Teema: Andekad lapsed katsetega koolides

See on Sul tegelikult hea küsimus 🙂

Enda laps sai sisse 3 katsetega kooli, praegu õpib prantsuse lütseumis. Selle kooli koha pealt ütleks, et iseenesest järgitakse ikka tavakooli õppekava ja ka tunni tempo ei pruugi tingimata kuidagi kiirem olla.

Küll aga tuleb erinevus sisse rohkemate õppeainete näol. Kohe 1. klassist algasid prantsuse keele tunnid, üksvahe oli prantsuse keel iga päev. Samuti algas kohe 1. klassist peotants. Praegu õpib laps koolis kolme võõrkeelt, ja neid kõiki üsnagi süvendatult. Lisaks on neil süvendatult kunstiajalugu. Et siis, matemaatika ja eesti keel ei pruugigi olla kuidagi raskemad kui “tavakoolides”, kuid süvaõppekooli suurem õppemaht tuleb esile just ainete rohkuses.

Pere teine laps käib piirkonnakoolis, mis on ka üsna hea mainega. Aga ta õpib seal vene keelt juba kolmandat aastat ning siiamaani pole nad seal isegi vene tähestikku veel selgeks saanud. Algul pidasin enda last keeleliselt eriliselt n-ö rumalaks, kuid kui ta on kodus õppinud koos klassikaaslastega, siis näen, et ka klassikaaslased samamoodi loevad venekeelset P-kujulist tähte P, mitte aga R, nagu õige oleks. Selle peale olen küll endamisi imestanud, et kuidas saab õpetaja täie hooga materjali edasi võtta, kas ta siis ei märka, et lapsed ei tunne veel tähestikkugi? Et teeks vähemalt alusbaasi ikka selgeks kogu klassile enne, kui materjaliga edasi liigutakse. Vähemalt pole lütseumis säherdusi üllatusi seni veel ette tulnud (ptüi…)

Küll aga on tulnud lütseumis ette probleeme, mis puudutab mõne konkreetse algklassimaja õpetaja olematut koostööd koduga. On tulnud ette juhuseid, kus õpetaja keerab mingi jama lapsele kokku vanemate ja lapse seljataga, ilma neid teavitamata. Ja kui lapsevanem läheb õpetaja juurde selle üle imestust avaldama (esmakordne kohtumine üldse), viskab too silmapilk ainult oma trafaretse stamplause: “Kui ei saa hakkama, siis lahkuge!” Ometi oli laps puhtviieline, eeskujuliku käitumisega, kaaslastega sõbralik – seega ei saanud rääkida mingist ümmargusest “hakkamasaamisest”, vaid probleemi uba oli hoopis muus. Ehk siis kahjuks õpetajapoolses suhtumises.

Samas on fakt see, et lapse andekus on alati tiimitöö! Laps ise võib olla sünnipäraselt tippandekas, ent kui vanemad ja kodu ei ole loonud talle sobivaid tingimusi, siis andekus ei pruugi avalduda. Mismoodi õpib laps lugema, kui kodus pole raamatuid? Samuti ei oska ükski kuue-seitsmeaastane põnn ise katsetele minna, ikka vanem on see, kes ta sinna toob. Ja kui kunstitunniks nõutakse mingeid udupeeneid vahendeid, siis on ikka lapsevanem see, kes need lapsele hangib, eks ole. Seega ootaks koolilt siiski ka koostööd koduga ja lugupidavamat suhtumist lapsevanematesse. Praegu on mu lapsel väga tore ja toetav klassijuhataja, kes lapsevanematega suhelda viitsib ja iga mure peale kohe “Mine minema!” ei nähva, aga vilets kogemus selle kunagise algklassiõpetajaga vajutas kõigele oma pitseri.

Minul on kogemus ise katsetega koolis õppimisest ja ma ei tea, et meil oleks olnud andekatele eraldi programme. Kooli lõpetamisest on muidugi mõni aeg möödas, võimalik, et praeguseks on midagi muutunud. Mina õppisin Reaalkoolis reaalklassis ja meil oli süvendatud reaalainete õpe, 5 tundi nädalas füüsikat ja 6 tundi matemaatikat keskkoolis, minu piirkonnakoolis õppival vennal oli samade tundide arv vastavalt 2 ja 3. Me õppisime keskkoolis juba selliseid asju, mida teised õpivad alles ülikoolis ehk siis mulle tundub, et meid kõiki koheldi nagu “andekaid”. Minu klassis oli ka selliseid, kellele selline süvendatud õppekava oli väga lihtne ja kes õppisid “harjumatult kiiresti”, aga ma ei tea, et neile oleks seetõttu eraldi programme kohaldatud, aga nad ei olnud ilmselt ka paberitega andekad. Pigem käisid nad rohkem olümpiaadidel, võimalik, et said lisatunde olümpiaadideks valmistumiseks.

