Esileht › Pereelu ja suhted › Ämma toidud
Natuke imelik seda kirjutada, aga ma ei talu oma ämma toite ja see teeb külaskäigud keeruliseks. Ämm surub hullult kogu aeg, et tõsta juurde, võta seda, miks sa pirtsutad jne. Ja kui ma ei söö, siis läheb agressiivseks ja hakkab ka muudel teemadel tüli kiskuma üles.
Mehega koos oleme olnud juba kaua aega, ämm on seega nö oma aga kuidagi selgeks ei saa teha kui soovi. Kas peaks proovima siis tõesti tüliga või mida ta tahab?
Ütle, et hakkasid Veganiks.
Mis neil toitudel siis täpsemalt viga on?
Natuke imelik seda kirjutada, aga ma ei talu oma ämma toite ja see teeb külaskäigud keeruliseks. Ämm surub hullult kogu aeg, et tõsta juurde, võta seda, miks sa pirtsutad jne. Ja kui ma ei söö, siis läheb agressiivseks ja hakkab ka muudel teemadel tüli kiskuma üles.
Mehega koos oleme olnud juba kaua aega, ämm on seega nö oma aga kuidagi selgeks ei saa teha kui soovi. Kas peaks proovima siis tõesti tüliga või mida ta tahab?
Miks sa käid ämma juures siis? Ma oma ämma näen aastas umbes neli korda.
Alati võid öelda, et sul on dieet, talumatus, vaated.
Kas ämma toidud on sellepärast halvad, et ta on ämm või on mingi muu põhjus ka?
No minul oli jälle nii et abielu alguses pingutasin jubedalt kui külla tulid, igakord ämm irooniliselt plaksutas et issake no mida sa siin nii pingutad, küpsetad, jne. Õli tulle lisas veel et äiale ka mu toidud meeldisid. Mehe õde ka eriti ei kokkanud.
No siis mõtlesin et mida ma pingutan, igakord kui külla tulin pakkusin samu valmistoitu mida temagi. Näha oli et sai aru küll. Üldse enam ei pingutanud söögiga tema puhul ega millegi muuga ka.
Miks ma räägin et ämmal mingi alaväärsus kompleks selle toidu suhtes. Igatahes kui kogugi aggresiivseks muutub ja tüli norima hakkab siis lihtsalt ei lähe enam. Muide kuidas siis mees reageerib sellistel puhkudel?
Midagi ehk ikka leiad, mida süüa saad, sööd seda ja ütled, et kõht täis. Minu kogemus on hoopis selline, et minu ämma just ei soovinud, et ma sööks või palju sööks. Talle ei teinud see rõõmu, kui ma isuga sõin. Kui palju ta ütlemata jättis, aga need, mida välja ütles või mõista andis, näitas ikka seda, et talle minu söömine ei meeldinud. Nii et igasuguseid juhtumeid on elus.
Aga siis ärge käige väljas söömas. Kutsu ämm praadi sööma ja tee välja.
Aga siis ärge käige väljas söömas. Kutsu ämm praadi sööma ja tee välja.
Ärge käige ämma pool söömas st, kutsu ämm välja sööma.
Ämma toit on mingi eriline toiduliik?
Võimalik, et su armas mees isegi kasvas üles selle omapärase toiduliigi peal?
Osade vanemate inimeste jaoks on see toiduteema nii oluline, nad on ise vaesel ajal sündinud ja siis need peolauad olid väga erilised ja iga perenaise uhkus. Minu vanaema oli samasugune, alati oli külla minnes laud lookas ja sunniti sööma. Aga need toidud olid minu jaoks liiga rasvased ja rammusad, ma ise söön hoopis teistmoodi. Eks siis saigi natuke näksitud ja siis öeldud, et vabandust, aga kõht nii täis juba. Siis mingil ajal avastati mul laktoositalumatus ja sain vabalt selle vabandusega edaspidi hakkama, mis oli ju täiesti tõsi ka, valetama ka ei pidanud.
Alati saab natuke süüa ja seejärel öelda, et kõht on täis, et sõid hommikul palju või mida iganes. Toidu toppimine on muidugi samuti ebaviisakas, mu oma peres on sama komme, et muudkui külalise suutäisi lugeda ja juurde toppida. Ma ise saan oma emale ja vanaemale öelda, et lõpetage ära, küll ma söön kui soovin, aga võõramatel on keerulisem.
