Esileht Pereelu ja suhted alkohoolikute naistele

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 61 )

Teema: alkohoolikute naistele

Postitas:
Kägu

Tere,
kui paljud teist on jäänud oma alkohoolikust mehe kõrvale? On keegi selle pärast ka lahutanud?

Minu mees on joodik. Ta pole vägivaldne, ei kao kunagi ära, ei joo kogu raha maha kuid kui ta jooma hakkab, kestab see mitu päeva. Siis on ta kodus purjus, magab põrandal hommikust õhtuni jne. Laps on veel väike kuid tulevikus näeb kindlasti ka tema sellist vaatepilti.
Ma ei tea mida teha, ühest küljest tahaks pakkida asjad ja kaduda nelja tuule poole aga samas hoiab mind miski kinni veel selles suhtes. Mingi lootus.

Soovin, et oskaksin tulevikku ette näha.. Kas on võimalik, et ta muutub? Kas keegi on muutunud ja mille abil? Kui kaua läks aega?
Lubanud muutuda ta on sadu kordi. Aga ma näen ise, et ta ei taha muutuda. Räägib küll, et tal on tohtud süümekad kui kaineks saab aga kui saabub nädalavahetus, kordub kõik jälle…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Selles ongi point, et nad ei muutu (kui nad just ise ei taha muutuda). Pead sellega leppima või lahku minema.
Kas te alkonõustamisest olete rääkinud? On ta nõus Wismarisse minema või mõne AA-grupiga liituma? Kui olete sellele mõelnud, siis on vähemalt lootust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

muutub ikka. aina hullemaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Ta on nõus abi saama kuid kuna elame väikeses kohas, kardab ta jutte ning tal on häbi minna AA-sse.

Tean, et on olemas süste, ampulle jne. On keegi neid proovinud? Kui palju maksavad ning kas neist on olnud abi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Kui mehel on tahtejõudu, siis pole vaja mingeid süste ega ampulle. See häbi tundmine on ikka ka väga vale. Kes teda sellepärast halvasti vaatab, ainult oma joomakaaslased ma arvan. Aga teiste silmis kogub ta ainult plusspunkte. Ole talle ainult toeks ja nõuandjaks, siis ehk saavad asjad ka paremuse poole liikuma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Ampullid ja süstid ei aita, lähisugulane on kõik need protseduurid läbi teinud, nüüd tal siis maksatsirroos ja pankreatiit, ja ka see ei hoia teda kainena.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tere,
kui paljud teist on jäänud oma alkohoolikust mehe kõrvale? On keegi selle pärast ka lahutanud?

Minu mees on joodik. Ta pole vägivaldne, ei kao kunagi ära, ei joo kogu raha maha kuid kui ta jooma hakkab, kestab see mitu päeva. Siis on ta kodus purjus, magab põrandal hommikust õhtuni jne. Laps on veel väike kuid tulevikus näeb kindlasti ka tema sellist vaatepilti.
Ma ei tea mida teha, ühest küljest tahaks pakkida asjad ja kaduda nelja tuule poole aga samas hoiab mind miski kinni veel selles suhtes. Mingi lootus.

Soovin, et oskaksin tulevikku ette näha.. Kas on võimalik, et ta muutub? Kas keegi on muutunud ja mille abil? Kui kaua läks aega?
Lubanud muutuda ta on sadu kordi. Aga ma näen ise, et ta ei taha muutuda. Räägib küll, et tal on tohtud süümekad kui kaineks saab aga kui saabub nädalavahetus, kordub kõik jälle…[/tsitaat]

ei muutu paremaks, ikka hullemaks, sugulane kannatas 10 aastat, siis läks minema
voodisse allategemine nii paksu kui vedelat, deliiriumihoos elamise segi peksmine, nädalased tsüklid, tervise tõttu pidev horisontaalis olemine, kainete päevade kadumine…need kõik on sul ees. Lõpeta enda ja lapse hävitamine ja lootus parema tuleviku osas. seda lihtsalt ei tule, sugulase mees oli ka kõrgharitud ja väga positsioonikal ametikohal töötav, ja ta suutis tööl enam vähem kaine olla ligi 8 aastat, alles siis lasti lahti .

