Teema: Ämmaemand küsib Perekool.ee Portaalis 1.-7. august

Raske

Hetkel kaks last, ootan kolmandat.
Esimesega loobusin kolmandal nädalal puhtalt rumalusest, kuna tundus et lihtsam on pudeliga. Teisega loobusin 4. Nädalal kuna oli väga valus ja lõpuks voolas rindadest verd meeletult ja ei julgenud kellegilt abi küsida ning otsustasin ka loobumise kasuks.
Kolmandaga kindlasti soovin osaleda imetamis loengutes ja peale sünnitust küsin ka arstidelt rohkem.
loodan et imetan sel korral kauem.

Imetamisest ei tulnud midagi välja mõlema lapsega, sest rinnapiima lihtsalt ei tulnud. Üritasin esimesega 2 nädalat kuni oli näha, et piimakogus on niivõrd väike, et laps ei saa sellest kõhtu täis. Teisega nägin kohe ära, et on sama teema. Hiljem selgus tavalise rinnauuringu ultrahelis, kus uuriti, et ega rinnavähki pole, et piimanäärmed on olematud, neid praktiliselt polegi. Mõtlen, et ehk oleks targem ennem neid rindu uurida, kui et hakata rindu pigistama, naist süüdistama, et imetamisega hakkama ei saa ja naine ei peaks end laste ees süüdi tundma. Saaks selle psühholoogilise ruineerimise ka ära hoida varem.

Sünnitamine oli lihtsam kui imetamine. Laps imes nibud esimese päevaga lõhki, sest ta ei tahtnud suud piisavalt lahti teha. Teisel päeval tuli piim rinda ja hommikuks oli üks rind kivikõva ja teisest 3 korda suurem. Õnneks panin eelmisel õhtul aja nõustaja juurde. Tema siis käsitsi lüpsis piima välja, et laps seda üldse saaks imeda. Lõpuks olin mitu päeva palavikus, mis tuli ja läks päeva jooksul. Kuni üks öö oli palavik 41 kraadi ja hakkasin haiglas antibiootikume tilgana saama, sest põletikunäit oli väga kõrge. Sel ajal kadus piim täiesti ära, mida alguses oli nii palju. Siis hakkas lõputu lapse rinnal hoidmine ja lisakas pumpamine pihta, et piima tagasi saada. Terve päev kuluski lapse toitmisele ja pumpamisele, mida saatis jube valu lõhkiste nibude tõttu. Pidin ka asendajat andma lapsele, aga õnneks u nädalaga sain piima rinda tagasi ja nibud paranesid kolme kuuga, mis tundus küll juba lootusetuna. Nii palju sterssi ja pisaraid kulus selleks, aga lõpuks lãks kõik ikka häst ja laps loobus rinnast ise kui oli 1a 2k. Imetamisnõustajatest oli mulle väga palju kasu.