Reaalkoolis tegeletakse andekate lastega spetsiaalselt esimesest klassist peale.

#3682417:

Reaalkoolis tegeletakse andekate lastega spetsiaalselt esimesest klassist peale.

kõigiga siis või? sest ilmselgelt saavadki reaali ju andekad (kusjuures paljud andekad jäävad ka välja).

enamik reaalis käivad lapsi on täiesti tavalised tublid lapsed ja nendega pole vaja eraldi tegeleda, sest kooliprogramm on täiesti piisav (mis on kindlasti palju nõudlikum kui tavakoolis). see, mida nad tavaliselt tundides teevad, on juba tavakooli mõttes tihtipeale päris keeruline.

#3682958:

#3682913:

Reaalkooli keskmine on kindlasti väga kõrge, aga ilmselt on seal ja teisteski koolides umbes 2% lastest sellised, kes õpivad väga palju kiiremini, kui programm ette näeb. Kas katsetega koolides on selliste laste jaoks loodud head tingimused? Mida nad õpivad siis, kui nt gümnaasiumi alguseks on gümnaasiumi materjal tänu individuaalsele õppekavale juba läbitud?

Ma lihtsalt huvi pärast küsin, et mida üldse tähendab nö paneritega andekas laps? Ja mis vanuses lapsest me räägime?

Andekuse teste tehakse, meil oli nt Naglieri. Rajaleidja kognitiivsete võimete test sinna juurde. Aga jah, ega paber midagi ei garanteeri, ikka ise tuleb tagant torkida, kuni laps laseb, ja õigel ajal lahti lasta ja lihtsalt toetada. Paberit võib vaja minna siis, kui kool hästi ei taha IÕKd koostada.

#3682821:

#3682417:

Reaalkoolis tegeletakse andekate lastega spetsiaalselt esimesest klassist peale.

kõigiga siis või? sest ilmselgelt saavadki reaali ju andekad (kusjuures paljud andekad jäävad ka välja).

Reaalkooli saavad väga tublid, intelligentsed, kergelt õppivad lapsed, aga andekuse definitsioon on veidi teine. Ühes klassis võib olla 1-2 andekat, aga võibolla ka mitte ühtki. Seega jah, selle 1-2 andekaga tegeletakse reaalkoolis veel eraldi- juba 1.klassis saavad need üksikud andekad lisatunde gümnaasiumiõpetajatelt, osalevad erinevatel võistlustel, nt maailmavõistlused pranglimises jne. võimalus on ka klass vahele jätta, aga seda muidugi küll vaid sobiva sotsiaalse küpsuse korral.

Ja nüüd ma mõtlengi, kumb on mõttekam, kas panna laps katsetega kooli või siis edumeelselt mõtlevate õpetajatega tavakooli, kus laps saaks samuti õppida individuaalse õppekava järgi ning jätta vajadusel klasse vahele?

Kui klass vahele jätta, siis klassikaaslased vahetuvad. Oleneb, kas laps on valmis selleks. Mulle pakuti 1. klassis võimalust 2. vahele jätta ja kohe 3ndasse minna. Ma ei tahtnud vahele jätta, siis oleks osad teadmised vahele jäänud lihtsalt. Kui oleks pakutud individuaalse õppekava järgi, nt et ühe aastaga õppida 2 aasta materjal, siis oleks nõus olnud. Loodan, et tänapäeva koolides tehakse targemini.

Jah, kui mu laps 6. klassis tuli jutuga, et hakkaks hoopis online-koolis käima ja lõpetaks 15-aastaselt keskkooli, siis mu esimene mõte oli ka, et see tähendaks, et tal poleks mingit õppimisvälist elu sinnamaani – ja pärast seda ka mitte, sest kui ülejäänud kursus läheb rebastepeole või muidu jooma, peab tema seaduse järgi kõps kell 10 õhtul kodus olema. Aga ta käis esimesed kuus klassi kohalikus koolis ka, 7. ajasime ta õppimiskallakuga kooli ja enam sellist juttu ei tulnud.