Kui vana siis teemaalgataja on. Kui alaealine, siis tõesti tuleb sundida sööma, sest kui oma lapse juures elab alaealine, siis ikkagi vanem inimene vastutab.
Natuke imelik seda kirjutada, aga ma ei talu oma ämma toite ja see teeb külaskäigud keeruliseks. Ämm surub hullult kogu aeg, et tõsta juurde, võta seda, miks sa pirtsutad jne. Ja kui ma ei söö, siis läheb agressiivseks ja hakkab ka muudel teemadel tüli kiskuma üles.
Mehega koos oleme olnud juba kaua aega, ämm on seega nö oma aga kuidagi selgeks ei saa teha kui soovi. Kas peaks proovima siis tõesti tüliga või mida ta tahab?
Miks sa ometi oma toitu kaasa ei võta. Külakostiks. Ja siis ise sööd oma toodud külakosti. Ämm hindab väga seda aega, mis ta söögi tegemiseks on kulutanud. Ilmselt teinud vastumeelselt ja ta lihtsalt ei talu, et tema aeg on ilmaaegu raisku läinud. Nii et järgmine kord tehke nii, et helistad ette ja ütled, et tulete oma toiduga, et ärgu tema midagi valmistagu. Ja kui jääte pikemaks, siis loomulikult teed ise kõik toidud, et saaksid seda süüa, mis maitseb ja mida ise ka tahad. Miks mitte anda ämmale vaba aega, mis ta ikka vaaritab, kui sa saad seda ise teha.
Miks sa ometi oma toitu kaasa ei võta. Külakostiks.
Just, ja telligu kusagilt koka poolt tehtud. See on veel suurem solvang kui tordi või pudeliga minna, mida peetakse viisakuseks. Kõige targem on mitte ämma koju minna. Ah jaa…ta ju hoiab lapsi, siis tuleb vägisi süüa.
No kui vana või muistne see ämm siis on? Mina olen 62 aastat vana, lapsepõlvest saati korralikult süüa saanud (ema oli jube hea kokk)ja ei ole märganud, et ükski mu kolmest miniast/väimehest mu toidu peale nina kirtsutaks. Ega hullu tea, äkki kiruvad kusagil sotsiaalmeedias? Nali muidugi. Ka mina olen oma elus halba sööki saanud. Tõsi, mitte ämma juures.
Mõni inimene ongi lihtsalt söögitegemisega rohkem sina peal ja teine mitte. Perekonnaseis ega staatus ei mängi siinjuures rolli.
Midagi ehk ikka leiad, mida süüa saad, sööd seda ja ütled, et kõht täis. Minu kogemus on hoopis selline, et minu ämma just ei soovinud, et ma sööks või palju sööks. Talle ei teinud see rõõmu, kui ma isuga sõin. Kui palju ta ütlemata jättis, aga need, mida välja ütles või mõista andis, näitas ikka seda, et talle minu söömine ei meeldinud. Nii et igasuguseid juhtumeid on elus.
No ju olid ülekaaluline siis. Vaevalt, et saleda ampse keegi loeb.
Ikka vōtame oma toitu ka külakostiks kaasa, aga ämm siis ütleb, et pirtsutan tema toiduga… Minu probleem on see, et mul on millegipärast lapsepolvest mingi väike trauma väga rasvase toiduga. Ämm teeb aga kõike searasvas, olgu mis toit tahes. Mees on ka rahumeelne inimene nagu mina ja ei ütle suurt midagi. Rasvase toiduga on harjunud ikka jaa. Aga raske on istuda sünnipäevalauas kui kogu aeg torgitakse, et ega siis temale ei kôlba, ta muuga harjunud, ega tema siis pole meiesugune, et seda sööks, ega tema ju meil kuningasoost. Lisaks hakkab norima muudel teemadel ka kui vähe söön. Tal on tihti paar sôbrannat ka külas ja need siis vahetavas pilke ja muigavad kôiketeadvalt. Ei ole mugav…PS Olen öelnud, et ei talu eriti rasvaineid, ei usu vist vôi ei pea seda millekski.
Mina olen ise nii noorem keskiga, ämm siis minu ema vanume umbes.
