Teema: Ämm teeb lapsele ajupesu

#3270609:

Ei, inimene ei ole hull – kõrgharitud riigiasutuses töötav pensionär, lugupeetud kolleeg ja muidu tore ning lahke inimene, aga see ulmemaailm hakkab juba meie pere elu segama. Lahendus pole ju see kui laps enam sinna majja ei läheks.

Enamus usklikke on pisut hullud, vaata maailma lahtiste silmadega.
Ja head lahendust seal polegi; ämmale anna lihtsalt valida, kas peseb kellegi teise ajusid VÕI oma lapselast enam ei näe.
Lihtne.

Ma arvan, et haritud ja mõistlik inimene valib oma suumulgu kinnipidamise ning lapselapse.
Esoteerikat ei keela talle keegi, aga lapsele võib sellest ainult siis rääkida, kui laps ise tunneb huvi.

Et näiteks lapos küsib: MIKS sul kodus peeglid kinni kaetud on ja miks kogu maailma muud peeglid (igal autol on 3 peeglit, on lausa suuri peegelmaju, igaüks näeb siledas vees ja porilombis oma peegelpilti jne jne jne) sul on kõik kinni katmata?
Ja kuidas ta seda seletab, et kui 0,0000000000001‰. maailma peeglitest kinni katta, kuidas see tema elu paremaks muudab.

Las siis seletab. Aga muidu olgu vait.

ära mõtle üle. laps saab sinult ja oma perest palju rohkem mõjutusi ja väärtushinnanguid. ämma omad lisavad vaid veidi mitmekesisust, mis on pigem hea.

Ma olen olnud täpselt seesama laps, kelle vanaema oli esoteerikahull ja vanemad olid kahe jalaga maa peal. Õnneks mu ema ignoreeris ja ei kukkunud mu maailma korraldama. Muidugi panin kaarte ja uskusin inglitesse. Aga lõppeks olen ma täiesti tavaline noor täiskasvanu, kes end agnostikuna määratleb.

Vanaema räägib lapsele oma versiooni, sina oma. Miks peab ühest eraldama? Las arutleb ja mõtleb ise.

Ma ka ei muretseks. maailmas on igasugusedi uskumusi, teooriaid ja arvamusi. Vanaema esindab ainult ühte neist paljudest, mis võivad lapsi ohustada. Aga ei pruugi. Võibolla oled ise Oluline on sinu roll selles, et vastata lapse küsimustele, kui ta sinu poole pöördub. Kui ainult nähvad, et vanaema on hull esoteerik, siis see last küll ei veena…
Reflekteerides võib ka mõelda selle üle, et sinu maailmanägemus/kultuur on lihtsalt teistsugune ja ka selles võib olla lapsele “ohtlikke” elemente.

Probleem on selles, et sellistesse asjadesse uskumine tekitab ärevust, lapsel veel eriti. See on iseenesest ju päris jube mõte, et peeglist mingi surnutearmee vastu vaatab ja sind kogu aeg jälgib, kes teab, äkki tulevad veel sisse ka. Mina ütleksin ämmale, et jätku laps oma uskumustest välja ja lapsele selgitaksin lihtsalt, et see on udujutt.

#3270609:

On jah jälle ämma-teema, aga ausalt öeldes olen juba väga pahane.

Nimelt on ämm suur esoteerika ja muu sellesarnase austaja ning oma valgustamistuhinas on hakanud ka meie 8-aastast “harima”. Näiteks küsib laps õhtul magama minnes, et miks meie kodus ei ole peeglitel rätikuid peal. Et vanaema juures on, sest vanaema ütles, et peeglisse kogunevad inimeste elud ja nende nägemine pole hea.

Teinekord teatab, et sussid peavad ninaga voodi poole “vaatama”, sest teistpidi tähendavat (voodist) igavest lahkumist.

Neid kummalisi kommentaare ja tarkuseteri on teisigi ja loomulikult on see viinud mu suhted ämmaga teatava teravuseni. Ta nagu ei saa aru, et niisugusel…ma ütleks hirmutamisel, on hilisemad traagilised tagajärjed. Tema aga on kindel igasuguste vaimude ja hingede olemasolus ning nende “austamises”.

Eriline side on tal just peeglite ja peegeldustega.

Mis nõu annaksite, kuidas saaks laps vanaema-vanaisaga aega veeta, samas jääda puutumatuks sest ajupesust? Olen mina rääkinud, ämma poeg ehk lapse isa ehk minu abikaasa, ämma abikaasa ehk lapse vanaisa – mitte midagi! Ta nagu ei panekski tähele enam, kuidas suust tulevad mõtlematult igasugused hoiatused ja käsud/keelud “nendelt”.

