Teema: Ämma toidud

Eelmisele kommentaarile lisaks …meie oleme hakanud nii tegema ämma juurde minnes, et võtame kotiga toidu kaasa. Praegu ongi toit juba kallis ka ja on igati põhjendatud, et võtame kaasa, ei pea ju meid üleval pidama. Valmistan maal olles ise lõunat- õhtut samuti.

Paraku teeb jah salatit searasvaga. Pannil rasvaine soojaks, enamasti praebki peekonit vms liha ka seal sees, kallab rasva kausikesse ja lisab siis sinna mett, sidrunimahla, olen näinud ka äädikat/suhkurt. Talle nii maitseb jah. Ja seguneb küll üsna okeilt, aga jääb selline hägune ja salati peal vahel ka hakkab hanguma seistes tõepoolest.

#4031556:

Minul ämmal pole toidu maitsel midagi viga, lihtsad vanamoelised toidud. Mõnikord lausa täpselt, mida hing ihkab. Ka ei ole need kunagi liiga rasvased, teinekord veidi ehk liiga soolased, aga siis aitab hpukoor vms. Aegunud toiduaineid ta ei kasuta. Aga ikka ma niisama tema juures süüa ei saa, sest tema lauakombed on nii kohutavad. Päris aus olles ma joon end iga kord suht täis enne, kui sinna sööma minnakse. Jõuluks või sünnipäevale või pulma-aastapäevale näiteks. Muidu joon ma üliharva, paar korda aastas pluss siis need ämma korrad. Siis läheb ikka mitu viinaga segu enne sisse ja kohe lauas ka, mida pakutakse. Ainult siis suudan ma neid lauakombeid taluda. Äi on harjunud, mees mul ka – kuigi ise on absoluutselt laitmatute (laua)kommetele tänu oma isapoolse vanaema õpetustele ja eeskujule.

Päris nunnu, kui peole laekub juba purjus inimene.

#4031556:

Minul ämmal pole toidu maitsel midagi viga, lihtsad vanamoelised toidud. Mõnikord lausa täpselt, mida hing ihkab. Ka ei ole need kunagi liiga rasvased, teinekord veidi ehk liiga soolased, aga siis aitab hpukoor vms. Aegunud toiduaineid ta ei kasuta. Aga ikka ma niisama tema juures süüa ei saa, sest tema lauakombed on nii kohutavad. Päris aus olles ma joon end iga kord suht täis enne, kui sinna sööma minnakse. Jõuluks või sünnipäevale või pulma-aastapäevale näiteks. Muidu joon ma üliharva, paar korda aastas pluss siis need ämma korrad. Siis läheb ikka mitu viinaga segu enne sisse ja kohe lauas ka, mida pakutakse. Ainult siis suudan ma neid lauakombeid taluda. Äi on harjunud, mees mul ka – kuigi ise on absoluutselt laitmatute (laua)kommetele tänu oma isapoolse vanaema õpetustele ja eeskujule.

Mitu sahmakat viinaga sisse kodus ja külas olles ka veel kangemat laua pealt, aga jood aastas vaid paar korda? Päris hea alkoholi taluvus, peaks ütlema. Ma vist ei suudaks peale viinajoomist kodus enam üldse kusagile õhtusöögile minna, veel vähem seal edasi juua. 😀

#4031556:

Päris aus olles ma joon end iga kord suht täis enne, kui sinna sööma minnakse.

Ämm teeb varsti perekooli teema, et tema minia on alkohoolik, ei ole iial teda kaine peaga näinudki 😀

#4031612:

Minul nii ämm, kui on ka minia. Tunnen ennast ämma juures kodus ja ka miniale olen seda öelnud – kui soovid süüa või midagi ei sobi, siis kasuta külmkappi nagu omas kodus. Ma olen pikad päevad vahest tööl, kui noored on meil – siis teevad ise süüa ja ka pere jaoks. Ämma juurde läheme alati kotitäie hea-paremaga, osa paneme lauale, osa jääb ämmale. Ämm juba teab – mina ei söö magusat, aga praeliha (eelnevalt soolatud) söön kõigi eest ära, sama teed lähevad ämma tehtud kartulipannkoogid.