ilus aeg

Minu kogemused nelja lapsega.
Mul on tunne, et Eestis on kusagil käärid seoses imetamise-teemaga. Teatud inimesed propageerivad ja plakatid sünnitusmajade seintel samamoodi soovitavad imetada, aga minu meelest meditsiinipersonal soovitab väga kiiresti rinnapiimaasendajat ehk ei viitsi kannatlikult süüvida, kuidas imetamist takistavatest teguritest üle saada.
Enne esimese lapse sündi eeldasin, et imetamine on käkitegu!
Kui laps oli sündinud, ei hakanud mul kohe piima tulema. Olin kauem haiglas, kuna lapsel oli bilirubiinitase kõrge. Hakkasin kartma mõnede lasteõdede palatisse tulekut, sest nad tulid oma külmade kätega, ütlesid: rind paljaks!- ja keerasid ja pigistasid valusalt mu nibu- ei midagi- piima ei kusagil! Kohe hakati rääkima, et laps peab saama glükoosivett ja rinnapiimaasendajat, et ega siis laps nälga ei saa jääda, kui emal piima pole. Tundsin, et ei oska enda eest seista, sest näiteks viidi laps arstile näidata, anti talle seal süüa ja pärast toodi tagasi, öeldes, palun söötke! Aga laps ei tahtnudki enam minu rinda- tal oli juba kõht täis!
Nutsin törtsu mehe najal ära ja teadsin, kuidagi peab piima saama- sest tahan kindlasti imetada! Perekooli foorumitest panin endale “diagnoosi”- olematud rinnanibud. Mees ostis poest rinnapumba ja rinnanibude kaitsmed ning hakkasin peale: esiteks pumpasin rinnast piima välja, et tekiks rohkem piima. Siis andsin lapsele. Siis paralleelselt proovisin kogu aeg õppida imetama nibukaitsmetega.
Kui me haiglast koju jõudsime, oli see kõik ikka veel keeruline- piim oli mul küll tekkinud ja seda oli nüüdseks ülipalju, aga lapseke imeda hästi ei osanud. Esimesel päeval tuli mulle lausa ema appi, toetas beebi selga ja pead ja mina ise samal ajal hoidsin nibukaitset, et see märja libeda piima voolades nibu pealt ära ei libiseks ja üritasin õigel hetkel õigesti lapsele nibu suhu pista, et tekiks vaakum ja ta imeks nibu ikka nibuks. Etteruttavalt võib öelda, et kõik loksus lõpuks paika- imetasin esimest last pea kaks aastat. (ühel hetkel jätsin ära nibukaitsmed ja elu läks veel kergemaks. Teisel hetkel “häbenesin” perearsti ees, et “ikka veel imetan”- laps oli siis 10-kuune- ta soovitas järele jätta- niii suur laps enam ei pea rinda saama)
Teise lapsega ma juba teadsin rohkem ehk esiteks ei lubanud sünnitusosakonnas lasteõdesid oma nibusid kruttima, samuti oskasin öelda: ahah, te tahate last vaadata, oodake, ma proovin ta enne ära toita. Ehk esiteks olin valmistunud, et laps peab ka õppima imema, ja et on vaja aega piima tekkeks. Rahulikult ja tasakesi õppisime sööma. Imetasin oma last kuni 2 aastaseks saamiseni.
Kolmanda lapse kohta öeldi sünnitusosakonnas, et emal jälle piima ei ole, laps ei võta kaalus juurde. Palusin, et kaalume enne ja pärast söötmist, sest mul oli kindel teadmine, et ta saab söödud. Lasteõde oli üllatunud, et nii suur kogus piima korraga vastsündinul sisse söödud! Tegigi järelduse, et jah, pikk ja suur laps, ehk ta vajab siis veel rohkem ja tihedamalt tissi otsas olemist- seda nõu võtsin ka kuulda ja esimesed 2 nädalat veetsin tissitades. Selleks olin ma ka juba valmistunud, mida esimese lapsega ei teadnud- esimeste nädalate imetamised on nii intensiivsed, et nibud võivad muutuda valulikuks. Aitas ilma rinnahoidjata ja särgita ringikäimine- õhuvann. Samuti kohe, kui hakkasin rinnas kuumust tundma, tõi abikaasa poest kapsa, panin lehed rinna vastu ja juba paari tunni pärast oli raskustunne kadunud- ptüi-ptüi- see päästis mind nii mõnestki rinnapõletikust. Imetasin oma kolmandat last 2,5 aastat.
Nüüd, pesamuna imetades, on mul lõpuks ära kadunud see kerge süü-või häbitunne, kui kergitatakse kulmu, miks on vaja nii suurele lapsele rinda anda (hetkel 1 aasta ja 10 kuune). Vastan, et tahan ja annan ja nii on hea. Neljanda lapsega on kõige kergem olnud- lõpuks on mul sellised tavalised nibud, mida ei pidanud tekitama, nii nagu esimest last imetades oli. Samuti keha juba teadis: piisab mul see 2-3 päeva pärast sünnitust vaimselt vastu pidada ehk teada- piim tuleb, samuti laps õpib õige nibu suhuvõtmise võtte ära (minu nipp oli see, et ma ei oodanud kunagi, millal laps juba rahutuks muutus ja nutma hakkas, ma panin hoopis rahulikule puhanud lapsele nibu suhu- algul võttis ta selle valesti, siis võtsin tasakesi nibu suust välja, proovisin natuke paremini- ikka veel polnud väga hästi, proovisin kolmandat korda, siis juba sobis!

