Esileht Sünnitus Ämmaemand Ingrid Kaoküla kodusünnitusest

Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )

Teema: Ämmaemand Ingrid Kaoküla kodusünnitusest

Postitas:

Ämmaemand Ingrid Kaoküla: mind on kodusünnitusel osalemise eest isegi vanglaga ähvardatud
http://naistekas.delfi.ee/persoon/elu_lugu/ammaemand-ingrid-kaokula-mind-on-kodusunnitusel-osalemise-eest-isegi-vanglaga-ahvardatud?id=80968787

Ingrid Kaokülal täitub veebruaris 31.aasta ämmaemandana. Tema oli esimene ämmaemand Eestis, kes sai kodusünnitustega tegelemiseks ametliku loa ning on koduseinte vahel ilmale aidanud umbes 300 last. Kusjuures arvestust on ta pidanud alles aastest 2008, aga juba enne käis ta poolsajala abiks peredele, kes ei soovinud haiglas sünnitada. Tunnustatud ämmaemand ütleb, et kuigi kodusünnitus on turvaline ja tegelikult emale ja lapsele isegi parem, on eestlastele sügavale sisse juurdunud arusaam, et sünnitus on raske meditsiiniline protseduur, millega peab kindlasti tegelema haiglaseinte vahel. Tema on aga veendunud, et kodusünnitus on selline rahvakunst, mis ei tohi kaduda.
Kuidas sinust ämmaemand sai?

Olen üks neist vähestest, kes on lapsest saati teadnud, kelleks ta saada tahab. Ma ei teadnud, mis selle ameti nimi on ja olin veendunud, et selleks peab arstiks õppima. Aga mul on hea meel, et ma ei õppinud arstiks ja et minust sai ämmaemand, sest ma olen iga päev rõõmus seda tööd tehes.

Esimesed 20 aastat töötasin paralleelselt haiglas ja praegugi on mul haiglaga veel väike kokkupuude olemas. Kuid olen ammu märganud, et kodusünnitusele minnes olen rõõmus ja elevil ning haiglasünnitusele minnes pigem murelik. Pinge on sees võrreldes sellega, mis tunne on kodusünnitusele minna. Pinge toovad sisse need ajalised kriteeriumid, mis haiglas sünnitades on rangemad. Jälgimiskohustus, mis ei lähtu ema ja lapse individuaalsest vajadusest, vaid ette nähtud normidest.

Kuidas ja millal esimest korda kodusünnitusega kokku puutusid? On sul ka isiklik kogemus?

Võtsin esimese kodusünnituse vastu siis, kui minu noorem poeg oli 4-5aastane. Sel ajal kui minu oma lapsed sündisid ei olnud ma mõelnud nii kaugele, et keegi võiks tänapäeval veel kodus sünnitada. Siis sündisid kõik lapsed ikka haiglas.

Minu seitsmest lapselapsest kaks viimast on kodus koos minuga sündinud. Ülejäänud viiest on ainult üks minu abita ilmale tulnud. See, kus ja kuidas sünnitada, on olnud pere otsus ja valik, ei ole nii, et kui mina olen kodusünnituse ämmaemand, siis surun neile seda peale.

Tööalaselt läks nii, et kõigepealt üks minu hea sõbranna ja kolleeg, kellel oli juba kogemus, kutsus mind kaasa. Ja siis ma täielikult armusin ära. See on haiglaga võrreldes täiesti teine maailm.

Esimesed 2-3 korda käisime koos ja siis kutsuti juba ainult mind. Kõik need esimesed paar kolm aastat sünnitusele minnes süda oli kurgus ja jalad värisesid, nagu enne abiellumist. Pabistasin vist rohkem kui sünnitajad. Sest meedikud oskavad üle mõelda. Mis ma siis teeksin, kui kõik need maailma koledad asjad, mida ma tean, seal kodus juhtuksid? Õnneks ei juhtu kõik, kui juhtub, siis ainult üks ja enamasti läheb kõik libedalt.

Praegu lähen sünnitusele rõõmsa elevusega, vererõhk enam ei tõuse. Viimased 5 aastat on olnud rahulik, esimesed 10a oli kindlasti närv rohkem sees.

