Teema: Ämm kommenteerib kõike mis mu lastel seljas on

#3121702:

Muidu ta südames on väga hea ja lahke inimene aga suu lahti teeb siis vahepeal ikka kuulad ja hoiad kätega peast kinni.

Peaasi, et poeg tal normaalne oleks, mis siin muud ikka…

Sry, aga see ei tundu mingi eriline probleem olema. Ma laseks lapsel teinekord ämma juurde minnes midagi ämma kingitut selga panna, las rõõmustab. Kui te just sama katuse all ei ela, siis võtad seda lihtsalt kui veidrust. Sina oled oma kriitikaga ämma toodud riiete suhtes ju täpselt sama nõme kui sinu arvates ämm sinu ostetud riiete suhtes. Võimalik, et isegi hullem.

Tead, ma ei tea, kas see lohutab või siis tundub minu poolt kalgi ütlemisena, aga kõikide selliste probleemide ületähtsustamine on selline noore esimese lapse saanud ema (ja ka vanaema) probleem.

Ela veel natuke, saa veel paar last ja siis – otse öeldes – on nii sul endal juba suva, mis värvi su lapsel see jope seljas on kui ka su ämmal, kellel siis terve kari lapselapsi.

Siis oled õnnelik, kui üldse keegi seda karja on nõus vaatama ja külla ootama.

On ikka inimestel mure, on see Reima või hoopis Huppa või Pop või kasvõi kaltsuka jope. Peaasi, et lapsel midagi seljas, lapsel endal niigi savi, on see roosa, sinine või kakapruun. Peaasi, et saab väljas mütata. Sama on ka muude riideesemetega ja mänguasjadega ja kõige muuga. Hakkad laiemat pilti nägema, mitte ei keskendu tühistele detailidele. Sama ükskõik on siis ka ämmal.

Jah, eks brändikultus hakkab lastele külge ikka kust? Või arvate, et lapsed päris iseoma peaga mõtlevad välja, et Huppa on out ja Reima on parem? Siingi ei tunnistata ju alla Reima ja arvata on, et kaltsukajopega laps saab kõõrdpilke nii teistelt vanematelt (siin ikka on aeg-ajalt teemasid, kuidas vahitakse silmad pulkas hommikuti, mis teistel seljas on. Oh, mitte ainult lastel, ka teistel lapsevanematel! 🙂 ) kui ka lastelt endilt.

Teemaalgataja, kas teil ämmaga muust rääkida ei ole? Võta mõni huvitav teema ülesse, et ei peaks kogu aeg riiete kallal närima.

aga tegelikult ongi ju igav kogu aeg ühesuguse jopega käia 😀

#3121702:

see on ju nii kurb, et ta peab koguaeg sama jopega käima, miks sa talle mitu jopet ei osta?

Minu lapsed näiteks ei ole kunagi armastanud oma põhirõivaid uute või teistsuguste vastu vahetada. Eks igaühel on ikka varujope või püksid, aga kuna igapäevane on tuttav, oma ja turvaline, pealegi alati selgesti ära tuntav, siis aeg-ajalt lapsele asenduse “selga rääkimine” võib ahastusse viia.
Ja mis põhiline, kui on olnud asendusjope päev, siis on juhtunud, et laps tuleb koolist koju jopeta või on hoopis koolis pisarateni ehmunud kui nagist kohe “oma” ei leia (isegi kui veidi aja pärast meenub, et täna on teine jope kaasas).

Aga noh, meil ei ole õnneks ei sugulasi ega tuttavaid, keda väga huvitaks, mis MEIE lastel seljas on. See ikka rohkem vanemate ja laste vaheline asi. 🙂

#3122159:

#3121855:

Tead, ma ei tea, kas see lohutab või siis tundub minu poolt kalgi ütlemisena, aga kõikide selliste probleemide ületähtsustamine on selline noore esimese lapse saanud ema (ja ka vanaema) probleem.

Ela veel natuke, saa veel paar last ja siis – otse öeldes – on nii sul endal juba suva, mis värvi su lapsel see jope seljas on kui ka su ämmal, kellel siis terve kari lapselapsi.

Siis oled õnnelik, kui üldse keegi seda karja on nõus vaatama ja külla ootama.