Esimese lapse sain küll sünnituslaual rinnale, aga hiljem palatis keeldus ta rinnast, ja seda 24h järjest. Ämmaemand ütles, et pole vaja muretseda, kuna tal oli veel lima või midagi sellist hingamisteedes ja ta köhis seda kogu aeg välja – eks seepärast oli ka halb imeda (apgar oli 6/8). Rinnapiimaasendajat anda ei kästud, lihtsalt oodata, kuni ise tekib. 24 tunni möödudes see isu ka tekkis, aga siis oli uus häda – tema ei osanud süüa ja mina jälle sööta. Ämmaemand (teine, sest valve oli vahetunud) jändas ja õpetas meid tund aega, enne kui leidsime mingi imeasendi, milles me hakkama saime. Kodus tasapisi saime ka muud söögiasendid selgeks.
Teiste laste imetusalgusest midagi nii drastilist mäletada ei ole. Nüüd ju ma juba teadsin, mida teha. Muidugi, nibud valusad, aeg-ajalt piimapais jne, aga see oli ka teada, mida siis teha vaja, nii et sellest sai kiiresti üle. Rinnapõletike puhul oli esialgu perekooli foorumist ja nõuannetest palju abi. Teise lapsega küsisin imetusnõustajalt nõu, kui tihti rinda vahetada, kuna ta esimesed paar kuud ainult rinnal oligi.

Esimese lapsega 10 aastat tagasi oli keerulisem, nüüd kaks aastat tagasi teisega juba lihtsam, sest teadsin, mida oodata.
TÜKs ämmaemandad ikka aitasid last rinnale ja korrigeerisid asendit, aga kui piima nende arvates piisavalt polnud, toodi koheselt piimasegu pudelis. Esmasünnitajana ei osanud vastu ka vaielda. Õnneks piim tekkis ja saime ka juba kolmandal päeval haiglast välja, sest lapse kaal oli normi piires. Kodus tekkis aga uus häda – piimapais ja palavik üle 39. Kuna tol hetkel oli sõnnitusmaja karantiinis seagripi tõttu (2009 sügis-talv), siis ei teadnud ise sellest palavikust ka midagi arvata ja tormasin igaks juhuks EMOsse. Seal sain naistearsti käest koheselt sõimata, et lüpske oma rinnad tühjaks, siis pole probleemi. Aga mul ei tahtnud piim välja tulla, kas olid kanalid umbes vmt. Igatahes, ostsin pumba ja pumpasin kuniks abi sain. Pumpasin seejärel veel 3 kuud, sest piima oli nii palju, et piimapais tekkis korduvalt ja laps läkastas sööma hakates, sest lausa pritsis talle kurku. Lõpuks suutis laps nii palju süüa, et saime koguse balantsi 🙂 Seejärel tekkis uus häda, millest ma kuulnudki polnud – seen! See oli kole, sest rindades torkis ja imetada oli väga valus. Raviga saime sellest ka lahti. Üks häda oli esimese lapsega veel – nimelt ma ei osanud lamades imetada ja imetasingi 1a3kuud istudes 😛
Teise lapsega läksid asjad juba lihtsamalt. Piim tuli ruttu ja laps oli suur, ligi 4,5kg ning hea isuga. Piimapaisud said ära hoitud ja polnud ka muid hädasid.Praegu on 1a 11 kuud ning saab rinda nii päeval kui öösel, siis kui soovi avaldab: “Tissiisu on!” “Teine tiss!” 😛 Naudime mõlemad:)
Mõlemad lapsed on saanud rinnapiima ka Tommee Tippee pudelist, kui selleks vahel vajadus on olnud (emme trennis nt). See pole neid rinnast võõrutanud.

Millised on Sinu kogemused rinnaga toitmisega alustamisega?

Kõik laabus algusest peale. Olin raseduse ajal jõudnud vist juba terve interneti läbi lugeda selle kohta, kuidas imetada, millele tähelepanu pöörata jne. Sünnitusmajas viibides jõudis tekkida küll juba piimapais kuna beebi magas nii palju, kuid koju jõudes oli kapsas külmkapis ootamas ning see aitas nagu ime. Oleksin tegelikult võinud paluda kellelgi juba haiglasse kapsast või rinnapumba tuua, oleks kiiremini leevendust saanud. Kui nibud läksid tulivalusaks, siis kohest leevendust tõi Medela lanoliinsalv.
Imetasin kokku 2 aastat.

Haiglast toetust pole saanud, pigem vastupidi. Ema toetas mind.

Olen nõus, et on mingid käärid ja ühist arusaama pole. Mina usun ka, et laps loobub ise. Esimene loobus 1 a 11 k. Teine ei näita küll loobumismärke, 2 a 7 k.