Ja kuidas langes otsus haiglast lahkuda ja kodusünnitusega tegeleda?

Haiglast ei tulnud ma üldse vabatahtlikult ära. Mul on MTÜ Ämmaemanduskeskus, kus ma teen perekooli loenguid. Ja kui panin sotsiaalmeediasse sellekohase info üles, kutsuti mind tööandja juurde ja anti teada, et alates uuest kuust nad mind enam tööle ei oota. Olen tollasele tööandjale väga tänulik, et ta mu sealt servapealt alla lükkas. Algul töötasin Synlabis verevõtjana, aga siis sain aru, et tööl käimine hakkab töötamist segama. Ma ei saa ju öelda perele, et vabandust, ma ei saa tulla teie sünnitusele, sest ma olen tööl. See poleks mõeldav.

Nüüd on ämmaemandatel lubatud kodusünnitusel osaleda, varem oli sellega seoses palju segadust. Mis siis täpsemalt toimus?

Enne 2014.aasta määrust ei olnud ämmaemandatel võimalik probleemideta kodusünnitusi vastu võtta. Mina olin esimene, kes 2015.a veebruaris tegevusloa sai. Inimõiguste konventsiooni järgi on naisel õigus valida sünnitamise kohta ja inimesi sünnitamise juurde. Nii et naisel on kogu aeg olnud õigus kodus sünnitada. Aga varem ei olnud meil abi korraldatud. Pidid ise vaatama või mõtlema, kas ja kuidas sa kellegi leiad, kes on juba kodusünnitust enne näinud. Leitigi erinevaid inimesi — sünnitoetaja, naabrinaine, mõni ämmaemand…

Ämmaemandatel ei olnud keelatud kodusünnitusele appi minna, aga tööandja võis võtta seda kui konkureerivat tegevust ning mulle nii ITKs kui Fertilitases näppu viibutades öeldi, et kui sa nüüd kohe ära ei lõpeta… Ikka oli neid momente, kus tuli kodus sünnitanud naine või kodus sündinud laps kontrolli viia ja tuli tunnistada, et ta on minu patsient. Iga kord see asi lõppes sellega, et kutsuti vaibale ja loeti sõnad peale, et kuidas siis nii, lubasid ju, et ei tee enam.

See aeg, kus sünnitus ei olnud reguleeritud, oli pere jaoks keeruline ainult lapsele dokumentide saamine. kuid ämmaemandaid ähvardas pidevalt kutsest ilma jäämine, kuni vanglaga ähvardamiseni välja. Mu mees siis ikka lohutas mind, et küllap ta toob mulle vanglasse pakke ja ootab mu ära.

Foto: Erakogu

Miks üldse otsustavad naised tipptasemel tehnikaga varustatud haigla asemel sünnitada kodus, juures ainult üks ämmaemand?

Sünnituse juures on nii palju asju määramata: millal algab, kaua kestab, kuidas läheb, mis juhtub… naised tahavad, et vähemalt kaks asja oleks, mida nad saavad ise otsustada ehk siis oma ämmaemanda valida, kes tema lapse vastu võtab, ning kus nad lapse ilmale toovad. See, kui naine tunneb ennast turvaliselt ja tema ümber on inimesed, keda ta usaldab, mõjub sünnituse käigule väga hästi.

Igas naises on see ürgne sünnitaja olemas ja kõik naised oskavad sünnitada. Aga see avaldub siis, kui ei segata liiga palju. Haiglas on kohustus tunnis kaks korda sünnitajat kontrollimas käia. Seal on oma rutiin, millal mingeid toiminguid tehakse, millal pannakse kardiogramm külge, nii et naine peab olema pikalt ebamugavas asendis jne. Aga stressis naine ei sünnita hästi. Kodus olen mina ainult tema päralt, ma jälgin teda ise, ei sega, kui ta ei soovi, aga saan kohe vahele astuda, kui näen, et asjad hakkavad halvaks minema.

