Soovitada konkreetseid ravimeid siin vist väga pole mõtet, sest neid ravimeid kirjutab niikuinii ainult arst (tavaliselt isegi mitte perearst, vaid psühhiaater), need on retseptiravimid. Kasutatakse üht ravimit või kaht koos, ka annused võivad varieeruda, olenevalt patsiendi vajadusest ja sellest, kas tekivad ebameeldivad kõrvalmõjud või mitte. Mõnel patsiendil aitab ravi päris hästi, st lükkab dementsuse süvenemist mitu aastat edasi ja üsna pikka perioodi võib patsient olla kerge dementsuse staadiumis (rahvakeeli: “no mamma on vanadusest natuke peast imelik, räägib kummalisi jutte, aga saab enam-vähem ise kodus hakkama”), mõnel kahjuks ei ole haiguse progresseerumisele olulist mõju. Ravimitel saab üldjuhul olla ainult haiguse arengut pärssiv efekt, st patsiendi viimine tagasi endisele vaimse tevise tasemele ei ole võimalik. Raskematel juhtudel seega ka eetiline probleem: kui mälu ja ümbritseva mõistmine ja seega ka inimese elukvaliteet on juba diagnoosimise ajaks oluliselt halvenenud, kas tema sellel tasemel “kinni hoidmine” ravimite abiga on üldse mõistlik või oleks õigem lasta asjadel kulgeda oma teed?
Kui lisaks mäluprobleemidele lisanduvad ka psühhootilised episoodid, siis nende raviks kasutatakse antipsühhootikume ja need on enamasti päris efektiivsed, kuid võivad, eriti juhtudel, kui on vaja üsna suuri annuseid, omakorda kiirendada haiguse üldist kulgu ja lühendada eluiga. Mõnel haigel, kellel on n.-ö. öö ja päev sassis ja esinevad öised segasusseisundid, võib olla, eriti haiguse alguses, olulist kasu unerohust.
Probleemiks võib kujuneda ravisoostumus — inimene ise sageli ei arva, et ta üldse on haige ja vajab ravi. Tunneb, et ” need tabletid teevad mu olemise halvaks” ja ei ole nõus rohtusid võtma, seda eriti haiguse süvenedes, mil adekvaatne pilt endast ja ümbritsevast üha hägustub.