Teema: ämm, pojake ja plastiliin

ahh, võta vabalt, tõsiselt. Sul ei ole võimalik oma ämma muuta ning emade ahviarmastus poegade vastu pole midagi uut siin ilmas. Vaevalt ämm nüüd hirmsasti sinust midagi voolida üritab, ta lihtsalt ei tule oma ülihoolitseva ema rollist välja.

Ämm ämmaks aga sellise mehe juurest jookseksin mina küll minema. Memmepoegadega pole midagi peale hakata. Ja kui ta juba praegu ei julge suud lahti teha, et kasvõi midagigi sinu kaitseks öelda, siis oota ainult, mis saab kui teil lapsed sünnivad ja ämm siis kõike dikteerima hakkab. Pealegi on see \”mees\” sul üks suur laps, keda peab pidevalt kiitma, valmis sättima tema riided, tegema iga hommik võileibu, kasima ja paitama. Sest teda on nii kasvatatud… siiamaani kasvatatakse teda nii. Tema on jumala kingitus!

Teemaalgataja, sa oled liiga tundlik! Minule teeks selline asi esiteks nalja ja teiseks ei sooviks ma kindlasti, et minu ümber samamoodi kudrutatakse.
Katsu aru saada, et eri peredes on eri suhtlemisstiilid. Muiga lihtsalt ja ole õnnelik, et sind otseselt ei halvustata. On sul enesehinnanguga probleeme, et sa seda naljana ei suuda võtta?

Minule meeldib, et ämm oma poega, st. minu meest nii väga armastab. Vaatan alati heatahtliku muigega, kuidas ämmake üritab mu mehel juukseid kammida, talle triigitud ruudulise taskuräti rinnataskusse topib või lemmikhõrgutisi ette kühveldab.
Minu ei ole oma emaga eriti head suhted. Olen rõõmus, et vähemalt mu mehel on armastav ema, olgugi et see kohati ahviarmastust meenutab.

Peab tunnistama, et ämm suhtub ka minusse väga hästi. Ta ei väsi rõhutamast, kui tänulik ta on, et just mina tema pojakesega koos elan ja kui väga on mehel minuga vedanud. Õnneks ei ürita ämm minu juukseid kammida ega lusikaga toitu suhu toppida.

Mina olen oma 38-eluaastaga selgeks saanud, et nüüd olen nii vana küll, et EI PEA suhtlema inimestega, kellega ei taha. Olgu sugulased või kes iganes. Nooremana ei jätkunud julgust, sest see ei olnud ju viisakas. Ise ka ämmaga vabatahtlikult ei suhtle, meil on teised probleemid.
Kas ämm hoiab su lapsi, see oleks minu silmis ainus põhjus, miks temaga suhteid hoida? Mis siis, et on mehe ema ja armastab teda, kui see inimene teeb enesetunde halvemaks (ja usun, et sa ei ootagi, et sind armastataks, vaid lihtsalt aktsepteeritaks), siis mina temaga ei suhtleks.
See, et elab lähedal, ei ole mingi argument. Ära mine sinna. Kui mees läheb, mina oma emale külla, otsi mõni sõbranna üles ja soojenda suhteid. Naudi kodus üksindust. Mehe kaudu lase edasi öelda, et ei tunne ennast sealt koduselt ja oodatuna. Kõik. Mees las suhtleb oma emaga nii palju, kui tahab, see on tema otsustada.
Ja mis mõttes hommikuks pannkooke? Ööbite ka seal või? Kui oma kodu on lähedal, miks siis ämma juurde ööseks jääte? Ja mis mõttes peale rasket töönädalat diivanile pikutama? Kohe peale tööd lähete ka ämma juurde või? Äkki asi selles ongi, et seal nii palju jõlgute, sellepärast ämm tunnebki, et te pole külalised, vaid ta endiselt kasvatab oma poega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ämm ämmaks aga sellise mehe juurest jookseksin mina küll minema. Memmepoegadega pole midagi peale hakata. Ja kui ta juba praegu ei julge suud lahti teha, et kasvõi midagigi sinu kaitseks öelda, siis oota ainult, mis saab kui teil lapsed sünnivad ja ämm siis kõike dikteerima hakkab. Pealegi on see \”mees\” sul üks suur laps, keda peab pidevalt kiitma, valmis sättima tema riided, tegema iga hommik võileibu, kasima ja paitama. Sest teda on nii kasvatatud… siiamaani kasvatatakse teda nii. Tema on jumala kingitus![/tsitaat]

