga asi vaid süvenes, sest passisime veelgi rohkem kodus. Ma lahendasin enda jaoks asja nii, et tegin alkoholi vabad 5 nädalat. Peale seda enam ei isuta. Lisaks sain aru kui kurnav see nii kehale kui vaimule oli. Nüüd üritan meest motiveerida, aga talle tundub see veidi raskem olevat, samas kogused on vähenenud 🙂 Me tarbime ikka koos veini, aga see on pigem nüüd vaid reedeti 🙂

Ma lihtsalt ütlesin EI alkoholile ja asendasin selle iga kord mineraal veega. Peale kahte nädalat on juba palju lihtsam ja harjud ära mitte jooma 🙂 Edu sellega!

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga psühholoogi või psühhiatri poole julged pöörduda?

Tean ühte, kes sai just sealt abi.

Kui ikkagi päeval olete asised ja ka tabletikuuriga suudad end kokku võtta, siis vajab aju ja mõtlemine minu arvates tuge. Otsustavust. Meelekindlust. Enesekontrolli ja -analüüsi.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, ka minul on alkoholiga omad suhted. Mul on selline tunne, et ma ei oska piiri pidada, ikka tahaks natuke veel ja siis veel. Mehega trimpasime ikka mõni aasta nii, kuid lõpuks me mõlemad  ei tahtnud niimoodi enam jätkata ja proovisime nii et nädala sees ei joo, siis et näiteks terve kuu ei joo, aga igakord ikka libastusime.. Kõige olulisem on see, et me oleme ikka edasi proovinud, aga nüüd me oleme mõlemad jõudnud selgusele, et asi algab endast. Mingihetk tassisin mina ikka siidrit ja veini koju, aga mees enam ei tahtnud ja siis mulle ka enam ei pakkunud pinget see trimpamine.. Järgmine hetk oli vastupidi mees tõi veini koju ja ma võtsin pool pokaali ja ei tahtnudki rohkem.. Ühesõnaga vahest tähistada midagi on tore, aga just see igapäevane õhtul uimaseks tõmbamine lihtsalt viskas üle, mingit arengut ja huvitavaid vestlusi enam ei olnud, tahtsime uut elu ja selle asja kontrolli alla saamine aitas väga palju.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas kellelgi on enda või tuttavate kogemusest jagada positiivse lõpuga lugusid, kus alkoholisõltuvuses paar (ehk mees ja naine on mõlemad liigtarbijad) on olukorra kontrolli alla saanud? Ei mõtle mingisuguseid sillaaluseid, kes paraku ühiskonna jaoks ammu kadunud hinged, vaid just pealtnäha funktsioneerivaid inimesi.

Pikk jutt lühidalt kokku, siis mina ja mu mees joome mõlemad. Koguseid on lausa piinlik kirja panna aga no klaasist-kahest veinist iga õhtu on asi kaugel, räägime pudelitest, õllekastidest, liitristest rummidest. Samas oleme mõlemad töötavad ja sotsiaalsed ja võiks öelda, et sellised keskmised inimesed, tähelepandamatud. Lihtsalt tarbime ebanormaalsetes kogustes alkoholi ja tegelikult teame seda isegi, on olnud kümneid ja kümneid katseid lõpetada aga nagu toidame üksteise sõltuvust. Lepime küll kokku, et enam ei osta nt nädala sees alkoholi ja siis see, kes poodi läheb, ikka toob. Ma ei tea, mida mees nendel hetkedel mõtleb aga ise, kui poes olen, siis see harjumus ja “nälg” peas ütleb, et ah, täna veel… Aga neid “täna” sid on nii palju olnud, et hirm hakkab peale tulema. Mehe pealt näen nt, et kui teemegi mõned kained päevad, siis ta on ärritunum ja rahutum kui muidu (klassikalised ärajäämanähud) aga ta ei teadvusta, et see on mõneti positiivne halb tunne (et organism puhastub), vaid on lihtsalt turris. Ma näen, et see olukord on allakäiguspiraal aga ma ei jõua kahe inimese eest pidurit panna. Kui ma ainult ise üksi oleksin, siis ilmselt leiaks muud tegevust ja tuleks isudega paremini toime, aga väga raske on seda teha, kui kaaslane isuärataja koju veab. Ja vastupidi torpedeerin mina ka tema püüdlusi, sest no kui ikka januneb, siis ma ju võin juua aga samas ma tean, kuidas see talle mõjub, aga ma ei jõua mõlema eest tugev olla.

