On erialasid, kus osa aineid on aastakümneid samad ja mille sisu pole vahepeal muutunud. nt matemaatikutel on selliseid aineid kuhjaga: matemaatiline analüüs, geomeetria, algebra
filoloogidel on selisteks muutumatuteks asjadeks grammatika, mingid keelte alusteooriad, kindlasti ladina keel
raamatupidamise erialal on kreedit ja deebet ikka ja alati samadel põhimõtetel jne
ajaloolastel on palju asju sama, mis õpetati ülikoolis ka 70a tagasigi (antiikaeg, ja kõik muu mis jäi enne 1900 aastat.)
Oioioi.. Olles omandanud kõrghariduse nii ajaloo kui keeleteaduse ajal – see on ikka väga mööda arvamus. Mis sa mõtled, et millega need ajaloolased ja keeleteadlased siis aastakümneid vahepeal tegelenud on, et nad pole mitte midagi uut pole senisele teadmisele lisanud? Et nad kirjutavad niisama vanu raamatuid ümber? Et nad pole suutnud aastakümneid oma erialal uusi küsimusi sõnastada, vanu asju uue nurga alt vaadata, uusi uurimismeetodeid rakendada?
Võta vahelduseks mõni ajaloo või keeleteaduse alane ajakiri kätte ja loe läbi, sind tabab suur üllatus. Isegi tänase põhikooliõpiku ajalookäsitlus (jah, ka antiikajaloo käsitlus) on juba puht ideoloogilistel põhjustel tunduvalt teistsugune kui 1970. aasta oma, rääkimata kõrgkooli tasandil tegutsemisest. Ja usu või ära usu, aga isegi grammatika muutub 50 aastaga. Rääkimata sellest, kuidas me grammatikat uurime ja mida me sellest teada oleme saanud.
Matemaatikast ja raamatupidamisest ei hakka rääkima, sest ei tea. Ainult nii palju, et mina küll kakskümmend aastat tagasi keskkooli lõpus õpitud ja sellest saati enam mitte kasutatud valemeid ei valda, mis siis, et riigieksami sooritasin väga heale tulemusele. Kui peaksin nüüd minema matemaatika riigieksamit sooritama, oleks tükk tööd, põhimõtteliselt tulekski kursused uuesti läbida.