Siit tuleb nüüd üks üsna pikk jutt, aga alustan kuskilt otsast.
Nii palju, kui ma oma teadlikust elust mäletan, on mu ema olnud funktsioneeriv alkohoolik. Sellesmõttes funktsioneeriv, et ma ei mäleta oma lapsepõlvest kunagi nälga jms, mida enamik alkohoolikute lapsi on ilmselt tundma pidanud, kuna kogu vanemate raha läheb joomise peale. Ema töötas üsna kõrgel kohal ja sai lihtsalt väga head palka ja seetõttu sai ta endale seda kõike lubada, isegi reisimas käisime korra aastas soojal maal. Mul oli materiaalselt alati kõik olemas. Oma isast ei mäleta ma midagi, sai õnnetuses surma kui olin paariaastane. Vanaema on nüüd hiljem rääkinud, et ema peale seda muutuski ja ilmselt siis hakkas ka jooma.
Kui käisin algklassides, siis leidis ema omale püsivama kaaslase, kellest sündis mulle ka noorem õde. Paraku ema uus kaaslane oli tema joomakaaslaste seast. Täpselt samasugune nagu mu ema – funktsioneeriv alkohoolik, kuid kui teatud aja tagant alkoholi ei saanud, siis muutus ema suhtes vägivaldseks, mind ega mu poolõde ta ei puutunud. Teistele tundusime me ideaalperekond. Ema ja kasuisa olid lihtsalt väga head näitlejad, kellegil polnud aimu, mis tegelikult toimub. Väga paljud kadestasid meid, kuna emal ja kasuisal olid mõlemal head töökohad, meil oli ilus maja heas asukohas, mina sain teismelisena endale firmariideid lubada ja käisime mitmeid kordi aastas reisimas, tihti ka korra aastas kaugemal soojal maal. Paraku siis kui näitemäng oli lõppenud, valas kasuisa minu ja ema peal oma viha välja. Minu peale lihtsalt karjudes ja emal sai lihtsalt peksa.
Elasin pidevas hirmus, et mis tujus kasuisa seekord on. Peale gümnaasiumi lõppu leidsin omale kaaslase ja üsna pea jäin rasedaks, mistõttu ema ja kasuisa mu kodust välja viskasid. Neile ei meeldinud mu kaaslane ega see, et ma ülikooli ei läinud. Vanematega ei suhelnud ma pikalt, kuid oma poolõega hoidsin siiski aeg-ajalt kontakti. Mõned ajad hiljem jõi kasuisa end surnuks. Sellest ajast hakkas ka mu poolõe allakäik. Ta oli tollel ajal teismeline ja elas seda väga raskelt üle. Hakkas koolist puuduma ja kampades jõlkuma, suitsetama ja alkoholi tarbima. Ema see ei huvitanud ja ega minagi ei teadnud päris täpselt, kui hull olukord neil seal kodus oli, sest kuigi ema hakkas peale seda minuga ise aeg-ajalt kontakti otsima, siis meie suhtlemine jäi ikka üsna pinnapealseks ja poolõde oli lihtsalt sellises vanuses, kus sõbrad olid tähtsamad kui perekond.
Paar aastat tagasi käisin neil ka külas, siis oli näha, et ema oli rohkem jooma hakanud ja kodu ka räpasem, kuid ei teinud neist paarist mustast taldrikust, puhastamata pliidist ega segamini poolõe toast, kus vedelesid ka mõned tühjad siidripudelid, suuremat numbrit. Eks isegi teismelisena teinekord tarbisin alkot. Peale seda hakkasin, aga aru saama, et ka mu poolõde on jooma hakanud, kui suhtlesime, oli tunda tihti, et keel on pehme või siis Facebookis tekst segane ja üks ja sama jutt kordub. Teadsin ka, et ta on vahepeal gümnaasiumi pooleli jätnud ning tööle läinud. Nüüd jõulude puhul neile külla minnes sattusin kokku naabriga, keda tean juba sellest ajast kui isegi seal elasin. Temalt ma siis kuulsin, et pidevalt käivad seal erinevates vanustes mehed, muusika üürgab ja nii ema kui õel poest tulles kotid kogu-aeg kolisevad ehk kotis on pudelid, samuti õde ei jõudnud naabri tuttava juurde millalgi korduvalt tööle. Tegu on väiksema asulaga, seega ka naabrid kõike nii hästi teavad. Läksin sisse ja selle paari aastaga oli vaatepilt kohutavalt muutunud, kohutav kogus erinevaid viina ja veinipudeleid nii ema kui õe toas, üleüldine räpakus. Ma ei ole mitte kunagi nii räpast kodu vist näinud. Õe ja ema välimus on tundmatuseni muutunud. Õde on kohutavalt juurde võtnud ja näo järgi ütleks, et üle 30ne, kuigi tegelt on alles 18. Mõlemad on oma välimuse eest hoolitsemisest loobunud.
Ma ei ole nüüd peale seal käiku saanud enam öösiti magada. Süda valutab nii ema kui ka õe pärast. See on kohutav kuidas nad elavad. Ma ei öelnud tol hetkel neile midagi, ma olin lihtsalt sellest olukorrast nii šokeeritud. Ja eks ma olen nooremana ju ema proovinud ka aidata, et ta joomise lõpetaks, kuid alkoholisõltlane ju vaid vihastab selle peale. Ma mõistan, et tõenäoliselt ema ma sellest august välja tirida ei suuda, see asi on juba liiga kaua kestnud, aga oma just täisealiseks saanud õde tahaks küll kuidagi aidata, aga ei oska talle läheneda. Kardan, et vihastab ja siis kaob üldse mu elust ära.
Sai pikk jutt ja sain lihtsalt südamelt ära, kes vähegi viitsib, siis võib arutleda, ehk saan head nõu, kuidas edasi käituda.