Ja mis veel oluline: kodus ja haiglas on sünnitaja roll täiesti erinev. Kui sünnitaja tuleb haiglasse, siis meditsiinipersonal on peremehe rollis. Sünnitaja on külaline võõral pinnal, kõigi asjade jaoks tuleb luba küsida. Kodus on vastupidi — nemad on peremehed ja mina pean kõige jaoks luba küsida. See on ülioluline! Loomulikult alati jääb mul võimalus selgitada, miks ühte või teist asja peab tegema ja vajalikud asjad saavad kõik tehtud, aga ühtegi asja ei tehta selle pärast, et nii on kombeks.

Kes need inimesed on, kes kodus sünnitavad? Hipsterid?

Kodusünnitust ei vali ainult rohelise maailmavaatega inimesed. On neid, kes teavad, et nad ei kannata hästi segamist ja häirimist. Ja neid, kes on mõnest haiglaskäigust saanud kehva kogemuse. Tõsi, et väga palju loomingulisi inimesi valivad kodusünnituse, on näitlejaid, lauljaid, kirjanikke, fotograafe, kunstnikke. Aga on ka raamatupidajaid, õpetajaid, isegi mõned arstid ja ka ämmaemandad… ei ole ainult teatud tüüpi inimesed. Ja see, et ämmaemandad ise kodus sünnitavad, see juba näitab midagi! Inimene, kes on põhjani kursis kõigega, mis võib juhtuda, valib kodusünnituse, ta peab siis olema ikkagi lõpuni veendunud, et see on turvaline valik.

Kodusünnitajad on väga hästi sünnituseks valmistunud ja nendega koos töötada on tõeline privileeg. Nad on oma vastutuse suurusest teadlikud ning võib-olla just see tagabki neile edu — teadmine, et nad lihtsalt peavad hakkama saama, mõjub motiveerivalt.

Foto: Erakogu

Mis tingimused peavad olema täidetud, et võiks kodusünnitust kaaluda?

Kodusünnituse juures on vähem sekkumist ning parem tulemus nii emale kui lapsele, aga ainult sel juhul, kui kodus sünnitavad need naised, kes tõesti tohivad kodus sünnitada ning sünnitus on planeeritud. Nad on ise terved, rasedus on hästi läinud, eelmised sünnitused on hästi läinud, oodatav laps on terve. Sel juhul on kodus turvalisem sünnitada kui haiglas. Korduvsünnitajal ongi kodus turvalisem sünnitada kui haiglas, esmasünnitaja jaoks, kuna me ei tea tema kui sünnitaja kohta midagi, öeldakse, et temal on sama turvaline kodus sünnitada kui haiglas. Esmasünnitajate puhul tuleb rohkem neid olukordi, kus peab sünnituse ajal haiglasse minema või kui kodus alanud sünnitus lõpeb haiglas.

Mis põhjusel võib kodusünnitus haiglas lõppeda?

Sünnitaja võib lihtsalt ära väsida, vajada valuvaigisteid või meditsiiniliselt pakutud und, eriti esimeste sünnituste puhul, mis võivad väga pikaks venida.

Ühel või kahel minu sünnitajal on vaja läinud keisrilõiget, mõned korrad vaakumit, mõnikord on pandud tilguti. Ma olen nendel puhkudel alati olnud juures ja jälginud, millal oleks õige aeg haiglasse minna. Olemegi läinud alati rahulikult ja kiirustamata ning oma autoga. Sünnituse kestel ei ole ma kunagi pidanud kellelegi kiirabi kutsuma. Teine asi on sünnitusjärgsete traumadega. Sünnitusjärgne verejooks võib olla ohtlik. Kohe, kui on näha, et verd tuleb rohkem, saab kiirabi ära alarmeeritud ja ise tegutsema hakatud. Tavaliselt olen verejooksu ise pidama saanud. Mõned korrad on olnud nii, et kiirabi jõuab ja imestab, miks kutsuti, aga kui vererõhu ja pulsi on ära mõõtnud, siis näevad, et oli asjakohane kutse.

On sul olnud ka kriitilisi juhtumeid?

Mul on olnud ka üks kriitiline beebi, kes oli pärast kuu aega vastsündinute intensiivis ja enneaegsete osakonnas. Ta sündis väga raskes seisundis, sest tal oli juba enne sünnitust tekkinud ajju verevalum, mis oli jäänud avastamata. Tema kiirabi oodates ma ikka kogu aja elustasin ja hingatasin, ta ei olnud hetkegi hapnikuta. Ilmselt seetõttu on ta praegu täiesti terve laps.