On ikka inimestel mure, on see Reima või hoopis Huppa või Pop või kasvõi kaltsuka jope. Peaasi, et lapsel midagi seljas, lapsel endal niigi savi, on see roosa, sinine või kakapruun. Peaasi, et saab väljas mütata. Sama on ka muude riideesemetega ja mänguasjadega ja kõige muuga. Hakkad laiemat pilti nägema, mitte ei keskendu tühistele detailidele. Sama ükskõik on siis ka ämmal.

Asi ongi selles, et mina ei osta lapsele brändi järgi riideid. 90% väliriietest neil ongi Reima, sest see on ennast meie peres õigustanud ja olemegi sellele pidama jäänud.

Ei ole ma ka äsja emaks saanud vms 🙂 lapsed juba täitsa suured- 12a. ja 6a. Aga mu lastel küll savi pole mis neil seljas on, kui ma midagi ikka tellin siis lapsed on ka kõrval ja saavad arvamust avaldada 🙂

Koolilapsed on hoopis teine teema – ja siis ei ole enam asi kvaliteedis või selles, mida sina lastele osta eelistad – vaid selles, mis hetkel popp on noorte seas. Siin ei dikteeri enam sina, vaid tegelikult hoopis nemad.

Minu pubekatest üks käib näiteks vanakooli tennistega (välja näevad nagu nõukaaegsed), ise on erakoolis käiv neiu, teisel (noormehel) on hoopis mingi jube pealuudega must t-särk – seal ei suru ma neid enam mingi valemiga konkreetset kaubamärki ostma. Mõni ostetav ese on kirvehinnaga, mõni jumala odav ja käib sama hästi.

Kuna mul on aga teine ja kolmas laps mõlemad tüdrukud, siis ma olen pigem läinud seda teed, et omal ajal jätsin kvaliteetsed ülerõivad lihtsalt järgmise lapse ootele ja nüüd järjest kasutamegi. Ei ole vaja enam igat asja osta, kapid ja kodu ei ole niigi kummist. Selleks ei saa sellest ületarbimisest aru, mis on tänaseid titemammasid haaranud. Lapsed kasvavad nii kiiresti ja no ausalt, tegelikult ei ole väikelastel sooja ega külma, mis neil seljas on. Lasteaias kohe kindlasti mitte.

#3122214:

Siin on nii, et ükskõik mispidi teema teed, ikka oled ise süüdi ja loll 😀

See on siin vääramatu kuldreegel.

#3122410:

#3122176:

Kuna mul on aga teine ja kolmas laps mõlemad tüdrukud, siis ma olen pigem läinud seda teed, et omal ajal jätsin kvaliteetsed ülerõivad lihtsalt järgmise lapse ootele ja nüüd järjest kasutamegi. Ei ole vaja enam igat asja osta, kapid ja kodu ei ole niigi kummist. Selleks ei saa sellest ületarbimisest aru, mis on tänaseid titemammasid haaranud. Lapsed kasvavad nii kiiresti ja no ausalt, tegelikult ei ole väikelastel sooja ega külma, mis neil seljas on. Lasteaias kohe kindlasti mitte.

Mu poegadel ka ei olnud, aga tütar tahab ikka hirmsasti ise valida, mida selga või jalga panna. Nääh (vaatab korraks kõrvale), ongi hea näide – aastane valas hetk tagasi enda riided märjaks ja sai muude pükste puudumise tõttu sukkpüksid jalga, neljane tahtis seepeale ka kohe oma retuusid just sukkpükste vastu vahetada, ja ma vaatan, et ta on kapist valinud endale sünnipäevaks saadud eripidulikud sätendavate lipsudega asjandused, mida ta siiani on kandmast keeldunud. Lasteaias on ta muuhulgas (omal valikul jällegi) käinud flanellkleidiga, mille minu ema kunagi 40 aastat tagasi mulle õmbles.