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ampullid ja süstid ei aita, lähisugulane on kõik need protseduurid läbi teinud, nüüd tal siis maksatsirroos ja pankreatiit, ja ka see ei hoia teda kainena.[/tsitaat]

Minu lähisugulasel aitas ampull ainult 3 nädalat. Pärast seda jõi edasi. Alguses oli küll väga halb olla, aga ikkagi harjus ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]muutub ikka. aina hullemaks.[/tsitaat]

Minu paps (alkostaa¸i juba 35a) ei ole hullemaks muutunud. Suudab endiselt järgmisel hommikul õigeaegselt tööle minna ja ka tööd teha. Enam ei kipu palju kaklema ka (enne mu sündi käis linna peal kolkimas). Ainult maks on nii läbi, et paarist pudelist õllest täiesti piisab. Jääb nagu kott magama. Seoses maksa kärbumisega on seedimine korrast ära, vajab erimenüüd.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
rsaar

RE: alkohoolikute naistele

21 aastat eland nii . kodus enam ei joo praktiliset aga ei soovita sellist nessu elu ,lase jalga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Muutub ikka, mõned aastad enne lõppu, kui tervis täiesti läbi ja lihtsalt enam ei ole võimalik juua, siis on Sul kaine ja puruhaige mees, kes psüühiliselt püüab ärajoodud mõistuse kiuste veel kuidagi inimene olla. Mälestused mu isa sellest perioodist, kui ta püüdis säilitada inimeseks olekut, on mind vapustanud isegi rohkem, kui eelnevad aastad täis sõimu ja peksu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Noh, mina olen nüüd 4 aastat juba näinud, kuidas inimene alla käib. Viskasin välja, nüüd nurub tagasi, et on 2 nädalat kaine olnud. Kõige kurvem on see, kuidas terve tema suguvõsa on nüüd minu peale vihane, nõuavad veel igasuguseid asju (no mees ehitas aiamaja ja aidanud lõpetada remonti, mida ma alustasin ammu enne mehega kohtumist, kõik minu raha eest). Meie 2 ühist last ei huvita enam kedagi, need võiksid vabalt nälga surra.
Mees on töötu, elab sugulaste juures. Suhete parandamine nägi välja nii, et pärast nädalast oksendavate lastega hoolduslehel olemist jäin ise haigeks ja palusin täna hommikul oma endiselt töötul mehel, kes oli lastel külas, omaenda laste eest hoolitseda. Ta ütles seepeale, et ega ta iga mu sõrmenipsu peale reageerima ei hakka. Vot sellised inimesed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Jah, mina olen jäänud. Seni veel. Aga mitte sellepärast, nagu oleks mul illusioon, et alkohoolik võiks muutuda. Ei, seda illusiooni ei ole mul juba ammu. Aga, alkohoolikud on erinevad. Minu mees ei joo end nii lauspurju, et see välja paistaks, või mis veel hullem, magaks põrandal või lärmaks või oleks agressiivne. Ta joob niimoodi salaja, varjatult ja teiste jaoks pole see aru saadagi, kui ta joonud on, mina saan küll aru, kui joomaperiood käes. Lõhnast ja tuhandest muust pisiasjast, mida aja jooksul olen õppinud märkama. Tema alkoholismgi süvenes väga tasapisi ja varajatult ja minule kuidagi märkamatult. See ei ole seni seganud tema tööelu. Ja ta ei joo kogu aeg. Ta võib olla mitu kuud joomata ja siis juua mõne päeva või mõne nädala ja olla jälle mitu kuud kaine ja samas siis juua näiteks paar kuud. Ehk siis kainet aega on ikkagi enamus ja ka joomaperiood on selline, et tema teab, et ta joob, mina tean ka, aga kõrvalseisjad ei saa aru ilmselt eriti. Ja on ikka suht-koht adekvaatne sel ajal.
