Teema: Alkohoolikust isa

#4006865:

Kas äkki otsiaalhooldekodus on sinu isa koht, nii karm, kui see ka pole?

Isa pole veel 60-aastanegi ehk käib veel tööl (ema kas veab ta teise linna autoga tööle või läheb bussiga või mingi x transpordiga). See “ilma kellegita hakkama saamine” on mõeldud pigem siis, kui ta on purjus (ehk kogu aeg, kui keegi talle peale ei passi). Ehk ei suuda ta purjuspäi endale süüa teha, ei saa ta kuidagi tööle, talvel ei suuda kütta, kukub lumehange pikali ja ei saa püsti jne. See lõppeks varem või hiljem kōige halvemaga. Sotsiaalhooldekodusse teda ilmselgelt vastu tahtmist viia ka ei saa…

Tegelikult tuleb süda kõvaks teha ja lastagi nii minna nagu läheb. Ema peaks ära kolima ja teie omadega sinna järele. Las isa siis olla omadega seal omaette. Kui kukubki või jääb lumehange, siis nii ongi. Ega midagi teha pole. Iga inimese saatus on nagunii sünnist saati ette määratud ja teie seda muuta ei saa. Veel narrim oleks terve pere närvid selle pärast mängu panna ja end tühjalt koormata. Sest joodiku toetamine ongi tühi abi ja toetamine.

Isiklik kogemus. Mehe vend oli joodik. Ja, kui palju tuli neid appihüüdeid ja aitamisi. Küll peksti see mees läbi ja visati kraavi. Küll varastati paljaks ja visati kraavi. No, mida teha siis? Inimene ise rajas oma elu selliseks. Kuidas küll teised saanuks seda muuta?  Ükski palve ega abi seda ei muutnud. Lõpuks surigi selle haiguse tagajärjel.

#4006897:

Ta pole ju abivajaja. Liigub, saab kainena või saaks kainena endaga hakkama,  töökoht on. Elukombed on vaid halvad, end hävitavad.

Sa kirjeldad oma isa abivajadusi, aga ema katab abivajadused ära ja saabki endaga hakkama.

#4006905:

Ta ju käib isegi tööl? See kuidas inimene tööle saab polegi oluline. Tööd ta ju teeb. Seal ju ei tee ema ta ees tööd ära.

kukub lumehange pikali ja ei saa püsti jne. See lõppeks varem või hiljem kōige halvemaga.

Surnuks võib külmuda. Tegu on ohuga tervisele. Ja seda tööle saamist vaatame siis, kui ema enam isa ei vii.

#4006910:

See et ema teda pinnal hoiab on selge. Aga see ei tähenda seda et ta oleks abivajaja. Ta on alkohoolik. Ta vajab selle ravi.

Selge, case closed.

#4006910:

See et ema teda pinnal hoiab on selge. Aga see ei tähenda seda et ta oleks abivajaja. Ta on alkohoolik. Ta vajab selle ravi.

Jube tüütu on katkematu jorisemine mingi täiesti ebaolulise asja kallal. Vahet ju pole, kas nimetada teda abivajajaks või mitte. Teema point on ju hoopis mujal. Ära rohkem teemat solgi!

Kurb teema, endal läbi elatud. Ega keegi teine ei saagi midagi teha kui joodik ise ei soovi muutust. Meie lugu oli sarnane, kuigi minu isa oli nö.vaikne joodik ja purjus olles ei lärmanud. Oli väga hea inimene, aga kaineid päevi peaaegu polnud. Ema lõpuks lahutas, isa elas kuni lõpuni minu juures. Mind aitas see, et hoidsin temast võimalikult palju eemale. 40 aastat rääkisin, palusin, nutsin, karjusin – kõik asjata. Isa lahkus ületamisel aastal – maksavähk.

Ma arvan ka, et kuni ema teda kantseldab, ei ole mingit muutust loota. Ainus pääsetee on, et ema peab ära kolima, siis on näha, kas isa suudab end veel kokku võtta või mitte. Hea oleks nüüd kohe, sest soojal ajal on isa suhtes riskid väiksemad (just see hange magama jäämise teema) ja kui väga hästi läheb, siis saab ta ehk talvel juba ise hakkama.

Aga kuna ema on ilmselgelt kaassõltlane, siis tema veenmine selles osas saab raske olema. Mina oma ema veenda ei suutnud (joodik oli küll minu vend, mitte isa). Tasub psühholoog kaasata, võibolla see aitab. Ja hea oleks, kui ema ära kolides üksi ei jääks, proovige temaga siis võimalikult tihedalt läbi käia, kui lausa enda juurde elama ei kutsu.

#4007089:

Nii mõnigi alkohoolik võtab ennast kokku, kui enam teda ei poputata.

Elamispinnaga joodikud leiavad väga kiiresti uue naise, kes neid edasi poputab. Kui mees on vähegi intelligentne, võib see uus naine olla ise väga korralik. Näiteks on tema enda mees alkoholi läbi surnud ja nüüd ta süütundest püüab järgmist päästa.

Elu on keeruline, aga naised, kui mees tundub olevat alkoholi küüsis, jookske teises suunas nii kiiresti, kui saate.