Ikka vōtame oma toitu ka külakostiks kaasa, aga ämm siis ütleb, et pirtsutan tema toiduga… Minu probleem on see, et mul on millegipärast lapsepolvest mingi väike trauma väga rasvase toiduga. Ämm teeb aga kõike searasvas, olgu mis toit tahes. Mees on ka rahumeelne inimene nagu mina ja ei ütle suurt midagi. Rasvase toiduga on harjunud ikka jaa. Aga raske on istuda sünnipäevalauas kui kogu aeg torgitakse, et ega siis temale ei kôlba, ta muuga harjunud, ega tema siis pole meiesugune, et seda sööks, ega tema ju meil kuningasoost. Lisaks hakkab norima muudel teemadel ka kui vähe söön. Tal on tihti paar sôbrannat ka külas ja need siis vahetavas pilke ja muigavad kôiketeadvalt. Ei ole mugav…PS Olen öelnud, et ei talu eriti rasvaineid, ei usu vist vôi ei pea seda millekski.
Pekki, ma ei lähekski sünnipäevale sellisel juhul, kui niimoodi tänitatakse.
Õudne ju.
Las mees kutsub korrale oma ema.
Mul oli kunagi sama lugu. Olin just pool aastat dieeti pidanud js 25 kilo maha saanud, kui tuli jõuluistumine ämma juures, kus kõik ujus searasvas ja siis tõsteti lauale ahjuliha, millele kastmeks oli samast lihatükist välja sulanud rasv. Ma reaalselt ei saanud seda süüa, sest süda hakkas läikima, olin ju lahja toiduga harjunud juba. Siis ka nähvati mulle, et mis Sa pirtsutad.
Mees ütles kohe, et anna asu nüüd, vaata millise töö ta ära teinud on ja pole rasvase toiduga enam harjunud.
Kui mehest asja pole, siis võid ju pugeda mõne tervisehäda taha. Kõrge kolesterool, maoga või sapipõiega probleemid ja keelati rasvase sealiha söömine ära. Ja lisada veel, et mure juba ammu, aga Sa varem ei tahtnud öelda, siis ehk aitab ka tagantjärgi asja selgitada. Vägisi ei pea küll midagi tema meeleheaks sisse toppima. Selline tänitamine aha on kohutav.
Pekki, ma ei lähekski sünnipäevale sellisel juhul, kui niimoodi tänitatakse. Õudne ju. Las mees kutsub korrale oma ema. Mul oli kunagi sama lugu. Olin just pool aastat dieeti pidanud js 25 kilo maha saanud, kui tuli jõuluistumine ämma juures, kus kõik ujus searasvas ja siis tõsteti lauale ahjuliha, millele kastmeks oli samast lihatükist välja sulanud rasv. Ma reaalselt ei saanud seda süüa, sest süda hakkas läikima, olin ju lahja toiduga harjunud juba. Siis ka nähvati mulle, et mis Sa pirtsutad. Mees ütles kohe, et anna asu nüüd, vaata millise töö ta ära teinud on ja pole rasvase toiduga enam harjunud.
Aga te polnud varem käinud siis ämma juures, et ei teadnud ahjukala kaasa võtta?
Kui mehest asja pole, siis võid ju pugeda mõne tervisehäda taha. Kõrge kolesterool, maoga või sapipõiega probleemid ja keelati rasvase sealiha söömine ära. Ja lisada veel, et mure juba ammu, aga Sa varem ei tahtnud öelda, siis ehk aitab ka tagantjärgi asja selgitada. Vägisi ei pea küll midagi tema meeleheaks sisse toppima. Selline tänitamine aha on kohutav.
Milleks valetada? Mis kasu siis on suurtest seltskondadest ja läbikäimisest, kui ei osata elementaarselt keelduda, valetamata.
Ikka vōtame oma toitu ka külakostiks kaasa, aga ämm siis ütleb, et pirtsutan tema toiduga… Minu probleem on see, et mul on millegipärast lapsepolvest mingi väike trauma väga rasvase toiduga. Ämm teeb aga kõike searasvas, olgu mis toit tahes. Mees on ka rahumeelne inimene nagu mina ja ei ütle suurt midagi. Rasvase toiduga on harjunud ikka jaa. Aga raske on istuda sünnipäevalauas kui kogu aeg torgitakse, et ega siis temale ei kôlba, ta muuga harjunud, ega tema siis pole meiesugune, et seda sööks, ega tema ju meil kuningasoost. Lisaks hakkab norima muudel teemadel ka kui vähe söön. Tal on tihti paar sôbrannat ka külas ja need siis vahetavas pilke ja muigavad kôiketeadvalt. Ei ole mugav…PS Olen öelnud, et ei talu eriti rasvaineid, ei usu vist vôi ei pea seda millekski.
