Siis mees andis andis lugeda uudislugu selle kohta, kus lapsed jäid tulekahju ajal kahe pere ühisesse esikusse lõksu, sest ei leidnud võtit. Võti peab olema alati ukse ees seespool! Elementaarne tuleohutusteadmine.
See on küll õige! Ma pole sellele kunagi niimoodi mõelnudki, aga tulekahju korral on tõesti hea kui võti ees (endal on kodus seespool “liblikas”, aga ema juures peab võtmega keerama).
aga võib olla ka õnnetuseks, kui arvab, et ainult tema teab, kuidas last peab kasvatama ja minia teeb niikuinii kõik tema poja beebiga valesti
Oh, selle pärast pole vaja muret tunda, kui naine on rase või beebiga, siis on neid teadjaid õpetajaid nagunii igal pool. Nii oma sõbrannade kui sugulaste seas kui ka võhivõõraste seas kuskil kaupluses või pargipingil.
Minu kogemus näitab, et vanemad inimesed pigem ei räägi seda, et kõik teed valesti, sest nad saavad siiski ise ka aru, et elu on edasi läinud. Midagi õpetama kipuvad aga absoluutselt kõik inimesed, ka need, kellel lapsi polegi (nemad on veel eriti kõvad õpetajad ja teavad täpselt, et sina teed valesti). 🙂
Mehega hakkab intiimsus ka juba kaduma, sest iga kell võib ämm ukse taga olla.
Sellise memmepojaga ei saa üldse intiimsusest juttugi olla. Nagu lapsega seksiks.
Mehega hakkab intiimsus ka juba kaduma, sest iga kell võib ämm ukse taga olla.
Kunagi ammu-ammu ühe eksiga mul juhtus nii, et ämm tuli oma võtmega uksest sisse ja avastas meid intiimasjadega tegelemas. Äkki sa peaksid ka just sellise hetke organiseerima, sest rohkem ta oma võtmega ei tulnud. 😛
Siiski üsna ebanormaalne olukord. Tavaperedest väga erinev. Kujutan ette, et sa heas mõttes kadestad neid, kel ämm turvalises kauguses.
Mul on ämm ja äi (ka väga oluline aspekt, eriti meeste ehk poegade puhul), kes elavad 160 km kaugusel. Näeme paar x aastas, väga okei.
Kas maja, kus te elate on siis mehe lapsepõlvekodu? Ja ema hankis lähedale uue elamise? Või mispidi.
Kui nii, siis need jõujooned ei muutugi. Kui mees-naine ostavad koos uhiuue elamise, siis ei kujuta ette, et mõni ämm end seal liiga mugavalt tundma hakkaks.
Juba see, et ütleb oma mehe ema kohta mutt -ütleb teemaaglataja kohta palju. Ma ei kasuta mehe ema kohta sõna ämmgi, selle negatiivse kuvandi tõttu, mida ämmade kohta räägitakse. Suhtun oma mehe emasse (ja isaase) lugupidamise ja austusega.
PK-s vingumise asemel räägi mehega oma mõtetest ja soovidest. Mees räägib siis emaga – normaalselt, ilma haiget tegemata.
Kui mees on selline häda, et räägitud ei saa, siis kutsu ämm kohvikusse, ja räägi mis sind vaevab. Rõhu oma harjumustele, kasvatusele, kommetele – ja jälle nii, et keegi haiget ei saa.
Kui normaalne rääkimine ei aita, alles siis vahetage lukk või kolige või mis iganes.
Nii ongi, mees on üle 40, senini elanud emaga koos nende ühises kodus, mõni tänav eemal. Nüüd on see siiski meie ühine kodu, minu ja mehe, mitte minu, mehe ja ämma.Mina olen ka ikka üle 30 kõvasti. Ja lapsesaamise soov suur…Mis selles imestada üldse, olemegi pere ja abiellusimegi, et perena koos olla. Nüüd ämm helistas jälle mehele, et tuleb homme peale turulkäiku läbi ja teeb ise süüa. Mees arvas, et minuga läbi räägitud ja ütles et okei homme näeme. Võib kolm korda pakkuda, kas oli minuga läbi räägitud.
RÄÄGI MEHEGA! ütlegi otse, et see segab sinu elu, kui ämm iga päev külas on. Või ükskõik kes. Ma ei tahakski endale iga päev külalisi. Aga ütle otse, et teil puudub pereelu, sest elate tegelikult kolmekesi. Et paar korda nädalas on okei.