Ei, inimene ei ole hull – kõrgharitud riigiasutuses töötav pensionär, lugupeetud kolleeg ja muidu tore ning lahke inimene, aga see ulmemaailm hakkab juba meie pere elu segama. Lahendus pole ju see kui laps enam sinna majja ei läheks.

Milleks on lapsed EMA! ja ISA!? Selleks, et lapse heaolu eest seista. Järelikult tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Ja mitte siin foorumis,vaid vanematega ja lapsega ja ka omavahel. Ei saa lapse kombel minema põgeneda, kui tuleb oma lapse eest seista. Täiskasvanuks tuleb saada ja ongi kõik. Ja tuleb õppida nii ütlema, et teine kuuleks ja ei solvuks ja ise ei oota ütlemisega niikaua kuni oled vihast punane juba. Sinu toodud näidetest pole esoteerikaga miskit pistmist, tegemist on ebausuga, mis pärit minevikust.

Oleneb mis uskumusi ämm räägib. Neid on nii erinevaid. Nt tänapäevane feng shui, kristallid on viimasel ajal tekkinud. Mulle need ei ole saanud armsaks. Aga mu oma lapsepõlvest tean ma paljusid eestlaste uskumusi. Küll leivast, küll haigustest, küll surmast, rasedusega seotuid uskumusi. Mulle need meeldivad. Mitte et ma nende järgi elaks, vaid neid on huvitav teada.
Kui meil oleks selline ämm, oleks see küll häiriv vist. Mulle arusaamatu mis nn usuga on tegu. Kui aga oleks selline ämm, nagu minu lapsepõlvekodu oli, et saaks teada eesti rahva uskumustest, siis see mulle küll meeldiks.

laps korraks mõtleb ja siis unustab ära ja tegeleb oma asjadega.
mina olen kasvanud ühe sellise vanaemaga, kes oli ebausklik: no kõik need jutud nonstop ja ülim kaasamõtlemine ja vaimudemaailmadega suhtlemine jne jne
tagantjärgi on huvitav, et keegi mulle neid teemasid avas lapsena.
suure inimesena ma ei ole esoteerik absoluutselt.
Laps näeb erinevaid inimesi, kes rikastavad tema maailmavaadet. Kui pahatahtlik pole, las siis räägib…laps paneb oma filtri vahele nagunii kas kohe või tagantjärgi.

Piisab lihtsalt sellest, kui sa lapsele räägid, mida sina sellest arvad. Ütledki, et “vanaema on endale mingi muinasjutumaailma loonud ja usub sellesse siiralt. Las ta usub, kui see teda õnnelikuks teeb aga ära sina seda juttu väga tõsiselt võta”.

No eisteks pead teadvustama, et ämm ei pea om auskumusi muutma, kui teie külas olete. Nt ei pea ta peeglitelt rätikuid ära võtma, sest teid häirib.

Oma lapsele õpeta – igaüks võib uskuda, mida tahab. Oluline on, kuidas selle uskumuse saatel elada nii, et usk ei segaks elu. Ja et sina ei usu seda peeglijuttu ja et pole mingit vahet, kuhu suunas sussid vaatavad (soovita lapsel ise katsetada, kas juhtub midagi, kui sussid on ühtpidi või teistpidi (ja kui kardab, võib ju susse üldse voodist eemal hoida).

Meil on hoopis teemaks, et 5-aastasel keegi lasteaias pühade aial räägib kiriku juttu, Jeesuse juttu, Jeesuse surnust ülesärkamisest jne. Mina ise usklik ei ole (pole ka ateist). laps on küsinud mult ka, et miks me kirikus ei käi jne. Olengi seletanud, et inimesed usuvad erinevaid asju. Mina usun iseendasse. Ja mina ei usu, et surnust saab üles ärgata. Aga mõni inimene usub seda. Ja et laps võib ise otsustada, kas ta usub või ei usu (tihti vestluse käigus ka küsin talt, kas ta arvab,e t surnust saba üles ärgata, nt et vanaema koer suri ära ja matsime mulle alla, kas ta saba üles ärgata ja sealt välja tulla, mispeale hakkab laps ise naerma – aga nüüd kui mõtlen, see võib ka tunduda hirmutamise jutuna, kuigi mu hääletoon on küsides ikka poolnaljatlev :D).

Kui sa arvad, et pead ämmaga teemal rääkima, siis pigem räägigi nii, et ta võiks neid asju esitled aoma arvamusena, mitte, et “nii on”. St kui räägib hingdest, peeglitest, alati alustada lauset sõnadega “mina arvan…” ja põhjendad sellega, et laps kardab ja on segaduses, sest kodus ja koolis ei usuta sellist asja

#3271139:

Udujuttu ei ajanud mitte vanavanemad, vaid lastelaagris oli 80date lõpus teema kuidagi popp tüdrukute vahel. Peeglid ja vaimude välja kutsumised ja muu selline okultistika. Ma sain ikka täiega ärevushäired. Tänini pelgan pimedust, kuigi mõistusega saan kõike selgitada.