No ma ei tea, meie klassis katsetega koolis olid pooled andekad. Käisid mööda olümpiaade. Nüüd on silmapaistvatel ja kohe väga silmapaistvatel töökohtadel. Ühel näiteks vanemad hoidsid teda nagu sõjaväelaagris. Kusagil käia ei saanud, lahendas kodus matemaatikaülesandeid. Enamasti aga olümpiaadideks valmistades ja uurimistöid tehes neid arendatigi.

Ei tohi ära unustada, et (andekas) laps ei ole masin, et anna ainult sisendit ja küll siis tuleb vägev väljund. Statistikat teadmata tundub arvestatav osa andekatest ka keskmisest tundlikumad, nii et ainuüksi akadeemilise osagagi on balansseerimist kui palju, teistest arenguvaldkondadest rääkimata.

#3686407:

Jah, aga ka tippteaduses on sul vaja suhelda – kolleegidega, juhendatavatega, projektide jaoks raha taotlema, vms.

Sellega olen nõus. Millises katsetega koolis korraldatakse (andekatele) suhtlemispuudelistele praktilisi suhtluskoolitusi? Õpetatakse enesereguleerimisoskusi?

Lihtsalt igapäevane rühmas viibimine või rühmatöös osalemine ei arenda suhtlusoskust. Suur osa eestlastest on käinud sõimeeast alates mõnes rühmas. Kui suhtlusaldis on keskmine eestlane?

keda oligi ainult kodus olümpiaadiülesandeid treenimas hoitud ja keda kõik tema klassikaaslased üksmeelselt ülbuse pärast vihkasid.

Lause esimene pool on vale. Ühelgi lapsevanemal ei ole huvi ega võimu sundida last olüpiaadiülesannetega tegelema, sest sellest ei tõuse lapsevanemale reaalset materiaalset või muud kasu. Laps võis ju olla koduõppel seetõttu, et tal oli individuaalse õppekava tõttu tavaprogramm läbitud. Lause teine pool osutab sellele, et teie klassil olid klassijuhatajad, kellel ei olnud kaasasündinud oskust terviklikku gruppi tekitada, ning et selles koolis ei olnud õpetajatel aega/tahtmist/oskust laste omavahelisele suhtlusele tähelepanu pöörata.

Statistikat teadmata tundub arvestatav osa andekatest ka keskmisest tundlikumad, nii et ainuüksi akadeemilise osagagi on balansseerimist kui palju, teistest arenguvaldkondadest rääkimata.

Jah, sellega olen nõus. Ja seepärast soovikski ma teada, kas katsetega koolidel on välja töötatud kodukord andekate laste jaoks. Sinna satub ju igal aastal lapsi, kelle jaoks tavaprogramm ammendub väga ruttu. Kuidas toetab riik (seadused? rahastus?) koole, et koolid saaksid omakorda suunata lisavahendeid selle 10 või vähema protsendi hulka kuuluvate laste heaks? Mina näiteks ei arva, et andekate laste probleemide lahendamine peaks olema õhinapõhine.

Miks sa arvad, et ühelgi lapsevanemal pole huvi ega võimu last olümpiaadideks õppima sundida? Ma arvan, et hoopis see väide on ekslik ???? selliseid vanemaid on paraku päris palju, kes elavad laste kaudu läbi oma enda täitumata unistusi või kes lihtsalt elavadki läbi laste, sest uhke tunne on ju öelda, et minu laps on andekas, ta võitis, ta oskab seda ja seda, isegi kui see andekus pole loomupärane, vaid on pideva drilli tulemus. Lisaks olümpiaadide võitmisest ei pruugi tulla otsest materiaalset kasu, aga võib tulla kaudne kasu, sest võitjad saavad eritingimustel ülikooli sisse.

Teatud juhtudel on see sundimine isegi õigustatud, sest paljud spordialad, pillimäng jms nõuavad maailmatasemel olemiseks seda, et alaga oleks tegeletud lapsest peale ja seda järjepidevalt harjutatud, aga lastelt ja teismelistelt ei saa oodata, et neil oleks alati olemas sisemine motivatsioon selliseks järjepidevuseks ja distsipliiniks, mida mõned alad nõuavad. Kui su laps on mõnel alal tõeliselt andekas, aga otsustab selle näiteks teismelisena hormoonimöllus pooleli jätta, siis võib lapsevanemapoolne sund täiesti omal kohal olla.

Ma arvan, et sul on mõistlik oma küsimustega pöörduda Haridusministeeriumisse, Rajaleidjasse või konkreetsete huvipakkuvate koolide poole, ega sa perekoolist saadud info põhjal ju niikuinii ei hakka oma lapse tulevikku puudutavaid otsuseid tegema.