Võite sõimata ja mõnitada, aga eelkõige tahaks teada, kas sellisel teineteise sõltuvust toitva suhte puhul on üldse lootust ree peale saada? Vahel mõtlen, et tervenemise huvides peaks eraldi olema aga muidu on meie suhe väga harmooniline, meil on tore koos (nii kainena kui purjus), eraldi huvisid jne. Aga samas kui lahutamine päästaks ta elu ja tuleviku, äkki see oleks õige samm?

Või kas on anonüümseid nõustamisteenuseid selles osas? Kui väga purjus olen, siis olen küll lõvi täis, et lähen AAsse ja kuhu iganes, kuid kainena on see julgus kadunud.

Oleme mõlemad 30+, koos ligi 10 aastat, joomine on kogu selle aja elu osa olnud (kogused suurenenud lihtsalt). Lapsi pole.

Minge kaheks nädalaks Dubaisse (tegelikult natuke linnast välja). Minu jaoks väga kainestav kogemus kuna alkoholi seal ei müüda, paar esimest päeva on imelik aga siis harjud juba teega ära 🙂

+3
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tervist tuleb hoida. Alkoholi põhjustatud tervisekahjustused on tagasipöördumatud. Ka maohaav ja kõhunäärmepõletik võivad olla eluohtlikud.  Alkoholi seostatakse söögitoru, kurgu, neelu, suu vähiga. Toimuvad muutused ajus. Südame laienemine, paksenemine, rütmihäired jne. Siis ei saa enam rääkida organismi taastumisest, vaid haigusega kohanemisest. Kindlasti otsi abi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minge kaheks nädalaks Dubaisse (tegelikult natuke linnast välja). Minu jaoks väga kainestav kogemus kuna alkoholi seal ei müüda, paar esimest päeva on imelik aga siis harjud juba teega ära 🙂

Dubais käies ostan alati Dubai lennujaamast pudelid nädalaks-kaheks reisil tarbimiseks kaasa. Põhimõtteliselt ilma rahata, võrreldes Eesti hindadega.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma tänan kõiki, kes kaasa on mõelnud, vabandust kui mõni küsimus kahe silma vahele jäi.

Mina muretsen ikka selle potentsiaalse koera pärast, kes siin ravimeetodina välja pakuti. Palun ütle, et te ikka ei plaani koera võtta, vähemalt mitte enne, kui terveks saate?

+5
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma tänan kõiki, kes kaasa on mõelnud, vabandust kui mõni küsimus kahe silma vahele jäi.

Mina muretsen ikka selle potentsiaalse koera pärast, kes siin ravimeetodina välja pakuti. Palun ütle, et te ikka ei plaani koera võtta, vähemalt mitte enne, kui terveks saate?

Ära põe. Alkohoolikutel on lapsigi, asi seda koera pidada siis ei ole. Ja tegemist on funktsineerivate alkohoolikutega, mitte põhjakäinud parmudega.

TA – ära häbene. Probleem on palju laialdasem, kui arvad. Oleme abikaasaga samasugune paar.
Meil on aidanud see, et kui on kihk juua, siis tohib alati teisele kurta. Vahel aitab ja saab pudeli avamise otsust edasi lükata ja jääbki avamata. Teine asi – ei näkdi vaid sööd korralikku toitu kõhu täis õhtul, enve kui see trimpamise võimalus tekib. Täiskõhuga isutab vähem.
Kui on õnnestunud juba paar päeva ilma olla, siis võib selle üle rõõmustada. Edasi läheb kergemaks. Ja paari nädala pärast hakkab une kvaliteet paranema. Närvilisusega tuleb leppida, on protsessi osa. Kui teadvustada, on kergem leppida.
Ja libastumise peale ei tohi end tümitada. Homsest uue hooga edasi.
Meie teadvustame endale, et mõõdukaid tarbijaid ei saa meist enam kunagi. Oleme liiga rikutud. On variant olla täitsa alkoholita või siis olla liigtarbija. Klaas veini õhtusöögi juurde ei õnnestu. Esmalt joome selle klaasi, siis lõpetame selle pudeli. Siis avame järgmise pudeli ja niimoodi neid avades tiksume poole ööni. Teineteise seltskond on huvitav, vestlused põnevad (kaheldav tegelikult), nalja jätkub kauemaks.
Praegu on kaine periood. Juba 2 nädalat.
Loe raamatut, mul õde on aidanud. Mulle sobis tema suitsetamise raamat, nüüd juba aasta ilma olnud. https://www.adlibris.com/fi/kirja/stop-drinking-now-9781848379824?gclid=CjwKCAjwjbCDBhAwEiwAiudBy28naQ3SGqF809LepFuf7tCUIDxJ4tHMEm0vbsFf0tEWoiMaWG-MDBoCwv4QAvD_BwE