Joomaperioodide ajal puudub meil igasugune intiimne lähedus, ma ei talu isegi tema puudutusi või tema kõrval istumist. Räägin neutraalsel toonil, aga kunagi ei halvusta laste ees nende isa ega võta tema joomist teemaks laste kuuldes. Sellest räägime omavahel. Et ma ei tolereeri tema joomist absoluutselt, et see on minu jaoks väga vastik ja et ta on minu jaoks nagu teine inimene sel ajal kui joob. Ja varem oli ikka nii, et kainetel perioodidel, mis olid ikka väga suures ülekaalus, oli kõik kena ja hästi. Aga nüüd ma ei suuda enam ka sel perioodil nii vabalt ennast tunda ja muretult ja vabalt ja lähedaselt. Mingi sein on nagu vahel ikkagi, õigemini, olen vist paksu naha kasvatanud, et kui ma olengi selline pigem neutraalne ka siis, kui ta ei joo, siis ei tee see joomine mulle nii haiget. Kusjuures ei teegi enam niiväga, kuigi, jah, häirib ikka, muidugi ja mu käitumine on ka endiselt eemaletõmbuv sel ajal, aga sisemiselt pole see nii haigettegev kui enne. Võtan vabalt, üks päev/nädal/kuu korraga, ei mõtle pikalt ette. Illusioone enam ei loo, vaatan rahulikult, et kuidas kujuneb.
Kui välja arvata see, et ta on alkohoolik, kes ei tohiks juua tilkagi, aga ikkagi joob ja ma muretsen nii tema tervise kui ka pikemas perspektiivis ka pere pärast ehk pigem siis kartus, et kui alkoholism niipalju süveneb, et see hakkab pereelu ikka väga segama ja mõjutab ka töökohta + nagu öeldud puudub selline soe ja lähedane suhe meie kui naise ja mehe vahel, siis kõik ülejäänu on ju hetkel kombes – ta suudab hoida seda joomist siiski kontrolli all, nii et see vähemalt seni ei ole seganud tema tööd, peres on siiski õhkkond rahulik ja stabiilne, mingeid tülisid, nääklusi meil ole. Nii et mina olen küll jõudnud arusaamisele, et mehe alkoholism, mis häirib kõige rohkem mind ja kindlasti ka teda ennast, aga mis kulgeb niimoodi varjatult ja mingit agressiivsust ega vägivalda sellega ei kaasne, siis see pole küll hetkel minu jaoks põhjus peret lõhkuma hakata. Ja paremaid päevi on ju vähemalt siiani kõvasti rohkem. Nii et mees ise siiski püüab ja mingi aja see ju õnnestub.
Aga ma tean ka seda, et kohene põhjus tegutsemiseks oleks see, kui mees oleks vägivaldne või kui see joomine oleks selline, et mees ongi täis kui tinavile muudkui ja tema kodune olemine piirdukski vaid peatäite väljamagamisega. Sellist vaatepilti, et isa magab pidevalt põrandal hommikust õhtuni oma peatäit välja, seda pole vaja eelkõigele lastele mõeldes.
Aga teemaalgatajale – kui mees ise üldse ei püüa ja probleemi ei näe ja asi läheb vaid hullemaks, siis on lootust muutumiseks muidugi vähe. Ja mees peab ise tahtma, see on põhiline. Ja muidugi, on alkohoolikuid, kes on suutnud aastaid kained olla, aga no neid on paraku rõhuv vähemus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Minu isa oli joodik, armastas teise meestega kakelda ja ema tampida:( Suri noorelt. Mida siin ikka soovitada- iga lugu on erinev. Minu ema lahutas ja isa hakkas veel hullemini jooma, kuni surm tuli.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu paps (alkostaa¸i juba 35a) ei ole hullemaks muutunud. Suudab endiselt järgmisel hommikul õigeaegselt tööle minna ja ka tööd teha. Enam ei kipu palju kaklema ka (enne mu sündi käis linna peal kolkimas). Ainult maks on nii läbi, et paarist pudelist õllest täiesti piisab. Jääb nagu kott magama. Seoses maksa kärbumisega on seedimine korrast ära, vajab erimenüüd.[/tsitaat]

inimene on ennast 35 aastaga vabatahtlikult invaliidks joonud aga lähedased kinniatvad ikka endale, et ei ole hullu, näe, ta ju ei kolgigi kedagi?
tule taevas appi!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

mina olen ka oma joodikuga koos, õnneks ta ei joo tihedamalt kui korra aastas puhkuse ajal
ära ei ole läinud, sest ma ei ole kedagi paremat leidnud ja üksi olekut ei talu, mul on ravimatu vaimne haigus

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ta on nõus abi saama kuid kuna elame väikeses kohas, kardab ta jutte ning tal on häbi minna AA-sse.

