Laps sai 3 ja mingit “kohutavat kahest” meil ei esinenud ja üldse on ta olnud väga lihtne laps aga nii kui 3 sai on temaga järsku väga raske asju ajada. Iga asja vastu on tal trots, ta ei jonni küll kunagi aga ta ajab oma jonni ja peab oma tahtmise saama nui neljaks. Lisaks mida ma iganes palun siis kõigele on vastus ei! Ei tee, ei taha jne. Keelamisest ta aru ei saa, midagi keelatakse siis vaatab otsa ja teeb rahulikult edasi. Füüsilisse karistamisse ma ei usu, sõnadest ta aru ei taha saada et siis peaks nurka panema? Ta käitumine on täiesti metsik viimasel ajal, hakka või avalikke kohti temaga vältima,poes kisub kõiki asju, restoranis üle 5 minuti paigal olla ei suuda, tänaval kõndides tahab jooksu panna- ühesõnaga täiesti metsik. Esimene laps ei olnud absoluutselt selline “wild child” seega täiesti uudne kogemus mu jaoks. Mis aitaks metsikut kolmest kõige paremini distsiplineerida?
Teema: Allumatu 3 aastane
Teretulemast “threenagerite” lõbusasse maailma 🙂
Variante, mida katsetada:
* annad valikud – kas paned punase või sinise pluusi? Kas peseme enne hambad või käid pissil? Ehk kui tahad, et midagi teeks, lased valida. Mõne lapsega toimib väga hästi, mõne teisega üldse mitte
* ette hoiatamine – nt 10 min mängid ja siis hakkame minema. Viimane kord lased liumäest alla ja siis läheme jne.
* mängid klouni – “paneme nüüd need püksid kiiresti selga” või siis räägivad püksid ise, kuidas nad tahavad/ei taha jalga minna vms
* selged positiivsed ootused ja ülesanded – nt poes “sina otsid üles piima” (või banaanid või leiva vms), mitte keelud (“ära kisu midagi”)
* hoiatus-> tagajärg – kui veel nii teed, siis läheme ära/paneme mänguasja homset ootama vms. Ja tulebki seejärel vastavalt käituda. Hea oleks, kui pole mingi suvaline karistus (nt magusast või multikatest ilma jätmine, vaid lihtsalt selline, et ei saaks keelatud tegevust edasi teha)
* seletamine-seletamine ning isiklik eeskuju – tänaval ei jookse, sest auto võib otsa sõita. Mänguasju ei lõhu, sest siis ei ole millegagi mängida jne jne
* soovitud käitumise tunnustamine – mulle nii meeldib, kui sa mul ilusti käest kinni hoiad; aitäh, et piima üles otsisid jne jne
Raamatusoovitused: “Minu mõistus on otsas” ja “Kuidas rääkida väikeste lastega nii, et nad kuulaksid”
Mul ka selline kolmene, ta lemmik sõna on “Ei!”.
Järgin samuti selle “Minu mõistus on otsas” raamatu soovitusi.
Ja kui vaja, siis panen nurka ka. Sest näiteks löömine on selline asi, mida ma kindlasti ei tolereeri. Hoiatangi, et kui veel lööd, siis lähed nurka, sest lüüa ei tohi ja selgitan, et ma saan haiget. Kui ikka teeb uuesti, siis lähebki 3 minutiks nurka. Alati selgitan juurde, et miks ma ta sinna panen.
Minu lapsel ka väga seda kohutava kahese vanust ei olnud. Aga nüüd kolmeselt teeb tagant järgi kõik. Elu on huvitav temaga.
öeldakse küll, et ei tohi kuskile eraldatusse panna, aga ma olin nii viimase piiri peal, et hullem oleks olnud kannatada, paraku mul erilist ruumi ei olnud kuhu panna, seega kui pööraseks läks, saatsin oma tuppa järele mõtlema. 5 min ja rääkisin rahulikul miks nii tegin ja miks mida ei tohi, nii ja naa. Nüüd on ikka kordades parem laps ja oma toa kohta vastu tal küll mingit vimma ja vastumeelsust mängida seal ei ole, ma ei tea kust see jutt võetud on.
Soovin sulle järjekindlust ja rahulikku meelt, enesele kindlaks jäämist.
Usun, et see poest ära viimine on ka suhteliselt toimiv asi, kui kokkuleppest pole kinni peetud. Olen mitmeid vanemaid näinud seda tegemas, veidi kahju on, aga kuidagi arusaadav
Miks peab kolmesega restoranis käima?
Miks peab kolmesega restoranis käima?
vahet ju pole, kas restoran või kohvik, kuhu reisil või ringisõites sattuda, reeglid samad.
Minul ka äärmiselt enesekindel 4,5a, ka ei jonni, aga trotsi täis. Lihtsalt olengi kuri, temaga kurjustades nõuan silmsidet, vajadusel ka nurgas seismine, kardab kolmeni lugemist ???? Kangust täis, kuid see kõik kahvatub 2,5a lapse jonnihoogude ees… Ma ise olen väga enesekindel ja eneseteadlik, lastes see 2x võimendunud. Ongi raske, aga loodan, et järjepidevus viib sihile ja paar aastat veel õudust, siis edasi ok????