Ja no eks üks võimalus ka lihtsalt rohkem vabajategevust endale ja mehele kohe peale tööd. jääb mulje, et ise oled kodune? Või käid tööl? Kui kodune, hakka ka hommikuit kodunt lahkuma, veeda kuskil looduses aega, et ei peaks terve päev ämmaga istuma. õhtuti peale tööd minge mehega välja, et ämmal ei oleks teie juurde asja jne.
Ehk on ämma ainus poeg ja ongi raske leppida, et poeg lõpuks kodunt lahkus? Äia pole, ämm elab üksi? Minge käige aegajalt ise tal külas, et ta ei peaks teile tulema, ennetage teda!
Aga koristamise jm perenaise rollide osas julgustan ka sind ennast rääkima – et see on sinu kodu ja sulel ei meeldi, kui keegi teine sinu köögis askeldab, kappe korrastab vmt
Te olete aastaid koos olnud ja sa pole suutnud ennast kehtestada ja selgeks teha mehele, et olukord on sulle talumatu ja sobimatu. Ära sa last küll planeerima hakka, kui ei suuda ämmaga toime tulla. Hetkel soovitan ukselukud äravahetada ja võtit enam mitte emale anda. Kui sa suu vett täis lased kõige toimuda ja räägid ainult ämma foorumis taga, siis sinu elu saa edaspidi ainult hullemaks minna.
Aasta on ju vaid koos olnud, mitte aastaid!
Kui minu poeg naise majja tõi, oli ka mul raske harjumusest lahti lasta. Me elasime eraldi, aga käisin ikka poisi pool ja tõstsin-seadsin seal vahel midagi või viisin sinna midagi või laenasin midagi. Koristada ja süüa teha ei viitsinud, ma ei viitsi seda endagi kodus. Iga päev ka käia ei viitsinud, aga lobisemas ikka nädalas kord või paar, elasime lähestikku. Oma võtit mul polnud. Kui ilmus tütarlaps, ma jätkasin. Nii tore, nüüd saame kolmekesi lobiseda. Tundide kaupa ei istunud, ma pole üldse seltskonnainimene, tavapäraselt kulus tunnike. Ja ma ei saanud tükk aega aru, et ma olen (minia jaoks) liigne inimene, kes üldse käia ei tohiks. Sest mis mina seal enam käin, kui juba tema tuli, eks ole. Ükskord avastasin täiesti juhuslikult, et neil on minu pärast tüli majas. Jah, nii pime olin, et märkasin alles siis, kui minia mingil hetkel keset kohvitamist pahisedes tahatuppa kadus ja enam välja ei tulnud. Pojast hakkas kahju, sest ma kuulsin, kuidas minia nõudis, et ta mind “paika paneks”. “Mina ei tohi ju midagi öelda?” nagu ta veel väljendus.
Nojah, eks ma siis loobusin, enam ei käinud.
Ma arvan, et kui mulle oleks varem otse näkku öeldud, et ära käi enam, sa segad, siis oleks hullem olnud. Nüüd sain ise loobuda.
Kui minu poeg naise majja tõi, oli ka mul raske harjumusest lahti lasta. Me elasime eraldi, aga käisin ikka poisi pool ja tõstsin-seadsin seal vahel midagi või viisin sinna midagi või laenasin midagi. Koristada ja süüa teha ei viitsinud, ma ei viitsi seda endagi kodus. Iga päev ka käia ei viitsinud, aga lobisemas ikka nädalas kord või paar, elasime lähestikku. Oma võtit mul polnud. Kui ilmus tütarlaps, ma jätkasin. Nii tore, nüüd saame kolmekesi lobiseda. Tundide kaupa ei istunud, ma pole üldse seltskonnainimene, tavapäraselt kulus tunnike. Ja ma ei saanud tükk aega aru, et ma olen (minia jaoks) liigne inimene, kes üldse käia ei tohiks. Sest mis mina seal enam käin, kui juba tema tuli, eks ole. Ükskord avastasin täiesti juhuslikult, et neil on minu pärast tüli majas. Jah, nii pime olin, et märkasin alles siis, kui minia mingil hetkel keset kohvitamist pahisedes tahatuppa kadus ja enam välja ei tulnud. Pojast hakkas kahju, sest ma kuulsin, kuidas minia nõudis, et ta mind “paika paneks”. “Mina ei tohi ju midagi öelda?” nagu ta veel väljendus.