Tean, et on olemas süste, ampulle jne. On keegi neid proovinud? Kui palju maksavad ning kas neist on olnud abi?
[/tsitaat]

kas pole kummaline, alkohoolik olla ei ole häbi. häbi on hoopis see, kui tahetakse alkoholist vabaneda?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina olen ka oma joodikuga koos, õnneks ta ei joo tihedamalt kui korra aastas puhkuse ajal
ära ei ole läinud, sest ma ei ole kedagi paremat leidnud ja üksi olekut ei talu, mul on ravimatu vaimne haigus[/tsitaat]
Ta pole sul ka alkohoolik, lihtsalt kuritarvitab puhkuse ajal alkoholi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ta pole sul ka alkohoolik, lihtsalt kuritarvitab puhkuse ajal alkoholi.[/tsitaat]

vot kui hea siis kui sina nii hästi tead 🙂 millal siis on alkohoolik? kui ta pitsi võtab, siis enam pidama ei saa ja on paar nädalat tsüklis kuni tuleb kiirabi ja rahusteid süstib, siis taastub nädalakese

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Mina olen jäänud. Siiani. Koos ligi 10 aastat, sellest päris kainet perioodi on olnud 2,5 ja siis veel 3 aastat. Joob tsüklitena. Minimaalselt 4 päeva. Maksimaalselt 16 päeva. On olnud hullaris mitu korda. Kaotanud ka ühe töökoha tänu sellele.
On tark ja haritud. Kui kaine on, ei oska paremat meest tahta. Hoolitseb majapidamise eest, hullab lapsega , kui olen haige, siis poputab mind. Ajab mind naerma, kui olen kurb- ideaal, ilma liialdamata. Kuni järgmise korrani. Tavaliselt on 3-4 kuud kaine, siis näen ära, et hakkab viinaisu peale. Kodus ei joo,joob oma vanas korteris, mis tal veel alles on.
On tehthtud 4 süsti selle aja jooksul. Aitavad need 3-6 kuud, siis kaotavad mõju. Ampulli pole veel proovinud. Kardab. Miks ma tema juures olen? Armastan teda. Ja ikka loodan.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Mina elasin alkohoolikuga koos 11 aastat. Mitte miski teda ei muutnud. Ei laste sünd ega temaga sel teemal rahulikult rääkimine ega seegi et panna teda mõistma et nii edasi ei saa. Ta oli ka purjus peaga vägivaldne. Aga ainult kodus. Tihti oli see et purjus peaga valati oma viha või pahameel minu peal välja. Siiani ma ei suuda aru saada sellest kuidas ma seda elu nii kaua välja kannatasin. Lastest on väga kahju et nad sellist elu taluma pidid. Enamus alkohoolikuid ei muutu aga on mõningaid erandeid kes tahavad muutuda ja ka sellega hakkama saavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Kui staa¸ikas alkohoolik on 2 aastat kaine olnud, kas siis on 100% kindel, et jääbki kaineks? Muidu tore mees ja kooselu sujub, kuid just selle alkoholise mineviku pärast ma ei julge temaga lapsi saada, olgugi et tema näeb laste saamises edasise elu mõttekalt sisustamist, mis hoiaks alkost eemal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui staa¸ikas alkohoolik on 2 aastat kaine olnud, kas siis on 100% kindel, et jääbki kaineks? Muidu tore mees ja kooselu sujub, kuid just selle alkoholise mineviku pärast ma ei julge temaga lapsi saada, olgugi et tema näeb laste saamises edasise elu mõttekalt sisustamist, mis hoiaks alkost eemal.[/tsitaat]