Ma lihtsalt laseks sellised üritused üle.
Pekki, ma ei lähekski sünnipäevale sellisel juhul, kui niimoodi tänitatakse. Õudne ju. Las mees kutsub korrale oma ema. Mul oli kunagi sama lugu. Olin just pool aastat dieeti pidanud js 25 kilo maha saanud, kui tuli jõuluistumine ämma juures, kus kõik ujus searasvas ja siis tõsteti lauale ahjuliha, millele kastmeks oli samast lihatükist välja sulanud rasv. Ma reaalselt ei saanud seda süüa, sest süda hakkas läikima, olin ju lahja toiduga harjunud juba. Siis ka nähvati mulle, et mis Sa pirtsutad. Mees ütles kohe, et anna asu nüüd, vaata millise töö ta ära teinud on ja pole rasvase toiduga enam harjunud.
Jeerum, lumehelbekesed on koguaeg olemas olnud. Nii paljud mäletavad midagi vanast ajast ja kannavad kaasas, et mida tookord see ütles ja too nähvas. Jumala pohh ju! Ükskord. Mu kallal on terve elu ilgutud, kui kõvasti meenutan, aga mis täpselt või millal – mul on oma asi ajada ja kui maha võtmise perioodil olen, siis võtan tüki liha ja portsu salatit kõrvale ja kedagi ei koti. Las pobisevad ja ussitavad omaette. See on nende probleem. Võib ju kiita, et ” väga hea liha” vms. Katsuge nüüd mitte välja teha ja ise solvuda iga lause või emotsiooni peale. Samasugused olete, kui koguaeg solvute, haavute ja ei suuda.
Jeerum, lumehelbekesed on koguaeg olemas olnud. Nii paljud mäletavad midagi vanast ajast ja kannavad kaasas, et mida tookord see ütles ja too nähvas. Jumala pohh ju! Ükskord. Mu kallal on terve elu ilgutud, kui kõvasti meenutan, aga mis täpselt või millal – mul on oma asi ajada ja kui maha võtmise perioodil olen, siis võtan tüki liha ja portsu salatit kõrvale ja kedagi ei koti. Las pobisevad ja ussitavad omaette. See on nende probleem. Võib ju kiita, et ” väga hea liha” vms. Katsuge nüüd mitte välja teha ja ise solvuda iga lause või emotsiooni peale. Samasugused olete, kui koguaeg solvute, haavute ja ei suuda.
No kõik inimesed ei ole nii tuimad ju.
Ja kui jääte pikemaks, siis loomulikult teed ise kõik toidud, et saaksid seda süüa, mis maitseb ja mida ise ka tahad. Miks mitte anda ämmale vaba aega, mis ta ikka vaaritab, kui sa saad seda ise teha.
Ikka ülivähe on (kokata armastavaid) naisi, kes teise naise vabatahtlikult oma kööki laseks.
Midagi ehk ikka leiad, mida süüa saad, sööd seda ja ütled, et kõht täis. Minu kogemus on hoopis selline, et minu ämma just ei soovinud, et ma sööks või palju sööks. Talle ei teinud see rõõmu, kui ma isuga sõin. Kui palju ta ütlemata jättis, aga need, mida välja ütles või mõista andis, näitas ikka seda, et talle minu söömine ei meeldinud. Nii et igasuguseid juhtumeid on elus.
No ju olid ülekaaluline siis. Vaevalt, et saleda ampse keegi loeb.
Moka otsast mainisin ja kuna miinustatud, siis järelikult ei tohi sellistest asjadest rääkida. Kuid ei olnud ma ülekaaluline, pigem liiga vähe kaalusin.
Kui mu ämm mind sunniks sööma searasvaga tehtud toite, siis ma lihtsalt ütleks talle, et ma ei söö sellist asja ja kõik.