Nojah, eks ma siis loobusin, enam ei käinud.
Ma arvan, et kui mulle oleks varem otse näkku öeldud, et ära käi enam, sa segad, siis oleks hullem olnud. Nüüd sain ise loobuda.
Kas sul endal ämma pole olnud?
Kas sa tõesti ei osanud kõike seda ette näha? Kuidas saab pidada enesetmõistetavaks, et tütarlapse tekkimisel sa sujuvalt jätkad poja poole sisse sadamist?
Muudkui loen ja saan aru, kuidas mul ikka ämmaga vedas. Pärast teise lapse sündi käis küll mitu korda nädalas külas, et lapselastega tegeleda, aga ta ikka alati uuris, kas see mulle sobib, mitte ei alustanud positsioonilt “oh kui tore, et poeg naise siia tõi, puhtalt minu rõõmuks kindlasti, et mul oleks rohkem inimesi, kellega tund aega lobiseda”.
Kui minu poeg naise majja tõi, oli ka mul raske harjumusest lahti lasta. Me elasime eraldi, aga käisin ikka poisi pool ja tõstsin-seadsin seal vahel midagi või viisin sinna midagi või laenasin midagi. Koristada ja süüa teha ei viitsinud, ma ei viitsi seda endagi kodus. Iga päev ka käia ei viitsinud, aga lobisemas ikka nädalas kord või paar, elasime lähestikku. Oma võtit mul polnud. Kui ilmus tütarlaps, ma jätkasin. Nii tore, nüüd saame kolmekesi lobiseda. Tundide kaupa ei istunud, ma pole üldse seltskonnainimene, tavapäraselt kulus tunnike. Ja ma ei saanud tükk aega aru, et ma olen (minia jaoks) liigne inimene, kes üldse käia ei tohiks. Sest mis mina seal enam käin, kui juba tema tuli, eks ole. Ükskord avastasin täiesti juhuslikult, et neil on minu pärast tüli majas. Jah, nii pime olin, et märkasin alles siis, kui minia mingil hetkel keset kohvitamist pahisedes tahatuppa kadus ja enam välja ei tulnud. Pojast hakkas kahju, sest ma kuulsin, kuidas minia nõudis, et ta mind “paika paneks”. “Mina ei tohi ju midagi öelda?” nagu ta veel väljendus.
Nojah, eks ma siis loobusin, enam ei käinud.
Ma arvan, et kui mulle oleks varem otse näkku öeldud, et ära käi enam, sa segad, siis oleks hullem olnud. Nüüd sain ise loobuda.
Kas sul endal ämma pole olnud?
Kas sa tõesti ei osanud kõike seda ette näha? Kuidas saab pidada enesetmõistetavaks, et tütarlapse ilmumisel sa sujuvalt jätkad poja poole sisse sadamist?
Küllap ta vastab sulle varsti, et tema oleks küll omal ajal õnnelik olnud, kui ämm oleks käinud mitu korda nädalas tal asju ringi tõstmas või midagi juurde toomas-ära viimas.
Küllap ta vastab sulle varsti, et tema oleks küll omal ajal õnnelik olnud, kui ämm oleks käinud mitu korda nädalas tal asju ringi tõstmas või midagi juurde toomas-ära viimas.
Ei vasta. Ma ei oska üldse midagi vastata. Oli nagu oli, harjumus oli lihtsalt ja lastesse suhtusin inertselt ikka nagu oma lastesse. Viga, eks muidugi. Ei tea, kas käod annavad selle vea andeks? Mõistan, et täiuslikul inimesel on väga raske hoomata, et kellelgi on mingeid vigu, kipuvad ikka enda järgi võtma ja väga hurjutama. Ei tea, kas see ka mingi viga on või on see täiusliku inimese vältimatu iseloomujoon?
Viga, eks muidugi. Ei tea, kas käod annavad selle vea andeks? Mõistan, et täiuslikul inimesel on väga raske hoomata, et kellelgi on mingeid vigu, kipuvad ikka enda järgi võtma ja väga hurjutama. Ei tea, kas see ka mingi viga on või on see täiusliku inimese vältimatu iseloomujoon?
Palun ära veiderda.
Viga, eks muidugi. Ei tea, kas käod annavad selle vea andeks? Mõistan, et täiuslikul inimesel on väga raske hoomata, et kellelgi on mingeid vigu, kipuvad ikka enda järgi võtma ja väga hurjutama. Ei tea, kas see ka mingi viga on või on see täiusliku inimese vältimatu iseloomujoon?
