Teema: Ameeriklased ja “I love you”

Jah nii täpselt ongi.. sugulastel, tuttavatel, isegi headel sõpradel
kirja, vestluse lõppu “I love you” , “love you”, love ya .. jne
Rohkem jah nagu sõnakõlks ja palju tagamaid sealt otsima ei pea

#3215188:

Küsimus on, et kas “I love you” on USAs tõsine avaldus või on see nagu “how do you do” mille peale keegi ei oota, et hakatakse kirjeldama, kuidas läheb?

See on Usas väga tõsine avaldus ning kui sulle seda öeldi, siis võid 100% kindel olla, et sind armastatakse ja hoolitakse.
Ise arvasid kuidagi teisiti?

Vaatan aegajalt sarja Poissmees ja võtab kõrvus vilisema, no mis häuska seal ikka aetakse. Mõni üksik on konkreetsem, aga üldiselt muidu jutt nagu seebikates, neid ma ka juba ammu enam ei vaata. Tundub aja raiskamine.
Nick on veel eriline kiimakott, muudkui käpib ja kabistab kõiki. Vahepeal ta juba meeldis mulle, enne seda viimast saadet, aga 36 aastasel mehel saates neiud vanuses 24/25? Ja siis see ta pidev nutmine..
Googeldasin et kokku ta ka ei jää taas oma valituga. Ei taha rohkem vaadata ta kiimlemist.

Eks ta harjumatu ole eestlase kõrvale. Ka “I’m sorry” ei tähenda ameerika keelepruugis vabandamist koos isikliku süü tunnistamisega, vaid on pigem selline toetust, arusaamist ja kaasaohkimist 🙂 tähistav väljend: I’m sorry, et sa vihma kätte jäid. I’m sorry, et su lend hilines. I’m sorry [to hear], et su laps koolis kahe sai.

Ega see ei tähenda, et ameeriklased tõsiselt ei armasta või tõsiselt kahetsust ei tunne. Eesti keeles pole tuleviku vormi ja sugusid – meestel ja naistel teeme vahet nagu teised ja tulevik on meil ka, vormi puudumisele vaatamata.

#3215188:

Mul on USAs tuttavad, väga kaugelt sugulased. Viimati kohtusime päris ammu, noorimat last polegi nad oma silmaga näinud. Kui suhtleme, näiteks Messengeri teel, siis lisatakse lõppu “love you”. Viimati isegi, et “love you all very much” Minust ja mu lastest käib jutt.

Ma pole harjunud sellist asja kellelegi kirjutama, kuigi kallid on nad mulle küll. Aga kui meile nii öeldakse ja ise samaga ei vasta, jääb neil ehk mulje ehk et me ei hooli. Küsimus on, et kas “I love you” on USAs tõsine avaldus või on see nagu “how do you do” mille peale keegi ei oota, et hakatakse kirjeldama, kuidas läheb?

Eestlased on jah selle armastuse ja ka muude viisakusväljendite jagamisega kitsimad. Eks see tuleneb kultuurist. Eks pead kuidagi ühise keele leidma, et ka nemad aru saaksid, et sina neist hoolid… Võibolla siis kasutad lihtsalt muid väljendeid ja seleltad neile ka, et sinu jaoks tähendab “love” reeglina ainult romantilist armastust. Aga miks mitte kirjutada eestipärasemaid väljendeid… mis see siis võiks olla? “I wish you well”, “You are all very dear to me”, “I think about you all a lot”. Misiganes tundub sulle suupärasem…

Tõesti, inglise keeles on kõvasti rohkem selliseid fraase, mida viisakusena kasutatakse, kui eestlastel. Ja segi suured erinevused ameeriklaste, brittide ja muude rahvaste vahel, kes inglise keelt emakeelena räägivad. Mina leian, et ei pea alati nendest klassikalistesst fraasidest kinni hoidma, kui tahad viisakaks jääda, eriti kui tegu on mitteametliku suhtlusega sugulaste vahel. Võib ka öelda seda, mis oma südamest tuleb. Aga ütlemata ei tasu jääda, mis viisakusfraasidevähestele eestlastele omane…, see võib küll ameeriklasele ebaviisaka või hoolimatu mulje jätta.

Sõnad on olulised, eriti kaugsuhtes.

See on kultuuri osa, ma ütlen alati vastu kui mulle öeldakse. Kui see halba ei tee, miks siis mitte öelda?

Messengeri teel suheldes paneksin mina vastuseks südamekujulise emoji (või mõne muu sobilikuna tunduva emoji) ega kirjutaksi mingit sõnalist fraasi. Süda olekski sama nagu ameeriklaste “I love you” – ühest küljest näitab, et sul on nende suhtes soojad tunded, teisest küljest on aga piisavalt ameerikalikult pealiskaudne.

#3215715:

See ei ole tähenduse devalveerimine vaid keele eripära.

Ameeriklased kalduvad liialdama skaala mõlemates otstes rohkem kui eestlased ja see pole keele vaid on kultuuri küsimus.
Kui ameeriklane alustab vestlust “how do you do” siis on tal sinu käekäigust ükskõik. Kui eestlane küsib, “kuidas läheb” siis teda huvitab sisuline vastus.

#3215826:

Ameeriklased kalduvad liialdama skaala mõlemates otstes rohkem kui eestlased ja see pole keele vaid on kultuuri küsimus.
Kui ameeriklane alustab vestlust “how do you do” siis on tal sinu käekäigust ükskõik. Kui eestlane küsib, “kuidas läheb” siis teda huvitab sisuline vastus.

See on tõsi, et kultuuri küsimus. Aga vaidlen vastu, et eestlast huvitab alati sisuline vastus. See oleneb samuti inimesest, läheduse astmest jne. Võib täiesti vabalt küsida ka suusoojaks ilma tegeliku huvita. “Tere, kuidas läheb?” -“Tere. Hästi, ja sul?” – “Hästi”. Inimesed teretavad ja mingit olulist infot ei vahetata. Sealt võib suhtlus edasi minna, aga ei pruugi.

“How do you do” on sama mis “tere”. “How are you” on samuti “tere”. See ongi puhas viisakusvorm, mille vastuseks eeldatakse alati “I’m good” või “I’m great, thanks. How are you?”. Teretatakse ja jällegi, mingit olulist infot ei vahetata. Siit võib samuti edasi suhelda aga see ei ole kohustuslik. Kui keegi hakkaks selle peale oma raskest elust jahuma, siis peetakse teda lihtsalt imelikuks ning arvatavasti rohkem enam suhelda ei taheta.

Ingliskeelses kultuuriruumis on vaikimine selline ebameeldiv tegevus, mille tõttu tunnevad kõik vajadust ükskõik millest neutraalsest rääkida. Sellest ka ettekujutus, et ameeriklased on väga pealiskaudsed. Eestikeelses kultuuriruumis vaikus enamasti ikka kannab ning see jätab mulje nagu eestlased oleks sügavamad. Tegelikkuses oleneb kõik ikkagi sellest inimesest, kellega sa suhtled.

#3216168:

How do you do” on sama mis “tere”. “How are you” on samuti “tere

Kas te olete kuulnud, et How do you do öelda on sobimatu? see olevat nii ametlik või nii peen, et seda kasutakse väga harva. Kuigi koolis on vist õpetatud ka nii tervitama inglise keeles.