#3192934:

Kui olin 38 nädalat rase, tekkis nö päevapealt tugev alaselja ja tuharavalu, käia praktiliselt ei saanud, ainult teosammul. Ämmaemand ütles, et ju beebi on nö alla vajunud ja vajutab närvi peale, mis põhjustabki seda valu ja et peale sünnitust see taandub. Sünnitasin 40+4 nädalal ja hetkel on beebi 6-nädalane. Valu on küll läinud natuke kergemaks, aga mitte üle. Endiselt on käia väga valus – nüüd on valu nagu reielihases, lonkan juba, õigemini nö taarun. asendite vahetamine on valus, samas seistes, istudes ja valu kohale vajutades valus ei ole. Käisin füsioterapeudi juures, kes samuti ütles, et beebi on vajutanud närvi kinni ja see võtab aega, et taastuks. Mul on paremaid päevi, kuid samas on ka hullemaid ja kohe niimoodi, et üldse käia ei saa, valu on metsik. Internetist infot otsides jõudsin vaagnaliiduse laienemise kirjeldusele ja see kattub minu vaevustega üks-ühele. Kuidas ja kes seda peaks mul diagnoosima ja mida selle jaoks saab ära teha, tahan saada valuvabaks ja kõndida ja hoolitseda oma beebi eest nii, et ma ei peaks lonkama ja valutama.

Tere ja täname murekirja eest!

Sel korral on rahvusvahelise rinnaga toitmise nädala raames käimas kampaania “Ämmaemand küsib”,mille käigus ootame kasutajaid jagama oma mõtteid ja kogemusi seoses imetamisega.

Püüame Teile abiks olla ning palume, et edastaksite oma murekirja e-posti aadressil info@perekool.ee. Vastame Teile personaalselt.

Toredat suve jätku!

Ämmaemanda järgmine küsimus

Imetamist puudutavate vastuoluliste nõuannete ja soovitustega on sageli keeruline toime tulla. Ikka jäävad õhku küsimused, kuidas siis on õige ja kuidas on emale ja lapsele hea jne.
Milliste erinevate (ka vastuoluliste) soovitustega oled imetamisega seoses kokku puutunud ning kuidas nendele lahenduse leidnud?

Rinnaga toitmise algus võib mõnede emade jaoks olla lihtsam, kuid teistele keerulisem.

Millised on Sinu kogemused rinnaga toitmisega alustamisega?

Kokkuvõtvalt öeldes esimene öö haiglas oli raske, edasi üldiselt positiivne.

Lugu algas sellega, et peale lapse sündi ei saanud teda rinnale kuna laps viidi igaks juhuks lastearsti kontrolli. Mulle toodi tunnike hiljem tagasi magav laps. Kui laps ärkas ei õnnestunud mul teda sööma saada. Proovisin erinevaid asendeid ja pärast mõningast pusimist kutsusime murega ämmaemanda. Ämmaemand mõõtis lapse veresuhkru ja kuna too oli madalapoolsem, siis tõi ta pudeli ja andis esimese satsi ise lapsele süüa. Ta ültes selgituseks vaid lakooniliselt, et sellele lapsele tuleb nüüd öö läbi pudelit anda nii palju kui võimalik (täpsustamata koguseid või sagedust). Korra ta ka täiesti ettehoiatamata näpistas mu rindu, mis ehmatas ja oli põrgulikult valus. Selle peale ütles, et piima on ja muud midagi ei lisanud.
Terve öö olime mehega üleval ja üritasime last sööma saada – ikka enne rinna otsa ja siis pudeliga. Kutsusime uuesti ämmaemandat kuid ta ei tulnud, ütles vaid et annaksime sageli pudelit.
Pusisin ise mis pusisin aga lõpuks vastu hommikut sain lapse ilusti rinda võtma. Õnneks tolle öises vahetuses olnud ämmaemanda tööpäev lõppes ja pärast seda kõik tööl olnud ämmaemandad kontrollisid imemisvõtet ja kaaluti last peale söögikordi. Kuna võte oli õige ja kaalu tuli kenasti siis edasi läks hästi. Järgmised probleemid tekkisid alles siis kui lapsel hambad tulid.