ei ole kindel

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
maipörnikas

RE: alkohoolikute naistele

Minul on vanaonu alkohoolik. Juba noorena oli alkoholi probleeme. Vanemana ei joonud 5 aastat tilkagi ja siis äkki päeva pealt hakkas jooma. Kusjuures põhjust polnudki miks äkki jooma hakkas. Nüüd on juba 60ndates aastates mees ja kõik need ravid ja asjad ei ole mõjunud. Kõik lähedased on temale käega löönud. Õnneks tal lapsi pole, kes seda elu oleks pealt näinud aga elukaaslane on kannatanud küll tema joomise pärast. Mul on sellest naisest kahju, sest ta on raisanud tema peale kogu nooruse ja elu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah, mina olen jäänud. Seni veel. Aga mitte sellepärast, nagu oleks mul illusioon, et alkohoolik võiks muutuda. Ei, seda illusiooni ei ole mul juba ammu. Aga, alkohoolikud on erinevad. Minu mees ei joo end nii lauspurju, et see välja paistaks, või mis veel hullem, magaks põrandal või lärmaks või oleks agressiivne. Ta joob niimoodi salaja, varjatult ja teiste jaoks pole see aru saadagi, kui ta joonud on, mina saan küll aru, kui joomaperiood käes. Lõhnast ja tuhandest muust pisiasjast, mida aja jooksul olen õppinud märkama. Tema alkoholismgi süvenes väga tasapisi ja varajatult ja minule kuidagi märkamatult. See ei ole seni seganud tema tööelu. Ja ta ei joo kogu aeg. Ta võib olla mitu kuud joomata ja siis juua mõne päeva või mõne nädala ja olla jälle mitu kuud kaine ja samas siis juua näiteks paar kuud. Ehk siis kainet aega on ikkagi enamus ja ka joomaperiood on selline, et tema teab, et ta joob, mina tean ka, aga kõrvalseisjad ei saa aru ilmselt eriti. Ja on ikka suht-koht adekvaatne sel ajal.
Joomaperioodide ajal puudub meil igasugune intiimne lähedus, ma ei talu isegi tema puudutusi või tema kõrval istumist. Räägin neutraalsel toonil, aga kunagi ei halvusta laste ees nende isa ega võta tema joomist teemaks laste kuuldes. Sellest räägime omavahel. Et ma ei tolereeri tema joomist absoluutselt, et see on minu jaoks väga vastik ja et ta on minu jaoks nagu teine inimene sel ajal kui joob. Ja varem oli ikka nii, et kainetel perioodidel, mis olid ikka väga suures ülekaalus, oli kõik kena ja hästi. Aga nüüd ma ei suuda enam ka sel perioodil nii vabalt ennast tunda ja muretult ja vabalt ja lähedaselt. Mingi sein on nagu vahel ikkagi, õigemini, olen vist paksu naha kasvatanud, et kui ma olengi selline pigem neutraalne ka siis, kui ta ei joo, siis ei tee see joomine mulle nii haiget. Kusjuures ei teegi enam niiväga, kuigi, jah, häirib ikka, muidugi ja mu käitumine on ka endiselt eemaletõmbuv sel ajal, aga sisemiselt pole see nii haigettegev kui enne. Võtan vabalt, üks päev/nädal/kuu korraga, ei mõtle pikalt ette. Illusioone enam ei loo, vaatan rahulikult, et kuidas kujuneb.
Kui välja arvata see, et ta on alkohoolik, kes ei tohiks juua tilkagi, aga ikkagi joob ja ma muretsen nii tema tervise kui ka pikemas perspektiivis ka pere pärast ehk pigem siis kartus, et kui alkoholism niipalju süveneb, et see hakkab pereelu ikka väga segama ja mõjutab ka töökohta + nagu öeldud puudub selline soe ja lähedane suhe meie kui naise ja mehe vahel, siis kõik ülejäänu on ju hetkel kombes – ta suudab hoida seda joomist siiski kontrolli all, nii et see vähemalt seni ei ole seganud tema tööd, peres on siiski õhkkond rahulik ja stabiilne, mingeid tülisid, nääklusi meil ole. Nii et mina olen küll jõudnud arusaamisele, et mehe alkoholism, mis häirib kõige rohkem mind ja kindlasti ka teda ennast, aga mis kulgeb niimoodi varjatult ja mingit agressiivsust ega vägivalda sellega ei kaasne, siis see pole küll hetkel minu jaoks põhjus peret lõhkuma hakata. Ja paremaid päevi on ju vähemalt siiani kõvasti rohkem. Nii et mees ise siiski püüab ja mingi aja see ju õnnestub.
Aga ma tean ka seda, et kohene põhjus tegutsemiseks oleks see, kui mees oleks vägivaldne või kui see joomine oleks selline, et mees ongi täis kui tinavile muudkui ja tema kodune olemine piirdukski vaid peatäite väljamagamisega. Sellist vaatepilti, et isa magab pidevalt põrandal hommikust õhtuni oma peatäit välja, seda pole vaja eelkõigele lastele mõeldes.
Aga teemaalgatajale – kui mees ise üldse ei püüa ja probleemi ei näe ja asi läheb vaid hullemaks, siis on lootust muutumiseks muidugi vähe. Ja mees peab ise tahtma, see on põhiline. Ja muidugi, on alkohoolikuid, kes on suutnud aastaid kained olla, aga no neid on paraku rõhuv vähemus.
[/tsitaat]