 

 

 

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ära põe. Alkohoolikutel on lapsigi, asi seda koera pidada siis ei ole. Ja tegemist on funktsineerivate alkohoolikutega, mitte põhjakäinud parmudega.

Koer elab 10-15 aastat, kas selle ajaga ei saa neist põhjakäinud parmud? Kes selle eest vastutab, kas koer? Vabalt võivad nad 10 aasta pärast hooldekodus või surnud olla. Alkohoolik ei tohi võtta nii pikki ja vastutusrikkaid projekte, alkohoolik peab elama tund-päev-nädal-kuu-aasta korraga.

+6
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma tänan kõiki, kes kaasa on mõelnud, vabandust kui mõni küsimus kahe silma vahele jäi.

Mina muretsen ikka selle potentsiaalse koera pärast, kes siin ravimeetodina välja pakuti. Palun ütle, et te ikka ei plaani koera võtta, vähemalt mitte enne, kui terveks saate?

Ole rahulik, armastan väga loomi ja ei võtaks iialgi koera aseaineks. Ta on pereliige, kelle võtmine peab olema kaalutud ja läbimõeldud. Jalutamas saan edukalt üksi (või mehega kahekesi) ka käia.

 

Keegi eespool küsis, et kas ajast kahju ei ole. Muidugi on, rahast on ka kahju aga see ei takista. Eriti kahju on nt, kui nädalavahetuse päevad raisku lähevad, sest vedeleme hilise pärastlõunani voodis, selle asemel, et nt päikesetõusuga rabamatkale minna. Isegi kui üles saaks, siis sõita ju ikka ei tohi. Ja muudugi vahel on tore pikalt voodis vedeleda aga mitte nii nagu see meil on.

Tegelikult on täiega kopp ees joomisest, aga lõpetada ka ei suuda. Mingi kell kukub ja kohe tahaks kätt küünitada. Kui kodust ära oleme (kuskil mujal paar päeva), siis on palju lihtsam, sest rutiin on teine.

Aga psühholoogi või psühhiatri poole julged pöörduda?

Tean ühte, kes sai just sealt abi.

Ei julge, või tähendab, ma olen psühhiaatri juures teistel põhjustel käinud ja abi saanud aga ka siis ma ei julgenud talle öelda, et a ja muide, ma panen iga õhtu täiega tina. Ta ei küsinud ka, kuigi vahel ilmusin sinna päris loppis olekus. Võib-olla kui ta küsinud oleks, siis oleks ausalt vastanud aga niisama ise otse välja öelda, oma nime ja näoga… Kes ikka tahab tunnistada, et sõltlane on, joodikud on ju need, kes ennast bussipeatuses täis lasevad ja ei taha ju nendega nö ühes pundis olla. Kuigi realistlikult ma tean, et nii jätkates pole selline saatus sugugi välistatud. Kardan näiteks, mis peaks juhtuma, kui meid mõni suurem kaotus tabab, jääb üks tööst ilma või muud taolist, siis on funktsioneerivast alkohoolikust kraavis magava alkohoolikuni väga väike samm ilmselt.

 

Alan Carri raamatut olen kusjuures lugenud ja see aitas tõesti mõneks ajaks, kuid siis tegin seda üksi, st kaaslane jõi edasi (kogused olid küll väiksemad) aga siis hakkas endal ka isutama ja läks jälle nagu ta läks. Aga aitäh oma kogemuse jagamise eest (ja 14:24 kägu ka). Tundsin meid teie mõlema kirjelduses ära. Äkki on ikka meil ka lootust. Täna on teeõhtu plaanis igastahes, neid “homme alustame” jutte on ilmselt sadu olnud, parem juba täna.

 

Ja aitäh veelkord teistele kaasamõtlejatele ka. Olin valmis selleks, et peamiselt tulevad kommentaarid stiilis “krdi alkass, pane ennast põlema” aga teie mõtted ja siia enda tühjaks kirjutamine on natukene aidanud pilti selgemaks saada, eriti selles osas, et miks peab lõpetama ja miks ma tegelikult ju tahan lõpetada.