#3191271:

Esimene oli meisterimeja, oleks mul tissi otsas elanudki, mille tulemusena olid nibud katki. Järgmine kord olin siis targem, hakkasin kohe kreemitama, aga lapsel oli põletik ning esimesed elupäevad oli intensiivis. Pumpasin siis ja viisin oma pumbatud piima, kui juba palatisse lubati, siis ikka võttis rinda ka – kuigi tegemist oli palju. Olgem ausad, kui oleks olnud esimene laps, siis pole kindel, kas oleks üldse imetanud, sest see alguses pumpamine on ikka naeruväärne tegevus, pumbaga ma saingi 10min ja 10 tilka, käsitsi pisut rohkem. Õnneks ma teadsin, et mingit piimapuudust mul küll ei ole, nii et lasin ikka edasi, aga ega haiglast väga palju nüüd tuge ei olnud… Igatahes, praegu on poiss 1a 10k ja hakkame vaikselt otsi kokku tõmbama

Minul just nii oligi. Esimene laps ja esimesed 4 päeva viibis ta intensiivis. Kahtlustati ka põletikku. Ja seal harjus laps sellega ära, et lutist praktiliselt ise voolab piim suhu. Kuna sünnitus oli üle 40tunni, ma praktiliselt esimese päeva magasin maha. Teisel päeval alles taipasin küsida, et aga mis nüüd rinnapiimast saab. Pidin siis suure vaevaga ise omale piima rindadesse mudima aga laps vaid röökis rinnal. Mina omakorda nutsin, et hakkama ei saa. Pumbates tuli ka vaid 10 tilka. Haiglas olime ka nädala, sest laps kaotas palju kaalu.
Kui aga peale kuud aega kodus koos nutmist ja stressist ikka kaaluiive oli kehvake, läksin pudelimajandusele üle. Aga süümekaid ja läbikukkujana tundsin ma end oi kui kaua!

#3193478:

Milliste erinevate (ka vastuoluliste) soovitustega oled imetamisega seoses kokku puutunud ning kuidas nendele lahenduse leidnud?

Kuna imetamine sujus tõrgeteta, siis ei jaganud keegi mulle soovitusi.

1. Millised on Sinu kogemused rinnaga toitmisega alustamisega?
Laps otsis kohe rinda kuid ei imenud. Sünnitusel kaasas olnud ämmaemand abistas süstlast toitmisel, et laps ternespiima saaks. ITK’s ämmaemandad küll aitasid lapse rinnale, kuid ei jälginud, et võte õige oleks. Nende asi oli peamiselt, et laps kuidagigi sööks ja kaalu palju ei kaotaks. Ülejäänu väga ei huvitanud. Selle tulemusena olidki nibud veidi katki ja valusad. Imetamisvõtte aitas paika saada SIET imetamisnõustaja. Kahju, et neist nii vähe räägitakse- imelised inimesed ja supermugav Haigekassa poolt toetatud teenus! Sealt edasi läkski kõik ülesmäge.
2. Kuidas on rinnaga toitmise edenemisel Sind erinevad inimesed (lähedased, tervishoiutöötajad) saanud toetada?
Mees oli toetav ja ega ma ausalt öeldes ei otsinudki teab mis aplausi või toetust. Ei lasknud end ka häirida kommentaaridest-pilkudest kuna lisatoiduga alustasime võrdlemisi hilja.
SIET nõustajatelt sai ka edaspidi küsimusi küsida ja julgustasid ikka jätkama pikkade imetamismaratonidega, mille tulemusel laps võttis kenasti kaalus juurde.
3. Milliste erinevate (ka vastuoluliste) soovitustega oled imetamisega seoses kokku puutunud ning kuidas nendele lahenduse leidnud?
Põhimõtteliselt iga aspekti kohta on võimalik leida väga palju erinevat ja vastukäivat infot. Kui kaua imetada? Mitu korda päevas imetada? Kui suur peaks olema paus imetamiskordade vahel? Kui palju peab laps kaalus juurde võtma? Millal hakata andma lisatoitu ja millest alustada? Lõpuks omal lihtsam kui usaldada ennnast ja last ja käigupealt vaadata-otsustada.
4. Kuidas oled Sina kindel olnud, et laps saab piisavalt rinnapiima?
Kuna lasksin alati lapsel olla nii kaua rinnal kui ta enam ei söönud, siis järeldasingi, et ju sai kõhu täis.

