Situatsioon: oleme mehega aastaid abielus, mul ja temal mõlemal eelmisest kooselust sama vanad ja samast soost lapsed. Lapsed on aastaid koos kasvanud ja saavad omavahel hästi läbi. Selle koha pealt on kõik tore.
Nüüd. Mehe ema on mõlemale lapsele alati sünnipäevaks raha kinkinud, lastele on see meeldinud ja mulle ka, ise siis vaatavad, mida ostavad, nüüdseks on mõlemad teismelised. Paar nädalat tagasi oli mehe lapsel sünnipäev ja kuidagi seekord ma nägin, mis summa kaardi vahel oli. Summa oli 2 x suurem kui minu lapsele pandu. Ma ausalt pole siiani teadnud, palju mõlemad on saanud, ma olen lihtsalt lasknud lastel ise majandada, aga nüüd lastega ettevaatlikult rääkides tuli välja, et nii on kogu aeg olnud ning kuna lapsed on seda omavahel veidi veidraks pidanud, on nad mõlema raha omavahel jaganud.
Ma olen ausalt uhke nende üle (eriti mehe lapse üle!), et nad sellise lahenduse on leidnud, tõesti olen. Ma ei ole vist mitte ka kade, aga kuidagi häiritud/ kurb. Mehe ema on sõnades väga rõhutanud, kuidas me oleme üks pere, kuidas me peame üksteist aitama ja toetama ning ootab mõlema lapse panust vanaisa/kasuvanaisa eest hoolitsemisse (mitte midagi ebamõistlikku iseenesest), aga mul on nüüd kuidagi imelik kriipiv tunne.
Öelge, reageerin üle? Ikkagi kade? Ma ei saa seda ämmaga jutuks võtta, ei oska lihtsalt, aga kibe maitse jäi suhu…