+23
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu tagasihoidlikud soovitused on sellised, et kui koos ei suudagi maha jätta, jäta siis üksi. Kuna sa tabletiravi tõttu suutsid kaks kuud ilma olla, ehk suudad veel kord, et saada endale uus elu. Praegu te suunate üksteist jooma, ehk hiljem oled sina mehele teenäitajaks ja ka abistajaks. Kirjutatu järgi tundub, et iseloomu sul on ja valmisolek kaineks saada samuti. Esimesena maha jätta on muidugi keerulisem, aga kui sa suudad joova kaaslase kõrval kaine püsida siis oledki kõige raskema etapi juba läbi teinud.

Teiseks, tellige võimaluse korral ainult e-poest.

Kolmandaks, asendage ja tehke see põnevaks. Hakake katsetama erinevad jooke, mida seni pole proovinud. Või proovige juba tuttavaid jooke teisiti. Testige kas või erinevaid tomatimahlu. Ostke kõikvõimalikke sorte ja testige ühe õhtu või mitme päeva või nädala jooksul, tehke edetabel, lööge tomatimahlapokaale kokku. Erinevad kombutšajoogid, maitseveed, teed, kas või limonaadid. Ja kui väga tahtmine on, siis premeerige end alkoholivaba kraamiga. Ja kui ei suudagi kohe täiesti loobuda, proovige alustuseks näiteks neli alkovaba päeva erinevate huvitavate jookide (miks mitte vaheharjutustena ka söökide) toel hakkama saada. Äkki aitab, kui seda üritust ajada mänguliselt ja lõbusalt? Ei pea tingimata nukralt igavat mineraalvett jooma, pakkuge endale elamusi. Raha teil selleks on, tavapärase igapäevase alkoholi puudumise arvelt.

Mina ei ole nii ränka teekonda pidanud ette võtma, sest hoidun teadlikult alkorutiinist ja tarbin ainult loetud korrad aastas. Küll aga võitsin võitluse 25 aastat kestnud ahelsuitsetamisega. See oli samuti ränk ja kurb alguses, sest harjumus oli väga tugev, kuigi nikotiinisõltuvus ise kadus kiirelt. Asendustegevused ja mängulisus hoidsid mind reel ja paras ports jonni ka.

TA, soovin sullegi jonnakust. Ja julgust astuda see esimene teadlik samm. Isegi kui käid alguses seda rada üksi. Ära häbene selle teema tegemist, vastupidi, sa oled vinge, et kirjutasid!

+14
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgtaja, kas su mees on sinuga sama meelt, mis sa siia kirjutasid? Olete sellest rääkinud?
Kui sa vaid ise üksi tunned, et on juba liig, siis üksi ongi väga raske muutuda.
Ärge esialgu liiga suuri eesmärke seadke. Hakkake sellest äkki pihta, et esialgu kasvõi ülepäeva kaine. Siis edaspidi 2 kaine, ja siis nädala sees kaine ja vaid nädalavahetusel võtate.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

TA, kopeerin ühest eelmisest teemast – naiste alkoholism. Tule kampa!

….siin ma siis nüüd jälle olen, lõimel järgi lohisedes, sest mul pole olnud aega PKsse vaadata vahepeal. Aga – nagu ma juba ütlesin, grupp on loodud ja kõik soovijad saavad liituda. Tagamaks võimalikult palju anonüümsust, palusin ma teha teil selleks täiesti uued meiliaadressid, nendega tehke endale ka täiesti uus FB kasutajakonto ning saatke kasutajanimi sellele meilile:

arvataon43@gmail.com

Siis ma saadan teile kutse ja oletegi seal, kus loodetavasti hakkab olema täiesti brutaalselt aus ja toetav keskkond neile, kes arvavad, et nende alkotarbimine on nende elu vangi võtnud ja sooviks sellega midagi ette võtta. Nagu üks eelmisest kägudest väga õigesti ütles, pole tegemist miski teraapiaga, see ei saa asendada professionaalset abi. See ongi ainult jututuba, kus meil võiks olla ühine eesmärk – vähendada alkoholi osa oma elus. Sel moel, et meie otsustaksime, millal ja kui palju….mitte miski (ega keegi) teine. Kui üldse, eksole. Trollidel pole mõtet liituda, ma viskan teid kõhklematult poole sõna pealt välja 🙂