Seapraadi ma saan süüa, aga kui näiteks on searasvaga praetud kartulid, omlett vms, siis sry, aga ma selle peale hakkan reaalselt oksendama. Kui ämm soovib, et ma iga kord tema juures oksendaksin, siis lasku oma searasvaga edasi. Mind absoluutselt ei huvitaks mingid ämma õiendamised, et ma olen pirtsakas või mida iganes. Kui olen tema arvates pirtsakas, sest ei söö searasva, no siis olen. Ma ei söö paljusid muidki asju, näiteks tõuke, kalmaare, silmusid, tursamaksa, kaheksajalgu jne. Täiesti võimalik on katta selline toidulaud, millelt ma midagi süüa ei leiagi.
Mina ise ei pea seda probleemiks, kui mulle mingi asi ei maitse, siis ma ei söö, ma ei lähe rääkima, et tehku midagi muud. Tehku edasi seda, mis talle maitseb, aga ei tasu oodata, et mina oma söömisharjumusi temale meeldimiseks kuidagi muudan.
Aga noh, ma olen juba lapsest saadik harjunud sellega, et mu enda osad sugulased mind pirtsakaks preiliks kutsusid. Olgu siis pealegi. Vanaema juures külas olles ma tegin endale ise süüa. Keedukartul tomatisalatiga kõlbas väga hästi, sinna ei anna eriti ka searasva sisse toppida 😀
Mina olen ka see pirtsutav ja tänamatu minia, kellele miski ei kõlba. Mu ämm teeb tegelikult väga hästi süüa ja ma sõin ikka kõike, mida pakuti, kuni ühel päeval ämma külmkapp jukerdama hakkas ja mehega uue külmkapi ämma juurde toimetasime. Hakkasime asju vanast külmkapist uude kolima ja suur oli mu üllatus, kui peaaegu mitte ükski asi seal kapis ei olnud kõlbliku kuupäevaga, ehkki kapp oli pilgeni täis. Mitte 2 päeva “kõlblik kuni” ületanud asjad vaid nädalad, osad asjad mitu aastat vanad. Ämm midagi ei lubanud ära visata, sest need asjad ju kõlbavad, ei ole lahti tehtud, kõlblik kuni on niisama peale märgitud, et inimesed rohkem raiskaks ja juurde ostaks jms põhjendused veel tulid. Proovisin selgitada, et näiteks hallitanud grillvorstid, mis mitu kuud tagasi aegusid ei ole kindlasti söömiseks okei, aga ämm väitis, et hallitus kaob keetes kõik ära ja seljanka sisse hea panna. Seljanka oli tema toitudest üks mu lemmikuid, aga nüüd isegi halb mõelda selle peale. Mees kehitas õlgu ja ütles, et ema on alati selline olnud, ostab soodushinnaga kohe aeguvaid asju lihtsalt sellepärast, et neid saab soodushinnaga osta ja kuna neid tegelikult vaja ei ole, siis jäävadki seisma kuni ema ära kasutab, ei ole võimalik teda ümber veenda. Ma olen ka nädal tagasi aegunud kohukese teinekord kapist ära söönud, aga iialgi ei pakuks sellist asja külalistele, veel vähem lapselastele, veel-veel vähem mingit mitu nädalat tagasi aegunud liha. Nüüd on mul kõht alati täis, kui ämmale külla läheme ja kullipilguga jälgin, mida lastele pakutakse, seal teinekord palju lapsi koos ja ämm jagab jogurteid näiteks, siis imestab, et no kuidas see hallitus siia sisse sai, lahtigi pole võetud, oot las vanaema võtab lusikaga ära pealt.. topsi kilel “kõlblik kuni” midagi 2019. Või kui hakkab moosisaia tegema, lõikab hallitusetäpiga otsa saiaviilult ära, et siis pole hullu midagi. Nii palju on tüli olnud sellel teemal, ei luba lastele selliseid asju sööta ja siis järgneb tänitamine, et vaesed lapsed kellele midagi ei lubata, ega ta ju ei pakuks lapselastele, kui ei oleks kindel, et need ikka head asjad on. Hirmus. Isegi, kui ta teinekord ehk teeks midagi süüa asjadest, mis pole aegunud, ilmselt ei suudaks ikka süüa rohkem.