See polnd mingi “new age vaimsus”, see tondijuttude ja taldrikukeerutamise periood on vist kõigil eelteismelistel tüdrukutel olnud, (oli mul klassis sama teema 10a sinust varem, st 80.alguses, oli minu lastel 5-6 klassis), sina lihtsalt olid nõrganärvilisem.

#3271582:

#3271368:

No eisteks pead teadvustama, et ämm ei pea om auskumusi muutma, kui teie külas olete. Nt ei pea ta peeglitelt rätikuid ära võtma, sest teid häirib.

Oma lapsele õpeta – igaüks võib uskuda, mida tahab. Oluline on, kuidas selle uskumuse saatel elada nii, et usk ei segaks elu. Ja et sina ei usu seda peeglijuttu ja et pole mingit vahet, kuhu suunas sussid vaatavad (soovita lapsel ise katsetada, kas juhtub midagi, kui sussid on ühtpidi või teistpidi (ja kui kardab, võib ju susse üldse voodist eemal hoida).

Meil on hoopis teemaks, et 5-aastasel keegi lasteaias pühade aial räägib kiriku juttu, Jeesuse juttu, Jeesuse surnust ülesärkamisest jne. Mina ise usklik ei ole (pole ka ateist). laps on küsinud mult ka, et miks me kirikus ei käi jne. Olengi seletanud, et inimesed usuvad erinevaid asju. Mina usun iseendasse. Ja mina ei usu, et surnust saab üles ärgata. Aga mõni inimene usub seda. Ja et laps võib ise otsustada, kas ta usub või ei usu (tihti vestluse käigus ka küsin talt, kas ta arvab,e t surnust saba üles ärgata, nt et vanaema koer suri ära ja matsime mulle alla, kas ta saba üles ärgata ja sealt välja tulla, mispeale hakkab laps ise naerma – aga nüüd kui mõtlen, see võib ka tunduda hirmutamise jutuna, kuigi mu hääletoon on küsides ikka poolnaljatlev :D).

Kui sa arvad, et pead ämmaga teemal rääkima, siis pigem räägigi nii, et ta võiks neid asju esitled aoma arvamusena, mitte, et “nii on”. St kui räägib hingdest, peeglitest, alati alustada lauset sõnadega “mina arvan…” ja põhjendad sellega, et laps kardab ja on segaduses, sest kodus ja koolis ei usuta sellist asja

Kristlikus võtmes räägitakse surnust ülestõusmises ju ikkagi seda, et hing elab edasi. Mitte seda, et zombied hauast välja ronivad. Mõte ongi selles, et kui inimene (või koer) sureb, siis keha küll maetakse maha, kuid see ei ole kõige lõpp vaid paradiisis elavad kõik hinged edasi ja kui ükskord ka meie sureme, siis näeme jälle kõiki oma armsaid.

Ja Jeesus siis ilmutas ennast pärast surma (vaimuna) inimestele, et tõestada seda, et hingena elab ta edasi.

Jeesuse ülestõusmise juures räägitakse ikkagi justnimelt surnust ülestõusmisesse (kui ta oleks end vaimuna ilmutanud, siis poleks ju tema surnukeha ära kadunud). See, et ta end vaimuna ilmutas, on võibolla mingi kaasaegne tõlgendus, kuna teaduslikult on ju tõestatud, et surnuist ülestõusta ei saa (kuigi pole ise sellist tõlgendust kuulnud – asi, et ma pole usklik, ei tähenda, et religiooniteemad mind ei paeluks). Ja lapsele on räägitud just nii, et ärkas surnust ellu – mina kui mitteusklik, ei hakka 5aastasele küll seletama midagi sellest, et ilmutas end vaimuna, sest vaime usun ma sama vähe 😀

Ma ka kindlasti teeks selgitustööd nii lapsele kui vanaemale, see vaimude jutt pole lapsele kohane, ikka võivad hormud tekkida.

Mul on mehe vanemad tõsised õigeusklikud ja suudlevad kirikus ikoone, kodus neil neid palju, seal ilmselt siis ka. Neil paar pühapildiga magnetit külmikul, mida mu aastast last on musitama pandud. Korra nägin ise, siis olid nii uhked, nagu oleks ta seda oma peaga teinud. Aga et nad on seda õpetanud, sain aru sellest, et hakkas igal pool külas suvalistele külmikumagnetitele suud andma :/ Et ta ju ei teinud neil vahet… See propaganda ajab mind küll pahaseks. Kirikus kord viisid ka last ikoone suudlema. Sellest ju väike võib nakatuda viirusesse lausa, sest paljud missal käiad suudlevad neid. Kui see kordub, annan kindlasti teada, et see pole sobiv. Jutustama piiblist hakkavad nad niikuinii kunagi.