Ma ei saa aru, mis häda teil nende ämmadega on, rääkige asjad selgeks nagu te oma emaga teete.

Ämmaga ei ole võimalik rääkida nagu oma emaga, sest ta pole sinu ema. Minu ema ja minu ämm on nagu öö ja päev inimestena. Täiesti erinevad isiksused, mistõttu ei õnnestu ämmaga rääkimine kohe üldse.

Mul on 3 last, kel igaühel toiduga omad nõudmised. Ma püüan leida kõigile sobivat, aga sisimas olen ma ärritunud. See toiduga pirtsutamine ärritab mind. Ma ei käi peale, ei sunni. Aga ma arvan nagu t.a. ämm. Lihtsalt ma ei näita välja.

#4031650:

Jah, mõnede lauakombed on nii rõvedad.

Minu äial proteesid logisevad ja kui sööb, siis matsutab, lõgistab oma proteese ja ajab neid suus taga. Suhteliselt jube ja ka söögiisu pole seal väga.

#4031578:

#4031556:

Minul ämmal pole toidu maitsel midagi viga, lihtsad vanamoelised toidud. Mõnikord lausa täpselt, mida hing ihkab. Ka ei ole need kunagi liiga rasvased, teinekord veidi ehk liiga soolased, aga siis aitab hpukoor vms. Aegunud toiduaineid ta ei kasuta. Aga ikka ma niisama tema juures süüa ei saa, sest tema lauakombed on nii kohutavad. Päris aus olles ma joon end iga kord suht täis enne, kui sinna sööma minnakse. Jõuluks või sünnipäevale või pulma-aastapäevale näiteks. Muidu joon ma üliharva, paar korda aastas pluss siis need ämma korrad. Siis läheb ikka mitu viinaga segu enne sisse ja kohe lauas ka, mida pakutakse. Ainult siis suudan ma neid lauakombeid taluda. Äi on harjunud, mees mul ka – kuigi ise on absoluutselt laitmatute (laua)kommetele tänu oma isapoolse vanaema õpetustele ja eeskujule.

Mitu sahmakat viinaga sisse kodus ja külas olles ka veel kangemat laua pealt, aga jood aastas vaid paar korda? Päris hea alkoholi taluvus, peaks ütlema. Ma vist ei suudaks peale viinajoomist kodus enam üldse kusagile õhtusöögile minna, veel vähem seal edasi juua. ????

Kannan jah kenasti. Me vist tõesti ei ole ämma ega äiaga surmkainelt rohkem kohtunud kui pooltunniks paar korda. Muidu on kohtumised ainult pidudel ja seal ei ole täiskained ei nemad ega keegi külalistest. Arvan, et viimati nägime täiskaine peaga meie pulmapeo alguses 26 aastat tagasi. Vahepeal, kui korduvalt last ootasin, siis ei saanudki külas käia neil, sest juua ei saanud ja lauakombed on nii rämedad. Ma olen neid perekoolis kirjeldanud. See ämm, kes külaliste taldrikuid kokku korjates neid laua ääres kohe lakub, võõrastele taldrikutele jäänud näteks kanakintsu kondid läbi lutsutab. Kui tormata neid ise kööki viima, siis läheb kööki ja ilmub söögitoa uksele ikka võõras kont näpus või nägu võõras taldrikus. Kui midagi kahvlilt maha kukub, üksksõik kellel, siis ronib kasvõi laua alla, võtab selle maast üles, uurib, paneb suhu ja sööb ära. Dementne kaugeltki ei ole, tegutsev õppejõud, teadustööde autor, laia silmaringiga inimene. Mida siis teha? Peksa ju ei anna. Kööki lukku tema kodus ei pane.

