Teema: Ämmakas ITK-s, kes on laiahaardelisema ja lahtisema mõtlemisega

#3581263:

Minu lapsed on juba sünnitatud ja iga aeg on lapsesaamiseks erinev, aga see teema tuletas mulle meelde küsimuse, mis mul aeg-ajalt ikka tekib: miks tehakse tänapäeva rasedatele nii palju glükoositaluvuse testi, mis on mitterasedanagi väga räige ja raske taluda. Kas seda tehakse kõigile või valikuliselt neile, kellel tavalise vereproovi glükoosinäidud on üle normi? Sel ajal, kui minu lapsed sündisid, tehti seda rasedatele väga harva ja hoolika põhjendusega. Kindlasti on siin mõni ämmaemand, kes selle vajalikkust oskaks põhjendada, aitäh!

See on üks asi, millest loobusin. Miks mulle see määrati jääb mulle endalegi natuke segaseks, kuid sain ämmaemandast sedasi aru, et kuna viimasel visiidil oli kaalunumber seal normi ülemise piiri peal, siis see oligi põhjuseks.

Küsiti kõigepealt, et kas ma oleksin nõus selle testiga, et kontrollida, et ei ole äkki rasedusaegset diabeeti tekkinud. Mina alandlikult ja koostööaltilt muidugi vastasin, et okei, teeme siis. Alles pärast seda hakati selgitama, et mismoodi see test välja näeb ja mis lahuseid juua tuleb ja kui kaua tuleb verevõtu kabineti ukse taga oodata jmt.

Lisaks selgitati, et kui tuleb positiivne vastus, siis suunatakse toitumisnõustajale ja peab mitu korda päevas hakkama endal ise näpuotsast veresuhkrut mõõtma.

Igaljuhul, kuna “liigne” kaalutõus oli minu jaoks üllatus, siis oleksin pigem soovinud, et saaksin kõigepealt ise oma kaalu”probleemiga” tegeleda. Suudan ju isegi oma toitumist reguleerida. Teistpidi ei ole ma soovinud ka seda, et beebi ei saaks piisavalt toitu ja ega ma täpselt ei teadnud ka ennem, et mis see norm kaalutõus siis oleks olnud. Kui enesetunne on hea ja kõik ok, siis milleks muretseda.

Minu jaoks oleks loogiline, et mind suunataks siis kohe toitumisnõustaja poole, sellele ma vastu poleks, aga tõesti kurnavat protsessi ette võtta ennem, kui olen ise saanud oma toitumisega tegeleda, on küll kuidagi äraspidine. Liiatigi ma ise küll ei ütleks, et see kaalutõus nüüd midagi erilist oleks – kuues kuu rasedust ja juurde võetud 8 kg. Ka mees ütleb, et minuga kõik ok ja sellele testile ei pea vajalikuks minna- nii on.

Ehk siis ma kaalun kas vahetada ämmakat, tahaks justnimelt sellist, kes aitab kaasa mõelda kuidas ja anda aega mul endal ka oma tervise heaolu parandamiseks ise midagi ette võtta.

#3581377:

#3581263:

Minu lapsed on juba sünnitatud ja iga aeg on lapsesaamiseks erinev, aga see teema tuletas mulle meelde küsimuse, mis mul aeg-ajalt ikka tekib: miks tehakse tänapäeva rasedatele nii palju glükoositaluvuse testi, mis on mitterasedanagi väga räige ja raske taluda. Kas seda tehakse kõigile või valikuliselt neile, kellel tavalise vereproovi glükoosinäidud on üle normi? Sel ajal, kui minu lapsed sündisid, tehti seda rasedatele väga harva ja hoolika põhjendusega. Kindlasti on siin mõni ämmaemand, kes selle vajalikkust oskaks põhjendada, aitäh!

Ei tehta kõigile, tehaksegi siis, kui mingi näit üle normi. Enda tutvusringkonna ja beebigruppide inimeste näitel ei tundu küll, et massiliselt tehtaks.

Aga – alati on mingi seltskond inimesi, tundub, et ka TA nende hulgas, kes teavad meditsiinilise haridusega inimestest paremini ja teavad, et neil rasedusaegset diabeeti kindlasti pole ja et neid lihtsalt kiusatakse selle testiga. Need inimesed võiks natuke uurida, mis on rasedusdiabeedi võimalikud tagajärjed endale ja lapsele ning et see ei sõltu ainult kaalutõusust.