Lapsed ei ole rumalad, et aru ei saa. Soovitan lugeda ühte head raamatut \”Jõehobu elutoas\”
Endal õnneks mees võtab napsu mõistuse piirides ja rohkem pidudel. Alkohoolikuid on kahjuks mu enda lähisugulaste hulgas ja ka mehe omas. Kurb kuidas inimesed hävitavad enda ja ümbritsevate elu 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

vot kui hea siis kui sina nii hästi tead 🙂 millal siis on alkohoolik? kui ta pitsi võtab, siis enam pidama ei saa ja on paar nädalat tsüklis kuni tuleb kiirabi ja rahusteid süstib, siis taastub nädalakese[/tsitaat]
No siis ta jah, enamiku ajast ilmselt kaine alkohoolik. Mõni lihtsalt peab alkoholismiks ka seda, kui mees puhkuse ajal iga õhtu natuke sõpradega õlut libistab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah, mina olen jäänud. Seni veel. Aga mitte sellepärast, nagu oleks mul illusioon, et alkohoolik võiks muutuda. Ei, seda illusiooni ei ole mul juba ammu. Aga, alkohoolikud on erinevad. Minu mees ei joo end nii lauspurju, et see välja paistaks, või mis veel hullem, magaks põrandal või lärmaks või oleks agressiivne. Ta joob niimoodi salaja, varjatult ja teiste jaoks pole see aru saadagi, kui ta joonud on, mina saan küll aru, kui joomaperiood käes. Lõhnast ja tuhandest muust pisiasjast, mida aja jooksul olen õppinud märkama. Tema alkoholismgi süvenes väga tasapisi ja varajatult ja minule kuidagi märkamatult. See ei ole seni seganud tema tööelu. Ja ta ei joo kogu aeg. Ta võib olla mitu kuud joomata ja siis juua mõne päeva või mõne nädala ja olla jälle mitu kuud kaine ja samas siis juua näiteks paar kuud. Ehk siis kainet aega on ikkagi enamus ja ka joomaperiood on selline, et tema teab, et ta joob, mina tean ka, aga kõrvalseisjad ei saa aru ilmselt eriti. Ja on ikka suht-koht adekvaatne sel ajal.
Joomaperioodide ajal puudub meil igasugune intiimne lähedus, ma ei talu isegi tema puudutusi või tema kõrval istumist. Räägin neutraalsel toonil, aga kunagi ei halvusta laste ees nende isa ega võta tema joomist teemaks laste kuuldes. Sellest räägime omavahel. Et ma ei tolereeri tema joomist absoluutselt, et see on minu jaoks väga vastik ja et ta on minu jaoks nagu teine inimene sel ajal kui joob. Ja varem oli ikka nii, et kainetel perioodidel, mis olid ikka väga suures ülekaalus, oli kõik kena ja hästi. Aga nüüd ma ei suuda enam ka sel perioodil nii vabalt ennast tunda ja muretult ja vabalt ja lähedaselt. Mingi sein on nagu vahel ikkagi, õigemini, olen vist paksu naha kasvatanud, et kui ma olengi selline pigem neutraalne ka siis, kui ta ei joo, siis ei tee see joomine mulle nii haiget. Kusjuures ei teegi enam niiväga, kuigi, jah, häirib ikka, muidugi ja mu käitumine on ka endiselt eemaletõmbuv sel ajal, aga sisemiselt pole see nii haigettegev kui enne. Võtan vabalt, üks päev/nädal/kuu korraga, ei mõtle pikalt ette. Illusioone enam ei loo, vaatan rahulikult, et kuidas kujuneb.