#4031617:

#4031612:

Minul nii ämm, kui on ka minia. Tunnen ennast ämma juures kodus ja ka miniale olen seda öelnud – kui soovid süüa või midagi ei sobi, siis kasuta külmkappi nagu omas kodus. Ma olen pikad päevad vahest tööl, kui noored on meil – siis teevad ise süüa ja ka pere jaoks. Ämma juurde läheme alati kotitäie hea-paremaga, osa paneme lauale, osa jääb ämmale. Ämm juba teab – mina ei söö magusat, aga praeliha (eelnevalt soolatud) söön kõigi eest ära, sama teed lähevad ämma tehtud kartulipannkoogid.

Ma ei saa aru, mis häda teil nende ämmadega on, rääkige asjad selgeks nagu te oma emaga teete.

Ämmaga ei ole võimalik rääkida nagu oma emaga, sest ta pole sinu ema. Minu ema ja minu ämm on nagu öö ja päev inimestena. Täiesti erinevad isiksused, mistõttu ei õnnestu ämmaga rääkimine kohe üldse.

Räägid täiskavanud inimene teise täiskasvanud inimesega, kujuta ette, et ta on suu töökaaslane või naaber. Inimesed söövad väga erinevalt – on vat et kõigesööjaid (nagu ma ise), aga on neid kes ei saa seeni, paprikat, sibulat, pekki jne. Olen kindel, et on ka minu toite, mis teistele ei maitse (teen rohke  täidetud kala), mees ei kannata praeliha – siis mugingi ämma juures mina seda, samal ajal mees sööb ära minu koogilõigu.  võin öelda, et iga inimesega saab asju selgeks rääkida.

#4031226:

#4031222:

Miks sa ometi oma toitu kaasa ei võta. Külakostiks.

Just, ja telligu kusagilt koka poolt tehtud. See on veel suurem solvang kui tordi või pudeliga minna, mida peetakse viisakuseks. Kõige targem on mitte ämma koju minna. Ah jaa…ta ju hoiab lapsi, siis tuleb vägisi süüa.

Oot, mis ajast tordi ja pudeliga küllaminek solvang on? Millises kultuuris?
Ma võtan hea meelega tordid-pudelid vastu, aga peale pidu koju kaasatoppimist ei taha. Paraku arvatakse, et õhtu otsa laual seisnud salat või kook on just see, mida ma veel järgmiselgi päeval tahaks. Ei taha!

#4031280:

#4031270:

Kui mehest asja pole, siis võid ju pugeda mõne tervisehäda taha. Kõrge kolesterool, maoga või sapipõiega probleemid ja keelati rasvase sealiha söömine ära. Ja lisada veel, et mure juba ammu, aga Sa varem ei tahtnud öelda, siis ehk aitab ka tagantjärgi asja selgitada. Vägisi ei pea küll midagi tema meeleheaks sisse toppima. Selline tänitamine aha on kohutav.

Milleks valetada? Mis kasu siis on suurtest seltskondadest ja läbikäimisest, kui ei osata elementaarselt keelduda, valetamata.

Perekoolis soovitatakse alati esinese asjana valetada. Vahet pole, kas tegu küllatikkujate või ämma toitudega.

#4031692:

#4031263:

Siis tõused püsti, tänad ja ütled, et sa ei pea ennadt solvata laskma ning lähed ära. Kui mees on nii mömm, et oma naist kaitsta ei märka, siis pole sihukesse perre küll asja.

Minu arvsmus.

Ühesõnaga…sa lähed selleks kellelegi külla, et neile öelda, ei, ma ei lase teil end solvata ja tõused püsti ja kõnnid minema? Okei siis.

#4031684:

#4031226:

#4031222:

Oot, mis ajast tordi ja pudeliga küllaminek solvang on? Millises kultuuris?