Tekib küsimus, et miks siis ämmaemand, kes on igati meditsiiniliselt haritud, seda mulle ei selgita, mis on radesusaegse diabeedi tagajärjed? Kõigepealt küsitakse, kas soovid testi või soovi. Kui öelda, et soovin, siis suunatakse ilma selgitusteta testile. Kui ütlen, et ei soovi, siis nõutakse keeldumise akti täitmist, kusjuures on selles üks lahter, kus pean kinnitama, et mulle on selgitatud, mis see endaga kaasa võib tuua. Reaalselt keegi ei selgita midagi.

#3581432:

#3581404:

#3581377:

#3581263:

Minu lapsed on juba sünnitatud ja iga aeg on lapsesaamiseks erinev, aga see teema tuletas mulle meelde küsimuse, mis mul aeg-ajalt ikka tekib: miks tehakse tänapäeva rasedatele nii palju glükoositaluvuse testi, mis on mitterasedanagi väga räige ja raske taluda. Kas seda tehakse kõigile või valikuliselt neile, kellel tavalise vereproovi glükoosinäidud on üle normi? Sel ajal, kui minu lapsed sündisid, tehti seda rasedatele väga harva ja hoolika põhjendusega. Kindlasti on siin mõni ämmaemand, kes selle vajalikkust oskaks põhjendada, aitäh!

Ei tehta kõigile, tehaksegi siis, kui mingi näit üle normi. Enda tutvusringkonna ja beebigruppide inimeste näitel ei tundu küll, et massiliselt tehtaks.

Aga – alati on mingi seltskond inimesi, tundub, et ka TA nende hulgas, kes teavad meditsiinilise haridusega inimestest paremini ja teavad, et neil rasedusaegset diabeeti kindlasti pole ja et neid lihtsalt kiusatakse selle testiga. Need inimesed võiks natuke uurida, mis on rasedusdiabeedi võimalikud tagajärjed endale ja lapsele ning et see ei sõltu ainult kaalutõusust.

Tekib küsimus, et miks siis ämmaemand, kes on igati meditsiiniliselt haritud, seda mulle ei selgita, mis on radesusaegse diabeedi tagajärjed? Kõigepealt küsitakse, kas soovid testi või soovi. Kui öelda, et soovin, siis suunatakse ilma selgitusteta testile. Kui ütlen, et ei soovi, siis nõutakse keeldumise akti täitmist, kusjuures on selles üks lahter, kus pean kinnitama, et mulle on selgitatud, mis see endaga kaasa võib tuua. Reaalselt keegi ei selgita midagi.

Aga kas sa küsisid?

Ma leian, et see on elementaarne ja peaks olema ämmaemanda kohustus informeerida rasedat reaalsetest ohtudest või peab ta seda tegema vaid juhul, kui rase ise küsib? Kummaline on panna rasedale kohustust küsida, kui med haridusega on ju ämmaemand ja antud juhul on ämmaemand tööl ja peaks täitma enda kohustusi. Rase ei oska ju küsida, kas sellega kaasneb see v teine oht, kuna üldjuhul puudub med haridus.

Kusjuures nii palju infot ma temalt sain, et oht on see, et laps kasvab liiga suureks. Mina aga ei näe sellist ohtu, kuna nii mina kui mees oleme suht väikesekasvulised ning mees pigem kogu aeg alakaalus olnud. Nii et see ei ole loogiline väga, et meie laps nüüd suur pirakas tuleb, pigem olen muretsenud, et ta ei jääks alakaalu.

Ja nagu öeldud, siis saan ju ise ka oma toitumist jälgida ja vajadusel kaalust alla võtta.

#3581484:

Rasedusdiabeet tõstab ka lapse diabeedi ja ülekaalu ohtu. Lapsest saati diabeediga elada ei ole pisiasi.

Ja kuidas sa väikese naisena ette kujutad näiteks 5 kilose lapse sünnitamist?

Diabeedi toitumine on väga spetsiifiline, ilma regulaarselt veresuhkrut mõõtmata ei saa keegi kindel olla, kuidas ta keha reageerib sellele. dieediga viskab mõnel veresuhkru hoopis üles jne.

Ultraheliga pannakse ju paika lapse kaal üsa sees – seega on see kohe näha, kui laps hakkab liiga suureks kasvama – siiani on lapsega kõik normis olnud. Saan toitumisega reguleerida seda, et ma üle ei sööks ja sellega laps liiga suureks ei kasvaks.

Seda insuliini, suhkru kõikumise ja detailsemat dieedi juttu ma oleks tõesti oodanud ämmaemanda suust kuulda, mitte siin Perekoolis esimest korda.

#3581495:

Eeldaks, et keegi kes protseduurist keeldub on juba ma kodutöö ära teinud ja teab millest ta keeldub.