Palun ära veiderda.
Olen täiesti tõsine.
Raske juhus. Ilmselt see mees on terve elu nii elanud. Seetõttu ka praegu ei kurda. Ämm iseenesest tubli ja virk, sinu kallal ju ei võta… Ilmselt on harjunud, et temata hakkama ei saadagi. Sul pole siin midagi teha. Loodetavasti mees pole nii ludri kui tundub ja suudab emaga asjad selgeks rääkida, muidu pole siit head oodata.
/ninakaspreili
Kui minu poeg naise majja tõi, oli ka mul raske harjumusest lahti lasta. Me elasime eraldi, aga käisin ikka poisi pool ja tõstsin-seadsin seal vahel midagi või viisin sinna midagi või laenasin midagi. Koristada ja süüa teha ei viitsinud, ma ei viitsi seda endagi kodus. Iga päev ka käia ei viitsinud, aga lobisemas ikka nädalas kord või paar, elasime lähestikku. Oma võtit mul polnud. Kui ilmus tütarlaps, ma jätkasin. Nii tore, nüüd saame kolmekesi lobiseda. Tundide kaupa ei istunud, ma pole üldse seltskonnainimene, tavapäraselt kulus tunnike. Ja ma ei saanud tükk aega aru, et ma olen (minia jaoks) liigne inimene, kes üldse käia ei tohiks. Sest mis mina seal enam käin, kui juba tema tuli, eks ole. Ükskord avastasin täiesti juhuslikult, et neil on minu pärast tüli majas. Jah, nii pime olin, et märkasin alles siis, kui minia mingil hetkel keset kohvitamist pahisedes tahatuppa kadus ja enam välja ei tulnud. Pojast hakkas kahju, sest ma kuulsin, kuidas minia nõudis, et ta mind “paika paneks”. “Mina ei tohi ju midagi öelda?” nagu ta veel väljendus.
Nojah, eks ma siis loobusin, enam ei käinud.
Ma arvan, et kui mulle oleks varem otse näkku öeldud, et ära käi enam, sa segad, siis oleks hullem olnud. Nüüd sain ise loobuda.
Taas üks näide, et väga halb mõte on mehe juurde “kohver näpus” elama kolida. Kunagi ei tea, mis sellega kaasneb.
Oma kodu puhtalt lehelt on siiski parim lahendus, ei siis ükski ämm “harjumusest paar x nädalas” sisse saja.
Taas üks näide, et väga halb mõte on mehe juurde “kohver näpus” elama kolida. Kunagi ei tea, mis sellega kaasneb.
Sõltub mehest, ma arvan.
Kui on sellise memmekaga tegu, nagu siin teemaalgatuses kirjeldatud, siis jah ei ole see hea mõte.
Teemaalgataja vist ei maininud ka, kelle käest tuli raha selle “meie” korteri ostuks jne. Aga vaevalt, et see tema (s.o. naise) nimel on.
Vastasel korral poleks teematki.
Võibolla on vastus siin. Mehel laenud, naisel “kodu”. Ämm sai vist mingi saladuse jälile.
Mis saldusele? Et laen oli ainult mehe nimel? Pole vist midagi imelikku…
Naine ehk kaaslaenaja ja rabab samuti, et emapalka kunagi saama hakata.
Normaalne, mis krdi tüli?
Mul on ikka vedanud ämmadega siiani. Pole keegi meie ellu sekkunud ja on õnneks piisavalt heal distantsil ka elanud.
Teema algataja. Võta ennast kokku ja räägi oma mehega. Tehke kokkulepe, et las tema ema käib a la korra või kaks korda nädalas teie pool, kui just niiväga peab aga siis ka ainult ette helistamisega (kasvõi pool tundi ette). Ja las mees räägib oma emaga. Et nüüd on lood nii, et tema elab sinuga koos ja teie tahaksite rohkem privaatsust. Kui heaga ei saa, siis tuleb tõepoolest teisiti läheneda. Kavõi sättidagi nii, et sel ajal kui memm uksest sisse astub, teie ajate seda va vanainimeste asja. Äkki siis saab aru, et teil on privaatsust vaja.