Pekki, ma ei lähekski sünnipäevale sellisel juhul, kui niimoodi tänitatakse. Õudne ju. Las mees kutsub korrale oma ema. Mul oli kunagi sama lugu. Olin just pool aastat dieeti pidanud js 25 kilo maha saanud, kui tuli jõuluistumine ämma juures, kus kõik ujus searasvas ja siis tõsteti lauale ahjuliha, millele kastmeks oli samast lihatükist välja sulanud rasv. Ma reaalselt ei saanud seda süüa, sest süda hakkas läikima, olin ju lahja toiduga harjunud juba. Siis ka nähvati mulle, et mis Sa pirtsutad. Mees ütles kohe, et anna asu nüüd, vaata millise töö ta ära teinud on ja pole rasvase toiduga enam harjunud.
Jeerum, lumehelbekesed on koguaeg olemas olnud. Nii paljud mäletavad midagi vanast ajast ja kannavad kaasas, et mida tookord see ütles ja too nähvas. Jumala pohh ju! Ükskord. Mu kallal on terve elu ilgutud, kui kõvasti meenutan, aga mis täpselt või millal – mul on oma asi ajada ja kui maha võtmise perioodil olen, siis võtan tüki liha ja portsu salatit kõrvale ja kedagi ei koti. Las pobisevad ja ussitavad omaette. See on nende probleem. Võib ju kiita, et ” väga hea liha” vms. Katsuge nüüd mitte välja teha ja ise solvuda iga lause või emotsiooni peale. Samasugused olete, kui koguaeg solvute, haavute ja ei suuda.
Millest Sa järeldad, et ma solvusin? Oli siis pohh ja seda enam pohh nüüd, kui sellest on möödas 30 aastat. Tuli selle teemaga seoses meelde lihtsalt, kuidas mees minu eest välja astus ja oma ema korrale kutsus. Mingit solvumist ega viha pidamist kindlasti polnud ja ämmaga saan suurepäraselt läbi ka nüüd, kui tema pojast juba 10 aastat lahutatud olen.
Pekki, ma ei lähekski sünnipäevale sellisel juhul, kui niimoodi tänitatakse. Õudne ju. Las mees kutsub korrale oma ema. Mul oli kunagi sama lugu. Olin just pool aastat dieeti pidanud js 25 kilo maha saanud, kui tuli jõuluistumine ämma juures, kus kõik ujus searasvas ja siis tõsteti lauale ahjuliha, millele kastmeks oli samast lihatükist välja sulanud rasv. Ma reaalselt ei saanud seda süüa, sest süda hakkas läikima, olin ju lahja toiduga harjunud juba. Siis ka nähvati mulle, et mis Sa pirtsutad. Mees ütles kohe, et anna asu nüüd, vaata millise töö ta ära teinud on ja pole rasvase toiduga enam harjunud.
Aga te polnud varem käinud siis ämma juures, et ei teadnud ahjukala kaasa võtta?
Polnud selline asi kunagi kombeks selles peres. Külas käidi ikka nii, et võõrustaja valmistas toidu. Eks ma sõin siis muid asju, mis laual oli. Keedetud kartulit ja salatit näiteks. Ei mäleta enam, see oli nii ammu ja meenus seda teemat lugedes.
Ärge materdage teisi, teemaalgataja ämma käitumine on jube, mina tõesti keelduks edaspidi nendest üritustest osa võtmast, kui see iga kord nii on. Miks peaks laskma ennast niimoodi alandada?
Kui mehest asja pole, siis võid ju pugeda mõne tervisehäda taha. Kõrge kolesterool, maoga või sapipõiega probleemid ja keelati rasvase sealiha söömine ära. Ja lisada veel, et mure juba ammu, aga Sa varem ei tahtnud öelda, siis ehk aitab ka tagantjärgi asja selgitada. Vägisi ei pea küll midagi tema meeleheaks sisse toppima. Selline tänitamine aha on kohutav.
Milleks valetada? Mis kasu siis on suurtest seltskondadest ja läbikäimisest, kui ei osata elementaarselt keelduda, valetamata.
Ma saan aru, et TA keeldumisele järgnebki tänitamine. Mis Sina lahenduseks pakud, et tema keeldumisest aru saadaks?
Esileht › Pereelu ja suhted › Ämma toidud