Jääb mulje et keeldub lihtsalt pimesi, teadmata mis protseduuriga on tegu ja mis eesmärgil seda tehakse ja mis haigust see uurib.

Miks sa siis keeldud – mis su tagamõte on, kui sa ei tea asjast?

Loobumise mõte on selles, et mitte koormata oma keha ja sellega last. Nagu siin eelpool kõneleja ka ütles, et selle testi tegemine koormav isegi mitterasedale, rääkimata lapsest. Tean seda ka varasemast oma tuttava kogemusest.

Väidad, et mul on kodutöö tegemata, aga ma küsin vastu, kas ämmaemandal ei ole kohustust patsienti informeerida ja ämmaemand eeldabki, et patsient saab informeeritud kodus läbi googeldamise ja Perekooli foorumi? Minu jaoks tundub see vastutustundetu jätta patsient informeerimata ning panna patsient lootma Perekooli kägude tarkusele ja googlile. Kuigi ma ei ütle, et nendest kohtadest ei võiks tarka infot saada, aga selle eest ei vastuta ju keegi, et sealt saadud info tõene on.

Kusjuures mingiks “kodutööks” ju üldse võimust ja aega ei antagi, kui seal samas kabinetis ühes lauses teatatakse, et võib olla oht, et on tekkinud rasedusaegne diabeet ja sinna otsa esitatakse kohe küsimus, et kas sobib, kui suuname teid testile ja oodatakse vastust sealsamas ja kohe.

#3581511:

Seda, mida teeb diabeet sinu organismiga (just, sinu, mitte lapse) räägib sulle endokrinoloog. See ei olegi ämmska pädevus.

See on hiiliv surm. See mõjutab iga su rakku. See ei juhtu täna egs homme, ags kümne aasta pärast mõtled, et mis juhtus.

Ja vot sellepärast vajabki ämmakas seda kirjalikku keeldumist, et sa teda kohtusse ei kaebaks.

No aga nii ta võikski ju öelda, et on hiiliv surm ja et temal puudub pädevus seda täpsemalt selgitada ja vajadusel võiksin hoopis endokrinoloogi juurde pöörduda. Mina ju ei tea, kus lähevad erinevad arstidel pädevuspiirid eriti, kui on tegemist on minu puhul kaks ühes inimesega (pean silmas rasedaga).

Aga minu eesmärk ei ole ju kedagi kohtusse kaevata, vaid leida parimad lahendused lapse ja enda tervise heaks.

#3581516:

kas sa ise küsisid seda, et las ma kodus mõtlen ja annan homme teada ja siis keelduti ja öeldi et kui täna ei otsusta siis testile ei lubata?

Ei öelnud nii, sest seal koha peal visiidil olles ikkagi usaldad ämmaemandat ja ei tule selle peale, et juhitakse seda vestlust niimoodi, et pead kohe vastuse andma. Jällegi, ma eeldan, et see pn ämmaka pädevuses anda mõtlemisaega, mitte et ma ei pea temalt kõike ise välja nõudma ja küsima.

Oli nii, et seal olles nõustusin ja kodus järele mõeldes saatsin järgmisel päeval loobumise.

Näib lihtsalt, et probleem on ka ämmaemanda poolne suhtlemise pädevuse puudus, et ei suuda tulla selle peale, et patsient võiks vajada meditsiiniliste terminite haiguste kohta selgitust ja et võiks vajada mõtlemisaega.

#3581567:

Mulle pole mitte keegi kunagi midagi lahti seletanud. Kui saadeti gtt tegema, siis küsisin ja uurisin ikka ise äe-lt, et milleks ja kas see on ohutu. Kui äe oli ära seletanud, siis tekkisid uued küsimused ja nii see lõngakera lahti harunes. See tundub lihtsalt loogiline, et rase tunneb ise asjade vastu huvi ja küsib-küsib-küsib. Ega minagi ei oskaks tühja koha pealt kellelegi midagi rääkima hakata, eriti kui ei tea kas ja kui palju inimene asjast jagab. Ise sain seekord ka ühe diagnoosi. Keegi ei hakanud kohe rääkima, et mida see minu ja beebi jaoks tähendab. Ikka küsisin ise ja lõpuks saingi nii palju infot kui mul vaja oli. Kõik seletati lahti. Muidu jõhker ökoemme aga endal nagu mõistust pole, jätad väga rumala mulje siin praegu oma haukumisega.

Oled mingi ala spetsialist ja siis sa ei tuleks selle peale, et teised, kes sellel alal ei tööta, ei tea detailselt selle valdkonna sisu?

Sellise asja peale ei suuda sa tulla ja siis räägid mulle, et mina jätan rumala mulje – hea nali ????