Ainult üks kriitiline beebi 300st ja 1-2 keisrilõiget? Ometigi räägitakse kodusünnituse kohta hirmu- ja õuduslugusid ning esimene küsimus, mis kodus sünnitajatele esitatakse, on see, et miks sa riskid oma lapse eluga!

On võimalik leida ka sellist statistikat, kus on näha, et emad ja lapsed surevad. Aga siin on kõik ühte punti pandud: need, kes kogemata sünnivad kodus, need, kes sünnivad nii kiiresti, et ei jõua kuskile, need, kes ei tahagi kuhugi jõuda või need, kellel ei ole raha, et haiglasse minna. Ja need andmed on nende riikide kohta, kus kodusünnitusi on tuhandeid, näiteks USA või India.

Oluline on mõista, et need ei ole planeeritud kodusünnitused. Kui me räägime planeeritud kodusünnitusest, mõtleme selle all, et rasedus on jälgitud, kodusünnitus on koos ämmaemandaga planeeritud, last ilmale aitama tuleb ämmaemand, kellel on lisavarustus kaasas ja kogemus sellises olukorras toime tulla. Siis on kodusünnitus turvaline.

Erakorralisi keisrilõiked ju tehakse meil ka üksjagu. Kuidas neid kodusünnituse juures siis nii vähe on?

Erakorralisel keisril on palju põhjuseid, aga mõned neist on välditavad. Ma arvan, et selleks, et sünnitus hästi kulgeks, ongi tähtis see, et kõik sünnituse juures toetaks sünnitajat. On mitte nii hea stressitaluvusega naisi, keda tõesti häirib see, et inimesed sagivad uksest sisse-välja, talle pannakse aparaadid külge, mille näitusid kõik vaatavad ja saavad aru, aga tema ei saa aru, ja ta on kogu aeg nagu testitav, mis lisab soorituspinget nagu eksamil… Ja kui stressitase on kõrge, siis sünnitushormoonide tase langeb ja sünnitus aeglustub. Pikad jälgimised ühes asendis ei soosi lapse edasi liikumist sünnitusteedes. Kindlasti on palju ka vältimatuid põhjuseid: platsenta tuleb lahti, lapse seisund halveneb jne, aga paljud on tingitud sellest, et asjad kuhjuvad ja ühel hetkel saab lihtsalt seda kõike liiga palju sünnitaja jaoks.

Ka see on oluline, et kodus on lubatud sünnitada ainult tervetel naistel, kelle rasedus on kulgenud hästi, ning kelle laps on eeldatavalt terve. Haiglas aga sünnitavad kõik naised, kelle hulgas on palju ka neid, kellel on raseduse ajal olnud probleeme ja kelle puhul on ette teada, et tema sünnitus ei pruugi kulgeda ootuspäraselt.

Kas selliseid peresid Eestis ka on, kes tahavadki üksi ilma abita kodus sünnitada?

Mina nendega tavaliselt kokku ei puutu ja nad ei tule mulle seda ütlema, aga ma tean, et neid on päris palju, kes nii mõtlevad ja teevad. Ma arvan, et umbes sama palju kui neid, kellel on planeeritud kodusünnitust Ma ei leia, et see oleks mõistlik.

Mõnikord on mees ja naine eriarvamusel. Mees tahab, et ma tuleks, naine tahab, et ma kindlasti ei tuleks. Siis ma ütlen, et ma tulen ikka ja istun ainult köögis. Ma ei tule juurde enne, kui sünnitaja kutsub, aga ma olen olemas, kui laps vajab abi hingama hakkamisel või tekib verejooks.

Ka Eestis on tegelikult olnud mõned kurvad lood, mis on ka ajakirjandusest läbi käinud. Mis seal juhtus?