Ja sa ei arva, et kolmene pole valmis selliseks täiskasvanu eluks, et muudkui sõidud ja kohvikud?
Rutiin ja veelkord rutiin. Ei diskuteerita ega peeta lõputuid loenguid. Sõnad annavad vähe, käitumisega antakse suund kätte.
Ja sa ei arva, et kolmene pole valmis selliseks täiskasvanu eluks, et muudkui sõidud ja kohvikud?
Rutiin ja veelkord rutiin. Ei diskuteerita ega peeta lõputuid loenguid. Sõnad annavad vähe, käitumisega antakse suund kätte.
Kas on ainult äärmus? Muudkui sõidud ja kohvikud või 24/7 rutiin, mingit vahepealset pole? Mis vanuses siis tohib lapsega kodunt lahkuda? Mõtle siis kohviku asemele vanaema sünnipäev.
Ja sa ei arva, et kolmene pole valmis selliseks täiskasvanu eluks, et muudkui sõidud ja kohvikud?
Rutiin ja veelkord rutiin. Ei diskuteerita ega peeta lõputuid loenguid. Sõnad annavad vähe, käitumisega antakse suund kätte.
Kui sa 6 või 7 aastase esimest korda lõpuks kohvikusse või väljasõidule viid, siis ta ju käitub samuti alguses sobimatult, kuna teda ei ole ennemalt õpetatud käituma sellistes kohtades.
Kuidas muidu laps õpib, kui ta sellistest asjades 100% eemale jätta?
Miks peab kolmesega restoranis käima?
vahet ju pole, kas restoran või kohvik, kuhu reisil või ringisõites sattuda, reeglid samad.
Minul ka äärmiselt enesekindel 4,5a, ka ei jonni, aga trotsi täis. Lihtsalt olengi kuri, temaga kurjustades nõuan silmsidet, vajadusel ka nurgas seismine, kardab kolmeni lugemist ???? Kangust täis, kuid see kõik kahvatub 2,5a lapse jonnihoogude ees… Ma ise olen väga enesekindel ja eneseteadlik, lastes see 2x võimendunud. Ongi raske, aga loodan, et järjepidevus viib sihile ja paar aastat veel õudust, siis edasi ok????
ja see on ju max mõni kord nädalas kui sedagi. Ega me kogu aeg “kurjad” pole 😉
Miks peab kolmesega restoranis käima?
Ma lähen iga kord nii segadusse sellisest küsimusest – restoranis/reisil/muuseumis/kontserdil – miks ei peaks?! Laps sünnib perre ja niigi muutub kogu dünaamika ja eluolu, siis miks peaks loobuma igapäevatoimetusest, mida annab lapsega koos teha? Et iga kord kui tahad väljas süüa, otsi lapsehoidja, tuleb idee minna reisile, otsi keegi kes on su lapsega 24/7 nädal-kaks-kolm? Milleks? Milleks kasvatada ainult koduseinte vahel lapsi? Muidugi ma olen nõus sellega, et lapsed restoranis (või mujal), ei tohi häirida teisi külastajaid, siis tuleb lihtsalt lahkuda. Endal kaks last, 3 ja 1, käime nendega pea igalpool, lapsed on harjunud restoranis ootama, ilusti sööma, ei jookse ummisjalu ringi, ei naeluta neid telefoniga paigale, lihtsalt istuvad koos meiega ja tuleb käituda.
Aga teemaalgatajale ka vastus, et mul selle värske kolmesega sama seis, tulnud mingi uus tuju, millega hästi midagi peale ei oska hakata. Kuna juttu ei kuula kui nutta karjub,siis lasen karjuda seni kuni torust tuleb, enne rahunemist tähelepanu ei pööra. Vahepeal küsin kas tahab süple ja rahunes, aga tihti see küsimine võimendab kisa veelgi ja tema ignoreerimine annab kiirema tulemuse (kuigi mulle ei meeldi selline lapse murega üksi jätmine, aga jutt ega lähedus ei aita grammigi, hakkab hoopis hullemini jonnima). Jah, mõnikord kõrvad valutavad veidi, aga jutt temani see hetk ei jõua, siis las elab end välja. Kui ära on nutnud, siis tavaliselt tuleb ise juurde, et läks üle ja saab sülle. Pole leidnud paremat lähenemist sellele jonnile veel, õnneks on seda juhtunud ainult kodus, niiet siin las elab end välja.
Valikute andmine toimib meil ka hästi ja siis see et kui jonn hakkab tulema (nt “ei taha autosse”) siis lihtsalt absoluutselt seda häirivat tegevust ei maini vaid räägid hoopis millestki muust ja palud tal end aidata (“too palun emme kott”).
Valikud ja meeldiva tegevuse lõpetamine töötavad.
Mul on ka threenager, pesueht näide.
Aitab ka loogikale surumine,s ee on tal väga tugev. Ja poes see lähenemine: emme väike abiline aitab ka – otsi kus on leib, jogurt jms. Ja oma pisi käru, sellega ei rallitata, sellega sõidetaks tähtsalt emme ees.
