Kui laps on tundlik ja hea fantaasiaga, siis võib-olla tasuks lapsele hirmude vähendamiseks pakkuda loogilisena tunduvaid selgitusi ja “abinõusid”, mitte lihtsalt tuimalt väita, et selliseid asju pole olemas. Näiteks peeglite puhul öelda, et need hinged või halb energia või mis seal olema pidigi – et see probleem on ainult vanade peeglitega, aga teie omad on kõik uuena ostetud ja mitte keegi pole nende läheduses ära surnud ega midagi, nii et nendega ei saa olla midagi valesti. No igasugu selgeltnägijasaadetes jms on ju ka see kurja juur ikka mõni vana, teadmata päritoluga või mitmendat põlve pärandatud peegel, nii et see uue peegli selgitus võib tunduda täitsa usutava ja julgustavana. Samuti see soolveega pesemine: nad ju usuvad, et sool on puhastava toimega.
Kui sa lihtsalt väidad, et vanaema ajab jama, selliseid asju pole olemas, siis jääb lapsele ikkagi kahtlus, et äkki sa eksid. Sest vanaema räägib, et on olemas, ja järelikult üks teist eksib. Kuidas olla kindel, et sina tead ja vanaema eksib? Kui sa aga pakud selliseid lahendusi välja, siis laps vähemalt näeb, et sa kuulad teda ja püüad teda igati aidata. Tekib turvatunne, et näed, mu ema teab ka neid asju ja teab isegi, mida teha, et need ohtlikud poleks.
Küll laps ühel hetkel aru saab, mis on päris, mis mitte. Eks enamik meist ole lapsena igasugu taldrikukeerutamisi katsetanud, õige jalaga voodist välja astunud ja ärasõnumise vältimiseks kolm korda üle vasaku õla sülitanud. Ja ometi on enamikust meist saanud täiesti normaalsed täiskasvanud.