Need on olnud kas planeerimata või assisteerimata kodusünnitused. Planeerimata tähendab seda, et neil ei ole olnud ämmaemandaga olnud kokkulepet. Kahel juhul, kus laps hukkus sünnitusel, oli ämmaemand sünnituse juures sellepärast, et keegi tuttava tuttav teadis kedagi ämmaemandat, kellele helistati ja kutsuti vaatama, kas äkki peaks minema nüüd sünnitusmajja. Ja nemad on olnud need halva uudise toojad, et minge nüüd ruttu ja kiiresti või et lapse süda enam ei löö. Need pole ükski olnud planeeritud kodusünnitus! Aga need on need, mis kahjuks rahva teadvuses domineerivad.

Foto: Erakogu

Kuna beebid ju ei ütle, millal nad sündida tahavad, siis pead sinagi alati valmis olema, et tuleb sünnitusele minna? Mida teed siis, kui tuleb kõne, et sünnitus on vist alanud?

See amet ei ole mitte amet, vaid elustiil. Ma olen omandanud oskuse kohe lõdvaks lasta, kui mind hetkel kellelegi vaja ei ole. Ma ei närvelda seetõttu, et mu sünnitajal oli eile tähtaeg. Me rääkisime temaga, tal on kõik hästi ja leppisime kokku, mis edasi teeme. Ma isegi ostan endale teatri ja kinopileteid ja tavaliselt saan ära käia ka. Aga ma ei saa minna kodust kaugemale, kui mu kliendil on tähtaeg. Mu suur sünnituskohver on nii suur, et seda kaasas ei tassi. Kui sünnitusele tuleb minna, pean kõigepealt käima kodus ja võtma oma asjad ning siis sealt sõitma sünnitaja juurde.

Kohvrit vaatan iga kindla aja järel üle, et kõik oleks olemas. Nagu tuletõrjuja panen õhtuti riided toolile valmis, et kui öösel oleks vaja minna, siis ei aja kolistamisega meest üles. Igal aastal käin vastsündinute elustamiskoolitusel ja teen nuku peal kõik võtted läbi, et need jääksid lihasmällu. Kui tuleb kriitiline olukord, siis oskaks kõike, mitte ei jääks mõtlema, kuidas nüüd. Täiskasvanute elustamiskoolitusel peab käima iga kahe aasta järel.

Tavaliselt naine helistab, teatega, et ta arvab, et sünnitus on alanud. Siis lepime kokku, milliste märkide või millise tuhude sageduseni me ootame, kuni ta uuesti helistab. Enamasti juba päeva jooksul tean paar-kolm tundi ette, et tuleb minna. On ka neid kordi olnud, kus tõepoolest tulebki kohe joosta. See juhtub enamasti siis, kui rasedal on olnud libatuhud ja naine arvab, et seekord läheb ka üle, aga ei läinudki.

Mis sel ajal kodus toimub, kui sa kohale jõuad?

Enamjaolt on naine väga keskendunud, mees tuleb uksele vastu ja räägib vaikselt, mis vahepeal on toimunud. Siis ma vahetan riided ja pesen käed. Mõnikord jõuangi ainult käed pesta, kindad panna ja beebi vastu võtta. Enamasti algul kuulan beebi südamelööke, kui need on korras, siis ma muud ei teegi, jälgin kõrvalt. Püüan kõigepealt seltskonda sulanduda, naisega tuttavaks saada. Silitan, masseerin, vajutan valupunkte ja alles siis, kui ta on minu kätega tuttavaks saanud ja ise tunneb huvi, kui kaugele ta sünnitusega jõudnud on, teeme läbivaatuse.

Ja siis mõnikord selgubki, et võin koju tagasi minna, sest üldjuhul on sünnitus ikkagi maraton, mitte sprint. Mõnel sünnitusel käin kaks korda, rekord on kolm korda enne, kui päriselt sünnitamiseks läheb. Kui kõik on hästi ja südamelöögid on korras, siis ma ei pea seal kogu aeg juures olema. Mind on ka palutud, et ikka jääksin ning olemegi seal kõik koos maganud näiteks. Aga pere jaoks see teadmine, et mina julgen ära minna, on signaal, et kõik on hästi. Kui ütlen, et ma pigem jään siia, siis on selge, et läheb asjaks.