Vaatame siis, mis saama hakkab. Vähemalt me oleme otsustanud midagi ette võtta, mis on juba üks pisike võit.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olin kunagi mingi periood alkohoolik. Enne seda olin olnud sõltuvuses trennist, aga kui vigastuse tõttu trenni ei saanud enam teha, pöördusin alkoholi poole. Mis oli selle peamine põhjus? Eks ikka ärevus. Võimalik, et see pole kõigil alkohoolikutel nii, aga ma olen üpris ärev inimene. Mõtlen ja muretsen üle. Alkohol tegi olemise mõnusalt pehmeks. Kirjutasin isegi ülikooli koduseid töid purjus olles. Enamasti ei olnud mul ka pohmakat, mis tegi tipsutamise eriti lihtsaks. Mis sundis mind lõpetama?

Minu jaoks said määravaks paar asja. 1) Ma ei tahtnud alkoholile nii palju raha kulutada 2) Ma olin depressioonis, õnnetu ning ma tundsin, et alkohol on selles vähemalt osaliselt süüdi. 3) Ma vihkasin seda, et ma ei saanud rahulikult kodus olla, kui ma teadsin, et mul pole kodus alkoholi. Jube tüütu. Mõni kord tuli öösel kohutav tung peale.

Mis mind aitas? Teadvustamine, et ma ei taha enam niimoodi elada. Mul on tuttavaid alkohoolikuid ja see on ikka väga kole. Alguses vähendasin lihtsalt seda, kui tihti ma jõin. Ei joonud enam iga päev, vaid paar-kolm korda nädalas. Ja sealt edasi harjus keha ära.

Ja mida vähem ma olen alkoholi joonud, seda vähem ma seda talun. Nüüd ma tunnen, et olen lausa teise äärmusesse langenud- ei salli enam alkoholi üldse, mis polnud üldse mu algne eesmärk.

Oluline on see, et sa ise tahaksid muutuda. Alguses on palju raskem, aga keha on väga võimeline harjuma alkoholi mitte tarbimisega.

Hiljem märkasin, et mu välimus läks ka peale alkoholist loobumist oluliselt paremaks!

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen seda meelt, et lõpetada tuleb järsult. Mitte üks päev kaine, teine päev jood jne. Samuti ei poolda mina joomist imiteerivaid mänge, nagu siin tomatimahlakägu kirjeldas. See on enda petmine ja aju narritamine.

Kui TA ennast austab ja armastab (loodetavasti?), siis soovitan proovida nippi minna istuda peegli ette ja endale silma vaadata. Ja sel hetkel anda endale tõotus sellestsamast hetkest enam mitte juua.

Kõik. Enda kõige kallimale inimesele antud tõotust ei murta. Kui seda tehakse, ei saa enam peeglisse vaadata. See on väga ränk karistus enam mitte saada peeglisse vaadata.

Muidugi selline nipp töötab vaid juhul, kui ollakse jõudnud vajalikku süü- ja häbitunde punkti. Kuni sinna veel ei ole jõutud, seni juuakse edasi. Aga rituaalid tee, limonaadi või tomatimahlaga vaid pikendavad agooniat ja lükkavad lõplikku otsustamist edasi.

+2
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

TA -kirjutad, et ei julge psühhiaatri poole pöörduda, ei julge AAga liituda, sest piinlik on oma nime ja näoga.

Kui sa kopsupõletikku jääd, kas sul siis ka on piinlik oma näo ja nimega arsti juurde minna? Alkoholism on haigus – ja haigusi ravivad professionaalid, kellest igaüks on näinud kümneid kordi hullemaid juhtumeid kui sina oma mehega. Igaüht neist rõõmustab see, et tahad oma elus midagi muuta – ja nende käes on võimalused aidata.

Tallinnas nt Libertas kliinik (https://libertas.ee), guugelda nt alkoholiravi + asukoht, mis sobiks – võimalusi on ikka üle Eesti. Suuremas kohas ilmselt lihtsam, saad ehk esimese korraga aru, et pole sa esimene ega viimane ja ei uuri sind keegi imestuse või halvakspanuga.

Tegelikult on see ju suurepärane, et tahad lõpetada ja elu tagasi saada. Ma küll soovitan – tegutse! Ka ravimid on olemas, ei pea ainult tahtejõule lootma. Tee ära!

+8
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 60 )


Esileht Pereelu ja suhted Alkohoolikud