Ma võtan hea meelega tordid-pudelid vastu, aga peale pidu koju kaasatoppimist ei taha. Paraku arvatakse, et õhtu otsa laual seisnud salat või kook on just see, mida ma veel järgmiselgi päeval tahaks. Ei taha!

Tort ja pudel on omal kohal kaasa võtta, kui on minek sünnipäevale. Niisama ei lähe ju tordiga ja pudelit võib kinkida, kui on teada, et külastatav tarbib alkoholi. Karsklase juurde ei maksa ehk minna pudel näpus, et võtame ka või?

Teemalgataja olen. Tegelikult on see raske teema minu jaoks. Saan ühest küljest aru neist, kes soovitavad lihtsalt öeldagi, et ma ei lase ennast solvata ja minema marssida. Tahaks küll vahel nii teha, kui see mõnitamine väga suued tuurid üles võtab – just see printsessi teema ja et ma söön ainult “presidendi vastuvõtu toitu” ja söön ainult siis kui toit on gurmeerestost jne. See on lihtsalt solvav, sest see on vale. Tulen ise pigem vaesemast perest ja teen ka kodus tavalisi toite. Vahel muidugi tähtpäevadeks midagi erilisemat ka.

Igatahes nendel hetkedel mingi süütunne mehe ja kogu pere ees ei luba seda teha. Ma rikuksin sellega ju kõigi õhtu. Seepärast ma lihtsalt ütlen viisakalt vastu, et ei saa/suuda/taha rohkem süüa. Tänan tegijat ja lihtsalt loobun.

Nüüd oli hiljuti veel ka ämma uue mehe sünnipäev, kus siis samuti ämma sõbrannad kohal olid. Need pilgud, mis mind lauas jälgisid…Tõesti väga põlglikud. Ma sain kohe aru, et ämm on minust midagi rääkinud. Ja siis oligi nii, et kui toit lauda toodi – mulgipuder (mis oli super hea, jah, rasvane, aga see kuidagi hajus sinna kartuli sisse ära ja oli maitsev) ja mulgipudru kõrvale oli siis selline suur kauss rasva, kus sees ujusid pekikõrned. See rasv siis oli nö kaste. Ja ma tõstsin endale seda mulgiputru ja sealt seest siis püüdsin kurnata ilma rasvata mõne kõrned pudru peale. Kohe kui ämm märkas, et ma seda tema nn kastet ei võta vaid ainult mõne suitsuliha kõrne, siis läks norimine lahti. Kuna ta liikus ringi, tõi marineeritud seeni jne, siis kõigepealt tuli mu kõrvale, selja tagant ja ütles, et oota, ma tõstan sulle suurema lusikaga, sa ei saa ju kastet kätte. Ütlesin et ma ei tahagi. Ta muidugi ju teadis seda juba. Üritas ikka mulle seda tõsta ja ajas oma juttu edasi, et näe, see on maitseks vajalik, nagu peekonimaitse, soolakas ja hea. Ma siis ikka suutsin ta sealt seljatagant eemale peletada. Siis hakkas sõbranna tal oma jutuga. Et tead, kallikene, on selliseid, on selliseid. Midagi pole teha kallikene. Mina kohe tõstan endale su head toitu. Ja siis hakkas rääkima mingist oma naabrist, kes on kohutav pirts. Rääkis sellest naabrist, aga aru oli saada, et see jutt oli mulle ja minust ja kui nõme ma olen. Lõpuks mees ütles, et rahunege palun maha, et igaüks sööb mida tahab. Sõbranna jäi selle peale vaid, aga ämma see kahjuks ei peatunud, ka ülejäänud õhtu jätkusid kommentaarid selliste väikeste intervallidega.

Ühesõnaga selline ebameeldiv tunne jääb ja pole siiani head taktikat leidnud, kuidas ennast selle pika laua tähelepanu keskpunktist ära saada 😀