Kui sünnitus on alles algamas ja lahkun mõneks ajaks, siis lepime kokku, mis edasi saab, millal tagasi tulen ja mida senikaua teha. Tavaliselt soovitan puhata, et ennast enne sünnituse lõppfaasi mitte ära kurnata. Leida mingi meeldiv ja rahulik tegevus, et mõtteid mujale viia ja mitte liialt muretseda. Tee käsitööd või vaata filmi, midagi, mis viib tähelepanu ära, aga pole liialt kontimurdev.

Kas mehed tulevad nad selle pingega toime ja suudavad naisele kodus korralikult toeks olla? Milline on suurim viga, mida mees saab teha siis, kui ta naine sünnitab?

Mehed on kodusünnitust oodates närvilisemad kui haiglasünnitust oodates, sest nad tunnevad väga suurt vastutust. Kui sünnitus algab ja nad näevad, et mitte midagi hullu ei juhtu, siis nad rahunevad ja käituvad reeglina väga asjakohaselt ja on naisele toeks ning oma kodu spetsialistid. Väga hea on, kui keegi teab, kus on rätikud ja keedab vahepeal teed. Mida mees valesti võib teha on see, et ta ei ole 100% kohal. Ta on küll kodus, aga seljaga naise poole ja teeb mingit oma asja. Ma kohe näen, et see mõjub naisele väga halvasti. Need tegevused, mis sünnituse juurde käivad, nt vanni täitmine ja lapsega tegelemine on okei, aga niipea, kui ta hakkab tegelema asjadega, mis üldse sünnituse juurde ei käi, on see naisele väga solvav. Halloo, ma sünnitan siin meie last praegu! Mida sina seal teed?! See on väga tähtis, et mees oleks emotsionaalselt kättesaadav, kohal ja toeks. Vaataks silma, hoiaks käest. Ei peagi füüsiliselt midagi tegema. Tegelikult on vaja, et mees oleks oma naise vastu hell, ütleks talle ilusaid sõnu, paneks lemmikmuusika mängima…

Kuidas sa neil hirmu maha võtad?

Püüan juba enne sünnitust palju selgitada. Alati küsin, mida nad tahavad teada, kas on mingid olukorrad varasemast kogemusest, mis tekitavad ärevust jne. Kui nad kuulevad, et mul on korralik apteek kaasas, millega saan abi andmist alustada juba kodus, siis nad tavaliselt rahunevad. Neile on oluline teada, et ma ei lähe sinna lihtsalt lootma, et kõik läheb hästi, vaid ma olen valmis abi andma kiiresti. Need on mõned harvad juhud, kui seda päriselt vaja läheb, aga hea on teada, et kõik asjad on olemas. Kui ta näeb, et ta ei pea meditsiinilise poole eest ise vastutama, vaid tema roll on olla selle sündiva lapse isa ja oma naisele armastav mees, siis ta mõtleb: aa, no seda ma võin teha küll! Ja siis kõik sujubki.

Reeglina pärast sünnitust on nad väga rahul isegi siis, kui see oli algul ainult naise valik ja mees oli kõhklev.

Miks on kodusünnitus tegelikult ikka veel tabu, hoolimata sellest, et riskid on madalad?

Meil on kolm põlvkonda naisi haiglas sünnitanud. 90% naistest tunneb ennast kõige turvalisemalt sünnitusmajas, kui neil on aparaat küljes ja nad teavad, et nad on jälgitud, sest eneseusalduse määr on nii madal. Teadmine, et sünnitus on raske meditsiiniline protseduur, on nii sügaval naise sees, midagi muud uskuda tundub täieliku ketserlusena.

Ja neil on õigus, meil ongi heal tasemel sünnitusabi. Eesti on ju mitmel aastal valitud maailma turvalisemaks kohaks, kus sünnitada.

Aga näiteks Suurbritannias on juba viimasel kolmel aastal rasedust jälgivatel ämmaemandatel kohustus teavitada iga tervet naist, kelle rasedus on hästi läinud, et tal oleks turvalisem sünnitada kas kodus või väikeses sünnituskeskuses kui suures haiglas. Vot, kuhu nad on jõudnud! Meil on sinnani veel pikk tee.

Kodusünnitus on rahvakunst, mis ei tohi kaduma minna. Me peame oskama rasedust ja sünnitust jälgida ka siis, kui meil ei ole peeneid piiksuvaid aparaate. See on minu jaoks tähtis.