PS- häirib, et imetamisest ämmaemandate ja med.personali poolt räägitakse alati kui toidust ja efektiivsest söömisajast, max 20 min ja kõht peab saama täis. Tegelikult ju beebi jaoks on see nii palju enamat.

1. Millised on Sinu kogemused rinnaga toitmisega alustamisega?

Esimese lapsega ei teadnud väga mida oodata. Olin kindel, et imetan aastajagu. Imemisvõte oli esialgu pisut vale ja rind sai viga. Kreemitasin ja jätkasin visalt. Imemisvõte sai õigeks umbes 2 nädalaga ja kõik laabus kenasti. Kokku imetasin aasta ja 2 kuud. Teise lapsega oli algus sama. Olen imetanud tänaseks aasta ja ühe kuu. Lähipäevil lõpetan, sest laps on hammaste tulekuga rahutu ning läbi une haarab rinda hammastega ning see võtab pisara silma. Lisaks tegin ise valesti, et harjutasin esimesena ära päevasest piimast. Nüüd öösel see rinna haaramine eriti häiriv. Olen rahul, et niigi hästi on läinud.

2. Kuidas on rinnaga toitmise edenemisel Sind erinevad inimesed (lähedased, tervishoiutöötajad) saanud toetada?

Kõige enam on mind toetanud ja motiveerinud abikaasa. Ja samuti mõned sõbrannad kes on samuti pikemalt imetanud. Arstid on samuti tunnustanud hea sõnaga. Ema on olnud seda meelt, et pole vaja nii kaua imetada midagi. Ja surunud peale arvamust, et mul oleks rohkem vabadust ja lapsel iseseisvust kui oleksin varem lõpetanud. Kõõritab endiselt silmi kui ütlen, et imetan siiani.

3. Milliste erinevate (ka vastuoluliste) soovitustega oled imetamisega seoses kokku puutunud ning kuidas nendele lahenduse leidnud?

Esimene põhiline soovitus oli kõikide arstide poolt- alati alusta imetamist sellest rinnast, millega enne lõpetasid. Kõige halvem nõuanne mida olen kuulnud. Praktika näitab- ükskõik kui vähe või palju laps imeb, järgmisel korral anna kohe teisest rinnast. Nii on piimatootmine ühtlasem ja ei teki piimapaisu eriti palju. Teise lapse ajal tegin kohe nii ja paise praktiliselt ei esinenud, erinevalt esimesest korrast kui sain tänu piimapaisule 2.5 päeva 40 palavikus olla. Nb! Võib olla kellelgi on teised kogemused ja tõesti toimib selline soovitus ka, minule ei sobi.

Kui on piimapais kasuta kapsalehte- on soovitatud palju. Ei ole seda kasutanud, vaid ikka taktikat, et last palju rinnale või pumbanud pumbaga välja. Esimese lapsega käsipumbaga, teise ajal elektrilisega. Kindlasti soovitan elektrilist kellel vähegi võimalik soetada.

4. Beebi gaasivalud ehk koolikud esinevad 10-40% imikutest. Kuidas oled Sina vältinud või toime tulnud imiku gaasivaludega imetamise ajal?

Esimesele lapsele andsin espumisani tilku enne ööund ja öösel. Koolikuid polnud, vahel tundus et natuke gaasivalusid ainult. Kindel ei saa olla, et milleski muus asi polnud. Umbes 4 kuud.
Teisel lapsel oli gaasivalusid rohkem, kuid siiski mitte koolikuid ilmselt. 5 kuud ilmselt. Kindel ei saa olla, sest hambad tulid ka kahekaupa ja samal ajal. Andsin Cuplatoni enne ööund ja öösel. Aga ühel päeval lugesin, et andma peaks enne igat toidukorda, et mõju näha oleks, seega ei näinud mõtet rohkem üldse anda. Miski ei muutunud ka siis. Piima andsin küll üsna iga jorina peale. Kindlasti ei vähendanud piima andmist kui tundus, et gaasivalu. Seega, oli üldse tegemist gaasivaludega? Ei tea. Olen õnnelik, et selles osas üsna kergelt nö pääsenud oleme. Muidugi mõlema lapsega esimese 3 kuu jooksul ei tarbinud ma kohvi üldse. Ja vähendasin oluliselt nende toiduainete koguseid, mis võiks gaase tekitada. Nt hernes, õun, uba jms. Täielikult ei vältinud peale kohvi midagi.