Mu isa on alkohoolik, ema tegi ka kõik ette taha ära, peale 30 a abielu sai ema aru, et ikka ei jaksa ja alkohoolikut ei muuda. Ema kolis ära ja mõne aja pärast kohe isal uus naine platsis, see samasugune alkohoolik nüüd joovad koos ja elu nagu lill.

#4006885:

Tegelikult tuleb süda kõvaks teha ja lastagi nii minna nagu läheb. Ema peaks ära kolima ja teie omadega sinna järele. Las isa siis olla omadega seal omaette. Kui kukubki või jääb lumehange, siis nii ongi. Ega midagi teha pole. Iga inimese saatus on nagunii sünnist saati ette määratud ja teie seda muuta ei saa. Veel narrim oleks terve pere närvid selle pärast mängu panna ja end tühjalt koormata. Sest joodiku toetamine ongi tühi abi ja toetamine.

Isiklik kogemus. Mehe vend oli joodik. Ja, kui palju tuli neid appihüüdeid ja aitamisi. Küll peksti see mees läbi ja visati kraavi. Küll varastati paljaks ja visati kraavi. No, mida teha siis? Inimene ise rajas oma elu selliseks. Kuidas küll teised saanuks seda muuta? Ükski palve ega abi seda ei muutnud. Lõpuks surigi selle haiguse tagajärjel.

Nõus selle jutuga.

Karm aga nii see läheb isegi siis, kui ema temaga koos elab.

Kogemus ema alkoholismiga.

#4006846:

Isa on vähemalt enamiku minu elust joonud. Varem olid nn “tsüklid”, kui töölt puhkus, siis tinutas kogu aeg ja kui töölkäimine (graafiku alusel), siis enamasti kaine ikkagi. Viimasel ajal aga on nii, et kaineid päevi enam pole näinud. Ema elab temaga veel koos. On aga suur AGA – isa muutub alkoholi juues täielikult ning sõimab kõiki (eriti ema) igal hetkel ja seda täiesti absurdsetel põhjustel (nt miks keegi vihmaga õues aiamaal ei rohi, miks söök 24/7 soe pole, miks telekat vaadatakse jne). Karjub pea enamus ajast, mil ta ärkvel on (ja mitte ilusate sõnadega). Ühesõnaga on alati kõik teised tema probleemides süüdi, tihtipeale räägib ta ka endale vastu (kuna ta on purjus, siis ta lihtsalt ei mäleta, mida ta just ütles). Kainena rääkimine ei aita enam, ta saab aru, et ei tohi vōtta ning teadvustab endale, milliseks ta purjuspäi muutub. Aga sõltuvus on niivõrd tugev, et nii kui ema tööle läheb, on minek poe juurde alkoholi ostma (selle takistamiseks ka võetud juba kõiksugu meetmed kasutusele, aga kahjuks on ta kavalaks muutunud). Ilmselgelt peaks ta ravile minema, jah, aga tegemist on mehega, kes muidu kardab kōiksugu haiglaid-arste ja keeldub minemast (vägisi ju viia kedagi ei saa kahjuks) – uhkusest või kartusest.. kes seda teab. Ema minema ka uue elu peale minna ei saa, sest sõna otseses mõttes ei saaks isa enam hakkama – talvel ei saa vana talumaja kütetud või süüa tehtud, purjuspäi kukuks kuskile maha ja sinna ta jääks. Samas tervel perel on närvid täiesti läbi sellest sõimamisest ja hing ning vaim on täiesti läbi. Ema ju tahaks näha ning seetōttu käime ka tal külas (ehk näeme ka isa).

Kas kellelgi on samu kogemusi olnud ja kas mingit pääseteed siit lõputust nõiaringist üldse on?

Minu isa oli ka alkohoolik. Ja ema muutus aja jooksul kaassõltlaseks. Aina rääkisime, et peaks ära minema, aga midagi ette ei võtnud. Nüüd on isa surnud, aga ema on ikka selline inimene, kes enda eest seista ei oska. Kurdab, aga ei võta midagi ette. Ehk kogu see elu on teda muutnud. Minu soovitus – isa ei muutu. Pole mõtet loota ega arvata midagi. Ära tuleb minna kohe – enne kui isa päriselt abivajajaks muutub. Minu ema nt mingi hetk arvas, et seadus kohustab hooldama, et ei saa lahutada jne. Aga kui ema pole nõus muutust ette võtma, polegi midagi teha. Sa ei saa seda otsust tema eest teha.

viige ema ära sealt nii ruttu kui võimalik. pärast ei jõua ära kahetseda kui lasete emal seal muserduda, halvemal juhul lõpeb see kiire parkinsoni või alzheimeriga. igapäevased verbaalsed löögid lõhuvad aju ja vaimset tervist kohutavalt.

#4009855:

viige ema ära sealt nii ruttu kui võimalik.

See ema on tõenäoliselt täiesti iseseisev täiskasvanud inimene, keda ei saa vägisi kusagilt ‘ära viia’, sellest ikka saad aru? Joodiku kõrval elamine ja tema lämina talumine on selle ema enda vabatahtlik valik.