Mõeldakse, et vanasti suudeti ise sünnitada, aga tänapäeva naised küll ei oska. Vastupidi, tänapäeva naised on väga heas füüsilises vormis ja terved. Tänapäeva naised on head sünnitajad, nendel on ainult üks probleem: nad ei raatsi kontrollist loobuda ja ei julge anduda. Julguse saamiseks on vaja, et ta tunneb ennast keskkonnas turvaliselt ja usaldab enda ümber olevaid inimesi.

Kuidas kodusünnitajad oma kogemust ise tagantjärele hindavad?

Nad on väga rahul oma kogemusega. Nad sünnitavad palju, sest neile meeldib. See ongi üks võimalik viis Eesti iibe tõstmiseks — anname naistele positiivsed sünnituskogemused, et neil ei oleks sünnituse ees hirmu! Näen perekooli loengutel naisi, kellel on esimesest sünnitusest halb kogemus ja nad ei julge rohkem sünnitada. Mõnikord kulub 10 või rohkem aastat, et sellest üle saada, aga selle aja jooksul oleks ta saanud ju sünnitada veel kaks last… Enamus naisi on väga õnnelikud oma valiku üle, ka siis, kui sünnitus on olnud raske või hiljem on tulnud haiglasse minna.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

https://vimeo.com/243892193 seda videot vaadates mõistan täiesti, millest ta räägib. Meie pere esimene laps on sündinud haiglas ja selle kogemuse tõttu sünnivad järgmised kindlasti kodus ja just Ingridi abiga.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teise lapsega tundsin, et haiglas mind ei aidatud vaid hoopis segati. Toodi mind pidevalt oma “mullist” välja ja takistati sünnitust. Eriti jubedad olid kaks sunnitud pikka pikalilebamist aparaadi küljes – valud intensiivistusid 10-kordseks. Ja see külm stetoskoop mu alakõhu vastas! See koht valutas mul veel 10 minutit hiljemgi. Kujutate ette, et stetoskoop teeb valu?!? Poleks ise kogenud, ei usuks… (tõenäoliselt metalli jahedus sundis veresooned ahenema ja siis sellest tingitud ka see valu).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen Ingridile väga tänulik. Sain temalt enda otsustele kinnitust ja tuge ning sünnitasin kodus. Ingrid oli minu ämmaemand, ent kui minu sünnitus algas oli tema pikk tööpäev just lõppenud. Leppisime kokku, et kui on tarvis siis helistan ja ta tuleb mulle appi. Ei läinud tarvis. Teavitasin vaid vastu hommikut, et laps on sündinud ja kõik on väga hästi. Üks osa sellest kindlusest oli just Ingridilt saadud. Kuulasin oma keha ja last ning nii oli kõige parem sünnitada – täiesti segamatult. Järgmisel päeval läbivaatusel ütles arst: “siin on ju kohe näha, et abistatud sünnitus, mida te räägite”. Ühtegi rebendit ei olnud, emakas oli väga hästi kokku tõmmanud.
Minu abivahendid olid sidrun, külmutatud maasikad, raudrohutee, nõmmeliivatee, vann. Ja Ingridi õpetatud nipid mida teha siis kui…
Tegelikult tead alateadlikult ise mida millalgi tarvis teha on. Aastatuhandeid on see toiminud ja moodsa meditsiini arenguga oleks siin justkui taandareng tekkinud – naised kardavad ja ei tea enam mida teha. Nad ei usalda enam ennast, vaid arsti ja ämmaemandat. Aga mitte ükski arst, ämmaemand ega moodne meditsiinitehnika ei saa sama hästi teada-tunda mis toimub sinu sees ja kuidas sünnituse kulu jaoks just nüüd ja praegu kõige õigem käituda on. Nad saavad lähtuda vaid kogemustest, samas kui iga naine ja iga laps on täiesti individuaalsed, naise iga sünnitus on täiesti eriline ja kordumatu.

Olen kodus ilma kõrvalise abita 3 last sünnitanud. Ilma Ingridita ei oleks see tol ajal võimalik olnud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )


Esileht Sünnitus Ämmaemand Ingrid Kaoküla kodusünnitusest

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.