Uskuge naised sellel Käol on täiesti õigus. Mina olen selle supi sees.
Ämm on mulle isegi öelnud, et kas sa võtsid mehe töö tegemiseks?
Lapsi hoian võimalikult kaugele, kuna sellist kasvatust ei soovi. Tema põhimõte on, et laps räägib siis kui kana pissib! Nüüd te kindlasti küsite, et kuidas mulle selle ämma poeg sobib. Vastuseks sellised memmekad suudavad seda üsna hästi varjata, kui nn tõde selgus, oli juba hilja. Kui meil lapsi poleks, siis kindlasti ka koos enam ammu poleks. Peale laste sündi tegi kohe ämm teatavaks, et tema tahaks lapsi ise kasvatada, aga see pole tal õnnestunud.

Sinu suhtumine on nagu kolmeaastasel. Sa oled kade, et ema oma poega kanaema kombel ümardab ja oled kade, et meest kiidetakse. Muuta saad sa ikka ainult enda suhtumist ja olekut. Mis selles ämma suhtumises siis nii halba on? Kui ta käiks ja sulle ka koguaeg süüa topiks ja midagi teha ei lubaks ja sunniks puhkama, kas siis oleksid rahul? Ma ausalt öeldes kahtlen selles.

Liiga palju käite ämma juures. Meie tarvitame ämmaga suheldes põhimõtet \”kes kaugel, see kallis\”. Ja kui loobusime kohustuslikust töötegemisest a la ühine kartulipanek, läksid suhted palju paremaks. Tegime ämmale selgeks, et meil on oma pere ja koduga nii palju tööd,et tema peaks hoopis meil abis käima, aitama remonti teha, koristada, lapsi hoida jne. Meil on väikesed lapsed, mõlemal täiskohaga töö. Ämm aga on kõbus töötav pensionär, lapsed suured ja vaba aega laialt käes.
Nüüd on meil reegel, et igaüks töötab omas kodus ja üksteisel käime külas. Külalisi ju teadupärast tööle ei panda.

Ah, ära muuda midagi. Otseselt ta ju sind maha ei tee, ei usu, et ka kuidagi halvast suhtuks. On lihtsalt selline kanatüüp, kes ei oska armastust poja vastu teisiti väljendada, kui tema ümber nii sebides. Ma ainult imestan, et pojake ise sellest \”ninnunännu linnupoja\” staatusest välja ei taha tulla.

Kallis teemaalagataja, Sa kirjutad nii hästi! Ma saan aru, et seda elu elada pole eriti naljakas, aga lugeda on küll naljakas. Saada ämmale link selle teema juurde. Või kui ta netti ei kasuta, siis trüki teema välja ja \”unusta\” lauanurgale kui ämma juurde lähete. Ehk jõuab prouale üht-teist kohale.

mu mees oli ka suhte alguses selline, või õigemini ta ema oli. Esmalt tegin mehele selgeks, et ei ole normaalne, kui ema oma täiskasvanud pojaga sel viisil kõneleb, ta pesu peseb ja muidu kõik ette-taha ära teeb. Ja külaskäike tõmbasin ka koomale, sest millalgi pidi ju meie aeg ka olema. Nädala sees töö ja kool ja kui ta ema juurde läksime, siis ta ema pm istus meie vahel ja käis 100 korda headööd soovimas uksevahelt 😀
kui külaskäigud harvemaks jäid ja mees ennast enam ümardada ei lasknud, siis kadus ka see nännutamine ära.

tuttav lugu. mina olen 18 aastat abielus olnud ja mu ämm ilmselt ei teagi, et ma olen ka kena karjääri teinud ja et ma üldse kusagil tööl käin. Mehe töö saab seevastu pidevat tähelepanu ja huvi.

Mu arust enamik neist lugudest siin näitavad seda, et sellised ämmad ei pea sisimas õigupoolest ka oma lapsest (pojast) lugu kui teisest täiskasvanud inimesest. Mis siis, et oma poeg, aga võiks ju austada tema privaatsust, tema naist, tema loodud perekonda.

hmm, nii palju ämmast ja ainsat sõna mehest? Mehel on nagu endal ok, kui teda 10-aastasena koheldakse ja sind pannkokke küpsetama õpetatakse? Ema ei ole süüdi, mees lasebki nii teha, seetõttu ema teebki. Hakka näpuga näitama mehe poole, kes ennast poputada laseb emmel. EMA, MA ISE- oleks hea algus.

Aga muidu ei midagi erilist- memmepoega koheldaksegi memmepojana ning tassitakse kõike ette ja palutakse tööl mitte pingutada. Mees kuuletub!:)