Meil on väike pere, mina, abikaasa, 1a9k laps, koer. Elame Tallinnas, lapsepõlvekodud on mehega mõlemal küllaltki kaugetes väikelinnades.
Alustan sellega, et ma ei oota tasuta lapsehoiuteenust ega kinke lapsele vms vaid head ja tihedat läbisaamist perega. Minu ema käib meil külas nii tihti kui saab. Kui tal Tallinnasse on asja, tuleb eelmisel õhtul kohale ja jääb üheks õhtuks külla. Muidu ka, kui pole mitu nädalat näinud, siis uurib, kas me oleme külla tulemas või kas tema saaks tulla. Kui laps sündis, tegi ta isegi enda pool oma tühja nn külalistetoa selliseks, kus saaks väikese lapsega ööseks külas käia.
Ja nüüd ämm. Ämm elab meist tunni kaugusel, raudteega asulas. Kui kutsume külla, siis sada häda. Ei taha ta autoga sõita maanteel, ei taha ta rongiga sõita sest kuhu ta auto pargib raudteejaamas, kallis on sõita, piiritult vabandusi. Aga ometi ta käib Tallinnas. Käib oma peikaga spas, käib üritustel, sõidab kohale, lõbutseb, sõidab koju, no problem. Meile annab sellest teada ainult siis, kui tal abi vaja on. Näiteks läks ehituspoodi, ostis omale suure raske valamu, poe ukse juures tuli mõte lasta mu mehel see auto peale ja tõsta, helistas meile, kuulge ma olen selles poes mis teie lähedal on, tule aita tõsta. Aga meie olnud linnaski sellel päeval. Ämma poole külla saab vaid tunniks diivani nurga peale istuma minna. Last seal käest maha panna ei saa, ööseks jäämise võimalust pole. Tüdrukul on vanaema ja see teine vanaema. Minu jaoks on see kurb.
Ma mõistan, igas peres on erinev dünaamika ja kõik pered ei suhtlegi omavahel, aga oma ainsa lapselapse käekäigu vastu võiks huvi tunda ikka. Või oma poja. Minu jaoks on raske aru saada kuidas ema, vanaema ei hooli nii palju oma pojast ja lapselapsest, et linna tulemisest ette teada anda ja läbi astuda vahel.