Mul on selline ämm, kes ainult räägib, kuidas tema võtaks lapsi pikemaks hoida, kui nad juba piisavalt suured on, aga tegudeni ei jõua eriti. Kui esimene laps sündis, siis oli 2-aastane tema arvates piisavalt suur, aga tundub, et see piir lükkub aina edasi. Reaalsus on see, et ta pole pisemat, kes on juba poolteist, õieti näinudki. Elame samas linnas. Vanem laps on ühe korra tema juures öösel olnud ja sellega oli ka sada häda, aeg oli kokku lepitud mitu kuud varem ja kui see hakkas lähemale jõudma, siis hakkas üks keerutamine pihta, mis viitas sellele, et tahab sellest kõrvale viilida.
Mul ei olegi ootust, et kõik vanavanemad tahavad kogu aeg lapsi hoida (kuigi ämm sokutas oma lapsed mitmeks kuuks oma vanemate juurde suvel, aga see selleks), aga miks on siis vaja sellist juttu üldse rääkida?
Tekib küsimus, et miks sa nii väga soovid oma last ära sokutada vanaemale, kes seda ilmselgelt ei soovi?
Inimesed sageli soovivad seda, mida nad kohe ei saa. Kui oleks see käes, siis hakkavad soovima muud või seda, et see käesolev(lapse hoidmine) oleks teistmoodi, tekivad sellest omad probleemid, kuidas hoitakse ja mida antakse süüa ja nii edasi.
Sellised inimesed, kes nii räägivad, et küll ma siis hoiaks ja siis teeks, kui asjad oleksid nii… ka nende seas on palju selliseid, kes sellest vaid mõtlevad ,aga teha seda nii lihtsalt ei suuda. Ikka on kas tervis jama või kiire aeg. Ja mida enam laps kasvab, seda vanemaks saavad vanavanemad ja sellised kahtlejad jälle edasi lükkavad. Nii ka palju isad teevad, et oi, laps nii väike las kasvab, vaat siis hakkame jalkat mängima ja muud tegema. Aga see muudki lükkub edasi.
Leidke mingi muu moodus, kuidas koos olla või läbi käia. Ja kõik ei saagi väga lähedasteks. Kuid suhtumine loeb. Ka näide oma sõbrannast, kelle ämm hakkas väga kohe lapselast hoidma. Iga kell, käidi koos külas ja (muidugi ämm otseselt ei mänginud päevad läbi, sest see tunduks ka mulle ülimalt igav ja tülikas), aga kaasas ta oma ellu ja laps harjus, mitte ei seatud elu lapse järgi, mindi rongiga teise linna sugulase sünnale, käidi kirikus ja kalmistul vanaemaga, mängis oma asjadega, kui vanaema oli aiamaal või vaatas telekat jne. Siis läksid noored lahku ja mitte normaalswelt vaid suure sõjaga, mis kestis pikalt. Minia jäi rahahätta vahepeal ja kui asjad nii keeruliseks läksid, siis ämm ütles, et las laps elab tema juures hoopis. Hakkas last kutsuma ja minu sõbranna sai väga kurjaks selle peale, sellest omakorda suur jama tekkis. Asi läks nii hulluks, et mu sõbranna hakkas arvama, et ämm tahab ta lapse ära võtta. Siis ütles ämm, et aga ta on ju nii palju minuga koos olnud, miks ta ei või siin elada.