Laps võib valida, aga ta valib sel juhul just nende sädelevate lipsude või südamekeste ehk välise meeldivuse tõttu, nt printsessi pilt kleidil või roosat värvi satsiline seelik, mitte selle tõttu, et asi on kvaliteetne või sisse on pandud silt Chanel või Reima või HM. Seega see jutt, et laps teab juba lasteaias, et näe sõbral on kehva jope või mul on kvaliteetsemad saapad, on pullikaka. See konkreetsete firmamärkide ümmardamine on lihtsalt täiskasvanute kiiks, millest lapsed ei saa kindlasti aru.

ehh

#3121807:

Sry, aga see ei tundu mingi eriline probleem olema. Ma laseks lapsel teinekord ämma juurde minnes midagi ämma kingitut selga panna, las rõõmustab. Kui te just sama katuse all ei ela, siis võtad seda lihtsalt kui veidrust. Sina oled oma kriitikaga ämma toodud riiete suhtes ju täpselt sama nõme kui sinu arvates ämm sinu ostetud riiete suhtes. Võimalik, et isegi hullem.

Teate, oma isikliku kogemuse pealt (selle lapse rollis olen olnud), siis ei piirdu see ainult riiete kommenteerimisega. Ilmselt räägib ta lapsele ka, et ema ei hooli ja kõik mis sada häda veel. Ausalt – see on puhas võimuvõitlus. Oma kogemuse pealt juba täiskasvanuna, kuulen siiani pidevalt, et vanaema on ainuke, kes mind tõeliselt armastanud, kes on mulle niiii palju asju ostnud ja alati aidanud. Aga mu ema, ta minia, see on alati vastik nõid olnud.

Mu mõte – teist inimest austav persoon ei kommenteeri kõva häälega ja kolmandatele pooltele oma poja naist ja lastelaste ema, isegi siis kui maitsed erinevad. Soovitan ennast kohe kehtestada, sest vastasel korral oled elu lõpuni madalam kui muru.

#3122036:

aga tegelikult ongi ju igav kogu aeg ühesuguse jopega käia 😀

Mul küll pole.

Miks peaks lapse riietumise maitset üldse kuhugi suunas mõjutama? Kui kardad, et kannab midagi koledat, siis oled ju alateadlikult samasugune nagu teemaalgataja ämm. Mis ühele kole, teisele ilus. Riided ei ole kindlasti teema, mille pärast hakata pabistama. Milline on see parem ja halvem suund riietumises, millele siin vihjad?

Tead, hiljem on sul sada muud asja muretseda – et peres oleks tervis korras kõigil, et laps(ed) koolis saaksid hakkama edukalt, et neil oleksid sõbrad ja hobid jne, kaltsud seljas on küll väikseim mure – et kas see vastab sinu arusaamale ilust ja moekusest.

#3123643:

Väikest last, eriti muidugi tüdrukut on suhteliselt lihtne ära osta nende kulinate ja sätendavate asjadega. Kui lapse maitset ise ei kujunda siis tekib see sõprade ja kaaslaste järgi hiljem ja ei pruugi kõige paremas suunas minna.

#3123802:

Tead, hiljem on sul sada muud asja muretseda – et peres oleks tervis korras kõigil, et laps(ed) koolis saaksid hakkama edukalt, et neil oleksid sõbrad ja hobid jne, kaltsud seljas on küll väikseim mure – et kas see vastab sinu arusaamale ilust ja moekusest.

Aitäh teavitamast, aga mina olen oma lapsed juba enamvähem edukalt suurekskasvatanud ja kõigi sinumainitud teemadega kokkupuutunud. Samamoodi olen võimalike probleemide lahendamisega vahel paremini ja vahel mitte nii hästi hakkamasaanud.

#3123174:

Teate, oma isikliku kogemuse pealt (selle lapse rollis olen olnud), siis ei piirdu see ainult riiete kommenteerimisega. Ilmselt räägib ta lapsele ka, et ema ei hooli ja kõik mis sada häda veel. Ausalt – see on puhas võimuvõitlus.

Ei pruugi. Minu vanaema oli samasugune liiga lahtise suuga ja partsas asju välja, mida lapsele ei peaks ütlema. Ema oskas jällegi mulle ilusti lahti seletada, et ta on vana inimene ja tema seisukohad on sellised, sina võid vabalt oma seisukohad ise kujundada. Rõivastumisel arvas mu vanaema, tüdruk peaks oma võlud ikka osavalt välja mängima, ema jällegi leidis, et mugavus on olulisem, kuniks dressidega teatrisse ei minda.
Lapsena olin mõnel korral vanaema peale solvunud küll, nüüd tagantjärele ajab naerma.