Kui välja arvata see, et ta on alkohoolik, kes ei tohiks juua tilkagi, aga ikkagi joob ja ma muretsen nii tema tervise kui ka pikemas perspektiivis ka pere pärast ehk pigem siis kartus, et kui alkoholism niipalju süveneb, et see hakkab pereelu ikka väga segama ja mõjutab ka töökohta + nagu öeldud puudub selline soe ja lähedane suhe meie kui naise ja mehe vahel, siis kõik ülejäänu on ju hetkel kombes – ta suudab hoida seda joomist siiski kontrolli all, nii et see vähemalt seni ei ole seganud tema tööd, peres on siiski õhkkond rahulik ja stabiilne, mingeid tülisid, nääklusi meil ole. Nii et mina olen küll jõudnud arusaamisele, et mehe alkoholism, mis häirib kõige rohkem mind ja kindlasti ka teda ennast, aga mis kulgeb niimoodi varjatult ja mingit agressiivsust ega vägivalda sellega ei kaasne, siis see pole küll hetkel minu jaoks põhjus peret lõhkuma hakata. Ja paremaid päevi on ju vähemalt siiani kõvasti rohkem. Nii et mees ise siiski püüab ja mingi aja see ju õnnestub.
Aga ma tean ka seda, et kohene põhjus tegutsemiseks oleks see, kui mees oleks vägivaldne või kui see joomine oleks selline, et mees ongi täis kui tinavile muudkui ja tema kodune olemine piirdukski vaid peatäite väljamagamisega. Sellist vaatepilti, et isa magab pidevalt põrandal hommikust õhtuni oma peatäit välja, seda pole vaja eelkõigele lastele mõeldes.
Aga teemaalgatajale – kui mees ise üldse ei püüa ja probleemi ei näe ja asi läheb vaid hullemaks, siis on lootust muutumiseks muidugi vähe. Ja mees peab ise tahtma, see on põhiline. Ja muidugi, on alkohoolikuid, kes on suutnud aastaid kained olla, aga no neid on paraku rõhuv vähemus.
[/tsitaat]
Jah, kõik lood on erinevad, aga sinu lugu meenutab mu äia lugu. Kui ma selle perega kokku sain, siis ma ei saanud aastaid aru, et iga jumala õhtu oli ta täis. Vahet polnud, kas juubel, kolmapäeva õhtu, emadepäev või ainukese lapse synnipäev. Iga jumala õhtu standard doos (varem nii paarkymne aasta eest polnud iga õhtu). Küsisin mehe käest, et kuidas ta aru saab ja vastus oli sama, mis sina kirjutasid – lõhnast ja tuhandest pisiasjast. Nii jube kurb on, oma abikaasat kannatamas näha. Ta vihkab teda, kuid siiski ootab temalt armastust nii nagu iga laps oma vanemalt. Ämm seal kõrval elab vist smasugust elu nagu sina.. aga lapsed on nutikad, õpivad ära… kiiresti.. ja see on trauma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Mina olen vist leppinud. Mu mees ei muutu agressiivseks, ei ole usaldusväärsust kaotanud ega mingeid jamasid kokku keeranud, hommikuti pead ei paranda ja tsükleid ei esine. Joob ainult oma kodus, õhtuti, õlut, ja siis vajub magama. Ma ei usu, et ta muutub. Kui, siis ainult mingi erakordse sündmuse mõjul. Ei teagi mis saab. Muretsen ta tervise pärast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

Tulin ära, lahutasime, lapsi ei olnud. Mõne aastaga jõi end põhja ja surnuks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: alkohoolikute naistele

minu äi on alkohoolik, mida kogu mehe suguvõsa eitab. joob samuti salaja, neil on aiamaal majake, seal on oma tagavarad. Ämm aga eitab -samas peidab alkoholi ja raha. Samas on ämmast kahju, sest sünnipäevadel jms. joob äi ennast ikka kapitaalselt täis ja käitub ka vastavalt. olen korra lastega nende juurest ära tulnud, kui äi purjuspäi laste ees lällas, siis natuke tõmmati tagasi. Korra on isegi mehe kotist viina varastanud (mees otsis ühe peenema viina, mille pidime järgimne päev sünnipäevaks viima).
Ei saa aru, miks mu ämm – kena, nooruslik naine (alles 60a.) ennast sellise mehe peale raiskab…

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 61 )


Esileht Pereelu ja suhted alkohoolikute naistele

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.