Palun selgitage, miks raseduse kestuse suhtes on nii palju eriarusaamu? Siinkohal pean silmas normaalselt ja tõsisemate vaevusteta kulgevat rasedust. Teoorias on raseduse normaalne kestus 42 nädalat. Arstide/ämmaemandate hoiakud antud teema puhul aga erinevad ootamatult. 41 nädalat peab mõni asutus/arst/ämmaemand juba nii ohtlikult kaugeks, et vaja esilekutsumisega survestama hakata, rakendatakse hirmutaktikat ja võetakse ründav hoiak, kui naine püüab ennast ja keha usaldades midagi vastu argumenteerida. Ehk et mulle tundub, et liiga kergekäeliselt väljastatakse esilekutsumislehti, samas kui võiks lasta veel oodata (kui tervisenäitajad on korras ja naine ise seda soovib).
Beebigruppides olen alati imestanud, kui naisi saadetakse 40-41 nädala sees esilekutsumisele, ilma, et selleks mingit reaalsemat põhjust oleks. Hakatakse siis induktsiooniga pihta ja no ei lähe asi käima. Järgneb päevi haiglas piinlemist, enne kui igasuguste jõumeetoditega lõpuks protsessid käima saadakse. Jäi silma, et nii palju selliseid algusi on lõppenud üleüldse keisriga. Miks ei võiks anda veel need mõned päevad naisel kodus olla ja rahus oodata?
Ka minu viimase raseduse 40+5 täitudes vangutas arst vaid pead, et ei ole siin enam mingit ootamist, esilekutsumisele ja kõik. Olenemata tõsiasjadest, et rasedus oli igati eeskujulik, UH, ktg jm tervisenäitajad ka päris lõpufaasis ideaalses korras. Ja omal soov ikkagi oodata veel kasvõi nädal. Jutt 42nd kestvast rasedusest tundus arstile nii tabu ja lubamatu/ohtlik asi. Samas kui mõne tuttava näitel on ilusti lastud 42 nädalani kanda. Tundub, et ongi puhas õnneasi, millise arsti/äe juurde jälgimisele satud. Põhjus, miks arst mulle 41+3 esilekutsumise määras, oli see, et laps liig asuureks ei kasvaks. Kui 3,7 kg nüüd just üleliia suureks saab pidada……..
Otsustasin oodata 42 nädalani. See tekitas ainult konflikte ja vaenulikkust. 41+6 UH jm näitajad olid ilusad ning ka siis veel otsustasin keelduda kohesest esilekutsumisest. Haiglapoolne kriitika oli ülisuur. Hirmu ja mida kõike seal ainult tekitati. Ootamine ei andvat mulle enam midagi jne. Beebi sündis ise järgmisel päeval täpselt 42 nd ja kõik oli imeliselt hästi. Minu jaoks, lapse jaoks. Haiglapersonal oli aga mu suhtes võtnud nii vaenuliku hoiaku, et igal jõumeetodil püüti seda kogemust nagu demonstratiivselt ebameeldivaks teha. Selline mulje igatahes jäi. Esilekutsumise plaanis oldi nii kramplikult kinni, et minu loomulikku sünnitegevust justnagu ei tunnistatudki. Kui ikka ÄE 15 min enne sünnituse lõppu ÄE ütleb, vaataks õige, mida avatus näitab, et teab, kas saab sünnituse alanuks lugeda või veed avada…….. Või kui pärast sünnitust tuleb palatisse keegi, kes ootas kärsitult edasisi esilekutsumise samme, küsib tänitades, et no kas läheb nüüd sünnitamiseks või ei ja avastab, et kõik on vahepeal juba äragi toimunud… Normaalne? No ei ole.
Miks ei lasta normaalseid rasedusi 42nädalani kanda? Ei ole nagu mingit ühtset arusaama raseduse lubatud kaugusest. Üks arst lubab 42 nd-ni tiksuda, teine hakkab hirmu ja paanikat juba 40+ nädalatel külvama….. Ja seda hästi kulgevate raseduste puhul.
Riskidest jms saan aru. Sain neid terve nädalajagu kuulda ja veel pärast lapse sündigi. Informatiivne osa on muidugi oluline ja vajalik. Aga kellele see hirmutaktika vajalik on? Millele see kaasa aitab? Ongi ok hakata sellega manipuleerima, kui naine ise kohe nõus pole arsti otsusega? Ja kui sündmused ikkagi loomulikult juba pihta hakkavad, võiksid arstid suutagi sellisele asjade käigule keskenduda, mitte kogu sünnituse ajagi veel kritiseerida, kui vastutustundetu oli minust oodata seda õiget aega. Samal ajal kuskil mujal mõni teine arst väljastabki esilekutsumislehe 42+0 ja kõigi suhtumine on ok, sest arst on nii otsutanud. Ei saa naine kelleltkui “puid alla”, keegi teda ei hirmuta jne, kõik igati normaalne…
Tere
Olete oma raseduse ja sünnikogemust väga põhjalikult jaganud. Kogemuste jagamine on hea ning sellega kaasneb alati mitmeid küsimusi nagu teie arutelus kirjas.
1. Palun selgitage, miks raseduse kestuse suhtes on nii palju eriarusaamu? Miks ei lasta normaalseid rasedusi 42nädalani kanda? Miks ei võiks anda veel need mõned päevad naisel kodus olla ja rahus oodata? Aga kellele see hirmutaktika vajalik on? Millele see kaasa aitab? Ongi ok hakata sellega manipuleerima, kui naine ise kohe nõus pole arsti otsusega?
Raseduse kestuse osas tegelikkuses ei ole erinevaid arusaamasid, pigem on erinevad arusaamad, millal suunata last ootav naine sünnituse esile kutsumiseks haiglasse. Sellele päris ühest vastust anda ei saa, sest kõik rasedused on erinevad, last ootavate naiste tunded ja soovid. Kui beebigrupis last ootav naine kirjutab, et teda suunati sünnituse esile kutsumiseks sünnitusmajja, siis tegelikkuses mitte keegi selles beebigrupis ei ole seda rasedust jälginud, ei ole tuttav lapseootel naise anamneesiga, lapse olukorraga ema üsas ja mitmete teiste faktoritega, mis võivad mõjutada otsust sünnitus esile kutsuda.
Hirmutaktika kasutamise ja manipuleerimise vajalikkus ei ole tõesti vajalik, pigem põhjalik selgitamine, miks mingeid tegevusi on oluline mingil hetkel teha on põhjendatud.
2. Sünnituskogemuse kirjeldusele kaasnev küsimus … kas selline suhtumine on normaalne?
Kuna kirjutate ka ise, et … „Selline mulje igatahes jäi.“…, siis on väga keeruline teie kirjeldatud kogemust kommenteerida kuna meid nendesse tegevustesse ja vestlustesse sellel hetkel ei olnud kaasatud. Sellist tunnet endaga kaasas kanda me kindlasti ei soovita, pigem soovitame teil nende inimestega, kes selle tunde teis tekitasid ühendust võtta ja sellest rääkida.