Laenust rääkimine pole küll kellegi teise asi. See on ainult ja ainult teie kahe omavaheline asi. See, et mehe ema soris teie asjades, on jama. Mina isiklikult oleksin sellise asja peale skandaali teinud 😛 et mismõttes ta tuleb ja sobrab teie isiklikes sahtlites, loeb lepingud ja tuhnib. Sama hea, kui sina praegu läheksid tema poole mopi ja tolmuimejaga ja hakkaksid suurpuhastust tegema, kusjuures kõik tema isiklikud sahtlid vaataksid üksipulgi läbi. No halloo, 67-aastane võiks ikka niipalju aru saada, misasi on viisakus teiste privaatsuse suhtes…
Mina isiklikult oleksin sellise asja peale skandaali teinud ???? et mismõttes ta tuleb ja sobrab teie isiklikes sahtlites, loeb lepingud ja tuhnib. Sama hea, kui sina praegu läheksid tema poole mopi ja tolmuimejaga ja hakkaksid suurpuhastust tegema, kusjuures kõik tema isiklikud sahtlid vaataksid üksipulgi läbi.
Sinuga täiesti nõus, aga vahemärkusena mainin, et minu esimene ämm oleks sellise skandaali peale – “Kas sulle meeldiks, kui ma tuleksin sinu juurde, soriksin su sahtlites, korraldaksin suurpuhastuse, tuhniksin su ehetes ja pesus, loeksin su paberid läbi ja paneksin su asjad oma maitse järgi teisiti!!!” – küsinud õhinal silmade särades, et “Aga millal sa tuled? Kas kohe homme saad?”
Osad inimesed, kellel endal pole privaatsuspiiri, nad ei saa ka aru, et teistel pole.
Kui minu poeg naise majja tõi, oli ka mul raske harjumusest lahti lasta. Me elasime eraldi, aga käisin ikka poisi pool ja tõstsin-seadsin seal vahel midagi või viisin sinna midagi või laenasin midagi. Koristada ja süüa teha ei viitsinud, ma ei viitsi seda endagi kodus. Iga päev ka käia ei viitsinud, aga lobisemas ikka nädalas kord või paar, elasime lähestikku.
mmm… kui mu poeg eraldi elama kolis, siis tal kohe tütarlast ei olnud. Ma ei tulnud unes ka selle peale, et käia poja pool midagi tõstmas-seadmas, viimas või laenamas. Üldiselt, kui meil kummalgi teineteiselt midagi ekstra vaja oli, siis me alustuseks küsisime üksteiselt – näiteks kassi transpordipuuri.
Tegelikult ei käinud ma (suure) poja toas siis ka midagi tõstmas, seadmas, viimas või laenamas, kui ta veel kodus elas. Ainult vahel vaatasin üle ukse ja ütlesin, kui minu meelest koristada oli vaja. Minu jaoks on privaatsus püha asi. Samuti ei lubanud ma enda asju oma toas ümber paigutada, laenata, tõsta või viia. Minu pesa, minu asi. Poeg ei võtnud minu arvutit ja mina ei võtnud tema oma. Telefonidega sama.
Viimasele, samas siin – poeg õpib ja elab üürikas. Kui poja juures käime, siis ei säti ega korista seal – see on tema kodu. Kui kodus elas – siis käisin tema toas vaid vahest telekat vaatamas – ise koristas ja toimetas omas toas ise.
Küllap ta vastab sulle varsti, et tema oleks küll omal ajal õnnelik olnud, kui ämm oleks käinud mitu korda nädalas tal asju ringi tõstmas või midagi juurde toomas-ära viimas.
Ei vasta. Ma ei oska üldse midagi vastata. Oli nagu oli, harjumus oli lihtsalt ja lastesse suhtusin inertselt ikka nagu oma lastesse. Viga, eks muidugi. Ei tea, kas käod annavad selle vea andeks? Mõistan, et täiuslikul inimesel on väga raske hoomata, et kellelgi on mingeid vigu, kipuvad ikka enda järgi võtma ja väga hurjutama. Ei tea, kas see ka mingi viga on või on see täiusliku inimese vältimatu iseloomujoon?
Eee… miks peaks seda, kui keegi suhtub oma lastesse normaalselt, ehk siis nagu inimestesse, kellel on samuti õigus enesemääramisele või privaatsusele, pidama mingiks täiuslikkuse taotlemiseks? See on elementaarne lugupdamine teise inimese vastu, mitte sinu poolt nii mürgiselt ära märgitud “täiuslikkus”.
Mitte keegi pole täiuslik. Lihtsalt, lapsed pole omand.
